Oli järjekordne eesti animatsiooni ajaloo loeng, vaatasime filme, viskasime mõne nalja, vahetasime mõtteid. Luubi all oli autor Mati Kütt. Millegipärast meenub mulle pärast seda loengut ikka ja jälle Küti film „Labürint”; ehk oli see ka õppejõu kommentaar alateadvuse ja kõiksuse kohta, mis mind närima jäi.
Olen vist pigem visuaalne mõtleja. See tähendab, mulle meeldib mõelda kujutluspiltide ja kujundite abil. Kujutluspiltide loomisel on lapseaju kõikvõimas. Minu vaieldamatu lemmikmänguasi lapsena oli pliiats: seadsin end mugavalt mõnele voodile või diivanile istuma, hoidsin pliiatsit silme ees ning pingsalt keskendudes ja pliiatsit kergelt väristades võisin kaotada enda ümbert toa, voodi, pliiatsi ja kõik muu. Olin sattunud teise maailma, mille asukad, välimus ja füüsika olid täiesti minu kontrolli all, aga seal toimuv ei olnud kunagi ette määratud, vaid üllatas ka mind ennast. Kusjuures pliiatseid selleks tegevuseks oli paremaid ja halvemaid, oluline oli näiteks pliiatsi pikkus ja eriti hästi sobisid sellised, mis olid mummude või täketega. Võisin vihastada, kui mind selle tegevuse juures segati, esiteks seetõttu, et keskendumine hajus, aga teiseks ka seetõttu, et mul oli tohutult piinlik. Eriti piinlik oli hiljem, sest harrastasin sellist mängu veel päris põhikooli lõpus, kaheksandas klassis ja mõnel korral ka üheksandas. Nüüd, kui keskendumisvõime on kehvemaks jäänud, nagu ka võime luua selget kujutluspilti, ei pea ma seda mängu enam piinlikuks, vaid igatsen taga. Ma ei taha valet muljet jätta, mängitud sai kõiksugu mänge ja mul oli ikka sõpru ka, kogu aeg ma kusagil üksi keras ei istunud.
Teise värava võlumaailma avas õhtuti mu ema, kes päris tubli eani mulle ja mu vennale raamatuid ette luges. Mõnus oli lamada, silmad kinni, ja vaadata peas lugu, mis ema huulilt kostis. Ajapikku nakatusin ka ise, võtsin raamatud kätte ja kadusin tähtede vahelt otse neis peituvatesse lugudesse. Pärast gümnaasiumiõpinguteks linna kolimist mu lugemus aga vähenes, raamatute koha võtsid üle muud head tegevused, muretsesin ka nutitelefoni, millest vaatasin arvukalt seriaale ja mängisin mänge. Viimaseks väravaks elavasse kujutluspilti on nüüd jäänud muusika.
Hiljuti käisin kahel imelisel kontserdil. Esimene neist oli Estonias, kus kuulasin Mozartit ja Sibeliust, teine hoopis teisest žanrist, bändi Godspeed You! Black Emperori kontsert. Klassikalise muusika kontserdid on ideaalne keskkond mõjusa kujutluspildi esilemanamiseks. Muidugi sõltub palju muusikast ja esitusest, kuid iseenesest on tingimused kontserdisaalis väga soodsad. Muusikat kuulatakse istudes, võib sulgeda silmad. Pilt võib alata mingist tegelasest, ilmast, kohast. Siis kasvab see looks, kulgeb paralleelselt mingi teise looga, viib aina uutesse stseenidesse, vahepeal taandub abstraktseteks kujunditeks, teeb kõrvalepõikeid ja leiab siis jälle oma põhijoone. See kõik seostub omakorda kuulaja ja tema elu, tema kogemustega, hõlmab endas peale pildi nii sõnalisi kui ka sõnadesse panemata, ometi selgelt mõistetavaid mõtteid, emotsioone. See puudutab kuulajat sügavalt ja toob pisaragi silma. Godspeed You! Black Emperori kontserdil leidsin end sarnasest seisust, kuid pilt meenutas vähem konkreetset lugu, pigem kandis see tunnetust ja mingit suhtlust enda ja maailmaga, tunnetust endast kui maailma osast. Maagia kadus viivuks, kui pidin tegema WC-pausi. Hiljem suutsin end uuesti sarnasesse seisu viia, kuid vahepeal jõudsin mõelda.
Nüüd jõuan probleemi juurde. Nimelt, mida aeg edasi, seda keerulisemaks on mul muutunud kujuteldavate pildiseeriate vaatamine; tunnen, et kujutlusvõime on muutunud tuhmimaks. Kindlasti on põhjuseks, et harjutan seda aina vähem; lugemine, keskendumine või silmad kinni muusika kuulamine on jäänud vaikselt tagaplaanile. Pean tõdema, et olen muutunud laisaks mõtlejaks ja et viimasel ajal meeldib mulle ka oma mõtteid korrata. Kuna tundmatute ja uute mõtete mõlgutamine on keerulisem, leiab mu mõistus meelsamini üles juba tuttava ankru, kuhu kinnituda. Suuresti on süüdi aga seegi, et olen otsustanud proovida kätt animatsiooniga. Eelnevalt kirjeldatud kujutelmad või nägemused sobiksid suurepäraselt animatsiooniks, kuid katse neid kaadritena meelde jätta on justkui katse püüda võrku haldjat, keda on õnn juhuslikult kohata. Tema suunas pole ilus võrguga äsada, teda peaks imetlema ja olema õnnelik haruldase juhuse üle. Pahatihti, kui õnnestub end soovitud poolmeditatiivsesse seisundisse viia, tabab mõte: „Ohhoo, sain!” ja kõik variseb jälle kokku. Ehk on vale proovida sääraseid elamusi kunsti nimel ära kasutada, ehk on selline taotlus liiga labane? Olen täheldanud sarnast tüütut mustrit ka emotsioonide juures. Tunnen midagi, kuid siis sõidab täiesti ülbelt, nagu kutsumata külaline, sisse püüd seda mingisugusesse keelde tõlkida. See pole muidugi läbini halb, aga kindlasti on oluline elu, nägemusi, ümbritsevat ja mõtteid lihtsalt kogeda, ainult enda jaoks ja ainult konkreetsel hetkel. Igaühel on oma.
Animatsiooni ja üldse kunsti saab luua arvukatel põhjustel ja viisidel. Kindlasti meeldib mulle väga mängida erinevate materjalidega, avastada kaadreid katsetuste läbi. Või proovida kasutada materjale ja vahendeid kindla sõnumi edastamiseks, millegi pilamiseks, kritiseerimiseks, ülistamiseks või lihtsalt kirjeldamiseks. Olen kogenud geniaalset kunsti, mis on mind tugevasti liigutanud. Mõte, et võiksin ka ise kedagi samavõrd liigutada, on tundunud mulle alati pisut utoopiline. Aga kui see peaks mul siiski kuidagi õnnestuma, tahaksin kunagi luua midagi, mis inimestele emotsionaalselt korda läheb, nende elu rikkamaks muudab. Võib-olla on selleks parim viis hoolikalt läbi mõeldud ja selgelt esitatud lugu, võib-olla mitte. Kindlasti tahaksin aga proovida pildi (ja heliga!) jäädvustada oma kogemusi, tundeid, nägemusi. Minu peas võivad need pildid ja helid olla vaid osa mingist tundest, millel on veel rohkem tahke, kellegi teise jaoks võiksid need aga saada juhuslikuks seemneks, tunnetuslikuks lähtekohaks, millele vaataja, lähtuvalt enda olemusest, teadvusest ja alateadvusest, kasvatab/ehitab ülejäänud osa — samamoodi nagu „Labürindis” pesakastidesse tungivad ülikondades mehed, linnud, hoone ise või selle purunemine filmi lõpus võivad, olenevalt vaatajast, tähistada üht või teist mõtet.
Võib tekkida küsimus, kuidas Küti „Labürint” selle kõigega seotud on. Ega ma oskagi sellest filmist adekvaatselt rääkida. Selle tempo, kaadrite valik ja dünaamika on oma iseloomult üsna sarnane kujutelmadega, millest siin kirjutasin. Panin ka tähele, et kaadreid, kuigi hoolikalt joonistatud, ei olnudki teab mis palju. „Labürint” on suurepärane näide sellest, et elava liikumise sujuvaks kujutamiseks pole vaja hoomamatult palju kaadreid. Viimasel ajal olen pigem eemale lükanud mõtte laiali valguvate kujutluspiltide filmiks muutmisest, kuna neid ei tule enam ette nii tihti kui varem ja kui mõni ilmubki, rikun selle pahatihti liiga agara mõtlemisega. „Labürinti” vaadates sain aga innustust end rohkem kätte võtta ja tagant utsitada. Proovin rohkem lugeda, rohkem kogeda, treenin oma mõtlemist, proovin vältida asju, mis seda hävitavad. Öeldakse, et inimese aju areneb kuni 25. eluaastani, seega on mul veel aega oma võimekust tõsta. Proovin laiskusega võidelda ja ehk saan oma kalleid inimesi aidata ja teha ka head animatsiooni.
