TÜVITEKSTIKATLAS PODISEB RAMMUS FILMILEEM
Detsember, 2023„Vigased pruudid”. Režissöör ja operaator: Ergo Kuld. Stsenarist: Ott Kilusk. Produtsendid: Kristian Taska, Tanel Tatter ja Veiko Esken. Kunstnik: Annika Lindemann. Kostüümikunstnik: Kadri Vahar. Helilooja: Margus Põldsepp. Osades: Mart Pajuvits, Lipuvere peremees — Harry Kõrvits, Leena, tema tütar — Maarja Johanna Mägi, Miina, tema tütar — Maria Teresa Kalmet, Joosep, Lipuvere sulane — Oskar Seeman, Juhan, Lipuvere sulane — Simo Andre Kadastu, Enn, kosilane Mulgimaalt — Kaspar Velberg, Jaak, kosilane Mulgimaalt — Pääru Oja, Kasakas — Meelis Rämmeld, Mölder — Tarvo Vridolin, Kõrtsmik — Margo Mitt, Kõrtsiline — Jan Gebruk. ©Apollo Film Productions/Taska Film. Esilinastus 2. X 2023.
„Kuulsuse narrid”. Režissöör: Ain Mäeots. Stsenarist: Ott Kilusk. Operaator: Mihkel Soe. Produtsendid: Kristian Taska, Tanel Tatter, Veiko Esken ja Adeele Tähemaa. Helilooja: Ardo Ran Varres. Kunstnik: Karoliina Kull. Kostüümikunstnik: Anu Lensment. Osades: Saalomon Vesipruul — Karl Robert Saaremäe, Jaan Tatikas — Veiko Porkanen, Agnes — Maiken Pius, Ferdinand — Ott Sepp, Gerda — Saara Nüganen, Helmi — Marian Heinat, Amalie — Loviise Kapper, Kaltsakas Üks— Argo Aadli, Kaltsakas Kaks — Vallo Kirs jt. ©Apollo Film Productions/Taska film. Esilinastus 9. I 2023.
„Suvitajad”. Režissöör, operaator ja monteerija: Ergo Kuld. Stsenarist: Martin Algus. Produtsendid: Kristian Taska, Tanel Tatter ja Veiko Esken. Kunstnik: Alex Klein. Grimmikunstnik: Kaia Triisa. Kostüümikunstnik: Kenneth Bärlin. Helilooja: Hendrik Sal-Saller. Helirežissöör: Lauri Laagus. Osades: Sophia Veski — Kaire Vilgats, Johan — Meelis Rämmeld, Ivo — Pääru Oja, Ärni — Ago Anderson, Erna — Kristel Elling, Tiivi — Adele Taska, Johan Juunior — Robert Klein jt. Kestus 75 min. ©Taska Film/Kassikuld/Apollo Film Productions. Esilinastus 13. II 2023.
Tänavusele filmiaastale on lisanud volüümi eesti vanema kirjanduse korduvekraniseeringud: jaanuaris tuli ekraanile Eduard Bornhöhe „Kuulsuse narrid” Ain Mäeotsalt, veebruaris Juhan Smuuli põhjal tehtud „Suvitajad” Ergo Kullalt ja oktoobris Eduard Vilde „Vigased pruudid”, samuti Ergo Kullalt.
Kriitikud oigavad, aga rahvas rõõmustab, läheb kinno ja vaatajanumbrid muudkui kasvavad. See teeb rõõmsaks ka Eesti Filmi Instituudi, sest saab väita, et kodumaise filmi tähtsus suureneb. Mis see siis on? Kas eesti filmi on tabanud renessanss või regress?
Kui lisada siia veel Kulla varasemad, Oskar Lutsu „Talve” (2020) ja „Soo” (2022) ekraniseeringud, siis on selge, et tootjad ― Apollo Film Productions, Kassikuld ja Taska Film ― tegutsevad sirgelt ja sihipäraselt eesti rahvale tuttavate lugude ekraanile toomisel. Eesmärk on pealtnäha üllas, aga mitte päris omakasupüüdmatu — tegijatel on kindlalt ärivaistu. On igati õigustatud ootus ja lootus, et just need tuntud lood meelitavad eestlasi jalgu kõhu alt välja võtma ja kinno tõttama.
„Kuulsuse narride” telelavastus on ilmselt kõigile korduvatest vaatamistest meelde sööbinud. Keegi ei mäleta arvatavasti ka enam, mitu korda ta on telekast näinud Sulev Nõmmiku filmi „Siin me oleme”. „Vigaste pruutide” telelavastus on samuti nähtud, rääkimata veel lugematutest suveteatri lavastustest Eesti eri nurkades. Miks mitte siis proovida sellelt rammusalt tüvitekstileemelt, millele tele omakorda maitset annab, veel üks rasvakiht kätte saada?
Kõik ei ole kuld, mis hiilgab
Kui teha põige filmiajalukku, siis just kirjanduse ekraniseeringutega 1960-ndatel ja 1970-ndatel eesti film õitsele puhkeski. Juba 1964. aastal valmis Jüri Müüri ja Grigori Kromanovi koostöös Anton Hansen Tammsaare „Põrgupõhja uue Vanapagana” ekraniseering. Lauri Kärk on kirjutanud: „Kirjanduse poole oli pöördutud varasematelgi aastatel, ent tasemelt vägagi erineva, kohati küsitavagi lektüüri poole. Meie suure klassiku Anton Hansen Tammsaare keeruka kunstikeelega, mõistujutulis-müüdilise romaani ekraaniseerimine oli tõsine väljakutse. Rahvuskirjanduse tippude ekraanile toomine täitis toona tegelikult mitut funktsiooni: pakkus alles kujunemisjärgus noorukesele filmikunstile ühelt poolt kunstiväärtuslikku ainest, teisalt võis võimaldada aga teatavat vabadust Moskva ettekirjutustest.” (EFI koduleht)
Siis tulid Grigori Kromanovi „Viimne reliikvia” (1969, Bornhöhe jutustuse „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad” ainetel), mis on ilmselt kõigi aegade menukaim ja laiemalt tuntud eesti film, ning Arvo Kruusemendi „Kevade” (1969, Oskar Lutsu populaarse noorsooraamatu ekraniseering), millele järgnesid ka „Suvi” (1976) ja „Sügis” (1990). „Kevade” tunnistati koguni eesti filmi 100 aasta juubeli pidustuste raames aprillis 2012 möödunud sajandi tähtsaimaks eesti filmiks. Ja muidugi ei saa mainimata jätta Leida Laiuse filme „Mäeküla piimamees”, „Ukuaru”, „Libahunt”, „Kõrboja peremees” jpt.
Aga kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Need kolm filmi, mille fenomeni siin lahkame, põhinevad küll tunnustatud autorite teostel, mis pole aga vahest nende kõige õnnestunumad kirjatööd. Sulev Nõmmiku telefilm „Siin me oleme” põhineb Juhan Smuuli monoloogil „Suvitajad”, stsenaariumi kirjutasid Nõmmik ja Enn Vetemaa. Tänavu ekraanidele jõudnud filmi stsenaariumi kirjutas sama loo ainetel Martin Algus.
Filmiajakirjanik Kasar Viilup arvustab „Suvitajaid”: „Olen mõelnud ja kaalunud, roosad prillid ette pannud ja kõigest väest pingutanud, aga tuleb ikkagi tõdeda: „Suvitajad” on surmkindlalt halb film. Muidugi on ka Sulev Nõmmiku 1979. aastal lavastatud „Siin me oleme!” ratsionalistlikult hinnates halb film — mida kinnitas ka toonane krõbe kriitika — ja kuigi Juhan Smuuli humoreski võib läbi häda nimetada klassikaks, on see ikkagi rämpskirjandus. Selles osas on värske ekraniseeringu autorid algmaterjalile truuks jäänud: kui see lugu on oma tühises totakuses alati halb olnud, siis purjetagem selles tuules edasi.”1
„Kuulsuse narrid”, 2023. Režissöör Ain Mäeots. Saalomon Vesipruul — Karl Robert Saaremäe.
Filmis „Kuulsuse narrid” — Ott Kiluski stsenaarium ja Ain Mäeotsa lavastus — on samuti vana lugu üksjagu muudetud. „Kuulsuse narrid” on esimene osa Eduard Bornhöhe 1892. aastal ilmunud satiirilisest jutustusest „Tallinna narrid ja narrikesed”. Bornhöhe kirjeldab oma jutustuses mõningaid „ühiskondlik-olustikulistes tingimustes veidruseni muutunud inimtüüpe, kes on tühised, haledad ja naeruväärsed — olgu nende narrusteks siis kuulsus, raha või armastus.” Teose tuntusele tänapäeval on tublisti kaasa aidanud 1982. aasta telelavastus, kus Saalomon Vesipruuli mängis Urmas Kibuspuu ja Jaan Tatikat Jüri Krjukov. Nende etteasted on unustamatud.
„Kuulsuse narrid”. Jaan Tatikas — Veiko Porkanen.
Robert Langi fotod
Ajakirjanik Veiko Märka tõdeb filmi arvustades: „Lisada ekraanile jõudmisest peale kultusliku iseloomu omandanud telelavastusele sama süžee ja pealkirjaga film oli suur risk. Aga nüüd võib Joosep Tootsi kombel õhata: „Hea, et see niigi läits!” Filmi tegijad ei visanud last ehk Eduard Bornhöhe ja Ago-Endrik Kerge sünnitatut koos pesuveega välja. Vesi ise vahetati aga täielikult värskema vastu. Targemaks see protseduur last ei teinud, kuid parem näeb välja küll. On huvitavamaid ja labasemaid muudatusi. Aga häirivaid dissonantse, mingist tähtsast komponendist või tegevuse ja karakterite loogikast loobumist ei ole.”2 Peamine muudatus on siin tugeva naispeaosalise sissetoomine: üksikemast pesunaine Agnes (Maiken Pius) tõuseb lausa peategelaseks. Lisandub veel liigkasuvõtjast veidrik Ferdinand (Ott Sepp). Saalomon Vesipruuli mängib Karl Robert Saaremäe ja Jaan Tatikat Veiko Porkanen. Kokkuvõttes suudab Mäeotsa film eemalduda legendaarsest telelavastusest ja kehtestada ennast teistsuguse käsitlusena. Kuid kas sellel on praegu öelda midagi enamat ja originaalsemalt kui varem? Tundub, et mitte eriti, lihtsalt narrikeste loost saab kosjalugu.
Primitiivne ja labane, aga ikkagi film
„Vigastes pruutides” seevastu pole algupäraga võrreldes suurt midagi muudetud. „Kui „Vigased pruudid” läheb sõnnikunaljadega liiga kaugele ega pretendeeri, nagu tema eelkäijagi, kunstiväärtusele, on siin tunda midagi siirast. Just ehtsusest jäi „Suvitajates” puudu, kuigi kohe pärast vaatamist ma seda ei taibanud. „Suvitajad” oli produkt, „Vigased pruudid” on vähemalt film. Primitiivne ja natuke labane, jah, aga ikkagi film. Ja kuigi mõlema aluseks on kodumaine kirjandusklassika, läks „Suvitajate” puhul just moderniseerimise julgustükk aia taha. „Vigased pruudid” jäi turvalisse talurahva konteksti paigale ja seal mõjub ta hoopis mõnusamalt kui kuskil nutifonide ja sisuturunduse segapudrus,” leiab arvustaja Emilia Kõiv.3
„Vigased pruudid”, 2023. Režissöör Ergo Kuld. Joosep — Oskar Seeman, Leena —
Maarja Johanna Mägi, Juhan — Simo Andre Kadastu ja Miina — Maria Teresa Kalmet.
Arvamusi on muidugi erinevaid. „Odavalt toodetud ambitsioonitu jant. Operaatorina on Kulla käe all sündinud mõned toredad välgatused — imeilus avakaader, mõned kaunid loodusvaated, üks efektne liikumine üle põllu. Aga miks see materjal ja praegu? Tehislikud sisupöörded, korduv kaka- ja oksehuumor, külge poogitud tobe kummituslugu, Pääru Oja ja Kaspar Velbergi talendi raiskamine. Ja peamiselt ikka mingi nalja venitamine invaliidsuse üle,” kirjutab filmiajakirjanik Andrei Liimets oma Facebooki filmivaatluse alas.
„Vigased pruudid” kirjutas Eduard Vilde juba ülemöödunud sajandil, nimelt aastal 1888. See on tal üks pisike novellike, humoresk teiste hulgas. Seda saab lugeda näiteks Eesti Raamatu kogumikust „Ärapõletatud peigmehed ja vigased pruudid” (1997), mis sisaldab teisigi sarnaseid kosjade ja naisevõtu teemalisi naljajutte. Vilde kirjutas need aastatel 1882–1895 ja need said eestlaste hulgas kiiresti populaarseks. Et „Vigastel pruutidel” võiks ekraanipotentsiaali olla, sellest said aru juba Konstantin Märska ja Johannes Loop 1929. aastal ja tegid loost filmi. Filmist on säilinud vaid katkendeid. Eesti Televisioon võttis kuuskümmend aastat hiljem, 1989 Toomas Kirsi vedamisel ette telelavastuse tegemise, kus pruute mängisid naiseriietes mehed. Tollel murrangulisel ajahetkel see suurt tähelepanu ei pälvinud. Seda aga, mitu korda on „Vigaseid pruute” rohkem kui sajandi jooksul teatrites lavale toodud, ei teagi. „Vilde nali — see oli midagi vägevat, midagi võimsat, kõike maha murdvat, kõigest võitu saavat. Oi, kuidas vanasti — vana Vilde aegu — naerda sai,” on kirjutanud kriitik, kirjanik ja tõlkija Marta Sillaots.
21. sajandil tulevad esile loo teised aspektid — nüüd on „Vigased pruudid” lugu, kus naerdakse invaliidide üle ja kiusatakse taga mulkide vähemust. Ei mingit tugevat naispeategelast, naiste saatuse määravad mehed. Rääkimata sugulastevahelisest abielust, sest Lipuvere peremees tahab tütreid ju nende onupoegadele mehele panna. Muidugi on see tobe plaan ega lähe tal korda; nii palju on noortel naistel ja meestel oidu, et see nurjata. Sellega seoses nali sünnibki, aga ilmselt ei mõju see tänapäeval enam nii nagu Vilde ajal. Universaalset nalja, põhiliselt seda, mida nimetatakse slapstick’iks ehk eksituste komöödiaks, siin siiski leidub. Filmilikkust on sellele muidu üsna staatilisele tükile püütud samuti natuke lisada, aga enamus filmist on ikkagi pigem üles võetud näidend. Kriitikud on haletsenud näitlejaid — et head tegijad osalevad sellises jamas —, aga tegelikult pole siin haletseda midagi. See kõik on noorele näitlejale kogemus ja hea näitleja paneb ennast ikka vaatama.
„Vigased pruudid”. Jaak — Pääru Oja ja Enn — Kaspar Velberg.
Joosep Kivimäe fotod
Vilde jutus mängivad vigaseid pruute naised ise, aga filmis teevad seda sulane Joosep (Oskar Seeman) ja möldri poeg Juhan (Simo Andre Kadastu). Mulkidest kosilased Enn (Pääru Oja) ja Jaak (Kaspar Velberg) on üsnagi sümpaatsed — ehkki naerualused, suudavad nad mingil veidral moel säilitada isegi midagi oma väärikusest. Entusiastlik sulane Oskar Seemani kehastuses on ülejäänud seltskonnast ilmselgelt nutikam ja suunab mängu. Harri Kõrvitsa vanaperemees Mart on vana tobe jauram, kes aga õnneks siiski ka teisi kuulab. Peretütreid mängivad Maria Teresa Kalmet ja Maarja Johanna Mägi, kes jäävad tagaplaanile, meeste varju. „Vigased pruudid” läheb edukalt juba ette sisse tallatud menufilmide teed, mille kullasoonel Apollo Productions ja Taska Film end koos Kassikullaga sisse on seadnud.
Operaator ja režissöör Ergo Kuld on olnud ligi kahekümne telesarja loomise ja lavastamise juures, sageli korraga nii režissööri, operaatori, muusikalise kujundaja kui ka monteerijana. 2020. aastal jõudis Eesti kinodesse tema esimene täispikk film „Talve”, mis kogus 151 140 vaatajat. Sellega seisab ta meie kodumaiste filmide edetabeli esiviisikus. „Suvitajad” on kogunud 106 903 vaatajat. Halvasti pole läinud ka Ain Mäeotsa „Kuulsuse narridel”. Tibusid loetakse sügisel, aga EFI avaldab vaatajate statistika alles tuleval aastal.
„Suvitajad”, 2023. Režissöör Ergo Kuld. Esiplaanil Sophia Veski — Kaire Vilgats.
„Suvitajad”. Johan — Meelis Rämmeld ja Sophia Veski — Kaire Vilgats.
Kaadrid filmist
Ületamatuks on seni jäänud A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse” (rež Tanel Toom) publikurekord — film kogus 2019. aastal 267 588 vaatajat ja esitati ka Oscari kandidaadiks. See film tõi kinno ka need, kes polnud seal tükk aega käinud. Selline võim on Tammsaarel!
„Tõde ja õigus” on kahtlemata meie tüvitekstidest võimsaim ja selle filmiks saamist oli kaua oodatud. Mida „tüvitekst” endast täpselt kujutab, selle üle on kirjandusteadlased vaielnud. Mõned arvavad koguni, et eestlastel pole mingeid tüvitekste. Aga Rein Veidemann võttis selle mõiste kasutusele, populariseeris seda ja õpetas ka üliõpilastele. Nüüd arvavad enam-vähem kõik teadvat, mis see tüvitekst on. Seda tunnistab ka Arne Merilai: „Eesti kohalik tüvitekstihuvi tundub muu ilmaga võrreldes omajagu intensiivsem: kas on see mööduv moeasi või sügavam iseduseküsimus, aga oleme tõepoolest harjunud oma armsatest alustekstidest lugu pidama ja möönma, et olulisemad neist loovad koguni rahvust.”4
Kas eesti kirjandusklassikute teoste taasekraniseeringud toovad eesti filmile suures pildis edu või mõjuvad hoopiski tagurlikult? Tegelikult ilmselt ei kumbagi — see mõju ei ole märkimisväärne, sest kunst ja meelelahutus sammuvad eri teid. Aga vaatajanumbrite kasvatamiseks on meelelahutusest abi. Mis omakorda on argument, kui filmivaldkond küsib lisaraha. Mingis mõttes on eesti filmiga ju hästi, eriti tänavu, kui saame end soojendada savvusannas, sest maailmas lööb laineid Anna Hintsi „Savvusanna sõsarad”. Sellel filmil on šanss saada kui mitte Oscarit, siis vähemasti Euroopa filmiauhind dokumentaalfilmi kategoorias, kus ta on nomineeritud. Novembri esimeseks pooleks on film võitnud üheksa auhinda ja LUX Euroopa kinopubliku auhinna nominatsiooni. See kõik on väga tubli saavutus. Aga…
Ühe maa filmikunsti visiitkaart on ikkagi mängufilm, ja mitte selline nagu eespool käsitletud kolmik. Eesti mängufilmis pole rahvusvahelist läbimurret olnud. Filme küll tehakse, aga need ei paista silma eriti millegi originaalsega ega jõua mainekatele A-klassi festivalidele. Vaja oleks paari-kolme tugeva ja omalaadse autorinägemusega režissööri, kes suudaksid eesti filmile anda eristuva näo ja vormi. Mõned meil on, aga nende jõud jääb ikkagi nõrgaks. Lisaks andele on vaja süsteemi, mis toetaks režissööri ja aitaks tal areneda. BFMist tuleb igal aastal noori peale, aga nende hoog kas raugeb või ei pääse nad löögile ja väsivad. Aastaid ootust ja olematut sissetulekut pole selline taimelava, kus talendid kasvaksid ja areneksid. Režissööri amet on üks keerulisemaid ja vastutusrikkamaid, aga samal ajal ka ilma igasuguste garantiideta. Sellises olukorras ei saa lõputult viibida. Mõni hea tegija on avalikult teatanud loobumisest ja teisele alale siirdumisest, sest elada on vaja. Teised jäävad vaikselt lihtsalt kõrvale, sest energia läheb kuhugi mujale, kus on stabiilne sissetulek. Nii jäävadki meile vaid menufilmid.
Viited:
1 Kaspar Viilup. Suvitajad” üritab halba põhjuseta heaks muuta. — ERR.
2 Veiko Märka 2023. Vaataja näeb kahe lolli asemel head Vesipruuli ja kurja Tatikat. — LP 1. IX.
3 Emilia Kõiv 2023. „Vigased pruudid” on lihtne, selge ja otsekohene naerutaja. — Eesti Päevaleht 9. X.
4 Arne Merilai 2017. Tüviteksti mõistest. — Keel ja kirjandus, nr 10.
