VIIBIMINE JA VABANEMINE. LIIS NIMIKU LÄBITUNTUD PÄIKESEAEG
November, 2023„Päikeseaeg”. Režissöör: Liis Nimik. Stsenaristid: Liis Nimik ja Anti Naulainen. Operaator: Erik Põllumaa. Operaatori assistendid: Ott Tiigirand ja Sten-Johan Lill. Produtsendid: Edina Csüllög ja Liis Nimik. Helirežissöör: Israel Bañuelos. Helioperaatorid: Mart Kessel-Otsa, Ann Reimann ja Nikita Šiškov. Monteerija: Liis Nimik. Dokumentaalfilm. Kestus 65 min. ©Alasti Kino. Esilinastus 26. IV 2023 rahvusvahelisel filmifestivalil „Visions du Réel” Šveitsis. Esilinastus Eestis 6. X 2023.
„Päikeseaeg”, 2023. Režissöör Liis Nimik.
Kaader filmist
Mis on aeg? Kui seinal tiksub kell, võime väita, et aeg on kellaseierite liikumine; kui ekraanil vilguvad numbrid, võime öelda, et aeg on lakkamatu liitmistehe, sekundite, minutite, tundide pidevalt kasvav arv. Kui aga heidame pilgu aknast välja, kus just on sadanud värske lumi, puhkenud pungad või esimesed lehed kollaseks läinud, siis tundub aeg olevat midagi muud. Seieri liikumine, arvu kasvamine ei vääri enam erilist tähelepanu, sest see ei hõlma protsesside suunda, nende hargnemist ega vaibumist. Ja kui astume õue, kõnnime tänaval, sõidame metsa, selgub peagi, et aeg on veel palju enamat. Igal asjal paistab nüüd olevat oma aeg: mõnikord kulgeb see vaikselt omaette, mõnikord lausa purskab asja seest välja, aga enamasti on ta peidetud, peaaegu nähtamatu. Kuid ka peidetud aeg on jagatud aeg, ta on teiste aegadega põimunud, põrgates aeg-ajalt nendega kokku, sulandudes või eraldudes.
Kui meil on piisavalt aega, et mõnda protsessi tajuda, nimetame seda aeglaseks; kui meile sellist aega ei jää, nimetame toimuvat kiireks või vaevumärgatavaks, võib-olla tabamatuks. Aeglane aeg ongi selline aeg, kus meil õnnestub ajavoolu veidi teadlikumalt jälgida, seda kogeda ja endasse imeda. Kui see on meeldiv, võime niisugust kogemust nimetada viibimiseks, veetmiseks või mõnulemiseks; kui see meeldiv ei ole, võime rääkida igavusest, tüdimusest või aja surnuks löömisest. Filosoof Margus Ott on seda üldistavalt nimetanud „aja läbitundeks”. Muidugi peavad aja kogemiseks ilmuma igasugu impulsid, välis- või sisekeskkonnast pärit muljed, aga nendest ei piisa aja loomiseks, sest vaja on veel üht instantsi, mis sulataks need kokku „mingi „paksusega” olevikuks, kus on alles hoitud möödunu ning ette haaratud tulevane”.1 Seda instantsi nimetab Ott aja läbitundepinnaks. „Kui ilmumid või muljed on aja algus, siis läbitundev instants on aja alus.”2 Kui läbitunnet ei oleks, siis algaks aeg üha uuesti ja uuesti, ilma et me suudaksime midagi meenutada; kuigi algus ja alus on lähedased, pole nad üks ja seesama, sest alus nõuab Oti järgi lõimimist, mis aega kokku tõmbab ja koos hoiab. „Lõimimisega sätestatakse läbitunne, milles läbituntakse ilmumeid ja tänu millele need saavad ilmneda millegi uuena, mingi muutusena.”3 Aeg ei saa kogu aeg uuesti alata, sest siis ta ei olekski kogu aeg. Kõige üldisemalt võib seda nimetada olemiseks, sest ühte ja teist juhtub aeg-ajalt, aga olemine ongi kogu aeg.
Liis Nimiku „Päikeseaeg” keskendub just aja läbitundele. Täpsemalt, ta keskendub aja läbitunde tekkimisele, sellele hajumisele ja kogunemisele, mis aja läbitunde loob. Uuemas filmikunstis on niisugune suund tugev ja iseseisev. Tõsi, keskmine Netflixi toodang läbitundest eriti ei hooli, selle asemel püütakse aega esitada lineaarse jadana, kus üks sündmus põhjustab teise ja kõik kulgeb etteaimatava lahenduse poole; nii polegi sündmused päriselt sündmused, vaid sündmuste ikoonid, juba paika pandud märgid või jäljed, milles sündmuse aeg on kustutatud, olematuks taandatud. Aeglasele ajale keskenduv film toob aga sündmuse aja tagasi ning koos sellega toob ta tagasi ka aja läbitunde. Meenuvad sellised meistrid nagu Abbas Kiarostami, Semih Kaplanoğlu või Apichatpong Weerasethakul, kes on aeglase ajaga hoolikalt tegelnud, ilma seda õigupoolest kujutamata: aeglane aeg tuleb filmi sisse ise, selleks tuleb ainult paotada õrnalt uks, just seal, kust aeglane aeg tulla tahab, sest aeglast aega ei saa sundida. Iga katse aeglast aega tagant torkida, torust läbi suruda või puuri panna toob kaasa talumatu igavuse. Sellepärast ei saagi aeglast aega kujutada, vaid ainult moosida ja meelitada. Nii läheneb kunstiline film paratamatult dokfilmile ja vastupidi. Kui tegemist on kunstilise filmiga, hakkab fiktsiooni osa selles oluliselt vähenema. Kui tegemist on dokfilmiga, hakkab vähenema dokumentaalsus, sest midagi ei dokumenteerita: film muutub musikaalseks ja maaliliseks, seal hakkab esile tungima olemise esteetika, milles pole midagi dramaatilist, aga mis ometi lummab olemise enese vastupandamatu jõuga.
Liis Nimik on meelitanud aeglast aega dokfilmi poolelt. Protsessi pikkust ja keerukust võib ainult aimata. Kuid see, mida näeme, mõjub vägevalt ning samal ajal märkamatult, nii et tahaks öelda: märkamatu vägi. Näeme pilvi ja maastikke, tubasid ja hooneid, lapsi ja loomi, noori ja vanu — vaevalt on selles kõiges midagi erilist, aga ometi on see kõik ainuline. Kui kaadrisse ilmub omasugune, tunneme, et need inimesed ongi päriselt olemas, aga mitte nõnda nagu filmides, kus me seda ainult teame, sest päris olemine jääb kaadrist väljapoole. „Päikeseajas” on aga olemine kaadris eneses sees, siin näemegi kõike, mis tavaliselt väljapoole jääb, sest see ei ärata tähelepanu ega köida esimesest pilgust. Nähtu muudab lummavaks hoopis too „väike žest”, millest on kirjutanud Erin Manning: selle rütme ei määra ükski etteantud struktuur, vaid avatud vool, mis ise loob oma tuksed ja võnked. „Väikest ei saa ette teada. Ta ei reprodutseeri iseennast oma näo järgi. Iga väike žest on ainuliselt seotud käesoleva sündmusega, (…) kuid ühtlasi ületab ta sündmuse piire, puutudes selle sõnastamatuid omadusi, mis on enamgi-veel.”4 Märkamatult leiutatakse uusi olemisviise, aktiveeritakse uusi tajusid, mille kohta me ei oska veel midagi kindlat öelda, sest neid pole ette kirjutanud ükski seni kehtiv muster.
„Päikeseaeg”, 2023. Kaader filmist
Kaadrisse ilmub vanamemm. Võte on tehtud vähese valgusega, memme nägu tuleb nähtavale üksnes ahjus põlevate puude tulekumas. Näo reljeef tõuseb siiski selgelt esile. Aga ta ei ütle sõnagi. Memm kohendab tuld ja paneb siis ahjuukse kinni, nägu kaob pimedusse. Veidi aja pärast näeme memme uuesti, nüüd on ta puhkama heitnud ja hingab rahulikult pimeduses. Tule praginat on ikka kuulda. Hõre kaader on hästi üles ehitatud, see mõjub maaliliselt, kuid sellega ei seostu ükski lugu, mis nähtu kindlalt paika paneks ja sellele selge tähenduse annaks. Nõnda jääb vaataja fantaasia vabaks, ta võiks kujutleda mis tahes sündmusi, muresid, rõõme ja vapustusi, mis kaadri taustale paigutuvad. Aga ta ei tee seda. Selle asemel hakkab ta tajuma aeglast aega, mis kogu mineviku kokku kogub, endas hoiab ja nii igale üksiksündmusele aluse loob. See ongi aja läbitundepind. Meile pole küll esitatud ühtki dramaatilist seika, ühtki ajaloolist tõsiasja ega eksistentsiaalset vapustust, aga see-eest hakkab meile kohale jõudma „aja sügavus või kõrgus”, „mineviku ja tuleviku puhas pind”, millest kirjutab Margus Ott: „See, kes ma praegu olevikuliselt tegutsejana ja tajujana olen, on koondkuju kogu mu minevikust. Selles mu „iseloomus”, mis ma praegu olen, on koos kogu mu minevikukogemus, kõik seni elatu ühe tervikuna (…) Isegi kui ma ei suuda mingeid eluperioode meelde tuletada, mõjutavad nad mind sellegipoolest praegugi: ma olen saanud selleks, kes ma praegu olen, kogu oma senise kogemuse ja elu kaudu.”5
„Päikeseaeg”, 2023. Kaader filmist
Lapsed on tulnud kelgumäele. Mägi ei ole sugugi lage, seal kasvab suuremaid ja väiksemaid puid, mis mäest alla sõitmist takistavad. Üks lastest jõuab ruttu alla, teised kaks aga kohmitsevad ja põrkavad vastu tüvesid. „Tagurpidi on mõnusam,” ütleb üks, aga seegi ei aita, kelk kopsab ikka vastu puud. Stseen ei kesta minutitki, aga on ometi kummaliselt meeldejääv: laste elurõõmus kohmakus, lustakas hooletus ja enesekindlus mõjuvad vabastavalt, ilma et toimuvat oleks kuidagi suunatud või seda mingi jutustuse roobastesse aetud. Väike žest ilmub ettearvamatult, ta ei reprodutseeri ennast ega taandu ühekski ikooniks, kuid temas on eriline vägi, mis hakkab looma tulevikku ja uusi olemisvorme, ilma et meil nendest aimugi oleks. Me üksnes tajume, et nendes tähtsusetutes, peagi ununevates momentides avaneb juba tulevik, seal on juba olemas tuleviku määramatus, mis ei allu mingile ette antud kavale. Selle määramatuse toob aga meieni aeglane aeg, mis on ise filmi sisse tulnud. Me ei pea teadma laste nimesid, sünniaastaid ega arengulugusid: see ei olegi praegu tähtis, sest „Päikeseaja” teemaks pole kodulugu, päritolu ega sotsiaalne taust. Kui siin üldse on üks keskne teema, siis on see elusus, elusolemise tunne ja selle ajaline läbitundmine. Midagi paremat ei olegi, midagi paremat ei ole vajagi, ja seda ütleb Liis Nimiku film arvukate väikeste žestidega, mis on alati natuke ootamatud, sest nad olid ootamatud ka filmi tegijatele.
„Päikeseaeg”, 2023. Kaader filmist
Emblemaatiline on kahekõne ema ja tütre vahel filmi esimeses kolmandikus. Väike tüdruk peab õppima, millised entiteedid on elus ja millised mitte. On olemas elusad olevused, kes toituvad, hingavad, kasvavad, liiguvad ja paljunevad, ning eluta asjad, mis kõike seda ei tee. Peagi aga selgub, et elususe tunnuseid leidub nendelgi. Vesi liigutab, pilved kasvavad ja võib-olla isegi paljunevad, sest ühest pilvest võib saada mitu! Naljakas on see, et elusust peab veel tõestama, justkui me seda niisama ei hoomaks, ilma midagi seletamata. Selles kolmeminutises stseenis on õigupoolest peidus filmi tõlgenduslik võti. Me näeme siin lakkamatult asju, mis paistavad elusamad, kui arvata võiks, maastikke, mis on küll peaaegu liikumatud, aga ometi justkui hingaksid. Nende mõnevõrra staatilist täielikkust murendab eluline kohmakus, mis ikka ja jälle naaseb. Seejuures paistavad loomad Nimiku filmis märksa vähem kohmakad kui inimesed: nende liikumine on sujuvam, nad justkui sulavad ümbrusesse ega püüa teha midagi üleliia imelikku. Inimesed aga päris rahulikult olemas olla ei oska, nad mõtlevad kogu aeg välja midagi, mis võib mõjuda naljakana.
„Päikeseaeg”, 2023. Kaader filmist
Elulist kohmakust eksplitseerivad suurepäraselt „Päikeseaja” arvukad muusikalised stseenid, kus mängitakse elektrikitarri, tuubat, lõõtspilli, plokkflööti, lauldakse kooris vaimulikku laulu; samuti koosolekustseen, kus arutatakse protseduurireegleid („volikogu ei saa võtta määnestki otsust, enne kui omma säändse ettepaneku tulnu” jne). Täiuslikkusest jääb see kõik kaugele, siin pole isegi püütud midagi siluda — vastupidi, eelistatud on momente, kus täiuse saabumine viibib, kus kõik on alles värske, õhetav ja ebakindel. Liis Nimik on eelistanud materjali, kus avaneb millegi tekkimine, idanemine, võrsumine, kus sündmus ei ole veel möödunud, valmis saanud ega kindlat kuju võtnud, vaid on alles puhkemas, arenemas ja kujunemas. Kui kuskil ilmubki täiuslikkus, siis pole selle põhjuseks inimlik perfektsionism, vaid looduse enese olemine. Just sellised on „Päikeseaja” maastikupildid, kus liikumine on enamasti vaevumärgatav, kõrred ainult õõtsuvad kergelt ja isegi hobune seisab liikumatult paigal. Siia ei saa mitte midagi juurde panna ega siit ka midagi ära võtta, sest siin valitseb aeglane aeg, mis on juba iseeneses täiuslik: ja täiuslik mitte sellepärast, et ta oleks soovitud eesmärgile jõudnud, viimistletud ja lõpetatud, vaid sellepärast, et ta on lakkamatult kohale jõudmas, et temas on koos kogu mineviku ja tuleviku tervik. Seda tervikut ei taheta aga kinni püüda, piiritleda ega paigal püsima panna, vaid lastakse tal vabalt olla, koonduda, hajuda ja muutuda. Nõnda on viibimine siin ühtlasi vabanemine, uue olemisviisi leidmine ja leiutamine.
Vabanemise väge rõhutab tule sümboolika, mis läbib kogu „Päikeseaega”. Põletatakse oksi, köetakse ahjusid, tehakse lõket, nõnda et filmist enesest hakkab õhkuma hõõgumise ja küdemise soojust. Need „leegitsevad” kaadrid on tugevas kontrastis „niiskete” kaadritega, kus näeme mõnda veekogu, udu, sammalt, metsaalust taimestikku. Leegid toovad meieni teise aja, kus millestki, mis on juba olnud, saab miski, mida enam ei ole, selle käigus aga vabaneb tema olemine, muutudes millekski muuks, hajudes soojuse ja valgusena. Vee ja tule kontrasti toonitab ka „külasulane”, kes puid keldrisse loopides soovitab märgade puudega mitte kütta: „Ahi nakass ikma.” Viibimine ja vabanemine käivad küll koos, aga nendega ei maksa kiirustada, sest igal asjal on oma aeg, ja kõik see kokku on päikeseaeg, kuhu kuuluvad kuumus ja jahedus, leegid ja udu, põlemine ja voolamine.
Nõnda saabki peidetud ajast jagatud aeg. Seda jagavad inimesed ja loomad, taimed ja hooned, päike ja pilved. See on aeg, mida surnuks lüüa ei tasu, sest siis jääksid alles ainult üksikud hetked, millel poleks suuremat tähtsust. Jagatud ajal aga on, sest ta on kogu aeg enesest suurem, kogu aeg viibimas ja vabanemas. Kogu aeg on ta kogu aeg, aga siiski mitte päris kogu aeg, sest ta peab kogu aeg ka kogunema, peab alles kohale jõudma ja kokku tulema ning selle käigus paratamatult juba hajumagi. Kogunemine ja hajumine, kogumine ja hajutamine on siin sama läbitunde erinevad küljed. Ja need erinevad küljed polegi liiga erinevad, vaid lähenevad alatasa. Ehk nagu oleks öelnud Gilles Deleuze, erinevus on küll kõige taga, kuid erinevuse taga ei ole midagi. Seega on erinemine paratamatult ka liginemine. Nõnda tulebki aeglane aeg Liis Nimiku filmi.
Viited:
1 Margus Ott 2015. Vägi. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, lk 132.
2 Samas.
3 Samas, lk 133.
4 Erin Manning 2016. The Minor Gesture. Durham and London: Duke University Press, lk 2.
5 Margus Ott, op. cit., lk 136–137.
