ENN SÄDE FOTOALBUM. Sissejuhatus

Detsember, 2021

Enn Säde on eesti filmimaastikul legendaarne. Mees, kellel on ühtviisi nii teravat silma, kõrva kui ka sulge. Mees nagu orkester, perfektsionist ja elav filmileksikon veel peale selle. Aastate jooksul on Säde teinud ja talletanud tuhandeid pilte meie filmiloost. TMKl on  hea meel, et saame tema autorirubriigis „Enn Säde fotoalbum” osa nendest ka meie lugejate ette tuua.

Kui palusin Ennul enda kohta tutvustuse kirjutada, jättis ta märkimata tiitlid ja tunnustused. Teen siiski väikese väljavõtte ka Eesti Filmi Andmebaasi biograafilisest leksikonist: Enn Säde on teinud autorina üle 20 dokumentaalfilmi, olnud veerandsaja mängufilmi ja umbes 80 dokumentaalfilmi helimees, dokumentaalide puhul tihti ka monteerija, ning toimetanud oma kolleegide filme. 1990. aastal valiti Enn Säde NSV Liidu Kinoliidu auhinna Nike nominendiks, st ta oli üks kolmest parimast helimehest tollases impeeriumis. Enn Säde on pärjatud järgmiste tiitlitega:  ENSV teeneline kunstitegelane 1988, Valgetähe V klassi teenetemärgi omanik 2001, Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö preemia laureaat 2013, PÖFFi elutööpreemia laureaat 2019 ja riikliku kultuuri elutööpreemia laureaat 2021.

Lisagem, et Eesti Filmiajakirjanike Ühing tunnistas Enn Säde 2009. aasta parimaks filmiajakirjanikuks. Ta on välja andnud ka kaks filmialast raamatut ning neile on oodata lisa.  Nüüd aga sõna ja kaamera juba Ennule.

Donald Tomberg, TMK filmitoimetaja

 

Iseendast

Sünnin Pärnus 18. oktoobril 1938, Eesti Wabariigi kõige ilusamal aastal. Isa on lihtne tislermeister, ema on ema. Sõja-aastate perekond kõige selle juurde kuuluvaga. Algkooliks Laadaplatsi Jannseni kool. 6. klassis saab minust raadiohaige, ehitan üksteise järel kõiksugu aparaate, kuni 7. klassis leian venekeelsest raadioajakirjast Leningradi aadressi ja kooli nime. Kinoinseneride Instituut — sinna maandungi pärast Koidula-kooli, sellega on mu saatus ette määratud. 1961. aastast olen eesti filmis sees. Tallinnfilmis jõuan olla heliinsener, helioperaator, siis tasapisi ka dokumentaalfilmi režissöör ja stsenarist. Üpris palju teen filmitööd Eesti Telefilmis, kuni aeg jookseb umbe ning muutun vabakutseliseks filmimeheks. Abikaasa Eevi Säde töötab 1962–1994 Tallinnfilmis montaažirežissöörina.

Mul on kolm last ja neli lapselast — või pole see eluloos oluline?

Ahjaa, nähtavasti olen rahutu vaimuga poiss ja minust tehakse pioneer; muudes massiseltsingutes pole osalenud, kui mitte lugeda Eesti Kinoliitu, kuhu mind võetakse vastu 1972. aastal ja kust minust saadakse lahti 1995. aastal.

Mitte kõik pildid, mida siin albumites näitama (vaatama?) hakatakse, pole minu võetud. Elu on mulle kätte mänginud ka võõraid negatiive või paberfotosid. Nagu nüüdki — esimene album Dolores Hoffmannist, siin on mu vanema venna Antsu (1937–1997) fotod, pildistatud kunstiinstituudis õppimise aastatel, seega 1956–1962. Ants õppis graafikuks, Dolores Hoffmann maalijaks. Ühevanustena ja kursusekaaslastena paistavad nad hästi klappivat. Pildiallkirjade osas oli selle albumi juures abiks Antsu õpingukaaslane, nüüdne emeriitprofessor Ella Räga (Summatavet).

Enn Säde