BLU SUBSTANTSIA
Oktoober, 2023
„Antipolis”, 2023. Režissöör Kaspar Jancis. Nukufilm.
1
„Iga loll teab, et maailm on lame…” Nii juhatab jutustaja hääl sisse Kaspar Jancise uue animafilmi „Antipolis”. Ja jätkab siis: „…aga see pole tõsi, maailm on mull tahkes aines. See on lugu õõnsast maailmast. See on lugu Antipolisest.” See esimene, sissejuhatav lause, õigemini selle esimene pool on praeguse aja kontekstis sedavõrd laetud, et toob küllap igale vaatajale meelde „lamemaalased”, keda koroona ajal paljastati. See, kui palju on tegelikult Eesti Vabariigis inimesi, kes usuvad, et maa on lame (ehk käputäis?), pole täna ja polnud ka koroona ajal tähtis, „lamemaalasest” sai siis ühisnimetaja, sõimusõna kõigi kohta, kes „ei uskunud teadust”. Ka asjaolu, et teadlastel oli ja on siiani covidi teemal üksjagu vaidlemist, pole ja polnud tähtis. Kiiresti kujunes välja arusaam „õigest teadusest” ja sinna juurde ka „valedest teadlastest”, kes „õigest teadusest” kõrvale kaldudes paljastasid, et ka tippteadlaseks peetu võib osutuda hundiks lambanahas. Siin võiks nüüd arutleda pikalt, meenutada paljut, nt et vaktsineeritud said „nakkusohutuse” tõendi, mis oli see, mis ta oli, justkui teadusest lähtuvalt, aga hiljem selgus, et teadusest lähtudes sellist garantiid anda küll ei tohtinuks jne. Aga vähe sellest, et see arutlus viib meid n-ö ühiskondlikku närvisõlme, kus iga puudutus jätkuvalt valu teeb — see viib meid eemale ka Jancise „Antipolisest”. Assotsiatsioonid koroonaajaga on selles filmis küll sees (nt ka suur süstal, millega sügavamates tektoonilistes kihtides pesitsevat koletist uinutatakse), aga pigem kasvab laetud avangust „Iga loll teab, et maailm on lame…” filmi arenedes hoopis vaikimisi esitatud küsimus „Kes on lamemaalane?”. Ja ka vastus on siin minu arusaamist mööda vaikimisi, aga siiski selgesti antud. Lamemaalane on see, kelle maailm on lame. Aga lame mitte füüsikalises, vaid vaimses mõttes. Ja vaimselt lame ruum on… üksnes horisontaalne.
Antipolis on (anti)polis, seega siis nagu vastaslinn või linna vastand, aga see on ka Antibes’i linna vanakreeka keelne nimi ja Lõuna-Prantsusmaalt võib leida ka Sophia Antipolise nimelise tehnopargi.
2
Animafilmi(de)l on oma keel, kunstiline lühianima on loomingulise mõtte kasvulava ja oma ekvivalentsussuhetes üldjuhul tihe. Täispikk animafilm läheneb mängufilmile selle poolest, et nõuab (enamasti) jälgitavat — narratiivi. „Antipolis” (kestus 26 minutit) on kusagil kunstilise lühianima ja täispika anima vahepeal, aga pigem täispika poole. Film on selge narratiiviga, süžee kirjeldamisega läheks siin aga raskeks, seda enam et ka visuaalsed seosed-sidemed on Antipolise ühiskonnamudelis tihedad. Üritan seda maailma, kadudest hoolimata, siiski üldjoontes kirjeldada.
Planeet Maa sees on Antipolis ehk selline maailm, kus toimib antigravitatsioon, kuna Antipolis on „tagurpidi”, kinnitub maakoore külge seestpoolt. Antipolises elavad inimesed, aga ega neid palju ole, alla paarikümne ja… on ka üks suur jõuline ahv.
Milline on Antipolise ilmaruum, nagu seda Antipolise teadlase joonistelt näha võib? Kenasti ümmargune. Aga see on samas ka suletud ruum — ollakse ju maakoore sees. Ta ei avardu kuhugi, õõnes on see asi, mull tahkes aines.
Milline on Antipolise maastik? Noh, see on nagu kõrb, aga… see pole kõrb, pigem nagu ühtlaselt ära põlenud maa. Ons seal Päike? Midagi, mis Antipolisele valgust, sooja/kuuma annab? No on midagi, mis meenutab Päikest, st on Päikese positsioonis, aga on hoopis… nagu silm. Mitte ilmtingimata silm, aga esimene ja väga tugev assotsiatsioon sellest on nagu (kõikenägevast) silmast. Ja sellel põlenud platool, kõikenägeva silma all, on vaid neli arhitektuurilist tsivilisatsiooni märki. (Tsirkuse)telk, suur (võimu)ratas, n-ö boks, kust läheb käik kaevandusse, ja teadlase labor.
Milline on Antipolise ühiskond? See on nagu absurdini puhastatud kujundlik pilt, mis räägib masinlikkusest, funktsionaalsusest ja võimule orienteeritud ühiskonnast, mida me vaatajatena iga päev enda ümber tunneme, koos vastavate pingete ja jõujoontega. Antipolis korraldub nagu totaalsele võimule alluv (või teisipidi, võimust kui olulisimast, kui asjast iseeneses lähtuv) toores ja samas lihvitud masinavärk, mille liikmed toimivad kastisüsteemis, ranges funktsionaalsuses — minu jaoks tekkis siin ka mõtteline paralleel Aldous Huxley romaaniga „Hea uus ilm”. Kastisüsteemi osistena pole selle ühiskonna liikmetel individuaalsust, seda pole ette nähtud või selleks pole võimalust. Nad saavad tähenduse märgi tasandil, st igaühe sisu on määratud selle grupiga, kuhu ta kuulub. Võiks öelda, et selline on Antipolise sisemine kord ja ühiskonna toimimise tingimus. Samas, lähtuvalt „Antipolise” süžee arengust, kastisüsteemi kimbutavatest peidetud pingetest ja armastuse liinist tööliste kastis jäävad sealsed tegelased režissöör Jancisel pigem märgitasandi piirile, nii et vaatajale jääb siin ka teatav tähenduste vabamäng.
Visuaalselt, nagu visuaalse pitserina, kordub selles masinavärgis ring/kõikenägev silm: tsirkuse logo, mündid, mida kaevuritele ränga töö eest antakse, muistne, ümara plekk-kestaga „signaali-/äratuskell” kaevanduses, suur võimuratas, mida ahv ringi ajab… Need pole üksnes ringid, rattad, neil on visuaalselt side nimelt ka silmaga: pupill. Semantiliselt kordub silm aga ka otseselt nägemise tähenduses: kaevurite pealambid (millel on sinakas helk — ja miks see „sinakas” on oluline, sellest hiljem), kujutist tagurpidi peegeldav klaaskuul, mis hiljem kahurikuulina käiku läheb…
„Antipolis”, 2023.
Ühiskondlik elu, lihvitud masinavärk tiirleb üldises plaanis samuti ringiratast. Aga kuidas siis?
Seal põlenud maal, kõikenägeva silma all, suurel võimurattal, mis näeb välja nagu vaateratas, mida (assotsiatsioon Päikese ringkäiguga) ajab ringi suur ahv, on üks mees, Donaldo nimeks. Suur ahv on… no mingi ahv, märgi tasandil jõud. Donaldo teatab võimurattal aina ruuporisse: no problemo. Talle kuulub Antipolises kõik — ta jagab leiba ja tsirkust. Tal on kaevandus, kus tööliste päevatöö möödub kirkaga rassides, Blu Substantsiat otsides, ja tal on ka oma tsirkus, kus töölised pärast päevatööd lõõgastuvad. Töölistel on särgiseljal numbrid nagu sportlastel (st nad on loendatud), oma töö eest saavad nad münte, millega osta pilet tsirkusesse. Ja nii ikka ringiratast: enne (seesama tuim) töö, pärast (seesama tuim) lõbu. Aga kes töötab/töötavad tsirkuses inimese-kahurikuulina? Viisnurgamees/-mehed, kellel on oma vorm ja peas kiiver, millel ilutseb viisnurk; ka kahuril on viisnurk… No vaata, kuidas tahad, aga kui ikka viisnurk on ees, siis tuleb meelde sotsialismus-kommunismus. Viisnurgamehed teevad tsirkuses pettust — neid on kolm, nad on kloonid (kolmikud?), nad vahetavad kohti, aga tsirkuses üritatakse jätta mulje, et seal töötab atraktsioonil vaid üks mees. Pettus tuleb välja ja töölised hakkavad selle peale meelt avaldama… aga ahv summutab meeleavalduse.
Niisiis on filmis olemas täieliku võimuga mees (diktaatori koondkuju), kes on pannud kõik (kapitalismi raames) ennast teenima, ahv-jõud, millele võim toetub, viisnurgamehed tsirkuses (sotsialismus-kommunismus), töölised (kaevurid/lihtsalt rahvas) ja nii see asjaajamine neil seal ringiratast käib. Aga… on ka teadlane ja tema abiline. Teadlane uurib oma laboris Antipolise ilmaruumi kaarti (mõtestab seda ruumi) ja tema hoole all on ka Antipolise eksisteerimine üldse, sest… Antipolis on tegelikult nagu pommi otsas.
Antipolise sügavamas tektoonilises kihis, sootuks sügavamal kui kaevandus, on nimelt varjul jube koletis. See koletis on suikunud olekus, aga kipub aina ärkama, jälle avab ta silmad… Ja kui ta viimaks päriselt ärkaks, siis küllap… no ei taha mõeldagi. Seda koletist tuleb aina ja uuesti uinutada ja seda saab teha vaid nii, et talle süstitakse regulaarselt teatud ainet nimega Blu Substantsia. Seda Blu Substantsiat kaevandavad töölised. Ja teadlase abiga saab seda süstida… Kaevandamine ja süstimine käib aina ringiratast ja Blu Substantsia kaevandus kuulub totaalsele võimumehele… Ring on täis.
3
Mis on Blu Substantsia (sinine substants)? See küsimus viib meid filmi keskse teema ja telje juurde. Blu Substantsia on selles filmis pidevalt esil, selle ümber õigupoolest kõik keerlebki. Seda nimetatakse korduvalt ja näidatakse ka kohe alustuseks, see on kirjas Antipolise teadlase joonistel, selle abil ja üksnes selle abil saab uinutada koletise. Sinine kristall, mida saab kaevandada, kuid mis pole siiski üksnes tahke aine — töötlemisel muutub see vedelaks ja nii saab seda koletisele süstida. Ja siis vajub see koletis, kes Antipolise all ikka ja jälle silmad avab, mõneks ajaks taas unne.
Ühesõnaga, nimi on tal Blu Substantsia ja sinine ta on ja substants ta on ja olekud (tahke, vedel) võivad tal olla erinevad ja see vaigistab/uinutab koletise… Aga siis lõpeb Blu Substantsia Antipolises otsa. Seda ei ole enam kaevanduses. Finito. Ja siis on il catastropha. Sest koletis ärkab siis ju üles. Ja ta ärkabki ja trügib üles Antipolisesse. Aga enne veel, kui ta seal möllama jõuab hakata, paugutab solvunud viisnurgamees, kelle tema kloonid/teisikud/vennad hülgasid, Antipolise kahurist uppi. Ta põmmutab võimurattalt maha diktaatori-kapitalisti; paugu saab ka tsirkus; uppi lüüakse ka vennad/kloonid; endine elukorraldus hävib ja siis… tuleb ärganud koletis ja sööb ära ka selle viisnurgamehe. Ehk siis nii, et solvunud, vihane sotsialist/kommunist, kes ei taha enam olla tsirkusetola, kuulutab sõja, lõhub vana kapitalistliku süsteemi ja saab siis ise koletise roaks.
Niisiis, ja ega kordamine siin paha tee: totaalne võim (ja kõikenägev silm), jõud-ahv, töölised, teadlane oma abilisega, tsirkus viisnurgameeste (tsirkusesse peitunud kommunistidega) ja koletis. Suletud ümar ilmaruum, põlenud maa, toores masinavärk ja… Blu Substantsia, tänu millele elul, kuigi see on toorelt masinasse surutud, on veel mingigi inimlik dimensioon. Tänu sellele saab elu üldse kesta — sest elu ju siiski veel eksisteerib ja tööliste hulgas on ka üks naine ja temal on sümpaatiasuhe ühe töölisega, kelle särgiseljal on 0…
Mõistukõne mõistukõneks, aga mis siis on see Blu Substantsia? Mis on see, mis koletise uinutab/vaigistab ja tänu millele elu üldse kuidagi Antipolises toimida saab?
„Antipolis”, 2023.
Sellele küsimusele saame vastuse filmi teises pooles. Etteruttavalt: Blu Substantsia on taevas. Kuna Antipolise kaevanduses Blu Substantsia otsa lõppes, tuli puurida veel edasi, otsida seda sügavamalt kui kunagi varem. Ja nõnda puuritakse uue superpuuriga (mis hiljem täidab kosmosekapsli funktsiooni) ennast viimaks läbi maakoore — Antipolis on ju maaelanike suhtes tagurpidi. Puurija ilmub (pea alaspidi) Maale, Eesti kartulipõllule, kus temale, Antipolisest tulnule, kehtib antigravitatsioon, mis tõmbab teda taeva poole. Ja kui ta maale jõudnuna, pea alaspidi, esimeseks sinist taevast näeb, ütleb ta, nagu ära tundes: „Bluu Substantsiaa.” Pildiline viide, et taevas on Blu Substantsia, antakse aga ka vahetult ette läbi „püstloodis” kaevanduskäigu — sealt kõige sügavamalt, kuhu ollakse end välja puurinud, paistab sinine taevaring…
Jancis trikitab, tegelaste suust kostavad kohati üksikud sõnad, mis mõjuvad koomiliselt, absurdselt, kas või juba vastava intoneerimise tõttu. Aga see koomika ja nali on samas peitusemäng, kus „võtmed on laual”. See miinimumini viidud verbaalsus, need üksikud sõnad on laetud, neil on seletav ja isegi allajooniv tähendus. Kui on finito, siis nii ongi, kui on il catastropha, siis ongi katastroof; kui võimurattal mees teatab pidevalt no problemo, siis see ongi see sõnum, mille töölised peavad justkui omaks võtma ja mis neid käigus hoiab. Ja kui veidi kentsaka salapäraga öeldakse filmi alguses sinise kristalli kohta poolsosinal „Bluu Substantsiaa” ja filmi pöördekohas öeldakse taeva kohta, et see on „Bluu Substantsiaa”, siis… nii ongi.
Blu Substantsia on substants. Aga kas substants on siis tahke või vedel? Või on ta gaasiline? Substants on substants. Aga ta on nimelt sinine.
4
Sügavus ja all ei ole „Antipolises” tähenduslikus mõttes üks ja seesama. All on koletis, sügavus on see, kuhu saab superpuuriga end välja puurida, sh koletisest mööda. „Sügavus” ja „all” on eri dimensioonid. Ja kui Blu Substantsiat kõige sügavamale otsima minna, siis ei minda mitte alla, vaid üles. Ja seal, kõige sügavamal, kuhu kaevati, ta on. Taevas. Taevas on see, mis vastu tuleb. Seal, kõige sügavamal, elamise ja olemise alusena on see, mis on kõige kõrgemal. Aga all ootab oma aega koletis. Ootab, millal Blu Substantsia selles ilmakorralduses, selles, kuidas inimesed oma asju ajavad, otsa saab.
Ja nüüd on korraga see joon käes — taevas, side taevasega on see, mis inimest hoiab, tänu millele üldse midagi inimlikku, inimväärset eksisteerib, isegi kui ühiskond toimib äärmiselt julmalt, masinlikult ja toorelt. Kuni Blu Substantsiat veel vähegi olemas on, on koletis, kes all oma aega ootab, sunnitud veel magama. Ja kui seda sidet enam pole, siis on il catastropha, siis on ühiskonnaga/inimesega kõik, siis märatseb koletis kõige üle. Ja nüüd võiks korraks meenutada, et nüüdisaegne, hea ja kindlasti ka helgesse tulevikku vaatav inimene peab kõige hirmsamaks asjaks üldse Blu Substantsiat. Ka lamemaalased on ta tuvastanud, aga tema enese vaimne maailm on lame, üksnes horisontaalne, vertikaalse mõõtmeta. (Meenutagem, et „Taevas on tühjaks jäänud”, nagu teab ja teatab Foucault, ja „tõde on võim” — st tõde iseenesest/metafüüsilises plaanis pole ja omada võimu tähendab sellest võimust lähtuva lansseerimist tõena. Seega ainus, millega inimlaps vaimliselt arvestada saab, on võim.)
5
Mina loen seda filmi lahti nii. Ja ka lameda maa teemal läheb asi edasi: Maal, kartulipõllu ääres olevas bussipeatuses seisnud poiss satub läbi puuraugu Antipolisesse. Sel poisil on kaasas National Geographic, kus ühel joonisel on ka ilmaruumi seletus. Antipolise teadlane uurib seda joonist ja saab teada, avastab(!), et ilmaruum on hoopis teistsugune, avatud, et on olemas ka taevas… et kõik see asi polegi lame. Aga antigravitatsiooni tõttu saab ka sellest maapoisist vaid atraktsioon Antipolise tsirkuses — tal on ju antigravitatsiooni tõttu jalad ülespidi, ta hõljub nööri otsas nagu õhupall… Aga see poiss siiski pääseb. Ja armastuseliin naistöölise ja töömehe vahel jõuab õnneliku lõpuni — nad hõljuvad viimaks koos superpuuris/kosmosekapslis, sinises taevas, Blu Substantsias. Aga koletis? Pärast seda, kui ärganud koletis on Antipolises inimese ära söönud ja kõik ära lõhkunud, jõuab tema samuti üles Maa peale, antigravitatsioon tõmbab ta taevasse ja ta hõljub seal kaaluta olekus. Ja see pilt ei ole sugugi lõbus. Aga jah, tal pole pinda all, ta on seal abitu.
Muidugi jätab Jancis võimaluse tõlgendada seda filmi erinevalt. Filmis toimivad erinevad seosed-paralleelid ja isegi kui võimurattamees on selgesti kapitalist, ei pea näiteks viisnurgameestes ju tingimata sotsialiste/kommuniste nägema jne. Kuid siiski paistab see mudeldamine mulle väga täpne: sotsialistid/kommunistid, kes on surutud tsirkusesse, on solvatud ja hauvad kättemaksu, nende tung on peksta kõik pilbasteks ja siis… Ega neil muud erilist plaani olegi kui kättemaks ja sellega kaasnev dopamiinilaks. Ja siis märatseb sellel pilbasteks pekstud ühiskonnal koletis, kes/mis sööb kõike, ka (ja isegi alustuseks) kommuniste, sest pole enam midagi, mis teda peataks, pole sidet taevaga.
Valitud nukufilmitehnika, kus tegelased on vormitud maksimaalselt realistlikuks, kinnistab selgesti sidet reaalse füüsilise maailmaga, joonisfilmina mõjuks Antipolise lugu ilmselt lahjemalt, kergemalt. Jancise varasema loomingu kontekstis1 on huvitav täheldada ka, et ring/ringkäik, mis tema varasemates filmides mõjub pigem lootusrikkana, on nüüd ka (eelkõige?) masinliku elukorralduse väljenduseks. Vaade ja avarus avaneb üles vaadates, avatus ja lahendus on vertikaalsel teljel. Mingil omamoodi kombel on „Antipolis” väga küps film. See, millest Jancis räägib, puudutab nii sotsiaalset kui metafüüsilist plaani. Ja armastuse liin töömehe ja naise vahel, mis sisemiselt üksnes funktsionaalsusele suunatud elukorralduse lõhub või toimib oma vabaduses sellest sõltumata, on tegelikult väga õrn, antud justkui kerge puudutuse ja eelkõige kujundite kaudu. Filmi alguses korjab naistööline maast südamekujulise kivikese, eks kaevanduse jäägi, ja tahaks anda selle töömehele, kellel on särgiseljal 0. Filmi lõpus on nad kosmosekapslis turvaliselt koos Blu Substantsias.
„Antipolis”, 2023.
Huvitav on ka see, et „Antipolis” ei mõju, vähemasti minu meelest, moraliseerivalt; absurd ja mäng on Jancise loomingus lahutamatult koos. Ühtlasi kannab seda filmi väga selge intuitiivne taju — düstoopilise visioonina ei räägi see mitte füüsilise maailma ressursside kadumisest, vaid vaimsest piiratusest, mitte kliimakriisist, vaid vaimse kliima kriisist ja metafüüsilisest katastroofist. Nagu mõistukõne, mis ootab lahtilugemist ja pakub selleks ka lahkesti võtmeid, osutusi, viiteid.
Jah, kuidagi nii nende ideoloogiatega on — haarad ideoloogia ja vaatad/näed kõike läbi selle. Ja mis ei sobi, no seda ignoreerid. Teed näo, et pole olemas. Aga intuitsioon, luba ja võimalus tajuda, vaadata asjadele, nagu sa neid näed, saab aru. Tajub ära.
Eespool viitasin Aldous Huxley romaanile „Hea uus ilm”. Seal on ühiskond, mis toimib kastisüsteemina, põhimõtteliselt nagu masin, ja inimesed on selle osised. Ja peaaegu kõik on seal õnnelikud — või noh, teataval viisil kultiveeritud õnnele ikka päris lähedal. Aga milles siis probleem? Miks see romaan meid puudutab? Sest me taipame intuitiivselt, et need inimesed, kes seal rahulolevalt toimivad, on kaotanud midagi olemuslikku. Poliitilises, ideoloogilises plaanis on neil kõik korras. Võiks isegi öelda, et poliitilises, ideoloogilises plaanis on kõik suisa täiuslik. Aga mis siis puudu on? Vaat seesama vertikaalne mõõde.
Selles, kuidas Jancis on Antipolist meie ühiskonna vastena mudeldanud, on kaude ka midagi anekdoodile omast — anekdoot oma kerguses puhastab ja toob läbi nalja kontsentreerituna välja ühele või teisele nähtusele iseloomuliku.
Lõpetuseks. Jancise filmides on midagi sügavalt inimlikku. Ja just inimlikkus, kuigi väidetavalt muutub elu üha paremaks ja õnnelikumaks, läheb meil aina rohkem kaotsi. Blu Substantsia.
Viide:
1 Vt ka Vastab Kaspar Jancis. — Teater. Muusika. Kino 2019, nr 4; Tõnis Tootsen 2017. Jancise retsept. — Teater. Muusika. Kino, nr 10; Inimeste inimene masinate maailmas. Andra Teede intervjuu Kaspar Jancisega. — Sirp, 11. VIII 2023.
