PERSONA GRATA. MARIA REINUP

Juuli, 2023

Maria Reinup juunis 2023.

Lepime Maria Reinupiga intervjuu kokku juba selle aasta alguses, asjatoimetused ja ootamatud elusündmused tingivad aga selle mitmekordse edasilükkumise. Mai lõpus, kui viimaks vestleme, on teemade hulgas üks selline, mida me aasta alguses ette ei osanud näha, nimelt Slava Ukraini tegevuse uurimine — Maria töötas seal 2022. märtsi algusest hilissuveni. Slava Ukraini teemat käsitleme siinses vestluses siiski vaid põgusalt. Maria on andnud selles osas tunnistusi prokuratuuris ja ka uuriv ajakirjandus tegeleb selle teemaga (vt nt Eesti Ekspress 19. V 2023). 

Mai lõpus on Marial kiire aeg. Ta õpib Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis erakorralist meditsiini  ja mõne päeva pärast on lõpueksamid. Ühtlasi õpib Maria EMTA magistriõppes lavastamist, seal on läbi saamas esimene aasta. Meie vestluse järel ootab Mariat EMTA magistriõppe etendus, õigemini esitlus; tegu on Merle Karusoo juhendatud dokumentaalteatri suunal valminud  lavatööga „Kes ma olen?” Karusoo olevat rõhutanud, et see on nimelt esitlus, mitte etendus. Õhtul käin seda vaatamas ja tõden, et Karusoo ei aja sõnatäpsust taga niisama. Etendus on ju vaataja jaoks paratamatult ikka nagu mäng, aga esitlus… need tudengid seal räägivad igaüks oma lugu, ja seejuures ka oma põlvnemise lugu. Maria märgib: „Karusoo ütles väga ilusasti, et see põlvnemise lugu on niisamuti sinu enda lugu.”

 

Millest sa Karusoo juhendamisel sündinud kursuseesitluses „Kes ma olen?” pihta hakkad?

Ema vanaisast Ivan Buldakovist. Ta oli valgekaartlane, kes pandi Peterburis umbes 1917. aastal vangi. Viilisid seal siis poistega kordamööda trelle… Venemaale ta ei saanud ju enam jääda ja põgenes vanglast alasti läbi rabade ja soode Eestisse.

 

Dokis „Sõelaga vett. Merle Karusoo” (2021) räägib Karusoo esimese mälestuse olulisusest. Milline on sinu esimene mälestus?

See on seotud päkapikkude käimisega jõulu ajal. Ma panin oma vana Mistra sussi aknalauale ja üritasin kogu öö valves olla…

 

Kui vana sa siis olid?

Huh, ikka eelkooliealine…

 

Esimene mälestus on tavaliselt ikka umbes kolmeaastaselt…

Minul ei ole. Ma ei tea, kas ma olen elanud väga intensiivset elu, aga ma ei näe või ei mäleta ka unenägusid juba viimased 15–17 aastat. Vanasti mul olid unenäod, enam ei ole.

 

Kuhu nad siis kadusid?

Ma ei tea. Ma arvan, et mu aju ehk kaitseb mind, et saaksin öösel natukenegi puhata. (Naerab.) See on minu teooria, ega ma ju ei tea. Ma alati kadestan neid, kes räägivad, et juba beebiajast mäletavad midagi, valgust või… Mu ema mäletab esimesena piimvalget paksu-paksu sooja õhku ja kollast liblikat, mis lendab üle tema, ja ta on nii väike, et ei saa isegi kätt liblika poole sirutada. Minul on esimesed mälestused seotud loo jutustamise oskusega. Seesama päkapikkude värk, see oli suur asi, sest kui hommikul üles ärkasin — muidugi ei püsinud ma ju kogu öö üleval —, siis nägin oma sussi sees banaani. Ja see oli minu jaoks täielik ime, sest banaan oli seni olnud midagi, mis on B-tähe all aabitsas, üksnes kujuteldav asi. Ja nüüd selgus, et päkapikud on selle sussi sisse toonud. Ma karjusin: „Banaanid on päris!” ja jooksin selle banaaniga korteris ringi, ema arvas, et maja on põlema läinud. See pidi olema üheksakümnendate alguses, ma olin siis ehk alla viiene.

 

Läheme siit edasi kooliaega. Kus sa õppisid?

Käisin Pelgulinna kunstikoolis. Ema vaatas, et joonistan palju, kõik paberinurgad olid täis joonistatud, ja pani mu kunstikooli. Selle eest olen talle väga tänulik. Sel ajal käisime perega ka palju maal emapoolsete vanavanemate juures Pärnjõel Vändra lähedal…

 

Siin ei saa ma jätta küsimata, kas ka maatööd on sulle tuttavad? Heina oled teinud?

Ikka olen, heina lakka ajanud ja lakast alla… Maal tuli tööd teha kogu aeg.

 

Tuleme siit õpingute juurde tagasi. Millal sa taipasid, et tahad filmitegemist õppida?

Gümnaasiumi järel võtsin endale vaheaasta ja sõitsin Hispaaniasse Barcelonasse. Eks ma sirgeldasin filmiideid vihikusse juba seal. Järgmisel aastal astusin Tartu Ülikooli ja õppisin aasta romanistikat. Tartus nägin esinemas bändi nimega Dramamamama ja pöördusin nende poole pakkumisega teha neile muusikavideo. Ja kui ma režissöörina seda oma esimest „filmi” tegin, sain aru, et oskused, mis mul olid ja mis enne tundusid nagu eraldiseisvad, saavad filmitegemise juures kokku — eelkõige oskus näha mingit mõtet visuaalselt, n-ö panna see kaadrite järgnevuses oma silme ees kokku tervikuks. Tegin katsed BFMi ja sain sisse. Läksin meediasuunale, sest sel aastal oli vastuvõtt vaid sinna, aga eks ma õppides mõtlesin ikka just filmitegemise kategooriates.

 

Astusid filmikooli ja kolm aastat hiljem lõpetasid. Mis sinna vahele jäi?

Palju. Üks väga oluline asi oli võimalus katsetada turvalises keskkonnas. Kool annab sulle vahendid. Õppides tahtsin ma, nagu ikka, teha ägedaid filme. Alles aastaid hiljem sain aru, et tegelikult peaks kõigepealt inimeseks kasvama, saama aru, kes sa oled, mis on su kese, mis siin maailmas sinu jaoks valutab. Ja küll siis tulevad ka lood, mis sinu jaoks on õiged.

 

Mis sinu jaoks maailmas valutab?

Praegu, kui ma olen ühe jalaga erakorralises meditsiinis ja teise jalaga filmitegemises, siis eakate inimeste olukord Eestis. Seda ka isiklikust elust lähtuvalt, kuna olen ema kõrval hooldanud kaht dementset ja vähki põdenud inimest, oma onu ja vanaisa. Ja nüüd hiljuti lahkus ka mu eakas isa, ja laiaulatusliku kortikaalse insuldi tõttu on meil praegu raskusi vanaema hooldamisega.

 

See on raske teema.

Jah, on küll, aga vanade inimeste hooldamise puhul on ka üks ilus asi — sa puutud kokku surmaga kui osaga reaalsusest. Minu meelest oleme me surmakaugeks jäänud, me kardame surma. Ma näen seda ka erakorralises meditsiinis, kus inimesed paluvad elustada vanu inimesi. Nad ei saa aru, mida see tegelikult tähendab. See võib muidugi võita lähedastele hüvasti jätmise aja, aga võib tähendada ka, et see vanainimene on enne suremist aheldatud kuudeks masinate külge. Olles vanavanematega kodus olnud ja näinud neid vaikselt hääbumas, näinud seda, kuidas keha annab alla ja ei jaksa enam… Kord ütlesin kodus, et vanaema magab lõunaund ülemäära kaua, pean minema tuppa vaatama, et  äkki ta on surnud. Ja järgmisel hetkel justkui kontrollisin endamisi üle, mida ma olin öelnud, ja selles oli korraga midagi väga rahustavat. Surm muutub loomulikuks, kui sellega niimoodi vaikselt, oma vanavanemate ja eakate kaudu kokku puutud. Sa näed vaegurlust, aga sa näed ka surma elu loomuliku osana.

 

Teen nüüd, seda vestlust kirja pannes, seda, mis mulle sugugi ei meeldi. Pressin pikki vestluse lõike vahetekstiks kokku. Sest loo mahul on piirid ja niikuinii lähen ma neist siin üle. Räägime Maria senistest lühifilmidest, nagu koolitööna tehtud eksistentsiaalne „Mann Danzt”, kus kõnelevad mees ja Jumal ja kus minimalistlik vorm on tembitud absurdiga; „Mai”, mida mul seni polegi õnnestunud näha; „London” — Londonis ühe päevaga tehtud geriljafilm, mis paneb pilti kogetud läbipõlemise; samuti ühe päevaga tehtud, tugeva eluhooga „Midnight”, kus (Balti jaama) jalakäijate tunnelis kohtuvad noormees ja neiu ja sellest sünnib nendevaheline spontaanne tants; „Kuiv maa”, mis räägib lakoonilisel viisil elust, mida varjutab võimatus/võimetus usaldada, aga mis linale ei jõudnudki, ja ka muusikavideotest. Ütlen, et geriljafilmidest „London” ja „Midnight” kumab ka sidet prantsuse uue lainega — näiteks tunded, see, mis on inimese sees, on pandud pilti, tegevusse, tõlgitud visuaali. Maria sellele vastu ei vaidle. Lähtudes filmidest „Mann Danzt”, „London” ja „Midnight” küsin, kas tants on talle isiklikult tähtis.  Maria ütleb, et väga ei ole, peale selle, et tants on vabastav kehakeemia perspektiivist. Küsin tema lemmikfilmitegijate kohta. Maria ütleb, et sama hea oleks katsuda öelda, milline on su lemmikalbum, aga nimetab siiski Mike Leigh’d ja Ken Loachi. „Üldse, parem oleks siin lähtuda teemadest, meeldivad ka neorealismi autorid. Mind huvitab — kuigi terminina ma seda ei kasutaks — see väike, tavaline inimene. Mind huvitab, kuidas parameedik, pensionär ja väikese maakoha õpetaja Eestis hakkama saavad. Ma ei samastu väga hästi jõuka inimese muredega, tegelasega, kellel on meeletud ärid kokku kukkumas.”

 

Sa pole teinud eriti palju filme, aga mulle tundub, et sulle on omane pigem minimalistlik, lakooniline laad. Mis sa ise arvad?

See on huvitav küsimus. Ma olen alati mõelnud, et lugu ise peab andma mulle formaadi, lugu dikteerib, kas ta tahab olla minimalistlik või mitte. Jah, ma pigem kaldun selles suunas, aga… Alar Kivilo (eestlasest operaator Hollywoodis — Toim) ütles ühes intervjuus ilusasti, et kui vaatajatele jääb hästi meelde operaatoritöö — et oh, see oli lahe kaader —, siis pole tema ja režissööri koostöö eriti õnnestunud. Hea filmiloo jutustamine on ikkagi selline, kus visuaal on detailideni läbi mõeldud ja pole vaja eraldi särada kaameraliikumiste, stilistika ja mille kõigega.

 

Mõistan, aga näiteks „Külmas sõjas” (2018, režissöör Pawel Pawlikowski, operaator Lukasz Žal) on suurepärane
operaatoritöö. Žal ei trikita, aga samas ma selgelt naudin ja imetlen ka just operaatoritööd. Nende kahe koostöös valminud „Ida” (2013) puhul samamoodi — see kaadri vertikaalne ülesehitus.

Jaa. No üldiselt neli-kolmele-formaadile (n-ö raamitud, „kitsas” kaader, mis annab pildile juba ette vertikaalse rõhu, suunatuse — Toim.) minna on julge valik. Kitsas formaat on väga põnev, sest siis on kaader nagu pildiraami sees. Ja see teeb kõik ilusaks, see on stiilne juba eos. Kui sa võtaksid tühja pildiraami kätte (näitab tinglikult ette) ja hakkaksid siitsamast valima ilusaid kaadreid, sa hakkaksid igalt poolt midagi leidma. Ja see valik sunnib lavastajat ja operaatorit asju ülima hoolega läbi mõtlema: et mida sa sinna pildiraami komponeerid, et mitte lihtsalt ilustada. See on nende kahe tiimitöö puhul ka näha; enamasti on kaadris kasutatud võrdselt esiplaani ja tagaplaani, mis asetab tegelased reaalsusesse selle samaväärse osana, st ei too neid eraldi ja ilustatuna esile. Noh, sellised alateadvusele mõjuvad otsused. Eks nad mõlemad, Pawlikowski ja Žal, ole tegelikult ju dokumentaalfilmi taustaga, kus sama motiiv on tihti kasutusel. Üldse, kõik mängufilmi režissöörid peaksid ka dokumentaalfilme tegema ja sellest õppima.

 

Vaatasin su filme ja minu arvates kumab neist läbi ka mingi totaalsuse või tundetäiuse taotlus. Mida sa sellest arvad?

Jäin praegu mõtlema. See on selline huvitav psühhoanalüütiline kommentaar.

 

Tore. Aga noh, kui vaadata kellegi filme järjest, siis võib jääda mõtlema, kas seal on ehk mingi korduvus, oma käekiri või muster, olgu teemas või  muus.

Saan aru. Ja tulles tagasi vastuse juurde, ma olen selle kommentaariga isegi nõus. Võib-olla väljendub läbi selle teatava totaalsusetaotluse ka gramm idealismi, mis minus ehk veel alles on. Ja olmelisemast perspektiivist — olen püüdnud mõista ja ka rakendada oma elus mõtet, et sa saad olla oma kulgemise üle õnnelik või rahul, kui suudad olla hetkes. Ma väga naudin väikseid, lihtsaid juhtumisi, minisündmusi, mis tuletavad meelde, et elu on elamist väärt. Selleks on tegelikult väga vähe vaja. Näiteks oled sünnipäeval ja kolmeaastasele lapsele tuuakse tema elu esimene säraküünaldega tort. Seal on ka täiskasvanud ja toas on pime, ja meie, täiskasvanud, oleme mingit täiesti muud juttu rääkinud, aga siis tuuakse tagatoast see säraküünaldega, sädemeid purskav tort ja pannakse lapse ette. Sa vaatad sellele  lapsele otsa — nende tumedate kehade vahel pimedas toas on see pisikene plika, ja see sädelus, mis tema silmades on, see, kuidas ta vaatab neid säraküünlaid, nagu maailmas ei oleks mitte midagi paremat kui see, mis on just praegu, just siin… Ja kui sa suudad selle üle kanda temalt endasse, selle ühe väikese hetke… need ongi ju need hetked, kui sulle tuleb meelde, et sa võib-olla oled ikkagi tegelikult õnnelik, lihtsalt ilma sümptomiteta. 

 

Kuidas siin nüüd öelda… Kui režissöör suudab  seda pilti, nii nagu sa kirjeldasid, näidata, siis suudab ta seda teadmist või taipamist ka vaatajale anda. Sest mida siis kommunikatsioon filmi kaudu meile tegelikult, viimaks või eelkõige võimaldab? Teatud rääkimist ta ju võimaldab?

Mitte ainult rääkimist. Mida aeg edasi, seda rohkem huvitab mind režissöörina, kuidas saaks filmi panna tunnet. Me küsime pidevalt, millest see lugu räägib, ja see peab sulle autorina muidugi selge olema, aga järjest rohkem huvitab mind selline metakiht — et saaks kätte selle tunde, mida sa ei oskagi võib-olla paberile panna. (Maria räägib ühe loo oma erakorralise meditsiini praktikast. Ja lõpetab selle nii:) Ja siis sa istud seal haiglas, koridorid on tühjad, pikk päev on läbi, sa oled koos võõra inimesega, kes just rääkis ära mõnes mõttes oma elu loo, ühe keskse sündmuse oma elus. Te olete kahekesi vait. Tabasite mõlemad, et olenemata traagikast, on elul alati ka teine, sind hoidev ja armastav pool. Õues sajab paksu lund, haiglas põlevad üksikud tuled — kui seda saaks kõrgemalt vaadata, siis näeks Pärnu linna, meri on suur ja must… Kuidas seda saaks näidata nii, et selle tunde saaks sinna sisse panna…

Tunne, mille eest ma olen kõige tänulikum ja mille ma tahaksin suuta filmi panna, on see, kui järsku taban ennast mõtlemast, et olen saanud sõrme korraks aja joonele, elu kulgemise pulsile, kus ma järsku tajun… ma ei oska seda seletada… nagu kõige surelikkust ühekorraga. Aga et see on ok. Et sa oled nagu kosmosekübeke. Et see kõik on sinust nii palju suurem ja sina oled kuidagi selle osa. Ja see ei ole kurb ega õnnetu mõte. Ma ei oska seda… see on nagu… asi, mille sõnadesse panemine oleks samas selle ärarikkumine.

 

Sa oled teinud ka kaks dokki, „Elu on vaid üks sõit” (Simple Sessioni trikisõitjate võistlusest — Toim) ja „Ninja” trial-motosportlasest Keity Meierist, ajal kui ta valmistus hüppeks Tornimäe 7 katuselt Swissôteli katusele ja siis selle hüppe ka ära tegi. Need filmid on inimestest, kellele eneseületamine on ühtlasi elamise viis. Ja sinna juurde kuulub ka adrenaliin. Mis sind  sellise teema juurde tõmbab?

Ma arvan, et ma samastun sellega. Teatud eneseületus on mulle oluline ka enesearengu seisukohalt; võib-olla sunnin ma end vahel isegi liiga karmilt tagant. Samas, eks me ole sellised, nagu me oleme: kui juba mingi asjaga harjunud oled, siis niimoodi toimidki. Ja nihutad neid piire.

Nende dokkide puhul ei huvitanud mind mitte adrenaliin, vaid see, et trikispordi aladel ja üldse spordis kohtuvad vaimne ja füüsiline töö. Ei saa sõita heal tasemel rula või trikirattaga, kui sa pole meeletult tööd teinud. Lihasmälus peab olema vastav pagas. Ja samas võib lihasmälu olla suurepärane, aga kui sa vaimselt ei jõua järele, siis asjad ikkagi ei toimi, nagu peaks.

Mulle meeldib kohtuda inimestega, kes panevad ka mind oma stereotüüpe murdma. Näiteks rulatajal filmis „Elu on vaid üks sõit” on mitmekordne kõrgharidus. Spordis on esindatud veel üks motiiv, mis mulle meeldib — järjepidevus.

 

Oled sa järjepidev?

Mina olen üsna järjepidev. Mulle meeldib teha erinevaid asju, aga mingites asjades ma olen järjepidev.

 

Surun siin taas meie vestlust kokku. Pärast BFMi töötas Maria seitse aastat HÕFFI (Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali) juhina ja oli ka PÖFFil üks programmikoostajatest. HÕFFi järel tuli koostöö soome lavastaja Aku Louhimehega (stsenaariumide eellugemine ehk proof reading), sellele järgnes töö Dome Karukoskiga, kelle assistendina Maria töötas filmi „Tom of Finland” (2017) juures. Järgmine Karukoski film, „Tolkien” (2019) J. R. R. Tolkieni eluloost, valmis Londonis stuudios Fox Searchlight — Maria oli taas assistent, aga seekord Second Unit Director (suurfilmi puhul teise, eraldiseisva meeskonna režissöör — Toim). Maria ülesandeks oli esimese maailmasõja lisalahingu kaadrite ülesvõtmine oma meeskonnaga. New Yorgis East Village’is otsiti samal ajal ühele festivalile juhti; Maria tegi ideekavandi, see valiti välja, ühele ajale langesid nii festivali ettevalmistamine kui „Tolkieni” lõpetamine ja seda läks paljuks. Maria põles läbi. Taastumine võttis kuid, selle juurde käis eluharjumuste muutmine.

Edasi räägime sõjast Ukrainas ja ka Slava Ukrainist. Küsin, kuidas Maria Slavasse jõudis. Maria räägib, et 24. veebruaril, kui algas täiemahuline sõda, püüdis ta alustuseks päevakese aru saada, mis toimub, siis pöördus sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade poole ja hakkas Ukrainasse saatmiseks asju koguma. Need saadeti EÜSi kaudu. Asjad toimusid siis kiiresti ja käigult. Maria ettevõtmine oli natuke ka tähelepanu äratanud, tuttavad helistasid, kas ta aitaks veel ühe kogumisaktsiooniga. Maria ajas veel nädalakese asju kokku ja viis need T1 kaubanduskeskusesse, mingisse tühjalt seisvasse poodi (millest hiljem sai Slava Ukraini ladu). Seal laaditi täis Kiievisse saadetav kiirabiauto ja „tekkis küsimus, et okei, siia on kogunenud väga palju asju, siia on kohale tulnud inimesed, kes ühe kiirabi ära laadisid. Kas ja mis saab edasi? Ja siis lihtsalt, kuidagi loomulikult, ma jäin”. Maria sai siis Slava Ukraini moodustanud tüdrukutega tuttavaks — see päev oligi sisuliselt Slava algus.

 

Slava sündis märtsi alguses. Sa olid seal algusest peale, aga millal ja miks sa ära tulid?

Juba kevade lõpus sain teada, et olen EMTA magistrantuuri sisse saanud. Ja see oli üle pika aja magistrantuur, kuhu ma tahtsin minna. Nii et ma teadsin, et kui septembris algab kool, siis ma enam Slavas töötada ei saa. Kokkuvõttes tulin aga ära organisatsiooni sisekliima tõttu juba veidi varem.

 

Küsin Slava algusaja kohta. Hakkasite tööle, aga kuidas see arenes? Olid teil kontaktid Ukrainaga juba olemas või sündis kõik n-ö improviseerides?

Johanna abikaasal, kes on ukrainlane, oli hulk kontakte, sedakaudu saime liikuma. Aga ma ei taha siin teiste inimeste üle lähemalt arutleda. Olen prokuratuuris andnud tunnistusi ja tundsin siis, et nüüd on kõik, ma ei taha sel teemal enam rääkida. Las õigusemõistmine teeb oma tööd.

 

Olgu nii. Mitu korda sa Ukrainas käisid?

Kaks ringi, esimene kord 2022. aasta aprillis, siis oli väga karm sõjaline kord. Komandanditund oli siis Ida-Ukrainas väga karm, lääne pool pehmem. Tol ajal oli ka lääne pommitamist. Ukrainas on interaktiivsed kaardid, mida saab telefonis jälgida, mis näitavad, kus maakonnas parasjagu pommitatakse. Ukraina õhutõrje tegi väga head tööd ja siiani teeb, mürskudest tuli väga vähe läbi. 2022. aasta suvel, teise reisi ajal olid asjad juba muutunud. Läänes olid teedel tõkestavad plokkpostid juba lahku aetud.

Maria Reinup juunis 2023.
Harri Rospu fotod

Kas selline asi nagu sõjasõltuvus on sinu arvates olemas?

Jah. Siin on üks oluline tahk, mida ma isiklikult näen nii: kui sul on sõjas abistajana selge roll, kui sa tead, et see, mida teed, aitab inimesi või päästab elusid, siis saad ka väga olulise võrdluspunkti sellele, mida oled varem elus teinud. Tavaelus inimene seda sellisel moel ei taju. See võrdlus on väga akuutne, terav, selge. Sul on võib-olla esimest korda eksistentsiaalselt paigas, miks sa midagi teed. Kui muidu võime ka natuke kahelda, kas see, mida me teeme, on õige, kas me oleme panustanud sellesse, et meil siin oleks parem elada, või kas me oleme suutnud inimesena mõelda rohkem kui ainult oma isikule, omaenda heaolule, kas oleme näidanud välja tänulikkust selle eest, et keegi teine on meie vastu lahke olnud, siis nüüd on kõik teravdatult fookuses. Enam ei ole küsimusi, et mida sa teed, miks sa elus oled. Ja teine asi on see, et sa lükkad oma adrenaliinipiire pidevalt kaugemale.

 

Kuidas?

Inimene on selle koha pealt kohutav loom, et ta harjub kõigega, ka pingega, adrenaliiniga. Kui sa oled esimest korda linnas, kus tuleb õhuhäire peale, siis sa ehmatad ennast täiesti segi, aga siis sa harjud õhuhäiretega ära. Sa sõidad kaassõitjana pimedas konvois sõjaväe juhatusel üliettevaatlikult üle hiljuti demineeritud välja ja vaid nädal hiljem oled juba ise ühe sellise konvoi roolis. Oled linnas, mida pommitatakse korraks kusagil kaugel, sa ehmatad, ja siis oled juba järgmises linnas, kus pommitamine käib päris lähedal…

Ja kui sa nüüd paned need kaks asja kokku — et ühelt poolt on sul abiandjana sõjas selge roll ja teiselt poolt hakkad harjuma sõjaolukorraga, ka pingeliste olukordadega —, siis tekib selline võlts turvatunne sellest, et midagi ei juhtunud, et võib ka natuke rohkem, võib jälle seda piiri natuke edasi nihutada… Sellest tekib võlts, aga võib-olla ka päris ekstaas: seekord saime, seekord läks hästi. Noh, lõppkokkuvõttes sa koged hirmu, koged adrenaliini, koged kergendust, selliseid suuri keemilisi tundeid. Need kõik jätavad su kehasse jälje, see saab osaks sinu süsteemist. Kui esimeselt Ukraina-reisilt tagasi tulin, siis mulle lennukite lendamise heli sugugi ei sobinud, uksepaugud, suured mürtsud, mis on sarnased linna pommitamise helidega, ei sobinud… Nii et see kõik ikkagi mõjutab.

 

Kui palju nüüd Slava ümber puhkenud torm etteheiteid kaasa on toonud?

Mulle tundub, et inimesed pigem siiski tajuvad, et Slava algusajal, kui oli koos põhitiim ja töö käis suures osas Eestis, ei saa Slavale organisatoorse poole pealt ette heita midagi peale ülemääraste töötundide.

 

Aga siis, mingil hetkel, kommunikatsioon teil enam omavahel väga hästi ei toiminud?

Jah, vastab tõele. Ja etteheidete koha pealt — eks on ka vihaseid kirju saadetud. Ja tegelikult on need kirjutajad mulle sümpaatsed, need on olnud n-ö üksikaitajad, kellele tekkinud usalduskriis ja annetuste kokkukukkumine on olnud raske. Neil ei ole olnud kellelegi öelda, et kas te saate aru, mida see kõik teeb praeguses olukorras. Nagu poolele Eestist on ka mulle see mädapaise valus ja ebameeldiv. Selline lolliks jäämise tunne kuidagi. Aga me elame ikkagi Eesti riigis, kus kehtib süütuse presumptsioon, me peame paratamatult olema kannatlikud ja laskma õigussüsteemil oma tööd teha. Me lihtsalt võib-olla ei mõista praegu, et hoolimata avalikkuse survest võtab kahe riigi õigusruumide vaheline koostöö palju aega.

Ukraina sõda on olnud minu jaoks palju isiklikum, kui oleksin võib-olla varem osanud ette kujutada. Ma ei näinud ette, kuidas minu elu hakkab kulgema selle sõjaga seoses. Isegi mitte Slavast lähtuvalt, vaid laiemas plaanis. 24. veebruaril, kui üles ärkasime, ei kujutanud keegi meist ette, et see sõda tuleb pikk. Ja mina ei kujutanud ette, et olen  järgmised pool aastat täielikult selles pöörises, et panen oma elu, oma projektid, oma filmid seisma, et mu selja tagant kaovad ära mu sõbrad, mu eraelu, sest mul lihtsalt pole Slava kõrval muuks aega. Ja samas, et ma leian ka sõpru Ukrainas, et mulle jäävad üksustest poisid, kellega ma tänaseni suhtlen, et mulle on jäänud mõned eesti poisid, kes käivad siiani rindel aitamas, või mõned meedikud, või et ma tänaseni aitan vahel sinna žgutte saata. Selles mõttes olen ma selle sõjaga ikka veel seotud. Kui sa ennast kord niivõrd tõsiselt seod, siis sa enam lõpuni välja ei lülitu. Ma arvan, et ühiskonnas on praeguseks paljud, olgem ausad, selle sõja natuke ära unustanud. Nad on teadlikud, et see käib, aga nad ei ela sellele enam samasuguse tungi või valuga kaasa.

 

Miks sa Tartusse meditsiinikooli läksid?

Ma osalesin eelmisel suvel taktikalistel meditsiinikoolitustel Ukrainas ja ka Eestis, et saada paremini aru kas või juba nendest vahenditest, mida me sinna saatsime…

 

Ukrainas ka kedagi sidusid?

Ei, ma ise ei näinud Ukrainas veriseid sõdureid, keda olnuks vaja siduda.

 

Aga sealsete arstidega suhtlesid?

Seda küll. Näiteks me kohtusime Donbassist tulnud meedikutega, kes olid sügavas depressioonis — ja nii on vist veel pehme öelda. Sest idarinde probleem on evakuatsiooniaeg. Tänaseks on see natuke muutunud, sest rotatsioonikord, tagalavarustus ja erinevad evakuatsiooniviisid on läinud paremaks. Pika sõja n-ö pluss on see, et tekib mingi rutiin, kord, kuigi sõjas seda lõpuni muidugi olla ei saa. Aga noh, alguses oli ka sõjaväeüksuste sees üsna palju segadust, nüüd on see asi palju paremaks läinud. Mis aga puutub evakuatsiooniaega, siis kui tavaelus viime kannatanu haiglasse väga kiiresti, siis rindel on abi andmine ajalises mõttes täiesti teistsuguse perspektiiviga. Sa pead oskama ise ennast aidata, sa pead oskama paarimeest aidata ja päris meediku juurde ei pruugi saada kohe, välihaiglasse ei pruugi saada kohe ja sealt edasi, päris haiglasse, sõjaväehaiglasse ei pruugi saada kohe. See tähendab, et kui sul on jala amputatsioon, sisemine verejooks, hulgivigastused, hulgiorganipuudulikkus, kõik tõsisemat laadi vigastused, siis on suur tõenäosus, et sa sured lihtsalt sellepärast, et sind ei saa kohapealt ära viia. Sel ajal võis Donbassist evakueerimine võtta päevi.

 

See tähendab, et arst, kes ei saa eesliinil rängalt haavatule täielikku abi anda, istub seal haavatu kõrval, teades, et võib-olla see haavatu viiakse ära alles päeva pärast? Ja teab ka, et päeva lõpuks on see haavatu juba surnud?

Jah. Nii nende Donbassi meedikutega oligi. Ja siis peab see arst tegema valiku. Ta peab tegema valiku, kas ta võtab ketamiini või morfiini ja manustab seda üledoosina. Ja kui tal ei ole ravimeid, siis et kas ta kasutab relva.

 

Mida see tähendab? Teeb ise halastuslasu või et sõdur palub seda?

Sõdur palub või teeb ise… Kui on ikkagi kannatanu, kes on nii keerulises olukorras, siis… Seda on tavaelu elavale inimesele raske seletada. Ta ei kujutagi seda ette, ei kujuta ette halastuslasku. Ei kujuta ette, mida tähendab töötada vahendite puuduses. Ta ei kujuta ette, millised on nende meeste mõtted.

Noh, eriüksuse poiste mõtted… Kui me arutasime näiteks seda, mida see meestele tähendab, mida nad mõtlevad, kui kaotavad mõlemad jalad… Meie täna siin, tavameditsiinis, mõtleme, et paneme proteesi, päästame ära, ta jääb ellu. Seal näiteks karmimad mehed ütlesid, et siis võiks sama hästi juba minna ka. Et mis mees ma siis olen? Ma ei oska siin… see on niisugune väga… Kui sa seal kohapeal räägid nende sõjaväelastega, siis sa saad neist aru, neil on teistsugused mõtted, moraal. Siin — katsu sa seda kuidagi päriselt edasi anda, see on väga keeruline.

 

Kui oli Slava algusaeg ja kõik veel hästi läks, siis milline oli läbilõikes Slava tavapärane päev?

Tuleme Slava laos kokku, meil on teada spetsiifiliselt mingi komplekt või tellimus, kontrollime, kust ja mis hinnaga vajaminevat saab, vabatahtlikud tulevad meile poole päeva pealt appi, juhendame vägesid, saab nalja, vastame inimeste küsimustele, et kuidas saab aidata, kuidas mingi asi ära tuua, pakime asjad kokku. Parimad päevad on need, kus pakime täis Ukrainasse saadetava kiirabiauto. Loeme andmed üle, kontrollime saatelehed üle, paneme asjad peale ja vabatahtlikud viivad selle Poola piirini.

Ma loodan, et sellest jamast Slavaga tekib pikas perspektiivis midagi head, sest minu meelest on kodanikuühiskond ikkagi meie tulevik. Juhul kui me sellest kõigest õpime. Et kui on järgmine kriis ja tekivad jälle õhinapõhised, aga tegelikult väga efektiivsed ja suurtest masinavärkidest kiiremad aitajad, siis on meil juba olemas sisemine seire ja protokollid, mingisugune teistmoodi lähenemine.

 

Sa oled teinud erakorralist meditsiini õppides kiirabis ka praktikapäevi. Kirjelda, kuidas näeb välja üks tavapärane päev kiirabis?

Hommikul saame kõik peamaja baasis kokku, kontrollime üle varustuse ja ravimid — kas meil on autos kõik vajalik olemas, hapnikust õige koguse kanüülideni. Siis sõidame välja oma filiaali. Tallinnas on mitu väiksemat staapi, et vahemaad oleksid sõidul lühemad. Siis oleme baasis, kus on kolm-neli autot, olenevalt baasi suurusest. Näiteks Tallinna kesklinnas on üks baas, baasid on ka Mustamäel, Haaberstis, Viimsis…

 

Kui tihedalt väljakutseid tuleb?

Tallinnas on see arv üldjuhul väga kõrge. Minul on kõige rohkem väljakutseid ühe päeva jooksul olnud seitseteist. Vahetus kestis siis kakskümmend neli tundi.

 

See tähendab siis ka, et kiirabis on töötajaid puudu?

Minu arusaamise järgi on meil suuremat sorti häda kolmnurgas perearstisüsteem, erakorraline meditsiin ja haiglavoodi kohad. Kuna perearsti juurde võid aega oodata terve nädala, tähendab see, et patsiente suunatakse EMOsse või tulevad nad ise EMOsse, mis saab selle arvelt lisakoormust. Haiglates, siseosakondades, ei ole meil samas piisavalt voodikohti. Ja kiirabi võtab osa sellest tulest enda peale, ehk siis võiks öelda, et inimesed helistavad vahel ka natuke liiga kergekäeliselt kiirabisse. Ja siis võib kiirabibrigaad olla kinni kellegi juures, kes ei ole osanud õigesti palavikku alandada, kui samal ajal on päriselt erakorraline kutse. See kolmnurksüsteem on omavahel nagu limbos. Mingitel hetkedel kiirabid oota­vad lüüsis liiga kaua, me ei saa patsienti kuhugi haiglasse ära anda. Või katame teist brigaadi, kes on hõivatud, ja tuleme kesklinnast hoopis teise linna otsa. Või on kiirabid kinni lüüsis, st kui Maardus on kellelegi abi vaja, hakkab Haaberstist keegi tulema. Sellest on ka avalikult juttu olnud, et siin on vaja lisarahastust ja väga palju personali juurde.

 

On sul mõttes pärast kooli kiirabitööga jätkata?

Jah. Olen pähe võtnud, et selleks, et uurida palliatiivse ravi, vanemate inimeste hooldamise, surma, üksinduse ja vananeva, kuid samas aina mugavamaks muutuva ühiskonnaga kaasuvaid küsimusi, peaksin ise sellest kõigest rohkem teadma. Ja teisalt on mul vabakutselise lavastajana Eestis vaja tööd, millest ma ära elan, ja kiirabitöö sobib mulle. Elame, näeme.

 

Tänan vestluse eest.

 

Õhtul vaatan EMTA lavastajate magistriõppe esitlust „Kes ma olen?”. Seal arutatakse muu hulgas küsimust, mida teeb keegi siis, kui sõda siia peaks jõudma. Maria teatab: „Mina olen valmis. Selles mõttes, et ma vaatan siis nagu kaitseväelane. Millised teed esimesena blokeeritakse, kuidas toimida, kui elektrit ei ole. (—) Kas sinul on juba oma žgutt?”

 

Vestelnud DONALD TOMBERG