Raimo Jõerand aprillis 2026.
Harri Rospu foto
Raimo Jõerannaga vestleb tema tütar Saara Liis Jõerand, kes ameti poolest on ajakirja Värske Rõhk peatoimetaja.
Kohtume meie mõlema kodus — Raudoja külas Soodla jõe ääres Jõerannal. Mida see koht sulle tähendab?
See tähendab, et see ongi minu koht. Sulle on see tagala, kuhu saab alati tagasi tulla. Mulle on see aga läbi elu teadlikult, tahtes ja ka tahtmata kujundatud paik, mis seob mind selle maailma ja selle riigiga. Vanasti räägiti juurtest, ilmselt ma neid siia vaikselt siis ajan.
Siin on ka jõgi. Mulle tundub, et see jõgi on sulle tähtis.
Ma näen seda piirina oma kodu ja võõra maa vahel, tuntu ja tundmatu vahel. Näen kogu aeg teist kallast, aga ma pole seal tegelikult kunagi käinud, ma ei tea, mis seal on, sest seal on üks täiesti võõras mets, metsik maa. Siinpool jõge olles võin ma jalutada metsas, tean kõiki teid, puid. Siin võime istuda ka autosse, sõita lennujaama, lennata kuhu iganes maailmas, see on ikkagi kaardistatud maa ja ettearvatav. Sealpool jõge on kõik teisiti.
Peale selle on jõgi ka pidev meeldetuletus, metafoor: ta on aeg, mis kunagi ei peatu, sealt paremalt poolt tuleb ja sinna vasakule läheb ära. Ja ta on meie ujumiskoht, ta on ka ühendus loodusega, kogu biosfääriga. Ma võin mõnikord siin öelda, et ta on minu oma, aga kui lähemalt uurida, siis ei ole ju. Vesi viibib siin ju ainult ajutiselt, nii on ka kogu jõgi alati uus. Noh, nagu Herakleitos ütles…
Aga sündisid Tallinnas.
Jah. Olen — õigemini siis olin — teise põlve tallinlane. Esimene elukoht oli Kadrioru pargi kõrval, Poska ja Koidula tänava nurgal. Nüüd on see maja küll lammutatud, ainult foto peal alles, aga olen kogu aeg nagu teadnud, et olen just sealt pärit. Teadlik lapsepõlv möödus Õismäel, paneelmajade vahel, mille taga oli tohutu tühermaa. Võsa, raudtee, kõrgepingeliinid, palju prahti ja igasugu kraave. Selline hoolitsemata linnaloodus, mida lapsel on võimalik igasuguste fantaasiarikaste mängudega sisustada. Kõikvõimalikud sõjamängud, onnid, lõkked, luurekad… Kui pikk kaubarong läbi sõitis, võis järele joosta ja sellega natuke sõita.
Ja raudteele sai münte panna.
Ja pepsikoola korke. Sai niisuguseid lamedaid asju teha. Ja Õismäel käisin koolis ka, tavalises koolis…
Aga saksa keele eriklassis.
Jah, kuna vanaema oskas saksa keelt, siis leiti, et oleks hea. Siis saab vanaema koos poisiga õppida.
Nana või?
Ei, isa ema. Tema isa oli Märjamaa kiriku köster, see oli selline peen perekond. Emapoolne vanaema oli taluperest, Väänast. Ja ema isa oli hoopis Otepäält, ühest suurest perest pärit. Ta õppis sõjakoolis ohvitseriks ja liikus oma soomusrongirügemendiga mööda Eestit ringi, naise leidis endale Väänast.
Tema oli see, kes Türgi sõjas käis?
Türgi sõjani ärme nüüd… Ma arvan, et Türgi sõjast tuli vanaema vanaisa, kes oli Vääna mõisas kutsariks. Noh, ta oli 25 aastaks ju nekrutina vene sõjaväkke võetud, Türgi sõda jäi sinna sisse, nii et võib-olla siis käis.
Aasta 1973. Isa ja emaga Kadriorus. Erakogu foto
Aga sinu enda vanemad? Milline su suhe nendega oli?
Sellist terviklikku, ema, isa ja noorema vennaga perekonnaelu sain elada kuni kümnenda eluaastani, kui isa ära suri. Sellest hetkest muutus elu hoopis teistsuguseks.
Mu ema on minust ju ainult 19 aastat vanem, ta polnud siis veel kolmkümmendki, kogu elu alles ees. Isa oli jõudnud nelikümmend saada. Ema töötas kaubamajas, isa oli trükitööline…
Tegi sulle kõvade kaantega raamatu „Piilupart, Miki ja teised”.
Tegi, sest vanad kaaned ei pidanud vastu. Ma lugesin üldse palju, ja mitmeid raamatuid mitu korda üle. 12–13-aastasena lugesin peaaegu kõik Raimond Kaugveri raamatud läbi, et saada selline hea lihtne sissejuhatus täiskasvanute maailma.
Aga edasi?
Edasi läks elu nii, et kolm aastat pärast isa surma abiellus ema uuesti ja kolis siiasamma maale ühe metsavahi juurde. Ja… mina ei olnud nõus, ning ta aktsepteeris seda. Nii juhtuski, et tema tuli koos vennaga maale ja mina võisin jääda vanaemaga linna. Maal oli kogu majapidamine lehmade, hobuse ja lammaste, sigade ja kanadega… täiesti teine maailm. Ma olen imestanud, et ema seda tahtis teha, aga näe, tegi. Minule tähendas see seda, et pidin igal nädalavahetusel siia sõitma ja tegema kõiki neid maatöid, mis mulle teha olid jäetud. Tööarmastust see just ei tekitanud, aga ega peletanud ka.
Sa oled rääkinud, kuidas sa vahel koolist poppi tegid ja kuskil salaja raamatut lugesid. Nii et sa olid vist üleüldse üsna iseteadlik? Mida sulle teha meeldis?
Eks jah püüdsin olla iseteadlik, aga olin ka õrn. Ega mulle kool ei meeldinud. Esimeses klassis tegin kõik ära, mis nõuti, ja sain kõik viied, teises klassis hakkas miski vastu ja ma hakkasin kooli vältima. Hommikul ütlesin, et lähen kooli, aga tegelikult otsisin endale maja trepikoja ülemistel korrustel vaikse sooja nurga ja lugesin „Tom Sawyerit” või „Huckleberry Finni”. Ja siis hiilisin vaikselt õigel ajal koju. Ega see konflikt ei pehmenenudki, ma lihtsalt leppisin selle kui paratamatusega.
Ma ei tea siiani, mis need päris põhjused olid. Vist tungiti liialt minu ruumi. Mulle oli enda ruumi hoidmine väga oluline. Ja ega ma kooli ei salli siiamaani — kool kui süsteem, kui selline lapsi allutav tehas… seda ei tohiks olla.
Aga nüüd oled ise koolis õpetaja?
See on tegelikult väga kummaline, jah. Tunnen seal sageli ära selle omaaegse ahistatusetunde, millest ma lõpuks õppisin üle olema. Näen, kuidas teismelised tahavad mässata, kuidas nad jäävad siis õppetöös maha ja hakkavad halvasti käituma, kuni süsteem ei suuda neid enam kinni hoida ega toetada. Äkki ma saan seal siiski midagi kellelegi paremaks teha.
Aga mis tunded sind keskkooli lõpus valdasid, kui see kõik läbi sai? Jess, nüüd saab… mida?
Ma olen sündinud 1972. aastal, see tähendab, et Eesti taasiseseisvumine toimus minu täiskasvanuks saamisega paralleelselt. See kõik, mis toimus, oli niivõrd loomulik — see vabaduse, kõigest vaba olemise tunne. Kaheksandas-üheksandas klassis mängisin natuke punkarit, mul oli korralik nahktagi, mille naabripoisiga kahepeale ostsime, kohvrinurkade ja neetidega. Vanaema ei sallinud seda absoluutselt. Ja mul olid punase-rohelise-kollasetriibulisest madratsiriidest püksid. Indrek Spungini „Õnn on elada me maal” iseloomustab seda aega ja tunnet väga hästi — sa püüadki kõike täiesti teistmoodi teha, kui korralik komberuum eeldab. Sattusin laulva revolutsiooni ajal neisse kampadesse, kes päris esimeste hulgas lauluväljakule läksid. Aga hiljem, kui asi üldrahvalikuks läks ja Balti kett toimus, olin ma juba tüdinud. Enda arvates olin juba vana vabadusvõitleja, olid tekkinud tähtsamad mured. Tuli ju suureks saada, oma elu elada, lugeda… Me olime ka esimene lend, kes enam Nõukogude sõjaväkke minema ei pidanud — Afganistani sõda oli paljusid poisse kogu kooliaja kummitanud. Ma arvan nüüd tagantjärele, et oleksin väga kergesti sellesse vabadusse ära võinud lahustuda, noh, alkohol, eufoorilisus, riskikäitumine. Õnneks kohtusin ma sinu emaga, tema oli veel 14, mina sain 17. Temast sai minu prefrontaalne korteks — see ajuosa, mis juhib pidurdusprotsesse ja kriitilist mõtlemist ja mis areneb inimesel välja ehk umbes 25. eluaastaks.
Ja ta on seda siiani?
Nüüd me suudame teineteisele ilmselt ka palju muud tuge pakkuda, oleme aja jooksul õppinud. Ma arvan, et elame õnnelikult. Muide, avastasin ükskord, et kaheksa põlve tagasi olid minu ja tema Hiiumaa esivanemad õde ja vend. Ju siis oli meile määratud taas otsad kokku sõlmida — vaat selline eesti värk.
Mida sa Tartus õppisid?
Praktilist eesti keelt. Valisin selle igaks juhuks, et kindla peale sisse saada. Aga jah, olin seal ainult pool aastat, sest mul polnud korralikku elukohta ja kõik viibimised Tartus läksid alati kuidagi käest ära. Nii et tulin Tallinna üle. Humanitaarinstituudis oli sel hetkel täielik vabadus õppida, mida tahtsid ja kaua tahtsid, sealhulgas valida iga semester need kursused, mis meeldisid, ilma et pidanuks mingi selge õppekava kasuks otsustama. Õppisin natuke sotsioloogiat, teoloogiat, semiootikat ja kirjandusteooriat ja näiteks ka budismi ajalugu Jaapanis. See lõi mingi üldise, aga üsna segase maailmavaatelise aluse.
Samal ajal sain juba tööle ajakirja Eesti Maa, algul korrektoriks, pärast toimetajaks. Tajusin ka ajakirjanikuna väga suurt vabadust — võisin kõike teha, mida tahtsin, vajadusel ise asju välja mõelda. Olid ju üheksakümnendad…
Horoskoopi kirjutasid ka!
Tõesti… Juhtus, jah, et Silvi Vraidile, kes seda muidu tegi, oli kuuks ajaks asendajat vaja. Püüdsin siis välja mõelda sellise ühe kuu pikkuse tähtkujude omavahelise süsteemi, sellise maailma, kus nad kõik on omavahel seotud ja et ka naljakas oleks.
Nii et kirjutada sulle meeldis?
Gümnaasiumis leidsin, et tahan kirjanikuks saada. Õigemini, ma kujutasin siis ette, et ühel päeval olen kirjanik. Siis ma enam Kaugverit ei lugenud, uued sõbrad soovitasid uusi raamatuid, avastasin Loomingu Raamatukogu, ilmus Camus’ „Sisyphose müüt”, armastasin Hermann Hesset… Lugesin ka mitu korda esimest eestikeelset Robert Ludlumi raamatut „Chancellori käsikiri”, kus on peategelaseks üks uuriv ajakirjanik, kes paljastab suure vandenõu. Aga ta on edukas, meeldib naistele, tal on oma maja mere ääres. See oli see eeskuju, milliseks ma saada tahtsin. Eks ma kirjutasin ka igasugu asju, kirjutamine tuli soravalt välja. Kirjutasin kõik kirjandid alati teemast mööda, aga piisavalt veenvalt, et sundida õpetajat ikkagi head hinnet panema, minu kõrvalekallet aktsepteerima.
Kui siit edasi filmi poole liikuda, siis kuidas sul filmihuvi tekkis? On sul selle kohta mingi lugu välja kujunenud?
Ma käisin väiksena palju kinos, ka siis, kui ütlesin, et olen trennis. Vaatasin ära kõik filmid, kus mängisid Pierre Richard, Louis de Funès, Belmondo. Minu lemmik oli „Neli musketäri” — prantsuse komöödia, kus peategelasteks ei ole mitte d’Artagnan, Athos, Porthos, Aramis, vaid nende teenrid. Nii et sündmustik oli sama mis Dumas’l, aga kõigi juhtumiste põhjustajateks ja tegelikeks päästjateks olid alati teenrid, kes olid oma totakatest isandatest palju nutikamad. Kino oli kihvt. Umbes 12-aastasena kirjutasin õues poistega mängimiseks isegi oma esimese filmistsenaariumi ja unistasime selle filmimisest. Ja kui kaheksanda klassi lõpus küsiti, mida ma nüüd edasi teen, kas õpin mõne ameti selgeks, siis ma teatasin, et tahan operaatoriks saada. Konkreetne asi ikkagi, vaevalt ma teadsin, kes see režissöör on. Selle peale öeldi muidugi, et oi, siis sa pead minema Moskvasse, selleks aga peab korralikult vene keelt õppima. Sellega mul väga hästi ei olnud.
Aga üks lugu mul on. Gümnaasiumi ajal sattusin Oktoobri kinno — või oli see juba Helios —, kus näidati Riia „Arsenali” festivalil olnud filme. Sattusin ühele seansile, kus näidati järjest Jos Stellingu „Illusionisti” ja Jean-Luc Godardi „Hullu Pierrot’d”. Need filmid olid niivõrd erinevad kõigest, mida ma oma elus varem näinud olin, ja jätsid väga sügava jälje. Pärast seda hakkasin veel rohkem kirjutama. Kirjutasin igavate koolitundide ajal väikesi märkmikke täis sellist jaburate tegelaste juhitud assotsiatiivset sündmuste kulgu. Lõbustasin nendega klassikaaslasi.
Aga „Hull Pierrot” jäi väga kauaks oluliseks filmiks. Peale selle, et seal mängis mu lemmikmees Belmondo, lummas mind see, et film oli ühest küljest illusioon, nagu iga teinegi film, aga samas ei varjanud ka üldse, et on ikkagi ainult film, ja lõpp oli traagiline. Lummas see filmitegija vabadus lihtsalt teha midagi tavapärasest vormist niivõrd teistmoodi.
Aga ülikooli ajal tiksus see filmimõte veel kuskil kuklas?
Kui Arvo Iho 1992. aasta suvel esimesele eesti filmikursusele tudengeid võttis, siis selle ma magasin maha. Kadestasin väga neid, kes seal õppisid. Aga kui Rein Maran 1996. aastal dokumentaalfilmi kursuse tegi, tundus sissesaamine lausa eluküsimusena. Dokumentaalfilm mulle küll absoluutselt ei meeldinud, aga parema puudumisel sobis see ka. Minu jaoks olid dokumentaalfilmid sellised mustvalged, õõnsa häälega peale loetud tühjad ajatäitjad, filmid, mis tuli kinos enne pärisfilme ära kannatada. Aga selleks, et kooli sisse saada, laenutasin kaamera ja tegin päeva või paar natuke proovi, et mis sellega üldse teha saab. Ja saingi sisse. Sellest hakkas juba teadlikum oma elu ülesehitamine.
Maran on olnud mulle väga oluline õpetaja. Küll mitte kohe kooliajal, aga hiljem oma meditatiivsete mõtisklustega inimese ja looduse suhetest. Mul on väga hea meel, et ma tema õpilane olin.
Peda filmikooli II lend teisel kursusel, 1997. All vasakult: Aleksei Aleksejev, Karol Ansip ja Denis Kusnetsov. Keskel: Kristiina Davidjants, Raimo Jõerand, Andres Maimik, Ülve Anderson ja Indrek Volens. Taga: Iia Vanaisak, Kristjan Mändmaa, Anri Rulkov ja Arbo Tammiksaar. Ateljeefoto
Räägi oma õpetajatest.
Vist on nii, et kui kasvad ilma isata, siis otsid justkui kogu aeg aseainet, tundlad püsti, ja leiadki ühelt üht, teiselt teist. Üks oluline õpetaja oli sealsamas ajalehes Eesti Maa töötanud keeletoimetaja Mati Soomre. Kui suurt põhjalikkust ta õpetas, kui palju julgustas… Ja kiitis õigel ajal. Pärast, kui juba mõned filmid tegin, tahtsin neid väga just talle näidata.
Kui Concordia ülikooli tööle sattusin, sai mulle oluliseks Hagi Šein, kes õpetas süsteemsust ja rahulikku planeerimist. Ja hiljem on elu dokumentalistina mind kokku viinud Peep Puksiga, kellega mul on ka palju sarnasusi leitud. Mind turgutab väga tema hoolivus, tohutu heatahtlikkus, alati inimestes positiivse otsimine. Mäletan, kui mina olin alles noor filmitegija ega olnud Peebuga veel kuigi tuttav, tuli ta ükskord mulle tänaval vastu ja peale tavalise tere ütles veel, et soovib mulle ilusat päeva. Lihtsalt niimoodi ütleski.
Ka Mihhail Lotmanist oled rääkinud…
Eemalt on mind vist tõesti enim mõjutanud üks Mihhail Lotmani loeng mõni päev pärast Juhan Viidingu surma. See oli erakordne sündmus. Ta rääkis poeedi kohast ühiskonnas. See on mul peaaegu sõna-sõnalt konspekteeritud, olen seda hiljem mitmeid kordi üle lugenud ja püüdnud seda oma mõttekäikudesse siduda. Kui mu sõber Anri Rulkov 2008. aastal suri, pidin järgmisel päeval ise ülikoolis loengut pidama. See oli ka väga isiklik, aga tugeva akadeemilise raamiga.
On sul filmikooli ajast meeles mingeid suuremaid mõistmisi, üllatusi, äratundmisi?
Ma mõtlesin aina igasugu intellektuaalseid konstruktsioone välja, mida tahaks filmida. Ja ega see hästi õnnestunud — seda ilmselt avastasingi. Mulle väga meeldis see hetk, kui kool sai esimese aeglase montaažiarvuti, hetk, kui sai hakata olemasolevast materjalist midagi kokku panema. Võib-olla see mulle filmide tegemise juures kõige rohkem meeldibki — need võimalused, mis avanevad, kui on nii palju piiranguid peal. Filmitud on täpselt see, mis on, ja nüüd peab sellega hakkama saama.
Sel ajal kultiveeris kursusevend Andres Maimik meil seda veidi huligaanset dokitegemise meetodit, millest hiljem sündisid ka olulised ühiskonnakriitilised peegeldused „Esto TV”, „Vali kord”, „Isamaa ilu”… Ma ise sellise geriljameetodiga hästi kaasa ei läinud. Otsisin oma teed.
Kooli esimesel ja teisel aastal oled enda meelest jõle tark, arvad kõike paremini teadvat. Kolmandal aastal püüad mingi päris filmi moodi asja teha ja hakkad aru saama, kui palju on tegelikult puudu. Selsamal kolmandal aastal sündis meil ka laps — nimeks Saara Liis, eks ole — ja ma läksin tööle Concordia ülikooli meediateaduskonda telestuudio juhiks, pidin seal ka õpetama. Sealt ilmselt tekkis mingi küpsus, nii et kui diplomitööd tegema hakkasin, siis oli juba piisavalt professionaalsust, et seda korralikult kavandada.
See oli „Väliseesti”?
Jah. Kuna enne diplomitöö tegema hakkamist oli olnud Kinomajas suur Peter Greenaway filmide retrospektiiv, siis see sai väga Greenawayst mõjutatud. Ilma subtiitriteta, tiheda ingliskeelse tekstiga filmid, millest ei saa suurt midagi aru, aga natuke nagu aimad. Ja siis läheb fantaasia lendu, hakkad peas omaenda filmi tegema.
„Väliseesti” on ka veidi selline intellektuaalne konstruktsioon, ja ühtlasi tundub selle kõrval täitsa loogiline, et algselt tahtsid pigem mängufilmi alale minna. Mis saab dokumentaalfilmist, kui selle keskmes olev sündmus on fiktiivne?
Kui sa praegu niimoodi ütled, siis mul tuleb meelde, et ma tõesti võitlesin koolis kogu aeg dokumentaalfilmi vastu. Kolmanda kursuse töö tegin valetamisest — palusin inimestel üle Eesti midagi omal soovil valetada, läksin ja filmisin nad üles. Ma ei mäleta, mida ma sellega saavutasin. Aga proovisin. Ja siis tõesuse küsimus. Öeldakse ju, et dokk on tõesem kui mängufilm, aga see, mida inimene filmi vaadates tajub, kuidas ta seda vastu võtab, on ju konstrueeritud. Hakkasin sellega manipuleerima, ja manipuleerima ka selle tõega. „Väliseesti” on üles ehitatud provotseerivale valele, mille käigus sai avada väliseesti maailma. Mulle tundus, et see väliseesti kultuur on selline jõe põhja vajunud fotodega kott — jõgi voolab edasi, aga nemad on nagu konserv, ja kahtlustavad kõiki. Nii et proovisin seda läbi sellise paranoilise uurimisloo avada. Filmisime seda Torontos Esto päevade ajal ja kui tagasi tulime, ei puudutanud ma seda materjali pool aastat. Kuni ükskord hakkasin vaatama, mida ma sellest olemasolevast materjalist nüüd kokku saan panna. Alles siis hakkas filmi tegemine. Hiljem pole ma päris nii teinud.
Meelega panid selle nii kauaks kõrvale?
Ei, mul oli muid tegemisi. Tegime seal Esto päevadel kõiksugu muid asju ka, kolm kaamerat, kolm meest, kõik minu hallata. See oli päris hull aeg, tohutu andmine.
„Väliseesti“ võttegrupp laenatud ülikondades enne „Esto 2000” ballile minekut Torontos. Raimo Jõerand, Anri Rulkov ja Madis Mihkelsoo.
Ja kui tagasi tulid, oli ju siin tulekahju.
(Naerab.) Oli vist jah, ja kõik filmitud materjal ja kaasas olnud tehnika olid ühel öösel autos, mis seisis põlema läinud lauda kõrval. Ja kui ma hiljem filmi monteerisin, oli montaažistuudios veeuputus. Film veest ja tulest, tulekindlast väliseesti maailmast. Filmi ingliskeelne pealkiri ongi „Not Flammable”.
Kas see film aitas kuidagi lahendada ka seda tõeküsimust?
Ma õppisin dokumentaalfilmi rohkem armastama. Olin kogu aeg tahtnud pigem esitada oma maailma, mitte pärismaailma vahendada, ja sain teada, et ka see on dokumentaalfilmis võimalik. Ja muidugi nägin ma kooli ajal väga palju häid dokumentaalfilme, mis mind samuti selle žanriga lepitasid.
Aga pärast kooli tegid esimese asjana ikka lühimängufilmi „Kaksikelu”?
Produtsent Peeter Urbla pani filmikooli lõpetanutest kokku lühimängufilmi kassette, teades, et noored niikuinii kohe pikale mängufilmile raha ei saa. Pärast esimest kassetti „Kass kukub käppadele” hakkas ta tegema teist, kus oleksid olnud mina, Andres Maimik ja Anri Rulkov, aga sellest ei saanud kassetina lõpuks asja, kõik tegid oma filmid paari aasta jooksul eraldi. Ja kui minul esimesena üheksa päeva võtteid päris filmigrupiga läbi sai, siis see oli ikka… kuidas ma ütlen… parim asi, mida ma olin kogenud. Ühest küljest see pinge ja intensiivsus, teisalt tänutunne nende inimeste vastu, kes olid seal sellepärast, et mina olin midagi kirjutanud. Tahad, et näitlejanna kõrvarõngale tekiks korraks helk, ja kümme inimest mässavad pool tundi, et see võimalikuks saaks. Või siis tahad filmida lennukis ja see võtab pool päeva. Ja siis sa montaažis ikkagi ei vali seda kaadrit… Nii palju tühja tööd… (Naerab.)
Hirmutav ei olnud?
Ei olnud. Ma tundsin ennast väga kindlalt ja mulle meeldis see lugu, mida ma tegin. Aga lõpuks jäin ma ilmselt liiga kauaks montaaži istuma, kuulasin liialt teisi ja viskasin võib-olla mingi essentsi sealt välja. Sellest on natuke kahju.
Milline suhe sul Anriga oli? Mäletan, et ta oli mu lapsepõlves tihti kohal.
Kohtusime koolis, kutsusin ta seal oma filmide juurde abiliseks, tema minu omakorda enda filmide juurde. Anri kohta arvati algusest peale, et ta on liiga mängufilmiliku mõtlemisega inimene, talle tehti eriprogramm. Tandemina teineteist aidates oleksime me võib-olla kunagi jõulisemalt mängufilmimaailma murdnud, tema kindlasti. Kui Anri poleks 2008. aastal surnud…
Aga pärast „Kaksikelu” tulidki juba „Sinimäed”?
See oli juba hoopis teistsugune töö. Olin siis Ruudus, suures ambitsioonikas filmitootmisfirmas, mis arendas korraga kahtteist mängufilmi ja hoidis tööl viit-kuut produtsenti, kes pidasid muudkui koosolekuid, ja põletas õudselt raha. Aga Eesti filmitootmissüsteem oli, ja on ka praegu, liiga tilluke sellise suure ambitsiooni jaoks.
See film avas mulle täitsa uue perspektiivi. Sain aru, et võin selle tõe-küsimusega küll maadelda, aga teisest küljest on mõned lood ajaloost lihtsalt vaja ära jutustada — lood, mida seni veel jutustatud pole. Pool aastat lugesin ja uurisin, püüdsin endale selgeks teha, mis 1944. aastal õigupoolest juhtus. Mäletan väga hästi seda ennast, kes ajaloost suurt midagi ei teadnud. Ja nüüd, kui tean rohkem, saan väga hästi aru, kuidas mitte teada ei ole ka üldse imelik. (Naerab.)
Kas siis sellest üsna juhuslikult tekkinud asjast algaski sinu ajaloohuvi, ajaloolise tõe küsimuse teekond?
Vaat ei teagi. „Sinimägede” hea vastuvõtt andis mingi enesekindluse — et ma oskan filmi teha, mõelda loole, tõele, vormile, selle kõik kompaktselt kokku panna. Selle pealt oli juba lihtne võtta vastu tollase Filmi Sihtasutuse pakkumine tulla dokieksperdiks. Mitte et mul oleks nüüd enda meelest olnud õigus teiste üle otsustada, aga tekkis tunne, et võib-olla teised nüüd aktsepteerivad mind nende üle otsustama. See oli ilmselt kõige tähtsam.
Seda tegin kuus ja pool aastat, väga toredas seltskonnas, ja sain väga hea ülevaate kogu eesti dokumentalistikast. Sai nagu natuke kõiki filme teha. See oli väga rikas aeg.
Mida sa siis teada said? Milline tol ajal see üldpilt oli, 2006. ja 2013. aasta vahel?
Ilmselt see lähendas mind ühiskondlikele protsessidele. 2008 oli juba majanduskriis, 2009 algas kodanikuaktivismi periood, 2010 oli Ühtse Eesti Suurkogu, selline kulminatsioon. Kui praegu peetakse seda aktsiooni eelkõige teatrisündmuseks, siis tegelikult oli neil algusest peale soov sellest film teha — nii et ma olin sellesse natuke kaasatud ja see pani ühiskonnaelule üleüldse väga tugevalt kaasa elama. Seejärel tuli „Uus maailm” Jaan Tootsenilt ja oli ka selline film nagu „Okupeeri oma müür”. Siis veel Meelis Muhu ja Kristina Normani filmid „Aljoša” ja „Et meeldiks kõigile” — sellest, kuidas Pronkssõdur ära viidi ja Vabadussõja sammas püstitati. Need olid väga olulised ühiskondliku mõtlemise peegeldused ja kriitika. Tunne, et dokumentalistika hoiab ühiskonna asjadel kätt pulsil, oli tol hetkel väga tugev.
Kuidas praegu seis on? Milline on eesti dokimaastik?
Ma ei oska seda öelda. Vaatan seda hoopis teistsuguselt positsioonilt ja siia väga palju ei paista. Kui sa teed ise filmi, siis oled sa õige kitsas nišis — ja siis järgmises, ja nii edasi. Üldistuse tegemiseks tuleks tõusta kõrgemale. Teisest küljest, kui tegeled kogu valdkonnaga, siis on lihtne seda üle tähtsustada. Ma kutsun Kehra rahvamajja kord kuus ühe meie dokitegija oma uue filmiga ja me vestleme. Üks korraga, iga film on omapärane, iga lähenemine unikaalne.
Kui nüüd selle ajaloo teemaga edasi minna, siis hiljem tulid ju veel „Rodeo” ja „Gorikaturist”… Kas sa oskad kuidagi üldistada, mis sind ajaloo juures hoidis? Tundsid, et need lood vajavad jutustamist?
Filmide tegemise esmane impulss ei ole sageli tulnud minult endalt — peale „Väliseesti”, „Kaksikelu” ja „Sea aasta” on kõik teised filmid kuidagi ise minu juurde sattunud, ja minu asi on olnud mõelda neile idee. Aga idee, ehk siis sisule sobiv vorm võib tekkida kohe, või siis tuleb seda hakata kasvatama, selleks tingimusi looma.
Mis ajaloofilmi ma veel teinud olen?
Gori näituse avamisel Filmimuuseumis pärast filmi „Gorikaturist” tegemist 2023. aastal. Vasakult: produtsent Kristel Tõldsepp, animatsiooni režissöör Meelis Arulepp, režissöör Raimo Jõerand ja produtsent Marju Lepp. Erakogu foto
Noh, see teleprojekt „Hetk ajaloos”, nagu ka…
Õige. Minu enda ideest ei saanud asja. Lõpetasin 2013. aastal EFI töö ära, sest sain aru, et olen juba piisavalt vana ja et kui ma tahan päriselt filme teha, siis tuleb hakata tegema. Seal toimus üleüldse inimeste liikumine, vana seltskond vahetus välja. Esimene asi, millega ma siis alustasin, oli tegelikult ikkagi mängufilm. Eesti Vabariik 100 jaoks toimus ideekorje, nii et süvenesin eesti kirjandusse ja selle algusaegadesse, Underi ja Tuglase kohtumisse 1917. aastal, sellesse, kuidas eesti moodne kirjandus sündis tegelikult Eesti Vabariigi loomise taustal. Ja teiseks sobitus see minu üldise tugeva kirjandushuviga, küsimusega kirjanik olemisest ja poeedi rollist ühiskonnas.
Tegelesin selle maailmaga paar aastat väga intensiivselt ja olen väga tänulik, et olen elanud mitu aastat koos Marie Underiga, vaadanud kevade puhkemist Underi silmade läbi. Stsenaariumi sain valmis, arenduse tegime ka ära, aga lõplikust rahastusest jäi see film ilma — kahjuks või õnneks, ei oskagi öelda. Aeg-ajalt ikka küsitakse, mis sellest saanud on ja kas ma ei tahaks seda ikka edasi teha, aga mängufilmi sisse minek on nii intensiivne protsess, et ei riski seda enam ette võtta.
Selle käigus õnnestus mul veel kord ajalugu õppida, uus periood selgeks saada. Ja võib-olla selle Underi ja Tuglase filmi tegemata jäämise kompensatsiooniks tuli teha telefilmid hoopis Pätsist, Vilmsist ja Konikust. (Naerab.) Ei saanud seda õpitut päris niisama raisku lasta. Nii et õnnestus teha selline pikk seriaal, iga nädal otsida välja uus saja aasta tagune sündmus ja teha sellest väike, neljaminutine dokumentaalfilmike. Kokku tuli neid oma viiskümmend tükki. See oli päris põnev periood, elada aasta otsas kahes ajas. Aga õppisin tundma kõikvõimalikke Eesti arhiive — filmiarhiive, kirjandusarhiivi, rahvusarhiivi… See kõik kulmineerus siis pikkade lavastuslike telefilmidega vabariigi sünniajast.
Kuidas arhiivides ajaloolise videomaterjaliga lood on — kas kasutasid kõik ära, mida kasutada sai?
Eks jah need ühed ja samad kaadrid on pidevas kasutuses. Nii et mingit filmi või saadet vaadates tunnen nad ära ja tean täpselt, mis aastast miski pärineb. On väga tähtis, et neid ei kasutataks suvaliselt. Film on kinni püütud aeg ja sellisena peab sellesse ka suhtuma. Kui Kiur Aarmaga „Rodeot” tegime, saime tunda, mis väärtus oli 1990. aastateni vändatud „Eesti kroonikal”. See oli vahel ainus visuaalne tõestus Eesti vaesusest ja üldisest väljanägemisest üleminekuajal. Pärast seda küsisin endalt, kus on praeguse aja jäädvustus.
Sa oled öelnud, et „Sea aasta” on sulle endale kõige tähtsam film. Miks?
Ühest küljest on ta nagu kroonika, teisest küljest on ta ikka väga oma autori nägu. Selles mõttes ei ole ta võrreldav Andres Söödi kroonikatega, minu lugu on hoiakulisem, subjektiivsem — poeetiline, kui soovid. Ajend selle tegemiseks oli järsk arusaamine, millisel allakäigukursil meie ühiskond liigub. Kõik kuhjub, kuni ühel hetkel peab paratamatult tulema kollaps. Ja kui olin selle asja kohta juurde lugenud, ei saanud ma sellest teadmisest kuidagi üle. Filmi tegema hakates ma ei osanud hästi seletada, millest see tuleb, aga see sündis murest. Hiljem olen öelnud, et tegin seda selleks, et leida mingi lootus. Ma ei teagi. Ma tahtsin vaadata maailma nagu esimest korda.
Ajal kui sa seda filmi tegid, 2019. aastal mõtlesin ma sinuga neil teemadel kaasa, aga nüüd on tunne, et midagi ju ei muutunud. Aina hullemaks läheb.
Elasin filmi tehes selle trauma justkui läbi ja lasin mure minema. Ma ei ütle, et mind ei huvitaks enam ühiskonna ja planeedi tulevik ja kuidas kõik läheb, aga ma vaatan seda palju rahulikumalt, ilma selle suure valuta südames. Mida see valu aitaks? Tegutsema peab. Ilmselt on see ka üks ajend, miks ma õpetajaks läksin.
Kas dokumentaalfilm ei või siis teha maailma paremaks?
Dokumentalistika on omamoodi kunst. Paul-Eerik Rummo on kirjutanud: „Kõik on vastus, kui nüüd teaks ka küsimust.” Dokumentaalfilm ei pea andma vastuseid, aga ta peab juhtima küsimusteni. Sa filmid elust üles ühe vastuse, siis valid juurde teise, siis kolmanda… Ja paned nad kokku nii, et tekiks fookus, tervik, et sinu valikutest vormuks lõpuks küsimus.
Sellest, mis järjekorras sa need kokku paned, kuidas monteerid, mis muusika sinna taha valid, moodustubki sinu maailm. Tagantjärele mõeldes, eks ta natuke apokalüptiline film tuli — ka pealkiri sai valitud selle järgi, et ta on tsükli viimane. Ja pärast seda ongi tegelikult täiesti teine maailm olnud.
Mida aeg edasi, seda olulisemaks muutub see hetk vist ka laiemalt. Kui 2019. aasta oli viimane, siis edasi ei tulnud minu meelest enam midagi normaalset.
Dramaturgiliselt ei osanudki ma seda filmi kuidagi lõpetada, ma ei teadnud, kuhu see välja peaks jõudma. Aga kui koroona peale tuli ja linn inimestest tühjaks jäi, algas Roti aasta — ja rott on ju teatavasti katku edasikandja. (Naerab.) Siis see mõjus väga täpselt. Sai kokku selline poeetiline essee.
Aga kas see film sai ka väärilist vastukaja? Kas see, et sina selle läbi elasid, tegi ühiskonnas midagi, mida lootsid?
Ega päris seda ei tee filmid kunagi. Selles filmis ei ole ju midagi… populaarset. Pole mitte mingit põhjust, miks inimene peaks seda filmi vaatama. Ja ma ei oska seda ka niimoodi turundada, et seda põhjust tekitada. Aga palju head vastukaja sain, ja ka kriitikud oskasid seda vaadata. Aga eks sellised filmid saa ajapikku uusi tähendusi. Nagu Manfred Vainokivi ütleb: ka halb film võib aja möödudes heaks muutuda. (Naerab.)
Kas praegune aeg ei tekita tunnet, et peaks tegema uue poeetilise essee?
Ei tea. Töötasin 2013. kuni 2023. aastani vabakutselisena, tegin selle aja jooksul kokku umbes kümme filmi. See tähendab, et kogu aeg pidi olema töös kaks ja pool filmi — üks arenduses, teine tootmises, lisaks võib-olla midagi televisioonile. See võimaldas olla filmitegijana ergas, kogu aeg töös. Aga Ukraina sõja algus tekitas mingi augu, ei jaksanud enam, ei olnud uusi ideid. Paljud ideed kukkusid ära lihtsalt seetõttu, et neil ei ole enam seda kaalu, mis neil muidu oleks olnud.
Ja siis läksid ülikooli ajalooõpetajaks õppima.
Eks siis otsidki viise, kuidas ühiskonnale kasulik olla. Kui auk tekib, tuleb sedagi ära kasutada. Nii et jah, läksin ülikooli. Sinna oli lihtne sisse saada, põhjalik ajalooalane tegevus oli ka ette näidata, miks siis mitte proovida. Ja nüüd, kolm aastat hiljem olen ma juba kaks aastat Kehra koolis õpetanud, põhiliselt teismelisi. See on jälle täiesti uus maailm.
Olen muidugi nende kolme aasta jooksul tundnud, et hobi korras filmi teha ei saa, mitte kuidagi. Võib ju valida mingeid võttepäevi, käia ja filmida, aga kui sul ei ole keskendumiseks aega, sest iganädalane töö koolis vajab tegemist, tekitab see hirmsat stressi. Ideed ja algused kuhjuvad ega arene edasi. Filmitööks on vaja pulseerivat, pidevat valmisolekut.
Sa oled tegelikult päris palju tegelenud eesti dokumentalistika mõtestamisega, teinud filme ka teistest filmitegijatest: Peep Puksist, Mark Soosaarest. „Sea aasta” viitab ka Söödile, praegu on sul käsil film Peeter Urblast ja Peeter Simmist. See on vist üsna erandlik?
Omal ajal hakkas eelmist põlvkonda portreteerima Jüri Sillart — tegi filme Kromanovist, Leida Laiusest, Kaljo Kiisast. Mina teen samamoodi oma isade põlvkonnast. Nemad on need, kes on olnud enne mind ja mind mõjutanud. Peep Puks on õpetanud vaatama eesti dokumentaalfilmile kui ühele pikale järjepidevale loole, kus muide peaaegu kõik klassikud on endiselt veel meie kõrval. Oma ajaloost saame filme teha ainult meie ise, samamoodi vajab ka dokumentalistikaväli mõtestamist.
Peep Puksiga Kasispeal.
Marju Tõemäe foto
Ma pole seda vist sulle kunagi öelnud, kuigi eks sa ise oled seda kindlasti mõelnud, et Kukerpillide-film on muusikafilmi kõrval ka päris sarnane Söödi „500 fotoga Marsist”. Nii suur fookus on seal inimestel.
Eks Kukerpillid lähe sinnasamasse isade põlvkonna portreteerimise ritta, olen ju ka nendega koos üles kasvanud. Nad on eesti kultuuris väga olulised. Nii et paratamatult on see film eesti kultuurist, eesti inimestest. Film algab lauluga Hando Runneli sõnadele: „Nii palju kevadeid,/nii palju inimesi/kaob aja sees, muuseas, niisama./Ja ime on, et äkki peab/neist laulma, luuletama.” Eks nad muidugi kaovad. Ja sellepärast tulekski neid filmi panna.
Aga mida sa nüüd koolis õpetades teada oled saanud? Kuidas sul õpetajana läheb?
Olen üha rohkem aru saanud, et põhikoolis õpetades ei ole ajalugu ise üldse kõige tähtsam. Teise aasta alguseks leidsin enda jaoks sobiva kujundi — õpetaja tegeleb loodusjõududega. Teismelistega töötamine on nagu purjetamine, erinevate tuulte ja ilmaolude meelevallas hakkama saamine. Õpetaja peab oskama neid loodusjõude, õpilaste tujusid ja tundeid niimoodi ära kasutada, et tema laevuke lõpuks õigesse kohta välja jõuaks, vähemalt tunni lõpuks. See on rahustav teadmine. Olen ka mõistnud, et jutt sellest, et õpetajale teeb kõige rohkem rõõmu see, kui õpilane saab hea hinde, ei olegi tühi jutt. Kui keegi on end ühel hetkel kätte võtnud ja midagi ära teinud, siis, pagan võtaks, see teeb tõesti head meelt.
Aga endiselt — kool kui süsteem mulle ei meeldi. Ma ei tea, mida selle tundega ette võtta.
2017. aastal kodus, Poska päeviku ja Vimbuga.
Saara Liis Jõeranna foto
Kui alguses küsisin, mis sind noorena huvitas, siis kas sa oskaksid sõnastada, mis sind praegu kõige rohkem huvitab? Kas on mingi juhtniit, mille juurde sa ikka tagasi tuled, mis sind tee peal hoiab?
Mind huvitavad nii paljud asjad. Millesse vähegi süvenen, see hakkab huvitama. Aga juhtniit… võib-olla tulid siit loost ka mõned niidiotsad välja.
Millal sa oma järgmise filmi valmis saad?
Aitäh selle meeldetuletuse eest! Varsti. Kui ma magistritöö ära kaitsen ja koolikoormuse maha võtan. Järgmisel aastal.
Kas kunagi saad kirjanikuks ka?
Prooviks jääda lugejaks, neid on rohkem vaja.
Vestelnud SAARA LIIS JÕERAND
Tütar Saaraga restoranis.
Erakogu foto
