Kirill Havanski lavastuses „Tuhandenäoline kangelane”.
Henry Griini foto
„Vaadake silmadega alla, liigutamata pead — sealt saate oma silmaklappide ja nina vahelise prao kaudu pisut välja piiluda. Ühel hetkel etenduse ajal võib teil tekkida suur soov seda teha. Me soovitame sellest hoiduda ning hoopis usaldada oma kujutlusvõimet.”
Oma raamatu „Tuhandenäoline kangelane” („The Hero with a Thousand Faces”) 11. leheküljel kirjeldab Joseph Campbell põlevat mõõka kandvat lunastajat, kes vabastab maa. Aga see ei ole George Lucase 1977. aasta filmi „Tähesõjad” („Star Wars”) kirjeldus — vastupidi, Lucas kirjutas „Tähesõjad”, matkides Campbelli 1948. aasta teoses kirjeldatud kangelase teekonda. Campbell kirjutas „Tuhandenäolise kangelase”, et määratleda monomüüt, kõigi inimlugude tuum, põhjendades sellist kõikehõlmavat üldistust Freudi ja Jungi alateadvuse teooriatega. Aga mainitud teos muutus žanre ületavast inimjutustuste kirjeldusest aastakümnete jooksul — mil teda sellise üldistuse asemel sihtmärgina kasutati — hoopis uusi teoseid kitsendavaks malliks, mille üks mõjukamaid näiteid on Lucase „Tähesõjad”. Campbelli kangelase teekonna universaalsus on põhjus, miks „Star Wars Knights of the Old Republic” (BioWare 2003) on nii ehedalt tähesõdademaiguline ning miks selle jätk „Star Wars Knights of the Old Republic II: The Sith Lords” (Obsidian Entertainment 2004) suudab nii efektiivselt kritiseerida „Tähesõdade” maailma põhitõdesid ning, läbi viimase tugeva seose Campbelli tuhandenäolise kangelasega, ka inimlugude puhul tavaks saanud kujundeid.
Kuulutan välja peo, millele ilmub peale minu veel viis inimest. Igal sellisel peol on kindlasti kas kolm inimest, kes kõik üksteist tunnevad (on vähemalt korra kohtunud), või kolm inimest, kellest ükski teist ega kolmandat varem kohanud ei ole. See on nn sõprade ja võõraste teoreem Ramsey teooriast — matemaatika harust, mis uurib, kui suur peab mingi struktuur olema (mitu inimest peab peole tulema), et sellel oleks kindlasti mõni meid huvitav omadus (leidub kolmik, kes on kas kõik üksteisega sõbrad või kõik üksteisele võõrad). Naljaga pooleks võib seega küsida, kui palju peaks inimkond looma müüte, enne kui nende seas mingite ühiste ümmarguste motiivide (kas siis kangelaste või kurikaelade) tekkimine pole mitte märk inimkonna ühtehoidvast alateadvusest, vaid hoopis matemaatiline paratamatus. Nagu Freudile ja Jungile, on ka Campbelli tööle viimase sajandi jooksul omajagu (ka mittematemaatilisi) vastulööke antud: niisiis jääb küsimus, kuhu maandub selles arutelus Andreas Aadli lavastus „Tuhandenäoline kangelane”.
Loo lävepakul antakse teatrikülastaja käsutusse silma- ja kõrvaklapid; saali sisenedes ehk lavale astudes on näha vaid üksikut rüütlit, kes oma laterna valguses näitab pimeduses teed istmeteni. Näidendi alguses palutakse vaatajatel (õigem oleks öelda: osalejatel) mõlemad klapid pähe panna ja saalis Kirill Havanski muusika saatel pimesi ringi liikuda (või tantsida). Palutakse ka mitte muretseda, kuna saalis ringi liikuvad abilised hoiavad oma silmi tegevusel peal, et kõigi turvalisus ja privaatsus oleksid tagatud. Tagasihoidlik lava — hämar tuba, mis hetk tagasi, kui seda veel näha oli, koosnes vaid ristkülikust ja seda ümbritsevast toolireast — näib olevat ette valmistatud loengreiviks Jungi kollektiivse alateadvuse teemal. Sel hetkel leidsin ennast kangelase teekonna algusest: kutse seiklusele (call to adventure) helises mu kõrvades ja introverdina ei meeldinud mulle see, mida kuulsin. Aga et esialgne kutsest keeldumine (refusal of the call) on samuti vaid üks samm Campbelli monomüüdis, ei jäänud ka minul üle muud, kui seiklusega kaasa minna.
Olin meeldivalt üllatunud, kui Kaur Riismaa kirjutatud tekstist kujunes etenduse jooksul välja Campbelli kirjutatu sisu õõnestus ja vormi edasiarendus. Ringi liikuvatel osalejatel palutakse kord küsimustele vastuseid hõigata, kord üksteist kätelda, kord peatuda kauem teise publikuliikme juures, et üritada kätest välja lugeda midagi selle inimese kohta, keda silmadega näha ei saa. Need kõik on kogemused, mida pelgalt raamatuga edasi anda ei saa — ning kuna 1949. aastal polnud juhtmevabu kõrvaklappe veel leiutatud, oleks Campbelli kirjatüki ajal selline kultuurikogemus sõna otseses mõttes võimatu olnud. See, et oled oma kaasvaatajatele ühtaegu kokkupõrkamiseni lähedal ja pimeduse lõpmatus kauguses, paneb mõtlema, kes on see kangelane, kellest klappides kõlav jutt käib — kes oli see, kes soomusrüü seest enne etendust laternaga valgust näitas? Sest kui palutakse ette kujutada oma lapsepõlvekodu, siis on selge, et kõigil osalejatel on sama südamelähedane, aga erinev kogemus. Niisiis, kui „Star Wars Knights of the Old Republic II” kritiseerib „Star Warsi” ja seega monomüüti, seades küsimuse alla, miks peaksid kangelased olema vaid üksikud saatuse poolt välja valitud, siis Riismaa teksti kaudu tõstab Aadel meie, ülejäänute, alamklassi samuti kangelaste seisusse. Ühel hetkel (või mitmel hetkel) oma elus oleme kõik ometigi sunnitud jätma hüvasti tuttavaga, hülgama oma (ülekantud või -kandmata tähenduses) kodud ja liikuma edasi, et uued raskused enda kanda võtta. Näidendi lõpus tuuakse meid siiski kokku ühte punkti, tagasi ühte deterministlikku narratiivi, joonitakse alla asjaolu, et meil kõigil on ühine teekonna lõpp.
Kui tühjade istmetega saali laval teeb näitleja oma elu parima etteaste, siis kas sel õhtul aset leidnu on teater? Raamatu võib kirjutada, ilma et eales tuleks avamisele see publitseerimiseelne sahtel, kus kõik käsikirjad luuakse. Aga nagu mõni paradoksaalne kvantosake — teatrit lindistades saab vaid filmi — säilib tüki sisu, aga mitte vorm. Aadli „Tuhandenäolise kangelase“ puhul ei ole isegi sisu võimalik lindistada: seda peab kogema. Olen lugejalt röövinud võimaluse seda ilma eelootusteta teha. Kui ise oleksin piilunud enne näidendi kogemist selle sisumuljeid, võinuks mu silm teatriõhtul ka kuivaks jääda.
Lahkusin saalist paljude mõtete ja mitme küsimusega. Kas tõesti oli see olnud hetk, mida mainiti etenduse alguses öeldud hoiatuses (mida tsiteerisin arvustuse esimeses lõigus)? Kas mõistan õigesti mündiviset, mis sel hetkel toimus — mündiviset, mille toimumist järeldan vaid seetõttu, et selle kaotasin? Nagu neid paratamatuid sõprus- ja võõrsuskolmnurki mõnel aknatagusel peol, kus ma kedagi tunda ei tarvitse, kujutan selles pimeduses ette lavastaja niite mu tundeid liigutamas. Pimedusest väljudes jäi küsimus, kas mõni teine teatrikülastaja koges minust midagi fundamentaalselt erinevat. Ma võiksin nendelt uurida — piiluda; aga sel hetkel ma seda ei teinud. Usaldan siis edasi.
Muusika jätkub pärast etenduse lõppu, kui õhtust osa võtnud vabastatakse (kuigi ei kohustata vabanema) nende pimestusest, ja seekord on näitlejad need, kes klappidega pimestunult sisemise muusika saatel tantsima jäävad. Kas liitud nendega?
JAAGUP KIRME
JAAGUP KIRME (snd 15. IV 1993) on Tartu Ülikooli matemaatika ja statistika instituudi nooremteadur, kes kaitses 2022. aastal magistrikraadi tööga „Bishop-Phelpsi ja Bishop-Phelps-Bollobáse tüüpi teoreemid operaatorite jaoks” ja jätkab doktoriõpinguid tööga „Konstantide parendamine Bishop-Phelps-Bollobás-tüüpi teoreemides operaatorite jaoks”. Ta on välja andnud luulekogu „Armastades matemaatikat”.
Viited:
1 Kaur Riismaa, „Tuhandenäoline kangelane”. Lavastaja: Andreas Aadel. Kunstnik: Kairi Mändla. Helilooja: Kirill Havanski. Valguskunstnik: Oskar Harding. Laval: Elise Metsanurk, Grete Jürgenson, Ilo-Ann Saarepera, Juhan Soon ja Kirill Havanski. Esietendus 21. II 2026 Tartu Uue Teatri suures saalis.
2 Noah Caldwell-Gervais 2021. „Star Wars: Knights of the Old Republic 1 & 2 Vs. Joseph Campbell”. Youtube.
