Käisin aprilli lõpus Vilniuses „Balti tantsu platvormil”. Umbes nädal hiljem oli mul käesolev, festivalist ülevaadet andev artikkel juba enam-vähem valmis. Aga siis, veel nädala jagu hiljem suundusin Portugali Guimarãese linna ülevaatefestivalile „Aerowaves Spring Forward 2026” ning kõik Vilniuses nähtu ja kogetu asetus täiesti uude valgusesse. Tagasiteel Tallinna alustasin kirjutamisega otsast peale.
Kuidas ärritada baltlast?
Oli 9. mai, venelaste „võidupüha” hommik. Elukaaslane saatis mulle Tallinnast ärritunud sõnumi: „Troglodüütide hord laskus täna taas Pronkssõduri jalamile nelke loopima, Georgi lindid persest välja lehvimas.” Sellest lausest üksinda mu sisemus veel üle ei keenud, kuna elupõlise tallinlasena olen sellega juba kahjuks üsna harjunud. Kuid järgnev sündmusteahel ajas mind endalegi ootamatult ikka päris tõsiselt närvi. Esmalt avasin Guimarãese vanalinnas asuva butiikhotelli voodil järgneva päeva etendusi oodates Instagrami. Seal nähtu keerles suuresti Veneetsia biennaalil toimunud avalduste ümber. Pussy Rioti ja Femeni 6. mai aktsiooni oli sotsmeedias selgelt üle trumbanud uus poliitiline ettevõtmine: 27 riigi paviljonid sulgesid oma uksed, kuna biennaalile lubati käesoleval aastal agressorriigi — Iisraeli — paviljon.
Iseenesest ju vajalik žest, aga mis mind „võidupüha” raames ärritas, oli tõsiasi, et nende kahe solidaarsusavalduse kaal ei näinud omavahel üldse proportsioonis olevat. Venemaa biennaalile lubamise vastase avalduse allkirjastas küll 22 riiki, kuid protesti vajalikkust näisid tajuvat vaid piiririigid Eesti, Läti, Leedu ja Poola.1 Samuti näib meediaväljaannete fotosid lehitsedes, et Pussy Rioti ja Femeni aktsioonist osavõtnute hulk polnud kaugeltki nii suur kui Palestiina protestide oma. Kuna ma ise seal kohal polnud, siis ei oska ma tegelikkust hinnata, kuid pildivõrdluse järel head tunnet sisse ei jäänud. Venemaa on ju ka täiesti kohutav agressorriik! Aga kas Iisraeliga võrreldes siis mitte piisavalt agressiivne, et tema pärast uksi sulgema hakata?
Kergelt kõigutatuna, kuid siiski mitte veel täiesti ülekeenuna tatsasin koos kolleeg Triinu Aroniga seejärel etendusi vaatama. Päev kulges üldiselt mõnusalt ja ilma vahejuhtumiteta, kuid siis jõudis kätte festivali lõpuetendus. Laval oli Taani päritolu tantsijatest koosnev trupp, kes esitas 40-minutise, tänavatantsu sugemetega kava. Lavastuse enda kohta ei oskagi ma otseselt midagi öelda — see polnud minu arvates ei hea ega halb —, kuid mis mu lõpuks täiesti rivist välja lõi, oli see, kuidas õhtu lõppes. Etenduse kulminatsiooniks haaras lavastuse koreograaf Marie Kaee mikrofoni ning asus tulihingeliselt moraali lugema, kuidas inimkond on hukas ja et me peame suutma paremad olla. Me peame Palestiina vabastama! Arusaadav, Palestiinas toimuv pole mitte kuidagi okei ja selline avaldus on rahvusvahelisel festivalil täiesti omal kohal. Aga kas sellest piisab, et olla hea inimene?
Fotovõrdlus: Vene paviljoni vastane marss Veneetsias…
Andrej Vasilenko foto, Ocula
…Palestiina toetuseks korraldatud protest.
Simone Padovani foto, ARTFORUM
Sarnaselt Veneetsias toimunuga oli minu jaoks äärmiselt hirmuäratav see, millises proportsioonis lääne inimesed Palestiina sündmustele reageerivad ja kuidas Ukrainas toimuv ei paista neile kaugeltki sama palju korda minevat. Kontekstiks — kaks päeva varem, 7. mail nägime „Aerowavesil” Leedus esietendunud Agnietė Lisičkinaitė ja Igor Shugaleevi lavastust „CLAP & SLAP”, mis räägib Venemaa Ukraina-vastase agressiooni tagajärgedest. See on suurepärane lavastus, mis oli muide ka käesoleva artikli tegeliku analüüsiobjekti, Vilniuses toimunud „Balti tantsu platvormi” kavas ning millest ma kirjutan natuke hiljem ka lähemalt. Kuid praeguseks — kui lavastus Vilniuses etendus ja Agnietė kõige lõpus lavalt Slava Ukraini! karjus, tõusid peaaegu kõik inimesed saalis püsti ja plaksutasid ennastunustavalt, samal ajal südamest nuttes. Portugalis oli selle lavastuse järgne aplaus aga täiesti keskmise kaaluga. Pisarsilmil tõusis etenduse sajast külalisest püsti ainult üks (!) inimene, eestlane Marie Pullerits. Aga kui taanlane Marie Kaee pidas festivali viimasel õhtul loengut teemal „päästame Palestiina”, tõusis ennastunustavalt plaksutades ja julgustavalt huilates püsti peaaegu terve saal. Palestiina näis neid lihtsalt nii palju rohkem kottivat ja see tõdemus tegi eestlase ja baltlasena ikka väga haiget. Kas siis, kui Putin otsustab oma väed üle Narva jõe kamandada, oleks neil ka sama suva (eriti arvestades praegust silmapaistvat ebakindlust NATOs)?
Saan vägagi hästi aru, kui rõlge on kahte inimõigustele ja rahvusvahelistele kokkulepetele sülitavat genotsiidi niimoodi võrrelda. Samuti mõistan, et taoliste õõnsate solidaarsusavalduste — plaksutamise ja huilgamisega — sõdu ei võida, kuigi hea inimese tunne võib ju tekkida… Noore inimesena tean samas väga täpselt, kui oluline osa konfliktide mõistmisel, nõrgemate toetamisel ja humanitaarabil on tänapäeval nähtavusel. Kogu meie elu on üks suur populaarsusvõistlus ja paraku pole sõjad ja nendega kaasnevad õudused mingi erand. Me ei tohi lasta Ukrainal unustuse hõlma vajuda!
Ma ei tea, kuidas on lood keskmise eestlasega, kuid mina tahaksin väga, et maailm saaks päriselt aru, et see, mis meie regioonis siiani toimub — arvukate hukkunutega rinded Ukrainas, meeletu ebakindlus tuleviku osas (eriti noorte inimeste seas) ning hirm Putini tegude ja tema suure semu Donald Trumpi Ida-Euroopa-suunaliste järeleandmiste ees —, läheks meie kaaseurooplastele sama palju korda kui Palestiina. „Aerowavesil” kogetu põhjal aga näib, et me pole veel kaugeltki sealmaal. Nad olid pärast „CLAP & SLAPi” üllatunud, et Ukrainas ikka veel nii hull on. Nende uudistesse jõuab väidetavalt sealse sõja kohta nupuke vaid siis, kui Zelenskõi midagi eriti paikapanevat ütleb või Trump järjekordse vastuolulise otsuse langetab. Kui juba keskmisest tunduvalt tundlikuma meelelaadiga kultuuriinimesed ei tea, mis meil siin toimub, siis kui hull see teadmatus, ja ma julgeksin isegi öelda ignorantsus, veel täiesti tavaliste Euroopa kodanike seas olla võib?
„CLAP & SLAP” Portugalis ülevaatefestivalil „Aerowaves Spring Forward 2026”.
Pille-Triinu Maiste foto
Agnietė ja Igor näitasid, et me peame rahvusvahelisel areenil siinsest elust palju rohkem rääkima. Võiksime ju palju rohkem ka kunsti kaudu näidata, kuidas maailmas valitsevad olud meie elu mõjutavad ja kuidas Venemaa meid päriselt tundma paneb. Kes teine seda üldse tegema peaks, kui mitte meie, piiririigid? Kahjuks on muidugi tänases maailmas endiselt nii, et üksikutena oleme meie — Eesti, Läti ja Leedu — liiga tillukesed, et rahvusvahelisel kultuuriareenil huvi äratada, arvestatavat mõju omada ja nähtavad olla. Aga kolmekesi koos oleks meil nii rohkem pindala kui ka suurem jõud ning sellega kaasnev võim. Meil ei pruugi olla maailmatasemel lavastused ja tantsutehnika, kuid meil on tänase maailma mõistmiseks väga vajalikud lood ja kogemused, millest lihtsalt tuleb rääkida. Ega nemad, teised, ju muidu hakkagi aru saama. Ja selle mõttega liigun ma ka tagasi „Balti tantsu platvormist” kirjutamise juurde, kuna see on üks neid ühiseid ettevõtmisi, mis minu hinnangul päriselt paneb suured ja uhked läänlased siia tulema, natuke ka meie peale mõtlema ja olukorra tõsidust mõistma.
Kuidas veenda läänlast?
„Balti tantsu platvormi” näol on ennekõike tegemist iga kahe aasta tagant toimuva ülevaatefestivaliga, mille eesmärk on tuua kokku kaasaegse tantsuga tegelevad professionaalid, anda balti tantsukunstnikele võimalus oma loomingut „laiale maailmale” tutvustada ja külalisetendustena maha müüa. Püüan ettevõtmise ärilise poole siin siiski kõrvale jätta ja keskenduda kõigele muule olulisele, millega see platvorm tegeleb. Näiteks sellele, et „Balti tantsu platvorm” annab Eesti, Läti ja Leedu kaasaegsele tantsule iga kahe aasta tagant võimaluse korraks käsikäes peegli ette astuda ja leida nii omakeskis kui ka kohale saabunud rahvusvahelise pilgu toel viise edasiseks arenguks ja püsimajäämiseks. Ja seda mitte ainult tantsus, vaid ka demokraatlike väikeriikidena suure ja hirmsa Vene piiri ääres.
Kuna kaasaegne tants on teadupoolest üsna abstraktne (samas võimekas!) väljendusvorm, siis integreeriti platvormi programmi selguse huvides (oli ka muid põhjusi, kuid need pole siinkohal olulised) „Tantsukongressi”-nimeline arutelu-ettevõtmine. Selle käigus prooviti läbi erinevaid formaate, et kohalikku meelsust ise paremini mõista ning seda siis ka sõnade kaudu välismaalastele selgitada. Kokkuvõtvalt võib neid pikki, valdavalt pimedas ruumis koos veedetud tunde kirjeldada vana hea eesti vanasõnaga: alguses ei saa vedama, pärast ei saa (kohe üldse) pidama. Kui esimese päeva paneelid pealkirjaga „Navigating Identity in the Face of Changes” moodustasidki päriselt kokku kolmetunnise kuulamissessiooni, mille käigus — osalt keelebarjääri, osalt ka teemade liiga suure mahu tõttu — kuigi kaugele ei jõutud ja mis panid kohati kukalt kratsima, siis teisel päeval hakkas asi tajutavalt elavnema.
Tollel ilusal päikeselisel neljapäeval, 23. aprillil kell 13.30 kogunes sadakond inimest Vilniuse uhiuude Kaunite Kunstide Akadeemia riiklikku filmikooli (KIMO), et pihta saada, kuidas kaasaegne tants enne ja pärast taasiseseisvumist meie maile jõudis. (Tegelikult olid nad kõik kohal juba kella 11-st, et tantsukunstnike müügikõnesid ehk pitch’e kuulata, aga sellest me siinkohal ei räägi.) Eestist astusid üles Kanuti Gildi SAALi juht Priit Raud ja Sõltumatu Tantsu Lava kunstiline juht Triinu Aron. Valdavalt tegeleti paneelis nostalgilise heietamisega 1990-ndate anarhilisest kultuurielust, mis on ka tore ja vajalik, kuid kuigi sisuliseks see arutelu kahjuks ei läinud.
Aga seejärel keeras kongress täiesti uue lehekülje. Loenguseeria pealkirjaga „Choreographies of Resistance” („Vastupanu koreograafiad”) oli üks uskumatult leidlik viis, kuidas esmalt meile endile, seejärel ka väljast tulnutele selgeks teha, miks meie, baltlased, peaksime nii oma rahvuslikku identiteeti kui ka (sõna-)vabadust jätkuvalt sõjakalt kaitsma: kuna neid asju on päriselt võimalik üleöö ära võtta! Ja kes oleksid paremad inimesed sellest teemast kõnelema ja meid hoiatama kui need, kes ongi juba kõigest sellest ootamatult ilma jäänud.
Esmalt astus KIMO kinosaali ekraanil, videosilla teel üles ukraina koreograaf Victor Ruban, kes on oma riigile osaks saanud traagilise saatuse käigus täheldanud, et tantsul, kunstil ja kehateadlikkusel on äärmiselt oluline roll demokraatlike ühiskondade vastupanuvõime tugevdamisel. Ta kirjeldas värvikalt, kuidas sõjast läbi käinud, traumeeritud ja laskemoona kandmise tõttu tekkinud valudes vaevlevaid inimesi on võimalik tantsutehnikate abil aidata ja igapäevaellu tagasi tuua — hoida nende keha ja vaim võitlusvalmi ja ärksana. Ja see pole lihtsalt hüpotees, vaid päriselt toimiv ja rakendust leidev meetod!
Seejärel pidas pisut süngemaks muutunud õhkkonnaga auditooriumis loengu slovakkia koreograaf Juraj Korec, kes tõstatas olulise teema: kaasaegne kunst, teater, tants ja kirjandus tegelevad kõik akuutsetele probleemidele osutamisega. Kas soov sellised teemad vaiba alla pühkida võib olla üks põhjustest, miks demokraatiale kotti pähe tõmbavad valitsused esmajoones just nendele valdkondadele kallale kipuvad? Jah, kultuur pole esmatasandil eluks vajalik ja on ka seetõttu mugav kärpekoht, kuid pikas perspektiivis, inimeseks olemise ja jäämise juures ju siiski on.
Teadupoolest on Slovakkias väärtusarusaamadega väga kehvasti: 2023. aastal sai kohalikel parlamendivalimistel ülekaaluka enamusega võimule vasakpopulistlik partei Smer-SD2, kes tõmbas jõudsalt pidurit nii Ukrainale abi saatmisele, Euroopa Liidu ühistele ettevõtmistele kui ka igasugustele nais- ja vähemusõigustele.3 Kultuuri osas kohe nii radikaalsed ei oldud — hukatus saabus samm sammult:
1) kultuuriinstitutsioonide seniste juhtide kukutamine; 2) nende asemele amatööridest kandidaatide paigutamine, kelle seast juhi valimine ei olnud enam avalik toiming; 3) kultuurile kahjulike õigusaktide vastuvõtmine; 4) institutsioonide täielik kaaperdamine; 5) kunstnike avalik ahistamine ja nende loomingulise töö halvustamine; 6) kõige eelneva küllastamine täiesti absurdsete väidete ja tegudega; 7) parlamendi opositsioonierakondade viis ebaõnnestunud katset kultuuriministri tagandamiseks… Ja hävitustöö jätkub.
See kõik toimus nii vargsi, nii pika aja vältel, et isegi kultuuriinimesed ise mõtlesid esimeste punktide reaalsuseks saamise juures, et ah, mis see ka pole, me saame hakkama! Aga vaat ei saanud. Nüüd tegeletakse peamiselt tagajärgedega — protestitakse ja esitatakse jõudsalt vastuseta jäävaid petitsioone. See ettekanne mõjus hoiatusena kogu saalile. Nii lihtne see olemasolevast ilmajäämine siis ongi!
„Destruction of Culture”, Juraj Koreci esitlusest „Culture of Resilience: Artistic Responses to Cultural Policy in Slovakia”. Sirli Ooti foto
Kui nüüd tundus, et enam masendavamaks minna ei saa, siis sai ikka küll. Järgmisena astus üles kreeka dramaturg Anastasio Koukoutas, kelle loengut ma kahjuks eriti hästi ei mäleta (ilmselt kahvatus Kreeka võrdlemisi stabiilne olukord teiste, inimlikust vaatest ülimalt traagiliste kõrval), kuid pärast teda esines kogu „Vastupanu koreograafiate” seeria lõpetuseks iraani päritolu koreograaf Fatemeh Esmaeilghorbaninejad, kelle ettekanne ajas saali lausa nutma. Kui praegu Slovakkias aset leidev turbulents on pigem hiljutiste juurtega, siis Iraan on oma padukonservatiivsuse tõttu rappunud juba üle viiekümne aasta. Tegelikult veel tunduvalt kauem, aga 1970-ndatel võis seda poolautokraatlikku monarhiat siiski pigem lääne- ja edumeelseks pidada. Kuid siis toimus riigipööre ja pärast 1979. aastat pole seal maal enam läänelikkusest juttugi. Naised on kodus või tekstiilihunnikute all peidus ja kui keegi üldse julgeb vabadust ihata, lastakse ta kohapeal maha — ka praegu, 21. sajandil, aastal 2026. Ja mida teevad kõigi nende protestide käigus maha lastud vaprate vabaduseihalejate pereliikmed? Nad tantsivad, kuna sõnadele pole sellises olukorras enam kohta. Fatemeh rääkis sellest, näitas kaadreid ja ütles, et tants on rasketel hetkedel ülim teraapia, eriti kui sõnad enam ei kanna. Siis puhkesid inimesed saalis nutma.
See oleks olnud „Tantsukongressile” väga mõjus lõpp, kuid arutlemine kandus edasi ka platvormi kolmandasse päeva. Reedel, 24. aprillil pidas, taas videosilla teel, loengu taani dramaturg ja kuraator Thomas Schaupp, kes esitas olulisi küsimusi selle kohta, milliseid kunstnikke institutsioonid oma programmidesse valivad ja millistel põhjustel. Ta ei andnud ühtegi kaljukindlat vastust, vaid püüdis publiku tähelepanu juhtida otsuste langetamisega kaasnevale vastutusele: mis muutub institutsioonide programmiliste otsuste kaudu rõhutatult nähtavaks, mis jääb vaiba alla peitu ja kes siis lõpuks otsustab. Tuleb ju tunnistada, et praeguses turbulentses maailmas on kultuuriasutustel äärmiselt vastutusrikas roll, kuna sealsed teemapüstitused formuleerivad tajutavalt, mida me ümbritseva kohta teame ja arvame.
Pärast loengut oli publikul lõpuks võimalik ka ise püsti tõusta ja keeruliste otsuste langetamisega katsetada. Tahvlile kuvati küsimus, millele puudub reaalsuses jah/ei-vastus, kuid publik pidi siiski otsustama ja vastavasse ruumipoolde liikuma: „jah” vasakule, „ei” paremale. Seejärel pidi oma otsust ka vastaspoolega väideldes kaitsma. Tegemist oli pelgalt mänguga, kuid see lihtne, väitlemisele rajatud harjutus aitas välismaistel kuraatoritel meie mõttemaailmast silmanähtavalt paremini aru saada. Enne seda oli neid kolm päeva igasugustes Ida-Euroopa identiteedi alastes loengutes marineeritud, kuid sel hetkel tundus, et kui panna kaks täiesti erineva kultuurilise taustaga inimest lahendama ühte ja sama, äärmiselt keerukat probleemi, siis tekib äkki võimalus arutelu kaudu päriselt üksteisest aru saada. Eks lõplik tõde selgub muidugi siis, kui (NATOga) kunagi päriselt asjaks peaks minema, kuid „Tantsukongress” mõjus üldjoontes lootustandvalt.
Kuidas Baltimaade kaasaegne tants meie siinset olukorda edasi annab?
Kui eelnevast jäi mulje, et tegemist oli pelgalt jutufestivaliga, siis nii see ei olnud. Jah, umbes 75 protsenti kogu üritusest moodustasid jutuajamised, nii müügialased kui ka sisulised, ja need kõik olid omal kohal. Kuid see, miks ma Vilniusse päriselt kohapeale läksin, oli ikkagi see napp osakene kaasaegset tantsu, millest ma siinkohal, poliitilise statement’ina Ukraina toetuseks,kirjutada valin. Seal oli väga tugevaid lavastusi, mis mulle meeldisid (kiidusõnadeeskätt Nele Tiidelepale ja Netti Nüganenile!), kuid hiljuti kogetu põhjal arvan, et üks nendest on lihtsalt eriti oluline. Seda ühte peaksid minu arvates nägema absoluutselt kõik inimesed maailmas, aga eriti muidugi lääneeurooplased, kes meist paraku endiselt suurt midagi ei tea.
Leedukate „CLAP & SLAP” tekitas minus äärmiselt tugevaid tundeid. Lavastust luues analüüsisid Agnietė ja Igor Leedu ja Valgevene vahelist, pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse eriti nugade peale läinud suhet, mis on äärmiselt pingeline, isegi halvav. Sõjale alguse pannud väed ja raketid saadeti teele just nimelt Igori kodumaalt Valgevenest. 2020. aastal osales Igor veel jõuliselt Valgevenes korraldatud Lukašenka-vastastes protestides — ta vihkas seda, milliseks tema koduriik muutunud oli. Samal ajal osales Agnietė meeleavaldustel Vilniuses. Igor oli ellujäämise huvides sunnitud Valgevenest põgenema. Agnietė otsustas aga lõpetada igasuguse koostöö vene keelt kõnelevate kunstnikega. Ometi on nad nüüd koos laval. Oma isiklikele kogemustele toetudes seisavad kunstnikud teineteisele otsa vaadates silmitsi nii poliitiliste, sotsiaalsete kui ka emotsionaalsete lõhedega, mis tekitavad hirmu sellest tulenevate tegude ja tegematajätmiste ning sellega kaasneva süü ja vastutuse tõttu.
Nad seisavad laval vastamisi, otsides muserdava konflikti keskel dialoogi. Kuidas hoomata, milline on sellises olukorras üksikindiviidi vastutus, milline rahvuslik ja kollektiivne vastutus? Lavastuses kasutatakse selguse huvides väga palju teksti — publik peab aru saama, miks duo laval nõnda käitub, nagu ta seda teeb: nad peksavad ennast. Paraku pole keha ja tants (vähemalt minu arvates) mõeldud faktide edasiandmiseks, mistõttu on teksti kasutamine selguse huvides äärmiselt vajalik. Küll aga suudab keha väga hästi edasi anda tundeid, mis faktide tõttu paratamatult tekivad. Igor üksi ei saa ju ometi vastutada selle eest, milline on tema koduriik. Samas tunneb ta halvavat häbi ja süüd ning karistab ennast selle eest. Ja Agnietė paneb talle muidugi ka pahaks, et ta valgevenelane on. Ta kardab, et järgmisena marsitakse Valgevenest Leetu ja hakatakse tema vabadust ära võtma. Aga samas tunneb ta ennast süüdi, et ta Igorit nii intensiivselt piinab — keelab tal oma emakeelt rääkida ja tahab, et ta ka üksikisikuna toimuva eest ränka vastutust kannaks.
Milline üldse on praegusel ajal üks hea valgevenelane? Kas selline, kes protestib? Või hoopis selline, kes pärast riigivastase loomingu esitamist kodumaal vangistatakse või sootuks hukatakse? Kas selline, kes läheb Ukrainasse ja ukrainlaste poolel rindele? Kuidas üldse saab üks inimene sellises kontekstis vastutust võtta? Millistele inimestele on meil põhjust plaksutades kaasa elada ja millistele peaksime vihase kõrvakiiluga märku andma, et nad on lootusetult läbi kukkunud? Agnietė ja Igor kasutavad laval plaksutamist ja laksamist (nii kõrvakiilu andmiseks kui ka enesepiitsutamiseks lahtise käega seljale ja rinnale lajatamise kujul), et ennast ja üksteist täiesti tulipunaseks taguda. See žest on mõjuv, eriti arvestades taustal nähtavat teksti. Igori tulevane saatus on ebaselge, ta võidakse iga hetk tagasi Valgevenesse saata ja seal tal ilmselt enam pikka pidu poleks. Küll aga on tal Agnietėga Lääne-Euroopas ringi reisides ja esinedes võimalus tõsta inimeste teadlikkust selles osas, et Ukrainas käib ikka veel sõda, käib kohe hullusti. Aga kas sellest piisab, et olla hea inimene?
Aga millest siis piisab, et olla hea inimene?
Sellele küsimusele pole vastust. Aga ma väga tahaksin, et head inimesed leiaksid oma südames ruumi nii Palestiinale kui ka Ukrainale, sõltumata oma päritoluriigist. Demokraatia ja vabadus on nii-nii haprad asjad ja nende püsimajäämine ei ole mitte mingilgi kombel iseenesestmõistetav. Nende eest tuleb iga oma keharakuga võidelda, eriti praegu, mil me keegi tegelikult ei tea, mis homme saama hakkab. Seekordne „Balti tantsu platvorm” ja „Aerowaves Spring Forward” suutsid selle probleemi pakilisust teravalt illustreerida. Kaasaegsel kunstil, sh kaasaegsel tantsul on võim panna inimesi mõtlema, ja seda olulisem on, et me ei laseks neil kiiresti muutuvas maailmas hääbuda. Ma väga loodan, et minu südamepuistamine sütitab kedagi veel poliitilist kunsti looma. Me ei tohi lasta läänel unustada neid, kes kannatavad! Slava Ukraini!
Eestlased „Balti tantsu platvormil”, aprill 2026.
Rūta Ronja Pakalne foto
Viited:
1 Louise Benson, Philippa Kelly 2026. Anti-Russia Protests Spread Beyond the Biennale and Into Venice. Ocula, 6. V. — https://ocula.com/magazine/art-news/russia-protests-venice-biennale-2026-pussy-riot/
2 Slovakkia valimised võitsid vasakpopulistid, 2026. ERR, 1. X. — https://www.err.ee/1609118285/slovakkia-valimised-voitsid-vasakpopulistid
3 Madison Minges 2023. Six Questions After Slovakia’s Election. American University, 4. X. — https://www.american.edu/sis/news/20231004-six-questions-after-slovakia-s-election.cfm
