„Õnn on elada me maal”. Režissöör ja stsenarist: Indrek Spungin. Produtsent: Anu Veermäe-Kaldra. Operaatorid: Emilia Lloret, Sten-Johan Lill, Taavi Aavik, Indrek Spungin, Piret Neihaus-Spungin ja Ivo Uukkivi. Heliloojad: Indrek Spungin ja Taavi Aavik. Kunstnikud: Indrek Spungin, Piret Neihaus-Spungin ja Ivo Uukkivi. Monteerija: Taavi Aavik. Dokumentaalfilm, kestus 90 min. ©Menufilmid. Esilinastus PÖFFil 10. XI 2025. Kinodes alates 6. III 2026.
Velikije Luki oli pungiteemas mu esimene lemmikbänd. Sain klassivennalt kasseti, olematu kvaliteediga proovilindistuse aastast 1986 või 1987, kus olid koos Luki ja J.M.K.E. Munga laulude sõnad kuulis välja, Villu omi eriti mitte. Ja läbi kahtlase seltskonna, õlleauru ja kontsertide (Viljandi 1988. aasta „Rock rambil” ulatas Munk mikrofoni „seltsimehele publiku hulgast” — see oligi glasnost:)) hakkas neist lauludest pärale jõudma siinse eksistentsi kogu troostitus. See muusika oli karje stagnatsiooni põhjast. Varjundeid oli mitmeid. „See vist ongi armastuse” agraarne kirg, kus muusa tuleb „läbi kuiva lehmasita”, „Aguli” töölisrealism, „Tallinn põleb” oma ulja maailmalõpuga, „Kylma sõja” olupoliitiline panoraam, „Toksikomaani” lõplik asotsiaalsus, Munga sõgedad vokaliisid ja ainsa tundlikuma vahemänguga „Sydasuise sygise” helge meeleheide. Ning palju muid sotsiaalseid valupunkte tabavaid lugusid Afganistanist, vägivallast jne. Paljude lugude tekste saaks kasutada tendentse summeerivate näidetena ajalooõpikus. Nad olid alkohoolne, teravalt poliitiline ja ära keelatud bänd, kelle kontsertide pilte KGB ohvitser koolides näitas, et pioneerid näeksid, kui madalale võivad inimesed langeda. Ja muidugi oli see parim reklaam. Filmis näeme trykimasina alt tulevat keelatud bändide nimekirja, ning tahaks kyll teada, mis bänd oli Paratamatus? See suudeti vist tõesti lõplikult ära keelata. Aga Luki esines Suurte Sibulate nime all, tegi mäsu ning Munk olla alustanud siinset stage diving’u, lavalt rahva sekka hyppamise traditsiooni. Veri mässas. Poeet ja Munga klassivend Andres Allan viis oma pruudi yhele Luki varasele kontserdile, kuid romanssi häiris pisut see, et neiu sai sealses pogo-mahtras õllepudeliga vastu pead. Olustikule iseloomulik seik. Sellest aja hallusest kasvanud vihasest ja värvikast kogemusest on tehtud igavesti kena dokk. Kui Päratrusti lyhifilmid (1980–83) olid siinse punkesteetika avalöök ning J.M.K.E. „Käed yles, Virumaa” (oktoober 1987) ja „Nad ei tea mu nime” (1988) eesti esimesed punkvideod, siis see on meie esimene pädev punkdokk. Alles.
Velikije Luki esimene kontsert 20. oktoobril 1984 Tallinna 32. keskkoolis. Ivo Uukkivi erakogu fotod
Siin on tunda see yle ääre vahutav raev. Ebaõiglus oli totaalne, Moskva poolt seadustatud ja pugejate poolt toetatud. Defitsiit, hallus ja nyridus. Ainus võimalus kättemaksuks oli maailma parima bändi tegemine. Isegi siis, kui alguses pille ei olnud ja neid tuli trammis esinedes suuga imiteerida. Laulja Ivo Uukkivi ehk kapuutsi järgi hyydnime saanud Munk ei veena mitte oma tämbri või viisipidamise, vaid sisemise põlemisega. Ta lendab igasse refrääni sisse, nagu jookseks peaga vastu seina. Siin kõlavad protest, alkohol, adrenaliin ja julgus. Aga kord nägin yht algklasside pilti, kus Merivälja poiss Ivo oli väga peene ja tundliku näoga. Midagi on tas veel, mis tookord avalikult ei väljendunud ja alles hiljem teatrilaval avanes. Ta on kogu aeg edasi kasvanud. Kord oli kuulda, et lisaks Allan Vainola „Inventuurile” pidi ilmuma ka Ivo Uukkivi mälestuste raamat „Palja persega moonipõllul”, aga see jäi tulemata — vist autori enesekriitika tõttu? Aga film on ehk ilmekamgi. Luki eri koosseisude meeste juttude taustale luuakse kronoloogiline ruum. Filmist saame teada, et ka melanhoolse käekirjaga Allan Vainola on seal algusaegadel mänginud. Munk mäletab: „Kohtasin Allanit Syytu Vanaema kontserdil. Ta tundus kohe tegus tyyp, kuna tal oli seljas valge naiste kombinee.” Ivo Uukkivi ilmub seal mõnel kohal meenutajana ja teisal nii-öelda autorihäälena, selle aja mõtestajana ning erksa groteskisoonega humoorika inimesena. Neil poisikestel tuli hakkama saada juurteni ebaõiglases yhiskonnas. Olla punkar oli elada pidevas ohus. Su jälil olid miilits, jõmmid, sõjaveteranid, KGB, arvukad funktsionäärid ning sageli ka enesehävituslikud tendentsid kuni suitsiidikatseni välja (vastava stseeniga esindatud „Enesetapja laul”). Sel liikumisel olid ka omad märtrid, kes murti või murdusid. Peksa saadi tihti ja muidu eest (Munk meenutab, kuidas teda peksnud venelased talle järjekorras jalaga munadesse virutasid), kuid enamuse ajast käis performance ning sai nalja. Mõned teravamad episoodid on ka lavastatud. See praeguste noorte punkariks riietamine on muusikadokkide klassikaline võte, mida me sama perioodi käsitlevas filmis „Musta pori näkku” peagi ilmselt palju pretensioonikamana näeme. Visuaali on rääkivate peade vahele loomulikult vaja ning TI kasutamine polnuks piisavalt DIY. Mulle tundub, et ajaloohetke ehedust pole võimalik emotsionaalses mõttes korrata. Saab anda mingi fiilingulise vihje. Kirill Serebrennikovi filmi „Suvi” (2019) „Psycho killeri” klipi stilisatsiooni tasemele ei kyyndita, aga sinna oli ka rohkem vahendeid pandud. Siin on lyhidad, irvlevad ja täpselt lavastatud vinjetid. See, kuidas trammis loo lõpus korraga yles hypatakse, veenis kyll. Munga ja Villu esmane teineteise nägemine samuti. Vennad Eskod ja nende kamraadid on täitsa mõnusad ning eelarvamusteta režissöör Indrek Spungin võtab lausa mitmel korral nõukogude militsionääri vastutusrikka rolli ja laseb oma vormi täis oksendada. Okse, sitt ja viin on elementidena kohal ja ilmestavad nõukogulikku bardakki ning halli argipäeva iiveldamaajavust. Munk pystitab hypoteesi, et EKP peasekretäri Karl Vaino kukutamine oli seotud sellega, et see onuke ei suutnud kontrollida Parteimaja peldiku toru ja hulk tundlikku fekaalset infot läks majast välja ning lainetas kõrvalmaja keldris, kus Luki proovi tegi. Pungid olid tõelised laulvad revolutsionäärid siis, kui igasugune vaba eneseväljendus nii välimuses kui mõtlemises oli veel kõvasti keelatud. Nad kraaksusid ylbeid ja karme matuselaule surevale impeeriumile, mis neid igal tänavanurgal tigedalt jõllitas ja miilitsakongi suruda pyydis. Võib öelda, et pärast Generaator M-i oli Luki teine eesti pungi supergrupp, mis oli hyppelauaks selle stiili teravakeelsele sangarile Villu Tammele, kes tegi kiirema ja keerulisema helikeelega J.M.K.E. ning on selle muusikalisele ja ilmavaatelisele paatosele siiani truuks jäänud. Ja muidugi on kõnekas Velikije Luki bändinimi, mis kaaperdati nõuka propaganda poolt siinkandis pyhaks loitsitud teise ilmasõja lahingupaigalt. Lahingukuulsust kandvate kangelaste asemele astusid anarhistlikud antikangelased. See oli võõrvõimu otsene mõnitamine.
„Õnn on elada me maal”, 2025. Režissöör Indrek Spungin.
„Õnn on elada me maal”. Ajalugu meenutati filmis ka lavastuslike stseenide abil. Kaadrid filmist
Filmis mainitakse, et Luki tekkimise ajaks „oli punk ammu käimas, Rahumäe poisid käisid ämbritega koolis” (seda on mujal meenutanud ka Elmo Nyganen ansamblist Pelikan) ja kellelgi oli kooliteel orienteerumiseks suunatuledega kohver. Selline situatsionalistlik „haige värk” oli noorte reaktsioon normidele. Ka lukilaste muusikutee oli varem alanud. Film ei sisalda sõnagi Villu Tamme bändist Tyrann, Allan Vainola ja Peep Männili Ajutisest Valitsusest (Luki mängis nende lugu „Tablett”) ega Ivo Uukkivi eelmisest bändist Kopli Otell. See eesti pungi varasem ja värskem faas vääriks korralikku uurimist, mõnda kogumikku ja suulise ajaloona koostatud raamatut. Ka mõni lauluteema oli juba natuke varem yleval. Illegaalsel Byrool oli lugu „Paraad” ja Kopli Otelli mölaka vene aktsendiga lauldud lugu „Sõjaveteran” kandis sama okupantide põlguse paatost. Rahvas ytles nende kohta „kiliseb, koliseb lonkab ja möliseb” ja Villu Tamme räägib, kuidas ta ostis kodu juurest putkast endale ordeni. Munk lisab, et 9. mail ordenite kõlisedes ringi töllerdavad purjus rindevennad olid punkaritega sel momendil väga sarnased. Ka punkarid olid nõukogude systeemi jaoks potentsiaalne kahuriliha, keda yritati Afganistani saata ja kes katsusid seda iga hinna eest vältida. Hullariepisoodid haakuvad kogu nõukogude kontrakultuuris syndinuga, meenutagem Viktor Tsoid ja Kino lugu „Trankvilisaator”. Minugi Jämejalas töötanud psyhhiaatrist Isa päästis hulga poisse sõjaväest. Yks bänd kandis kuulsa diagnoosi („riviteenistuseks kõlbmatu”) järgi nime IMI 7-B. Teine intrigeeriv joon on loo „Mr Reagan” Ameerika-vastasus. Näeme USA blufitud Tähesõdade programmi arvutisimulatsiooni ja tajume selget ja alateadvusse ronivat tehnoloogilist ohtu. Kõigele sellele ei puudu sygavad paralleelid praegu kehtivate vaenude, sõja ning imperialistlike narratiividega. „Neutronpomm” kritiseeris kyll nõukogude sõjatööstust, kuid yldpildis oldi kylmas sõjas siiski siinpool rindejoont. Nii et mingil määral punkarid ikkagi allusid punasele ajupesule, mis oli nende lapsepõlve ajaks juba mitu aastakymmet kestnud. Venestamise tipp oli 1980. paiku ära, Propa kontserdi ärakeelamisele järgnenud rongkäik samuti. Järgnesid roiskumise ja pukki pandud ättide ärakukkumise aastad. Need poisid olid ju kõik pioneerilaulude peal kasvanud ja J.M.K.E. hilisem plaat „Sputniks in Pectopah” (1995) näitab vene lauluvara tundmise mitmekesisust. See, et Luki laulis Gurjevi/Raukase loosunglikku „Laulu nõukogude aatomist” (1952) viitab sinnasamma. Kuigi „Õnn on elada me maal” kõigi nende eri lugudest kokku pandud lollakate sovetlike salmidega paneb iroonia tugevalt kehtima ja väide, et „sauna taga tiigis on allveelaevade baas” („Pudi”) viib sõjalise paranoia juba sygavasse absurdi. Tolle aja tagurpidisus, valu, valetamine ja julmus on selles muusikas hästi dokumenteeritud. Ainsa helgema loona esitati kontsertidel vahel Vivaldi „Kevadet”. Ja bändimeeste juttudes peaaegu et pole seda nostalgilist paatost et oo, kuidas meie omal ajal. Nad nendivad juhtunut — vahel ka ise takkajärele imestades. Tegu oli väga ajastutundliku bändiga, kelle riietus ja esinemismaneer erinesid selgelt tarifitseeritud ametlike bändide omast. Heli oli halb, pillid ei häälestunud ning kontsert algas tihti jootekolviga juhtmeid tinutades. Ja siis tuli aegade muutus, punk sai positiivse aura ning pärast vahepeal oma bändi loonud põhilise laulukirjutaja Villu lahkumist leidis bänd ennast ebalemas. Nad muutusid Marju Läniku bändist tulnud sõltumatu roki fänni Imre Orro akordide saatel kuidagi ootamatult sulniks. Munk laulis isegi „pisarat ei märkagi” („Sadamas”). Sotsiaalsed teemad kadusid laulutekstidest, ainsana lauldi Merca slummilyyrikat „Kivilinn”. Kuuleme ka õigete pungimeeste hukkamõistvaid repliike Orro Byrdsist, Smithsist ja Stone Rosesist mõjutatud kidramängu teemal. Pungid on suured konservatiivid, nad kandsid kauna ka futumeesteks hakanud endiste ametivendade peale, kuid filmis tunnistati ausalt, et oldi omas stiilis kinni ja muusikaliselt poldud võimelised arenema. Mul ei olnud kuulajana probleemi sellega, kui nad tookord meloodilisemaks ja tantsulisemaks läksid, sest aegki läks helgemaks. Indie ilmus koos muusikalise silmapiiri avardumisega sama loomulikult kui punk omal ajal. New wave’ilik „Kohvik” sisaldas endas paremaid jooni kahe eri ajastu saundist. Varane Luki oli kogukondliku tundega bänd, kus inimesi liitis maailmavaade, aga Orro ja trummar Kotkase tulekuga muutus see pigem musitseerimisega tegelevaks pop-osayhinguks, mille liikmed elasid lavalaudadel karglemisest ära. Kerge käega Orro pysis Lukis mõne aasta, lindistas kasseti „Jõuluks koju” (1989) ning kui teised liikmed alko ja teatri tõttu enam proovi ei jõudnud, tekitas trummari ja bassistiks hakanud helimehega Eesti yhe parima varase indie’-bändi Jim Arrow and the Anachrones, kes avaldas Soomes Stupido Twinsi all singli „Steeltown Puppet”. Ta ytles intervjuus, et eesmärgiks on inglise TOP 10. Neil võinuks paremini minna, kui sel bändil olnuks rikkama häälematerjaliga vokalist. Aga enne tuli bändiliikmete kaaperdamise ja Lukile mõeldud rahade Anachronesi salvestusele raiskamise pärast pahane ning juua täis Munk nende esimest kontserti segama ja sai pärast anakronistide käest peksa. Poleks Jim Arrow’ leebe muusika taga nii kõvasid rusikaid oletanudki. Ega nad vist tänagi teineteisele kaela lange. Orro-aegseid lugusid pole Luki hiljem uuesti esitanud, kuigi Mumm Records on need vinyylile pannud, ja õige ka. Needki on tykike siinse muusikaajaloo rännuteest.
Miilits ja punkar sõbralikult, näe, ulatanud teineteisele on käe. Filmi „Õnn on elada me maal” võtetel. Miilitsa osas Indrek Spungin, Raul Esko kehastab punkar Munka.
Film on tiheda kompositsiooniga ja läbimõeldud. Algusosa on hoolimata yhiskondlikust surutisest puberteetlikult hoogne. Hiljem, aegade paranedes ja kuulsuse hajudes hakkab bändist aur välja jooksma ja tempo aeglustub, kuni jääb vaid viinauimas magav ainus kuulaja Soome kontserdi lava ees. Kiita tuleb ka montaaži ja helindamist. Mõned detailid on montypythonlikus nihkes, nagu Lepo Sumera klaveripala saatel yle tagide, harjade ja kettide libisev pilt, suguhaiguste dispanseri episoodis piiksuv koloratuursopran ja peksmisstseenide taustaks kõlav „Ood rõõmule”. Ning muidugi parmu irvituse järel lennukitrepist laskuv Brežnev. Režissööri enese juured on pungis. Ta lai kultuuriline silmapiir ja hea koostöö Mungaga tagab loo tõepära ja jutustuse mitmekesisuse. Yldtoon on selgelt antiimperiaalne. Oma vabadusearmastust võib ka hästi sihitud satiiri kaudu väljendada. Mustvalge eesti filmiklassika („Hullumeelsus”, „Viini postmark”, „Näitleja Joller” jt) ja Nõukogude Eesti propagandakaadrite tsiteerimine on täpne ja mõjuv. Mu punkarist ja J.M.K.E. fännist teismeline Tytar ei olnud Lukist seni midagi kuulnud, aga proovin selle filmi talle ette sööta. Võiks ju olla väikese ulaka ajalootunni eest.
Sarjast „Suuri mõtlejaid”. Miilitsana mõtleb Indrek Spungin.
Indrek Spungini erakogu fotod
