Viimasel ajal on eesti filmidiskussioonis hakanud sisulist arutelu üha aktiivsemalt asendama lämmatavalt tumedad värvingud; keskendutakse rohkem nii inflatsiooni poolt püdelaks näritud rahastusele kui ka kinomonopoli seatud ebasoodsale leviturule. Ma ei väida, et neist asjadest pole vaja rääkida; muidugi tuleb näpp aeg-ajalt otse mädahaava pista. See on ainus, mis võib asjad paremuse poole pöörata, kuid püüame möödunud aastale tagasi vaadates need murekohad hetkeks kõrvale jätta ja keskendume vaid
rikkusele.
Klaas on praegu ikka pooltäis, sest vähemalt kodumaine dokimaastik kihab kui sipelgapesa: koos lühi- ja teledokkidega jõudis vaatajate ette ligikaudu 40 filmi, mille hulgas oli nii suurt, peene maitsega gurmaanidele mõeldud kunstikino kui ka parimas mõttes pretensioonituid, ehk isegi pisut amatöörlikke teoseid. Üks filmitegija kaebas kultuurkapitali kohtusse, teised tegijad andsid ühe nädalaga välja kaks samateemalist dokki. Julgeti provotseerida ja polariseerida ning heita valgust neile inimestele, kes vajuksid muidu peagi lootusetult unustuse hõlma.
PÖFF nihutab dokiaasta piire
Kui räägime möödunud dokiaastast, siis ei alga see tegelikult mitte 2025. aasta esimeste päevadega. Punktiirjoon tuleb märkida juba 2024 sügisesse, kui Pimedate Ööde Filmifestivalil esilinastusid mitmed kõige märkimisväärsemad mullused dokumentaalid. Sellest on saamas omamoodi reegel, et igal sügisel saame korraks PÖFFil mõne seansi jagu piiluda, millised alles järgmisel aastal laiemasse kinolevisse jõudvad dokid hakkavad tulevat filmiaastat defineerima.
„Kikilipsuga mässaja”, 2024. Režissöör Jaan Tootsen.
Jaan Tootseni „Kikilipsuga mässaja”, üle kümne aasta valminud põhjalik sissevaade president Toomas Hendrik Ilvese ametiaega, oli üks neist teostest, millest valdkonna sees pikalt räägiti. Millal see lõpuks valmis saab? On meil üldse enam sellist filmi vaja? Mäletan mitmeid vestlusi, kui pikk ootus oli muteerunud üllatavalt laetud skepsiseks. Inimestel oli juba enne nägemist selge ettekujutus, milline — eelkõige milliste puudustega — see film tuleb. Arvatavasti pidi aga enamik neist endale hiljem tuhka pähe raputama, sest Tootsen kui selle sajandi tugevamaid jälgiva dokumentalistika meistreid Eestis ei vedanud kedagi alt. Vahepeal pidigi kõvasti vett merre voolama, et Ilvese-aegne Eesti mõjuks irreaalsena, otsekui miraažina, ning et sealt joonistuks välja nostalgiahõnguline magusmõru huumor. Kodumaiste, üsna madala lävendiga rahvakomöödiate vahel suutis Tootsen tõestada, et ei peagi pidevalt ekraniseerima kirjandusklassikat, kõige täisverelisem nali koorub välja hoopis tõsielust. Aga ei tasu nüüd arvata, et „Kikilipsuga mässaja” üritab ainult kildu rebida; see on lihtsalt vundament, mis aitab meie lähiajaloo viimase tolmukübemeni niiviisi läbi valgustada, et hetkekski ei valita oma lugu jutustades pooli ega võeta seisukohti.
„Torn”, 2024. Režissöör Kullar Viimne.
Kui portreefilm Ilvesest valmis ligi dekaadi, siis ka Kullar Viimse „Torni” iseloomustas omamoodi pikaajaline otsing. Täpsemalt võttis film peaaegu terve aasta hoogu, et leida endale pärast PÖFFi esilinastust sobiv pesa kodumaises levikalendris. Mõne ajakajalisema teose puhul võiks ehk sedalaadi otsuse peale kulmu kortsutada, antud juhul aga on hillitsetus ja sundimatu rahu ka „Torni” kiudude vahele kootud. Erinevalt Tootsenist, kes otsekui steroididel Andres Söödina mõtestab — õigem oleks vist öelda mängib või voolib — uue nurga alt lahti meie selle sajandi ajalugu, seisab Viimne antud juhul täielikult väljaspool aega ja ruumi; kohati lihvib ta sideme reaalsusega isegi niivõrd õrnaks, et hakkame ekraanil toimuvat pidama rohkem unenäoks, mitte tingimata meie kõrval elava-toimetava karakteri argipäevaks. See aga ongi „Torni” tugevus. Kullar Viimne pole pannud oma filmi seemet võrsuma vaatajale tuttavasse mulda, siin ei ole kangelasi, kellele meedia vahendusel pidevalt kaasa elame, ega leierdatud temaatilist konteksti, otse vastupidi: ta mõtestab üksinduses elava Kalju kaudu lahti fundamentaalsemaid küsimusi identiteedist ja olemisest, tulemata tingimata vaatajale poolele teele vastu, vaid minnes sirge seljaga oma autorivisiooniga lõpuni välja.
Ühiskondliku kõverpeeglina mõjus ka juba 2024. aasta PÖFFil oma esimese publikuproovi teinud Eva Kübara „Minu kallimad”, mille uurimus polüamooria võimalikkusest ei suutnud ehk kõiki oma püstitatud teese lõpuni realiseerida, kuid suutis siiski käivitada polariseeriva diskussiooni, mis aitas ehk natukenegi lahti muukida aastakümneid tabuteemadena vaiba alla lükatud küsimusi, millest enamik — parafraseerides möödunud aasta üht suurimat meediaskandaali — ei sobi praegugi paljude eestlaste väärtusruumi.
Erinevalt Kübara teosest, mis sai kõvasti tagasisidet ka kinolevisse jõudes, lendas aga samuti sügiseselt filmipeolt oma teekonda alustanud Arko Oki 3D-dokumentaal „Ma sündisin garaažis”, mille keskmes on arhitekt Emil Urbel, täielikult radari alt läbi. Põhjus seisnes ilmselt vormi ja sügavama taotluse konfliktis: Okk jäi liialt kinni sellesse, milline peaks film välja nägema, mistõttu ei leidnud Urbeli mahlakad, kuid ekraanil üsna seosetu ja hektilisena mõjunud mõttearendused kõlapinda ka valdkonna spetsialistide hulgas.
Võiksime ju trotslikult murda mustrit ja võtta põhjalikumalt ette ka mulluse PÖFFi, kus esilinastusid näiteks Indrek Spungini „Õnn on elada me maal”, mis vaatles ansambli Velikije Luki kaudu Eesti taasiseseisvumise lugu, ja Vladimir Loginovi „Ööäär”, kus võeti lahti Tallinna ööelu oma mitmenäolisuses, kuid mõlemad linalood jõuavad levisse alles tänavu ja seega alles hakkavad end suurema avalikkuse ees tõestama. Nende koht on ikkagi algavas, mitte juba lõppenud filmiaastas.
„Docpointi” erakordselt tugev saak
Võib jääda mulje, et PÖFF krababki endale kogu dokiparemiku ja teised festivalid jäävad tühjade pihkudega, kuid tegelikult ei tulnud ka aasta alguses eredat sähvatust kaua oodata. Veebruari esimestel päevadel toimunud „Docpoint” sai mullu enda kätte samuti neli kodumaist filmi, mis just selle raames esmakordselt — üks film isegi ainukordselt — vaatajate ette jõudsid.
Tõepoolest, ainukordsus on ehk väike liialdus, ent kui jätta kõrvale üksikud linastused Eesti eri paigus, siis Peeter Brambati ja Liina Keevalliku „Lindprii”, mis avas väga põhjalikult Vladimir Karasjovi neljatunnise telefilmi „Lindpriid” valmimise, ei leidnudki pärast festivali endale suuremat akent vaatajateni. Ent kas niivõrd tuumaka ja spetsiifilise filmiloolise uurimuse peabki kinolevisse läbi kukkuma saatma? Las see materjal ootab ajaloodokumendina kuskil riiulis oma aega, õige vaataja leiab selle vajadusel ikka üles.
Kui üks film läks hoidlasse vaikselt järelküpsema, siis meie kodumaise arhiividoki meistrid Jaak Kilmi ja Kiur Aarma pühkisid, vastupidi, unustatud pärandmaterjali tolmust puhtaks ja põimisid sellest filmis „Lahkumine Tallinnast. 1941” kokku mängulise terviku. Siin jäi ehk puudu toimetaja käest, kes oleks aidanud lõpptulemust pisut sõeluda ning jätta sinna rohkem õhku, kuid erinevate, praegusel hetkel podisevate sõjakollete valguses aitasid Kilmi ja Aarma täita mitmeid kriitilisi lünki meie kollektiivses mälus. Hädavajalik film, mille väärtus ajas ilmselt kasvab.
Madis Ligema ei läinud oma portreefilmis „Sal-Saller. See on see, mis paneb elama” nii kaugele minevikku, vaid aitas täpsemalt positsioneerida bändi Smilers ja selle ninamehe rolli ja kaalu meie popkultuuriloos, vahendiks põhiliselt meeleolukad koduvideod ansambli enda kogudest. Asi on võib-olla selles, et Sal-Saller lihtsalt ei soovinudki end liialt avada, aga ka faktis, et Smilersi pärand ongi liiga mahukas, ent ekraanilt jäi paratamatult mulje, et iga vastatud küsimuse ja eest tõmmatud kardina tagant paljastus sama palju või isegi rohkem sellist, mis jäi täpsemalt lahti rääkimata. Ligema suutis siiski saavutada üht, millega lugematu hulk intervjuusid pole varem hakkama saanud: Sal-Saller mõjus vaat et esmakordselt inimesena, mitte müstilise — paljude jaoks ilmselt ka klišeeliku — popstaarina. See, kas me peame oma tähti tingimata taevast maa peale kiskuma, on juba igaühe isikliku maitse küsimus.
Mulluse „Docpointi” tähtsündmus oli aga Riho Västriku „Päikese kodanik”, mis vähemalt paberil tundus klassikalise ja sissetöötatud retseptina — ühelt poolt tuntud kodumaine kultuuritegelane, teisest küljest võimu repressioonid, ja kokku segades saab omamoodi kangelasmüüdi —, ent filmis polnud kordagi turvalisi lahendusi ega kulunud motiive. Pigem vastupidi, Västrik suutis vendade Urbide sihikindla vastupanuliikumise kaudu avada loomeinimeste sügavamat tuuma, milleni dokfilmid jõuavad väga harva, tasakaalustades seda samal ajal kaine, selge ja lõikava pilguga meie mõnekümne aasta tagusele reaalsusele. „Päikese kodanikus” pole midagi juhuslikku, lugu ei hakka kandma mitte intervjueeritavate meenutused, vaid täpselt paigas stsenaarium ja fookusest ei kalduda kordagi kõrvale.
Eriti üllatav on aga, et Riho Västrik mingis mõttes alustas ja ka lõpetas möödunud dokiaasta pauguga, sest ta ei teinud mitte ainult üht tugevat, vaid lausa kaks — seejuures väga erinevat — dokfilmi. Matsalu filmifestivalil esilinastuvad kodumaised teosed kipuvad tihtipeale linastumagi vaid sealse kitsa publiku silme all. Ka möödunud aastast kinnitavad seda näiteks Aare Baumeri meeldivalt nohiklik, aga mõnusa keel-põses-huumoriga teadusfilm „Seitse liiva” või ka uskumatute kaadritega pooletunnine Hannes Rohtma kiilifilm „Vesineitsiku lugu”. Västriku Matsalus esilinastunud „Kriimsilm, karuott ja rebane. Märkmeid metsast” unistas aga palju suuremalt. Praeguseks võib küll tõdeda, et see film ei saavutanud ilmselt kinolevis oma täit potentsiaali, mis aga ei vähenda karvavõrdki linateose väärtust: kotkaste söögiplatsi ümbruses üles võetud looduse vaatemängu virvarr on antitees kiirenevale-välkuvale maailmale. Västrik sunnib meid end korraks ümber lülitama palju ürgsemale käigule, kus suhted ning hierarhiad avanevad tasapisi ja intuitiivselt. Kui aga suudame hingata ekraanil toimuvaga ühes rütmis, näeme seal hetki, millesarnaseid ei suutnud ilmselt ka Rein Maran oma pika karjääri jooksul kinni püüda.
Skandaalide ja kõmu tuules
On kindlasti neid, kelle arvates muutub eesti dokumentalistika aasta-aastalt üha parketikõlbulikumaks ja kaotab sellega ära omajagu teravust — isiklikult mulle tundub, et igatsust „Esto-TV” järele pole kunagi nii palju tuntud —, kuid vähemalt tänavu nägime sel tasasel merel paaril korral ka valgeid laineharju. Kas see on väärtus omaette? Tingimata mitte, aga kui keskmine dokfilm jõuab parimal juhul ajalehtede või ajakirjade kultuurikülgedele, siis selle murdmine ka näiteks päevauudistesse või meelelahutusportaalidesse tagab kogu valdkonnale hetkeks suurema tähelepanu. Ja kui tänu sellele on vähemalt ükski inimene rohkem, kes mõne kodumaise tõsielufilmi ära vaatab, on võit juba saavutatud.
Pean seejuures rõhutama, et skandaal ja kõmu ei tähenda tingimata halba, mida kinnitas ka möödunud filmiaasta üks suurimaid üllatajaid, Heilika Pikkovi ja Liina Särkineni „Minu pere ja muud klounid”. Mõistagi, nii Särkinen kui Pikkov on mõlemad kogenud ja end korduvalt tõestanud filmitegijad, ent klouniduo Piip ja Tuut ning nende perekond tundus olevat juba niigi pisimate mutriteni lahti võetud. Nii et mida seal enam öelda on? Sarnaselt minuga lähenesid ilmselt paljud filmile pika hambaga, aga seda võimsam oli üllatus, mis ekraanilt vastu vaatas. Ei olnud mingit klantspilti ega paraadportreed, kangelastele ei pandud ekraanil mitte pärga pähe, vaid nad kisti kaamera ees alasti, isegi nii häbitult, et saalis istudes võis ajuti ebamugav hakata. Oluline on aga rõhutada, et Piip ja Tuut polnud kordagi dokumentalistide fookuspunkt, vaid võimalus jõulisteks üldistusteks. Ja tegijad võtsid sellest lähenemisest välja maksimumi: „Minu pere ja muud klounid” lõikas valusalt, sest peegel suruti kõigi meie ette ja sunniti küsima, kuidas me ise sarnases olukorras käituksime. Märkimist väärib ka fakt, et film hakkas end iseenesest turundama, kui peategelased otsustasid läbi käia peaaegu kõik tele- ja raadiosaated, mistõttu tundus korraks, et Särkineni ja Pikkovi film ongi suurim teema kogu Eestis. Harva juhtub, et selline efekt pole mitte lihtsalt meediamull, vaid tähelepanu on sajaprotsendiliselt põhjendatud.
„Minu pere ja muud klounid”, 2025. Režissöörid Heilika Pikkov ja Liina Särkinen.
Omajagu uudisnuppe toodeti ka Urmas E. Liivi dokumentaalfilmist „Mis juhtus Diana Klasiga?”, mille efekt oli üsna sarnane Särkineni ja Pikkovi linalooga: läikiv ja erksavärviline pealispind lubas justkui poleemikat, ent sealt alt vaatas vastu midagi palju tuumakamat. Liiv tegi siin meisterlikult seda, millega ta nullindate alguses tähelepanu pälvis: ta oskab tabada ära õige hetke, millal kaamera käima panna, ega ole naljalt enam nõus ka salvestamist lõpetama. Tervik võib olla toores ja kõikuva kvaliteediga, kuid ta oskab püüda kinni midagi sellist, mida klikinäljased pealkirjad kunagi ei taba: valgusvihku surutud staarikeste tagant koorub välja nende ilu, valu ja inimlik traagika. Tõenäoliselt tegid aga mitmed laetud kajastused filmile karuteene ja paljud inimesed arvavad, et neil pole filmi vaja vaadatagi, sest nad teavad ise juba paremini, mis inimesed need Diana Klas ja Kerdo Mölder täpselt on.
Aga kui tihti juhtub, et mõni filmitegija kaebab kultuurkapitali kohtusse? „Kikilipsuga mässaja” omamoodi väiksema venna, Toomas Lepa doki „Arnold Rüütel Eesti rahva meeles ja keeles” puhul aga just nii läks ning juhtum pole siiani lõpplahendust leidnud. Film ise meenutas rohkem telesaadet, kus paljude intervjuude kaudu suudeti avada Rüütli päris huvitavaid värvinüansse. Koomiline fakt on seejuures, et 2024. aasta viimasel päeval meie hulgast lahkunud president on ekraanil otsekui väsinud kangelane — mitmed allikad võrdlevad teda Suure Tõlluga —, kes enam palju ei räägi, vaid vaatab igatseva pilguga kaugusse. See motiiv jäi mind kauaks ajaks kummitama.
Esmakordselt eesti dokumentalistika ajaloos juhtus mullu sügisel, et paari nädala jooksul jõudis vaatajate ette kaks dokumentaalfilmi samal teemal. Eesti murdmaasuusatamise tõusu ja langust, ennekõike aga peatreener Mati Alaveri dopingusüüdistusi uurisid nii Mihkel Ulgi „Kindral” kui ka kaheosaline „Pealtnägija” dokumentaal „Mati Alaver — valgusest varju”. Kuigi üksikud intervjueeritavad korduvad mõlemas filmis, on isegi üllatav, kuivõrd erineva ja teineteist täiustava pildi need teosed samast teemast loovad. Ulgi teos avab toimunut ajakirjanduse vaatepunktist, ehitades tugeva silla juhtunu ja selle emotsionaalse
lainetuse vahele, mida see kõik nii meedias kui seeläbi laiemalt ühiskonnas tekitas. „Pealtnägija” seevastu süüvib sügavamale selle rahvusvahelise segapuntra kihtide vahele, paljastades palju detaile, millest varem räägitudki polnud. Seega ei pea eelistama üht või teist filmi, neid võib täiesti rahulikult vaadata kui üht suuremat neljatunnist tervikut.
Teledokumentalistika ei ole kuhugi kadunud
Kui mõtleme teledokumentalistikale, ei tähenda see tingimata, et film peaks linastuma lineaartelevisioonis; see markeerib rohkem esteetilisi valikuid. Näiteks jõudsid mullu isegi kinolevisse Kaur Koka „Estcube 2.x: kümme aastat tähtedeni”, mille pisut heroiseeriv toon meenutas pigem väga korralikult tehtud erisaadet, Maria Avdjuško „Head inimesed”, mis avas küll liigutavalt Vähiravifondi lugu ja tegemisi, ent oma sirgjoonelise vormi tõttu ei tabanud siiski laiemat üldistust, ning Annika Koppeli „Elu õpetaja”, mis ei suutnud, vaatamata mitmele köitvale ja kirglikule allikale, valdkonnavälisele inimesele pianist Helju Taugi olulisust avada. Samasse kimpu sobib ka mullu PÖFFil esilinastunud Andres Luidre „Lõpuni välja”, kust õhkub armastust Eesti harrastussportlaste vastu, kuid ainult eredalt põlevast entusiasmist jääb paraku väheks ja tugevat kesktelge filmile ei moodustu. Sarnaseid näiteid leiab igast dokiaastast ja need on oluline osa meie filmivereringest: sedalaadi linateoste tootmine käib kiiremini ja kui neile avaneb lisaks teleaknale võimalus end ka suurel ekraanil tõestada, annab see tõenäoliselt innustust järgmisel korral veel paar sammu kaugemale minna.
Lühidokumentaalide sari „Eesti lood”, mille põhiliseks levikanaliks ongi just tele-eeter, tõestas õnneks taas, et sinnagi on uusi tegijaid pidevalt peale tulemas. Sarjas debüteerinud Elizabeth Kužovniku „Suhkur”, mis heitis pilgu Eesti seksitööstusele, julges astuda kõrvale selle formaadi tavalahendustest ja katsetada, teha asju omamoodi, tuues tõenäoliselt tänu sellele „Eesti lugudele” ka rohkelt uusi vaatajaid, kes sellest pika ajalooga sarjast seni midagi kuulnud polnud. Lisaks sellele leidus seal ka pisikesi portreelugusid, mis oleksid võinud ka pikemad olla (Eva Kübara ja Villem Roosa „Kõlab nagu muinasjutt”), humoorikaid ja eksperimentaalseid sähvatusi (Madis Ligema „Puugid või inimesed”) ja lihtsakoelisi, ent õrnalt provotseerivad ja olulisi valupunkte puudutavaid tükke (Indrek Spungini „Kodustatud venelased”, Margus Jõemägi „Narvas kinni”). Julgeti ka võtta omamaterjalist välja maksimum, nagu kinnitas Ivar Murdi ja Taavi Aruse „Eesti rula lugu”, mis lisaks pooletunnisele variandile jõudis vaatajate ette ka täispikana. Ja see ei olnud lihtsalt mingi täiendatud versioon — ka tunniajasena kandis sissevaade ühe skeene eilsesse, tänasesse ja homsesse päeva igati välja. Tundub, et sellisest lähenemisest on saamas ka juba muster, sest mullu linastus PÖFFil Katrina Lehismäe täispikk dokk „Kadunud tähed”, mis heitis empaatilise ja toetava pilgu Eestis kasvatavatele ukraina lastele. Ka selle puhul oli tegu tänavu „Eesti lugudesse” kuuluva filmi mahukama variandiga.
Mulluse „Eesti lugude” saagi kõige tugevamate teostena jäid sõelale aga Madis Reimundi „Andrus” ja Maria Uppini „Aja puudutus”, kaks kardinaalselt erinevat, otsekui Eesti elu vastaspooli kujutavat lühidokumentaali. Peamiselt operaatorina tegutsev Reimund on lühikese ajaga leidnud parima tasakaalu, mida selle sarja raames üldse on võimalik saavutada, sest juba tema 2024. aastal valminud „Sitta kanti” oli ühtaegu nii naljakas kui ka tabav. Justkui totter, aga samas suutis ta kuidagi vaba käe ja graatsiaga teha nutikaid üldistusi. Seekordses filmis „Andrus” näitab ta Andrus Värnikut kui siirast, ehk pisut naiivset süsteemi ohvrit, kelle üle on küll lihtne naerda, ent see on rohkem naer läbi pisarate, olukorra tragikoomilisuse avamine, mitte kurikaval tögamine. „Aja puudutus” seevastu tõestab mündi teise küljena, et Rüütelkonna hoone laemaali taastamisest on võimalik teha film, mis mõjub kui tõeline saladuste kamber, mitte nohiklik pintsliga tupsutamine, vaid pigem midagi Indiana Jonesi seikluste varasalvest. Maria Uppin näitas, et õige lähenemise korral saab iga teema särama panna.
„Aja puudutus”, 2025. Režissöör Maria Uppin.
Portreefilm otsib, aga kas ka leiab?
Sarnaselt teledokumentaaliga, mida täpselt defineerida on raske ja ilmselt ka ebavajalik, on portreefilmist kui formaadist saanud osa meie dokumentalistika masinavärgist. Õnneks pole seda mudelit üritatud liialt kohitseda ja kindlatesse raamidesse suruda; tegijad julgevad lihtsalt rääkivate peade asemel ka vaatlevamate või isegi abstraktsete lahenduste abil destilleerida keskse karateri sügavamat tuuma.
Meeldiva üllatuse pakkusid seejuures mitmed, justkui eikuskilt ilmunud sähvatused. Vaid mõne erilinastusena jõudis vaatajate ette Maido Selgmäe „Ikooni lugu”, mis näitas pealtnäha lihtsalt seda, kuidas Pavel Varunini käe all üks ikoon algusest lõpuni valmis saab, kuid tänu vahetule tekstile ja autorite täpsele eesmärgile püsis film hästi paigas ja hoidis vaatajat enda küljes. Raivo Kelomehe „Luulur” ei üritanud veidrat ja defineerimatut kirjanik-häälutajat Jaan Malinit kuidagi lahti muukida, vaid ragistas koos temaga mõnda aega tihnikus ning tähtsamaks saigi teekond, mitte tingimata sihtkoht.
Suure südamega oli tehtud ka Sören Tali „Oliüks Henno”, minimaalse eelarvega valminud portree Henno Käost, kus aga suudeti eelmise sajandi kirjandus- ja muusikaloost leida mitmeid üllatavaid ja varem lahti rääkimata tahke. PÖFFil linastunud lühidokk „10 000 sammu suitsunurka”, mis näitas raske haiguse käes kannatavat ajakirjanik Mart Pukki, sobib hästi Manfred Vainokivi mitmete varasemate sütikmusta huumoriga loodud portreede ritta, kus fookuses on enamasti unustatud kultuurikangelased. Sel korral aga on vähem nalja ja rohkem filosoofilisi mõtisklusi surmast, abitusest ja lootusetusest.
ERRi, EFI ja kultuurkapitali koostöös toimuv portreefilmide konkurss on juba aastaid tasapidi tegutsenud, aga needki filmid kipuvad isegi suurimate huviliste jaoks dokiaastasse ära kaduma ja hiljem on raske näpuga järge ajada, milline oli täpselt selle sarja raames valminud teos. Liivo Niglase käe all valminud portreefilm fennougrist Eva Toulouze’ist läks ilmselt radari alt nii kiirelt läbi, et keegi ei pannudki seda tähele, kuigi Niglasele omaselt on seal julgust piiluda ka kõige väiksemate niššide sisse, võtta aeg maha ja keskenduda. Indrek Spungin püüdis oma filmist „Naine, kes võtab vähe ruumi” taandada kõik ebaolulise ja läheneda kunstnik Liina Siibile otsekui rohujuure tasandil. Tulemuseks polnud mitte glamuurne kunstnikuportree, vaid pisut tuhm ekslemine ühe autori loomingurägastikus. Taotlus, kuhupoole liikuda sooviti, on ekraanilt näha, kuid materjal vajanuks veel järelküpsemist ja mingit täiendavat nurka, mis selle kõik kokku seoks. Praegu jääb liiga palju otsi lahti ja vaataja jäetakse materjaliga pisut üksinda. Õnneks aga kinnitas „Leelo: ükskord me naerame niikuinii”, et seda konkurssi kirjeldab vahel kvantiteedi asemel ka kvaliteet, sest Marta Pulk ei läinud Leelo Tunglast tegema filmi, mida kõik ootasid, vaid purjetas sirgelt vastuvoolu, hajutades meie armastatud lastekirjaniku ümbert pärlendava aupaiste oreooli ja leides just selle käigus üles (suitsetava, khm!) Leelo, keda enamik meist kunagi näinud pole.
Kõige eredamalt pühitses portreefilmi formaati aga Margit Lillaku „Siit ta tuleb, Roosi”, järg 2019. aastal valminud dokfilmile „Südamering”. Uues filmis ei jälginud ta enam kõrvalt ühe kogukonna tasast murenemist, vaid näitas, kuidas hipikommuunist välja kasvanud laps hakkab tasapisi maailma päästma. Kuid miks mõtestan ma seda portreefilmina? Sest selle võtme kaudu avanevad Lillaku linateose väärtused kõige paremini, kuna erinevalt enamikust teistest portreelugudest ei ole talle absoluutselt oluline Roosi kui selline, vaid peategelane kui lihtsalt ühe põlvkonna võrdkuju, kes käitub ebaratsionaalselt ja kelle peale on seeläbi lihtne närvi minna. Aga need vaatajate vihapursked on samamoodi osa protsessist, otsekui lavastajal juba ette välja arvestatud. Kui pärast vaatamist jäin kuidagi kõhklevaks, siis ajapikku on „Siin ta tuleb, Roosi” kuidagi kasvanud; see on aeglase mõjuga materjal, mis ongi märk tugevast dokumentalistikast.
„Siit ta tuleb, Roosi”, 2025. Režissöör Margit Lillak.
Sõda, sõda ja veel kord sõda
Arvatavasti ei pääse veel lähiaastatel sellest, et eesti dokiaastale tagasi vaadates tuleb eraldi alateemana keskenduda linalugudele, mille fookuses on kas otseselt või kaudsemalt sõda. Õnneks ei tähendanud see mullu ainult sissevaadet rindel toimuvasse. Meie kodumaised dokumentalistid suutsid näha ka uudiskajastuse taha ja leida sealt üles sügavamad kihid, mis igapäevaselt portaalide veergudel naljalt tähelepanu ei pälvi.
„Nii nad sõdivad”, 2025. Režissöör Ilmar Raag.
Kõige suurejoonelisem oli kahtlemata Ilmar Raagi „Nii nad sõdivad”, kus kaamera keeratigi pommidelt ja rusudelt eemale ja näidati seda, mis toimub kõige laiemas mõttes kaadri (ja ka rindejoone) taga. Seda filmi võib vaadata osana suuremast mosaiigist või omamoodi teekaardist, mis näitab, kuidas Vene-Ukraina sõda mõista, ja aitab selle traagilist akuutsust jätkuvalt kuklas hoida. Ent seal oli ka eraldiseisvalt mällu sööbivaid momente, näiteks raskelt vigastatud sõdurite lopsakas argižargoon. Samasugust inimlikkust otsis rindeoperaatorina korduvalt Ukrainas käinud Kristjan Svirgsden, kelle teledokumentaal „Nad lihtsalt tapavad meid” ei ehitanud ilusaid õhulosse, vaid pigem murdis võltsillusioone. Erik Tikani „Sinikollane” julges aga uurida seda, kuidas Ukrainas toimuva sõjategevuse kombitsad ulatuvad Eestisse, kiskudes märkamatult lõhki ka siinseid perekondi. Suurema osa ajast vabatahtlikuna kodust kaugel tegutsev Erko üritab jagada oma elu kahe riigi vahel, Tikan on aga suutnud tabada ära selle, kuidas väikeste sammudega saab peategelase koduks hoopis kõik see, mis toimub rindejoone lähedal. Sarnaselt eelmise Levila all valminud filmiga „Estcoy-8” tegutseb Tikan taas kuskil ajakirjanduse ja dokumentalistika hägusal vahealal; kõik tema fookusesse tõstetud karakterid ja valitud fookuspunktid pole ehk terviku teenistuses, aga siin esitatakse küsimusi, mis avalikus arutelus tähelepanu ei pälvi, ning katsetatakse sihikindlalt veebi ja kino hübriidvormiga, mis on alles leidmas oma kohta eesti filmiväljal.
Kaht samavõrd erilist katsetust sai näha mullu PÖFFil. Sasha Shprotser võttis ette jalgsimatka Narvast Venemaale, et jõuda oma vanaema hauale, kuid selle pealtnäha täiesti tavalise teekonna käigus suutis ta näidata, kuidas piisab mõnest sammust ja juba joonistub lahti tohutu maailmavaateline lõhe. Eestis õppiv Kateryna Hantseva aga esitab oma filmis „Kas ma pole piisavalt ukrainlane?”, nagu pealkirigi ütleb, keerulise küsimuse, mida ta üritab Ukrainasse oma perekonnale külla sõites lahti muukida. Ta mõtestab identiteeti keele kaudu ega proovi filmi napi, 20-minutise kestuse juures otsida lahendusi, vaid näitab valusalt, kui erinevalt võivad isegi lähedased inimesed olulisi probleeme või omamoodi paradokse näha.
Kui maailm oleks parem paik, poleks ühtki neist sõjateemalistest dokkidest vaja, praegu on need aga siin ja aitavad meil näha maailma kogu selle rikkuses, mitmehäälsuses ja vastuolulisuses. Just selline on ka eesti dokumentalistika: leidub filme, millega ma ei taha nõustuda, mõni ajab ehk isegi marru, kuid neile tasakaaluks on õnneks alati autoreid, kes nihutavad minu (ja loodetavasti ka paljude teiste) maailmapilti ja kultuurilist silmapiiri kaugemale. Just selle nimel dokfilme tehaksegi ja just sel põhjusel meie neid vaatame. Seega, kui ka algav dokiaasta suudab meid pisut targemaks, avatumaks ja empaatilisemaks muuta, on kõik parimas korras.
