MAAGILISE REALISMI VAIM EESTI ANIMATSIOONIS
Oktoober, 2021Sõnapaari „maagiline realism” puhul paistab esmapilgul olevat tegu vastandlike mõistetega. Kui on pistmist üleloomulike elementidega, siis kuidas saab miski olla realistlik? Ulmekirjandus jagab küll maagilise realismiga mitmeid tunnuseid, kuid neil on üks tähtis erinevus: kui ulmeteose tegevus toimub enamasti väljamõeldud maailmas, siis maagilise realismi lood, mis on küll pungil ebamaistest olukordadest, toimuvad realistlikus keskkonnas. (Kaus 2015: 107)
Mõiste „maagiline realism” tekkis 1925. aastal, kui saksa kunstikriitik Franz Roh kasutas seda George Groszi, Otto Dixi ja teiste kunstnike postekspressionistlike maalide kohta oma essees „Nach-Expressionismus — Magischer Realismus: Probleme derneuesten europäischen Malerei” (1925). Roh käsitles maagilist realismi kui eraldi stiilikategooriat, kus objekte kujutatakse unenäoliste, ebamaiste ja fantastilistena. (Org 2007: 513) 1950. aastatel kandus mõiste Ladina-Ameerika kirjandusteooriasse, kus tähistas põhiliselt sümbolistlikku realismi, ja sealt inglise tõlke kaudu taas lääne kultuuri. (Kaarep 2015: 5) Maagilise realismi debüütteoseks peetakse Jorge Luis Borgese novellikogumikku „Historia universal de la infamia” (1935); sama voolu tähtteoseks võib nimetada veel ka Colombia suurima kirjaniku Gabriel García Márqueze romaani „Sada aastat üksildust”, mis näitab imetabaselt, kuidas mingi kindel paikkond mängib maagilise realismiga seotud autorite puhul olulist rolli. (Ling 2013: 3)
Maagilisel realismil kui žanril puudub kindel määratlus, mitmed kunstnikud kasutavad seda lihtsalt ühe võttena oma töös, mis tervikuna ei pruugi olla samas laadis. Kirjandusõppejõud Wendy B. Faris kirjeldab oma artiklis „Scheherazade’s Children: Magical Realism and Postmodern Fiction” (1995) maagilise realismi viit põhijoont. Esiteks peab teos sisaldama maagilisi elemente, mida ei saa põhjendada loodusseadustega. Teose tingimustes sünnib maagia orgaaniliselt. Teiseks tunnuseks on kirjeldused, mis loovad fiktiivse maailma, kuid meenutavad ikkagi meile tuttavat keskkonda. Tihti saavutab kunstnik selle läbi peente detailide. Kolmandaks peab vaataja mingil hetkel kahtlema, kas sündis ime või on tegu tegelase silmapettega. Niimoodi jätab kunstnik ruumi erinevatele tõlgendusviisidele. Neljandaks tunnuseks on kahe erineva maailma, unenäolise ning meile tuttava kokkusulamine. Viienda ja viimase tunnusena nimetab Faris aja, ruumi ja identiteedi proovilepanemist. (Faris 1995: 163–190).
Kuuba kuldajastu kirjaniku Alejo Carpentieri meelest aga tähendab maagiline realism selja pööramist nüüdiskunstile ning naasmist müütide ja folkloori juurde. Kuna Carpentier ei tunnista ühtegi -ismi, eelistab ta mõisteid „imeline tõelus” ja „barokne tõelus (neobarokk)”. Carpentier arvab, et maagiline realism eeldab lugejalt usku: lugeja peab loosse niimoodi sisse elama, et hakkab võtma lummuslikke tegelasi enesestmõistetavalt. (Ling 2013: 6–7)
Kui kuskil leidub küllaga lummuslikke tegelasi, siis on selleks eesti animafilmid. Kummastavalt mõjuvad näiteks Andres Tenusaare tantsivad aknapesijad filmis „Kolmnurga afäär” (2012) ja Mati Küti unematid „Une instituudis” (2006). Sellegipoolest paigutaksin mõlemad teosed sürrealismi valda, kuna keskkond, milles tegevus toimub, on liiga kaugel realistlikust. Klassikaliseks maagilise realismi näiteks pean hoopis Rao Heidmetsa autorifilmi „Elutuba” (1993). Tegevus leiab aset küll harilikus maailmas, nagu meie seda teame ja tunneme, kuid piksillatsioonitehnika abil loob režissöör unenäolise ja sünge atmosfääri. „Elutuba” avab vaatajale akna väikese tüdruku tundemaailma olukorras, kus emal ei jätku tütre jaoks aega ja tema kasvatamine on jäetud range vanaisa hooleks. Teose vältel näeme, kuidas tüdruk kustutab filmilindilt endale vastumeelseid tegelasi ja asendab need joonistatud kriipsujukudega. Vaatajal tekib küsimus, kas sündinud on ime või on tegu lapse fantaasiaga. Filmi lõpuks on kaks keskkonda täielikult kokku sulanud.
„Elutuba”, 1993. Režissöör Rao Heidmets. Vanaisa osas Oskar Liigand.
Ülo Pikkovi joonisfilmi „Bermuda” (1998) puhul tasub meenutada Carpentieri arusaama, et maagiline realism kujutab endast tagasipöördumist folkloori juure. Ebatavalise armukolmnurga peategelasteks on Merineitsi, Kentaur ja Meremees, kuid mere asemel on kangelased asetatud hoopis kõrbesse. Ometi mõjub see kõik vaatajale loomulikult.
Kristjan Holmi tudengifilmi „Väike maja” (2008) sündmustik toimub peaaegu kogu filmi vältel peategelase väikses toas. Üksikul mehel on raskusi magamajäämisega — selle asemel mängib ta lambipirniga, kohendab oma susse ja käib tilkuvat kraani kinni keeramas. Üksluine argipäevarutiin on nähtus, mida leidub rohkelt ka maagilises realismis. Seda kasutab alatihti näiteks mainekas jaapani kirjanik Haruki Murakami, kelle tegelased toimivad hallis argipäevas, kuni ükskord juhtub nendega midagi enneolematut. Midagi enneolematut juhtub ka Kristjan Holmi teoses — peategelase öised seiklused osutuvad talle saatuslikuks. Mees lööb lambipirni haamriga puruks ja kuna tema maja on nüüd täielikus pimeduses, jääb see märkamatuks laevakaptenile, kes sellest rahulikult üle sõidab. See kentsakas katastroof toimub orgaaniliselt: vaataja ei hakka kahtlema sündmuse tõepäras.
Kuuldes sõnapaari „eesti animatsioon”, kerkib paratamatult silme ette kujutelm imelikest tegelastest, metamorfoosidest ja porganditest. Maagiat väheks ei jää ja kui millestki puudus tekib, siis pigem realistlikust poolest. Eks selles peitu ka animafilmide võlu — teadmine, et kõik on võimalik.
Kasutatud kirjandus:
Wendy B. Faris 1995. Scheherazade’s Children: Magical Realism and Postmodern Fiction. — Magical Realism: Theory, History, Community. Duke University Press, Durham.
Jan Kaus 2015. 20. sajandi kirjandus. Tallinn: Maurus.
Maria-Silvia Kaarep 2015. Helilised kujundid 21. sajandi eesti maagilis-realistlikus lühiproosas. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond.
Kaisa Ling 2013. Maagiline realism Mehis Heinsaare ja Gabriel García Márqueze lühiproosas. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond.
Andrus Org 2007. Lammasinimene, liblikmees ja karunaine: maagilisest realismist eesti kirjanduse näitel. — Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 513–531.
