1.
Miks keelati Vladimir Karasjovi neljaosaline telemängufilm „Lindpriid” (valmis 1971, ametlikult ekraanil 1989), mis näiliselt toetas EKP Keskkomitee Parteiajaloo Instituudi versiooni 1920. aastate alguse sündmustest Eesti Vabariigis?
Esmalt filmi lugu ja osatäitjad, esitan selle Eesti Filmi Andmebaasi abil.
Tegevustik näitab 1920. aastate algust Eesti Vabariigis, põrandaaluse võitluse juht Papp (Veljo Tormis) organiseerib salka. Pärast haavata saamist agiteerib Papp noort arsti Meerit (Ada Lundver) kapitalistliku korra vastu. Meerit armastab poeet Vidrik Virbus (Aarne Üksküla).
Põrandaalune Maur (Mikk Mikiver) langeb lõksu. Kaitsepolitsei ülem Tent (Tõnu Aav) pakub Maurile elu tehingu eest. Maur murdub ja temast saab reetur, keda saadab nuhk — „see nägu” (Tõnu Aru). Maur varjub prostituut Minni (Margit Gold) juures ja üritab teda ümber kasvatada.
Papp annab metsamajas juhtnööre Illile (Ene Rämmeld) ja Killile (Endrik Kerge). Maur eemaldatakse liikumisest. Meeris tekivad kahtlused kodanliku tausta eetilisuses ja ta otsustab hakata võitlejaks. Järgmises kaitsepolitsei haarangus vahistatakse Meer ja Illi. Kill eksib metsa ja teda hakatakse kahtlustama reetmises. Killi lükkab tagasi ka salakorteris varjul olev Lilli (Sirje Tellik). Eemalt jälgib tegevust nuhk.
Kõik mõtlevad ajude raginal. Režissöör Vladimir Karasjov, teine operaator Illis Vets ja Rein Maran.
„Lindpriid” on 224 minutit pikk ja põhineb Eessaare Aadu (Jaan Anvelti) romaanil „Linnupriid” (1922–1923). Paradoksaalselt põlgasid mõlemad teosed — romaani ja filmi— ära just omad, kommunistid. Romaani loomise ajal püsisid paljudel eestlastel illusioonid eraomanduseta ja võrdsest ühiskonnast. Ent filmi tegemise ajaks (1970. aastad) olid reaalsed põrandaalused ise kodanlikustunud, elades tapetud või küüditatud kodanluse korterites, mis oli Karasjovile teada. Anvelt oli aus oma veendumustes, Karasjoviga on lood teisti.
Anvelt oli korraliku haridusega (Peterburi Ülikooli juurateaduskond); ta oli 1. detsembri mässu organiseerija, selle käigus tappis ta ühe inimese ja haavas teist. Ta põgenes Leningradi, kust jätkas Eesti Vabariigi õõnestamist. Ta töötas kõrgetel kohtadel Nõukogude süsteemis, teda autasustati Lenini ordeniga, ent hoolimata sellest tema romaan keelati. Autor ise tapeti 1937. aastal, ülekuulamisel NKVDs. Ta keeldus end süüdi tunnistamast ja jäi oma kommunistlikele veendumustele lõpuni kindlaks, ülekuulaja lõi talle marmorist kirjutuslauagarnituuriga pähe. Anvelti karistamise taga nähakse Venemaal elanud eesti kommunistide intriige. Filmi keelamise tõi kaasa samuti võimuvõitlus EKP tipus.
Karasjov oli hiilgava haridusega (Tomski Ülikool, VGIK, Sergei Gerassimovi meistriklass). Vastupidiselt Anveltile ei olnud Karasjov kompartei liige. Karasjov oli kommunismi kuritegudega hästi kursis, mida tõestab ka tema hilisem töö Vabadusraadio kolumnistina pärast läände põgenemist 1976. aastal.
Suure filmi tegemiseks pidi Karasjov teenima otsustajate usalduse. Ta tegi dokke (nt „Eelkäija”, „Pööripäev”, „Uus aeg”), mis valetasid Eesti Vabariigi muutumisest ENSVks 1940. aastal, ning ülistas punakomandöri Artur Korki („Väejuht”).
„Lindpriidesse” valis Karasjov tuntud noored näitlejad (Mikk Mikiver, Aarne Üksküla, Tõnu Aav, Ada Lundver, Ene Rämmeld) ja loojad (Veljo Tormis, Rein Maran, Hando Runnel, Enn Vetemaa). Nende sära pidi korvama filmi sõnumi väärust. Film pühendati EKP 50. aastapäevale (5. XI 1970). Ajakirjandus hõiskas enne ametlikku esilinastust (mida ei tulnudki). Spetsseansil EKP Keskkomitee aparaadile ja veteranidele kiitsid töö heaks näiteks Olga Lauristin ja Hendrik Allik, ent Alma Vaarman oli vastu. Ometi film keelati. Nagu ikka, andis keelamine „Lindpriidele” ja selle tegijatele ohvri nimbuse.
Just nagu perepilt. Illi — Ene Rämmeld, Maur — Mikk Mikiver ja Kill — Endrik Kerge.
Keskkomitee suunamisel lõikas Karasjov neljaosalise „Lindpriid” kaheosaliseks tööks „Rasked aastad” (1973); ekraanile jõudiski kärbitud variant. Film ei vaimustanud mitte kedagi, mäletan, et boheemlasseltskonnas löödi lihtsalt käega — ah, bolševikest! Teadagi.
1974. aastal tegi Karasjov doki „Sepikoda” Johannes Lauristini nimelisest Tallinna masinatehasest. Ta pani kohtuma selle suurvabriku endised parteisekretärid, kes kõik kiitsid NLKP tarka majanduspoliitikat. Jällegi töö, mis ei ehi tema filmograafiat.
Pärast keelamist vilksatas film korra avalikult ekraanil. Sirje Endre kutsus Õhtulehes seda vaatama.1 Kahe kõneka fotoga artikkel teatab, et erakorralise seansi Tallinna Polütehnilise Instituudi aulas korraldab ENSV Rahukaitsefond, piletitulu minevat rahu hüvanguks. Rahufondi esimeheks oli Olga Lauristin, järelikult oli üritus tema ja tema lähikonna initsiatiiv.
Küllo Arjakas meenutab, et TPI aula kogunes ääreni rahvast täis ja osa vaatajaid seisis veel püsti. Filmi linastamise algus venis peaaegu tunni, sest kusagilt polnud laekunud viimast luba, päris viimast kooskõlastust. Filmi peab Arjakas raskemeelseks ja ängistavaks, ent oletab, et kui teost poleks keelatud, oleks see tõusnud nende aastate parimaks nõukogude filmiks.2
Käisin vaatamas minagi — film mulle erilist muljet ei jätnud, kuna keskendusin teose sisule. Esteetika lasksin silme eest tollal mööda.
„Sepikoda” võitis üleliidulisel telefilmide festivalil Ajakirjanike Liidu auhinna kui parim publitsistlik teos. Preemiaks oli Cannes’i filmifestivali külastus. Ja üllataval kombel Karasjov sinna 1976. aastal Nõukogude Liidu Kinematografistide Liidu delegatsiooni koosseisus sõitiski.
Välismaale lubati toona väheseid ja kapitalistlikku riiki pääsemine oli hoopis erandlik, sinna mineja käis läbi kitsast kontrollsõelast. Järelikult oli keelatud filmi parteitu autor mõnede otsustajate silmis säilitanud usaldusväärsuse. Niisuguseid sõite ei makstud enamjaolt oma taskust, need olid präänikuks, millega eliiti ära osteti. Ju loodeti Karasjovilt edaspidigi poliitilisi filme. Kindlasti kaalusid valvsad organid ärahüppamise võimalust. Selle tõenäosus oli kasin, kuna võis olla kindel, et väliseestlased niisuguste filmide autorit oma seltskonda ei võta. Viisakomisjoni esimeheks oli Keskkomitee ideoloogiasekretär; isegi juhul, kui KGB — kes kõik sõita soovijad hoolikalt läbi sõelus — soovitas inimest välismaale mitte lasta, jäi tema sõna peale.
Ometigi Karasjov põgenes. Nõnda et temast endast sai lindprii ja revolutsionäär, kes hakkas Vabadusraadios tõtt kuulutama. Tema tegi seda Müncheni kaudu Pariisist, Anveltit mäletame oma jutte kuulutavat Leningradist.
„Lindpriid” jõudis ETV suurele ekraanile alles 3. ja 4. veebruaril 1989 Gorbatšovi perestroika-glasnost’i ajal, kui tsensuuri väravad laienesid. Enne ja pärast ametlikku esilinastust räägiti filmist palju.
Tollane EKP Tallinna Linnakomitee kultuurikuraator ja hilisem Keskkomitee aparaaditöötaja Aare Laanemäe, kes Karasjovi familiaarselt Vovkaks kutsus, kirjutab oma mälestustes, et tema olnud pärast spetsseanssi võlutud, ta olevat olnud kindel, et film kiidetakse heaks. Läbivaatajate poolehoidu filmile kinnitavat ka koosoleku stenogramm, mille Vovka toonud talle näha. Pärast spetsseanssi aga vaadanud filmi personaalselt EKP Keskkomitee propagandaosakonna juhata Vello Ranne, kes esitanud seejärel järgmised argumendid. Põrandaalused peaksid olema üksteisele jäägitult ustavad ja kindlad oma tões, sellepärast ei tohiks filmis reetmist nii veenvalt demonstreerida. Mikk Mikiver aga mängib murdunud Mauri kehastades selgelt üle Veljo Tormise, kes mängib revolutsioonile ustavaks jäänud võitlusüksuse juhti Pappi. Mikiver panevat vaatajad reeturile inimlikult kaasa tundma. Kommunisti sisemist alistumist aga ei tohi aktsepteerida. Nii otsustatudki Keskkomitees, et film tuleb ümber teha. Laanemäe kirjutab, et Vovka sattunud ränka masendusse, millest ta ei vabanenud ka siis, kui Laanemäe muretses talle lohutuseks Kinoliidu abiga korraliku korteri, kuhu Karasjov koos Ene Rämmeldi ja nende poja Tarahiga sisse kolis. Laanemäe annab teada, et klaperjaht „Lindpriide” vastu algas juba enne selle näitamist kitsale publikule ning filmi päästmiseks polnud abi isegi Hendrik Alliku, Vladimir Beekmani, Arnold Greeni jt kaitsest. Karasjov olevat talle Akvaariumi baaris konjakipitsi taga pihtinud, et tal on soov teha selle ajaga, mis jumal talle andnud, veel neli mitmeseerialist mängufilmi Eesti revolutsioonilisest liikumisest.3
Keelatud filmi eest korter! Korterit ei saadud isegi kõrgelt auhinnatud tööde eest. Kindlasti kuulus lohutamise hulka ka luba külastada kapriiki. Huvitav, kas jutt konjaki maitsmise ajal on Keskkomitee meelitamine Karasjovi poolt?
Aga masendus on usutav. Inimene oli end teadlikult müünud, aga kaup põlati ära, ehkki varem oli käed löödud…
Jaak Allik väidab, et dokumentaalfilmid kajastasid täpselt Karasjovi maailmavaadet. Ta imestab, miks Kinoliidu juhatus ja riiulifilmide komisjon, mis oli perestroika ajal lubanud ekraanile nii mõnegi keelatud filmi, üldse ei arutanudki „Lindpriide” küsimust. Allik avalikustab oma kirjavahetuse Pariisis elava Karasjoviga, tema äratoodud kirjatsitaadid ründavad teravalt ENSVd. Karasjov ütleb, et hoolimata perestroikast ei ole Eesti saavutanud veel väärikust, lastagu tema film ekraanile, võimaldatagu tal ajakirjanduses sõna võtta, kõrvaldatagu tema nime juurest sõnad „reetur” ja „vaenlane”, siis võib kõne alla tulla tema Eesti-külastus. „Lindpriide” linastamiseks seab ta tingimusteks, et seda ei muudetaks ja et autorina säiliks tema nimi. Karasjov määratleb ka oma filmi: „See ei ole ajaloofilm (nagu seda polnud ka Eessaare Aadu romaan), vaid fantasmide rida ühe kirjandusteose teemal.” Allik küsib Kinoliidult, miks ei ole vastatud Karasjovi kirjadele, pöördub Tele-Raadiokomitee esimehe Jüri Paalma poole ettepanekuga lahendada „Lindpriide” ekraanile toomine ning Tallinnfilmi direktori Enn Rekkori poole soovitusega teha Karasjoviga koostööd.4
Kinoliidu juht Mark Soosaar annab selle peale teada, et ta on pidanud Pariisis Karasjoviga läbirääkimisi ja jõudnud kõiges kokkuleppele, ent „Lindpriide” ekraanile toomise viibimise põhjuseks on ETV finantsprobleemid. Pole raha maksta honorari neile, kes on selle ära teeninud. Samuti loeme, et Kinoliidu konfliktikomisjon on teinud ettepaneku lubada ekraanile Karasjovi Tallinnfilmis tehtud dokid, mis tõsteti riiulisse pärast Karasjovi põgenemist.5 Termin „riiulifilm” oli eufemism, mida pruugiti, et vältida sõna „keelamine”.
Ada Lundver linnapreili Meerina eksleb eksistentsiaalsetes utoopiates ja on teel metsatallu, kus politsei ta kinni nabib.
Linastamise järel kiidab Endel Link noorte näitlejate Mikk Mikiveri, Tõnu Aava, Ene Rämmeldi ja Ago-Hendrik Kerge nakatavat mängu, „Lindpriides” polevat seda teaterlikku mängulaadi, mis mitmest eesti filmist vastu vaatab. Nauditav on ka kõrvalosi täitnud vanade meistrite Ants Eskola, Olev Eskola, Valdeko Ratassepa jt töö. Siiski häirisid Linki vägistamisstseenid vanglas. Saame teada, et Karasjov saatis Pariisist makilindil oma saatesõna, kus režissöör-stsenarist toonitab, et film kuulub oma aega, on oma aja laps. Link ütleb, et film oli omas ajas progressiivne, toonasest kohustuslikust ortodokssest-ilutsevast laadist jõuliselt lahknev ning et režissööri andekus ilmnes juba tema debüüdis.6
Marin Roose küsib, missuguse näoga vaatavad eesti publikule nüüd silma EKP Keskkomitee ja Partei Ajaloo Instituudi asjamehed. Nende tõttu on kaduma läinud andekas režissöör, andekas näitleja Ene Rämmeld ning lõpuks ka film ise. See, mis 1971. aastal oli värske ja huvitav, tolleaegse filmikunsti täisarsenal, tundus nüüd filmiajalugu tundvale vaatajale korduv.7
Ja ohver ise? Jaak Lõhmus on sõitnud Pariisi ja teinud temaga esilinastuse järel pika intervjuu. Usutletav vastab kaunis teravalt, nagu talle omane. Ta teatab, et oma dokkides püüdis ta avada tõtt, nii palju, kui see vähegi võimalik oli, kompas piiri, kust algas lubamatu. „Pööripäevas” näinud Moskva ideoloogiatöötajad Hitleri ja Stalini samastamist, Karasjovi toetavad jõud EKP Keskkomitee aparaadis aga nende vastandamist. Keelamise ühe põhjusena toob Karasjov välja võitluse Eesti Televisiooni kahe liidri Endel Haasmaa ja Tõnis Kase vahel: peatoimetaja Haasmaa toetas filmi, kunstiline juht Kask oli vastu. Kask tõmbas mängu Partei Ajaloo Instituudi ja oma Moskva sõbrad, kuna „Lindpriide” tootmise tõttu jäi kõrvale tema projekt Lilli Prometi stsenaariumi järgi. Karasjov süüdistab Vaino Väljast, Olaf Utti ja Tallinnfilmi peatoimetajat Lembit Remmelgat, kes ta loomingulised plaanid maha tallasid. Karasjov ütleb, et talle lubati, et „Lindpriide” koopiaid ei hävitata, aga ometi korjati kokku üle tuhande karbi filmi materjali, kõik negatiivid, helinegatiivid ja muu, kallati bensiiniga üle ja korraldati võimas tulekahi. Aga üks hea inimene olevat eelmisel ööl mõned koopiad kõrvale toimetanud, mistõttu film säilis.
Eriline kiirkaamera. Rein Maran filmib sellega visioone, kus näitlejate liikumine muutub unenäoliselt ujuvaks. Sellest hoolimata tasub pöörata tähelepanu teistele asjaosalistele: kuhu nemad vaatavad?
Põnev on Karasjovi jutustus põgenemisest ja elust Pariisis. Ta räägib, et ta ei pagenud filmi keelamise pärast, vaid seetõttu, et ei tahtnud, et tema poeg elaks samal planeedil, kus möödus tema noorpõlv. Võitlus, et tuua oma poeg koos emaga Pariisi, kestis viis aastat. Enda kohta teatab Karasjov, et ta on „deklasseerunud isik”, ent poja kooliankeeti kirjutab ikka metteur en scène. Ja ütleb, et praegu tegeleb ta ajalooga sügavamalt kui Vabadusraadio saadetes. Lisaks loob ta oma filmiteooriat, mida on teinud VGIKi aegadest saati. Abiks selles töös on Lotmani, Metzi ja Barthes’i tööd.8
Vahemärkus nimede kohta. Karasjovi sünninimi on Georg Orgusaar, nime Vladimir Karasjov võttis ta salapärasel moel kasutusele Siberis. Nõukogude Liidu välispassis muutus see ladinatäheliselt Karaseviks ja kuna see oli siis ainus Karasjovi isikudokument, läks sealt kasutusse eestipärasem Karassev. Aga filmi algustiitrites on Vladimir Karasjov ja see on meile kohustuslik.
Parteitule Karasjovile sai saatuslikuks võimuvõitlus EKP tipus. Paneme infokildudest kokku loogilise ja tõenäolise sündmusterea.
Linnapreilist arst Meeri — Ada Lundver.
Leonid Lentsman oli parajasti kaotamas ihaldusväärset ideoloogiasekretäri positsiooni, teda suruti dekoratiivsele Ametiühingu Nõukogu esimehe kohale ja ta pildus kaikaid kodaraisse sekretärikandidaadile, EKP Tallinna Linnakomitee esimesele sekretärile Vaino Väljasele. Lentsmani toetas EKP Keskkomitee teine sekretär ja NLKP Keskkomitee liikmekandidaat Artur Vader. Lisaks intrigeeris EKP Kultuuriosakonna juhataja asetäitja Ants Saar osakonna juhataja Olaf Uti vastu. Lentsmani-Vaderi meeskond kaotas, halvasti ei läinud mitte ainult Lentsmanil. Väga tugevate Moskva sidemetega Vader suunati võimutühja paraadametisse, ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks. Allajääjad ja nendest sõltunud ametnikud ei tõstnud käsi püsti, nüüd leidsid nad mõjuva süüdistuse uue ideoloogiasekretäri Vaino Väljase vastu — liigne liberaalsus ajalugu moonutava filmi „Lindpriid” osas. Esireas võitles siin Vello Ranne. 39-aastase Väljase perspektiiviks oli saada Eesti vasalltsaariks, EKP esimeseks sekretäriks, aga nüüd varitses hoopiski oht, et ta tõrjutakse parteikarjääri rajalt kõrvale. Väljas keelas rünnakute all oleva „Lindpriid” lõplikult ja säilitas nii oma koha (esialgu). Et ülekohut Karasjovile korvata, lohutas ta filmi autorit korteriga ja loaga külastada kapriiki. Keskkomitee aparaadi ametnik ikka korterit ei muretse, isegi siis, kui ta kuulub partei sees Väljase leeri (nagu Laanemäe kuulus). Selleks oli vaja Keskkomitee sekretäri voli. Korter võis olla mõeldud ka garantiiks, et tänulik Karasjov käitub edaspidi sõnakuulelikult.
Võimuvõitlus võimuvõitluseks — ma arvan, et „Lindpriid” hukutas lisaks sellele ka filmi kunstilisus.
Taluneiu Illi ja tohtrineiu Meeri ongi juba arreteeritud. Autoks, tõsi, üks vana GAZ-AA, mis ju algselt oligi Ford. Seega üsna ajastutäpne värk.
2.
Juba tsiteeritud Jaak Lõhmuse pikas intervjuus on veel üks tähelepanu vääriv lõik. Karasjov ütleb, et tolleaegne Tallinnfilmi direktor Nikolai Danilovitš olevat „Lindpriisid” siunanud sõnadega „See on välismaa modernsemate võtete antoloogia”. Praegu mõjub niisugune repliik ehk kiitusena, kuid toona oli see käre süüdistus. Usutluses võtab Karasjov aga kurja omaks, tunnistab, et jah, ta on kasutanud inspiratsiooniks filmiklassikat, helifilmi alguse võttestikku. Kuid ta on kasutanud ainult esteetikat, tal pole konkreetseid eeskujusid.
Välismaised šnitid polnud 1970. aastate algul enam absoluutselt lubamatud, ent ikkagi vaatas võim neile viltu. „Intelligent” ja „esteet” olid ennast variserlikult proletaarseks pidavas riigis veel hiljaaegu olnud sõimusõnad (ja olid seda mõneti edasigi), partei nõudis kunstilt sotsrealismi, ainukest Nõukogude Liidus legaalset kunstivoolu, mis olevat mõeldud töölisklassile.
Sotsrealismi definitsioonis nõukogude esteetikateoreetikud kokkuleppele õnneks ei jõudnud, muidu oleks see kujunenud valusaks sõjariistaks tõelise kunsti vastu. Sotsrealismi nõue oli tsensuuri komponent, präänik-piits, millega võim püüdis end maksma panna. Selle abil kiideti vajalikke teoseid ja laideti neid, mis propagandaks ei sobinud. Esteetikateoreetikute asemel oli sotsrealismile täpse definitsiooni andnud rahvasuu: sotsrealism on kunstivool, mis kiidab Parteid parteilastele arusaadavas vormis. Ja meie lukku sobib niisugune määrang nagu rusikas silmaauku.
„Lindpriid” kiidabki Parteid, teeb seda vähemalt väliselt, neljanda osa algustiitrites näeme koguni tänuavaldust kaasabi eest EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituudile ning Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Ülesehituse Keskarhiivile. Need asutused olid lahutatud tõelisest ajaloouurimisest ning loodud ajaloo võltsimiseks, ent nende käes oli võim, nemad kehtestasid tõe, mis püüti muuta kohustuslikuks kõigile. Tänamine oleks justkui mõeldud autori viitena oma põhiallikale ning ajaloolis-poliitiliste veendumuste kokkulangemise kinnitusena. Ent siin võib haista ka taktikalist kavalust, toona üsna levinud võtet end raskustest välja veeretada. Vahest lootis Karasjov, et seltsimehed parteilistest teadusasutustest lähevad tunnustamisõnge ega kipu tema filmi kallale?
Sotsrealismi rahvadefinitsiooniga „Lindpriid” ei klapi, filmi esteetika on keeruline. Aga kes see ikka tunnistaks, et ta ei saanud aru? Või et tal hakkas igav? Eriti kui töötad kultuurivallas. Meenutame, et film on üle kolme poole tunni pikk, ehtne mammut. Ehk kartis võim ka ninanipsu — mina teen filmi, mida teie kommunistlikuks peate, kuid mis tegelikult räägib oma juttu kõrgkunstilises filmikeeles, mida teie ei mõista.
Film käivitub aeglaselt, sissejuhatuseks toimub tegelaste tutvustus. Ja seda mitte tegevuse kaudu (nagu filmidramaturgia soovitab), vaid me näeme hoopis (liikuvaid) fotoportreesid. Tegelaste karaktereid see ei ava, aga vihjeid teeb küll: võime mõistatada, kes on kodanlane, kes põrandaalune. Kindlat vastust me ei saa, seda jääme ootama filmi vaadates.
„Lindpriid” on ajaloo- ja poliitiline film, mõningate põneviku elementidega. Just, hoolimata Karasjovi eitusest on „Lindpriid” ajaloofilm. Sealjuures ei ole teos propagandafilm, mis kindlasti oli Keskkomitee tellimus (ilma sõna „propaganda” pruukimata), mida Karasjov oli ehk lubanud täita. Kuidas talle muidu mängufilmi debüüdiks nii pikk töö kätte anti?
Naistevangla. Režissöör kontrollib peaaegu alati kostüümid üksikasjalikult üle.
Kujunduses eksimusi ajaloo vastu ei ole, kogu visuaal, võtteplatsid, kostüümid, dekoratsioonid jm vastab 1920. aastate algusele. Ajastu paneb paika ka tollal moes olnud fokstrott, mida kodanlus nii kiiresti kui ka aeglaselt oma salongis tantsib. Kohati on ajalooline autentsus pisidetailideni paigas, näiteks Meeri jalgratta numbrid. Ka Veljo Tormise muusika kõlab ajastupäraselt. Ajaleheülevaatest saame teada teatrite ja kinode repertuaari ja samuti päevasündmuste kohta, näiteks Taani printsi abiellumine ja muu glamuur. Nii võiksime määrata kujutatava tegevuse kuupäevagi. Aga visuaal kasvatab sümpaatiat kodanluse vastu, põrandaaluste urkad ning ukerdamine tuulistel agulitänavatel ja räpastes tagahoovides vaataja kaastunnet arvatavasti esile ei kutsu. See vajanuks romantikat, mida filmis on ainult lapsepõlve näitamisel.
Karasjov pole lasknud ajalool kronoloogiliselt voolata; film keskendub ühele sündmusele, põrandaaluste sissekukkumisele 1. detsembri ülestõusu ettevalmistamisel. Sissekukkumisele! Küllap oleks tellija soovinud võidukust. Võib-olla lubas Karasjov seda näidata alles oma kavatsetava filmimaratoni lõpus, arvestades et Akvaariumi baaris rääkis ta Laanemäele oma plaanist teha mitu pikka mängufilmi Eesti revolutsioonilisest liikumisest.
Ilma kavaluseta oli raske läbi lüüa.
Igatahes ei tee kompaktsus ühelegi teosele paha, keskendumine ühele sündmusele on hea. Ent antud juhul käivad sellega kaasas rohked tagasivaated (või on need kujutlused?), mis omakorda pidurdavad niigi aeglaselt kulgeva filmi tempot. Hädapärast saaks kokku seada ka süžee koos põhjuse-tagajärje ketiga, kuid see on mattunud kujundite kuhja alla.
Tagasipõiked on heledad, rõõmu täis iluepisoodid, mis kujutavad tegelaste õndsat lapsepõlve: jooksmine kõrges rohus, ujumine järves, sõudmine paadis. Need vastanduvad täiskasvanupõlve argipäevale, mis on vaesema rahva puhul lahendatud tumedates toonides. Maaliline ja helge lapsepõlv on loodud sümbolismi võtmes, argipäev aga rõhutatult realistlikuna. Põrandaalune töö kulgeb kohati peaaegu nullvalgustuses, mis kajastab tegelikkust — olid ju riigikukutajad enamjaolt peidus. Kodanlik salongielu ja luuleõhtud on sama heledad kui tulevaste riigikukutajate idülliline lapsepõlv. Seda võiks ehk tõlgendada nii, et kodanluse unistused on täide läinud. (Muuseas tundub, et iluepisoodid on mõjutanud Virve Aruoja ja Jaan Toominga 1974. aastal valminud filmi „Värvilised unenäod”, operaatorgi on sama — Rein Maran.) Tagasivaadete tõttu kannatab küll filmi kompaktsus, ent moodustub ka omaette tervik, ilmselt just niisugune, millist Karasjov tahtis.
Vidrik — Aarne Üksküla: „Preili Meeri Ilmarit ei saa pidada kurjategijaks.”
Vastandus, see dramaturgia nurgakivi, on siin jõuliselt olemas. Ja mitte ainult sisu järgi, mitte ainult põrandaaluste ja kodanluse vahelises vaenus. Vastandus on loodud ka esteetikaga, valgustusega.
Stiilset valguse ja varju mängu kasutasid tummfilmide loojad, see jõudis mustvalge helifilmi algusessegi. Virtuooselt tegi seda Sergei Eisenstein. Just selle esteetikarelva kasutamiseks toodetakse üksikuid mustvalgeid filme tänapäevalgi. Eestis oli värvifilme tehtud juba paarkümmend aastat enne „Lindpriisid”, ent Karasjov on valinud oma esteetika.
Iga ajaloofilm on harilikult, olgu või pisut, ikka poliitiline film, „Lindpriid” võib selleks liigitada täies ulatuses. Nagu poliitžanrile ette nähtud, käsitleb film sotsiaalseid ja ideoloogilisi pingeid. Mängufilmi eesmärgiks ei ole faktistiku edastamine, vastupidi, vaatajas tahetakse tekitada elamust. Kontrollorganid võivad ajada näpuga rida, võrrelda filmi sõnumit nende kehtestatud parteilise tõega, ent vaataja jaoks on peamine hingestatus. Mulle tundub, et Karasjov on selle poole püüelnud prantsuse uue laine abil, saanud sellest voolust inspiratsiooni ja tuge.
Prantsuse uus laine lõi poststrukturaalse poliitilise modernismi, eksperimenteerimise, demonstreeris katkestatud tegevust. „Lindpriideski” jääb episoodi lõpp mõnikord vaataja mõistatada, näeme tegevushüppeid ette ja taha, kuuleme pikki poliitilisi monolooge ja dialooge. Ehk on see pärit prantslastelt?
Tundub, et põrandaaluste elu kujutamise varjus püüdis Karasjov saada õigust eksperimenteerimiseks, mida muidu pahaks peeti.
Neorealismo’t on vähem, see vool eelistas võtteid loomulikus keskkonnas, „Lindpriides” domineerib stuudio. Aga vahest on itaalia neorealismist üle võetud mitteprofessionaalsete näitlejate kasutamine? Karasjov on filmi toonud Veljo Tormise (põrandaaluste juht), Margit Goldi (prostituut), Sirje Telliku (Lilli) ja Tõnu Aru („see nägu”). Kas „see nägu” on ainult nuhk? Mulle tundub, et asi on ambivalentsem. Ühelt poolt kindlasti kaitsepolitsei nuuskur, ent teiselt poolt ka põrandaaluste jälitusmaania ja hirmu materialiseering. Neorealistlikud filmid käsitlesid tööliste elu ja nende poliitilist võitlust, see on ka „Lindpriide” sisuks.
Mauri osas Mikk Mikiver.
Ja põnevik?
Põnevust pole krutitud viimase pingeni: seiklusi pole üldse, valitseb igati soliidne lähenemine. Erudeeritud vaataja jaoks on põnevikud harilikult pealiskaudsed süžeearendused, niisuguste odavavõitu viguritega „Lindpriid” ei tegele. Tulistamist ja jälitamist on siin kasinalt, ent filmi juhatab sisse just niisugune episood, mis paneb vaataja erutuma, arvama, et edasigi tuleb närvikõdi. Vaid korraks vilksatab tulistamist ka tagapool.
„Lindpriide” närvikõdi ja põnevusefektid luuakse hoopis akustikaga. Mäletame Alfred Hitchcocki kreedot: film, see on logisevad õhuaknad ja nagisevad koridoritrepid! Kuulmismeelele pakuvad „Lindpriidki” parasjagu. Enn Säde meenutab intervjuus Jaak Lõhmusele, et võtete ajal tekkis esimest ja peaaegu ka viimast korda olukord, kus operaator ja helioperaator olid võtteplatsil suveräänsed kolleegid.9 Ja tõesti, heli on filmis määrav, leitmotiiviks on (sala)korterite ustele prõmmimine ja agulimajade naksuvatel treppidel tõusmine-laskumine, aga ka rongirataste põrin ja tikukraapsatused paberosside läitmisel. (Suitsetamist on rohkesti, see peegeldab ajastut, ent on andnud osatäitjaile võimaluse mängida natuke aktiivsemalt tegevusvaeseid stseene, teha seda manuaalselt ja suitsu puhudes ka näoilmega.) Tegevustik tihti seisab, kuuleme seinakella pikka tiksumist. Võib-olla on kellamotiiv pärit Ingmar Bergmani „Maasikavälust” (1957)? Olgu nii või teisiti, aga pendlilöögid osutavad momento mori’le, sellele, et surm seisis põrandaaluste selja taga. Tühjad tänavad tunduvad olevat samuti Bergmanilt pärit.
Veljo Tormis põrandaalusena. Ja Karasjov ütleb: „Aga utoopia, utoopia on ju ahvatlev. Või siis pettumus utoopias, utoopia reetmine või tema pimesi järgimine.”
Vaataja elamust ja filmi hingestatust püütakse saavutada harilikult karakterite loomisega, nende juuspeene nüansseerimisega. Karasjov on läinud teist teed. Õigemini mõlemat. Meenutame kunsti definitsiooni: kunst on see asi pluss midagi muud. „See asi” on siis tegelikkuse enam-vähem adekvaatne peegeldamine, „midagi muud” aga kõik, mis on selle peale kasvatatud.
„Lindpriid” ei tõsta esile tegelikkuse peegeldamist, veel vähem selle kopeerimist, filmis on tavalisele osatäitmisele (mängimisele) peale kasvatud uus mäng. Toimub topeltmäng. Esiteks mängivad osatäitjad osi nagu igas draamateoses, teiseks mängivad ja etendavad nad põrandaaluseid ja kodanlasi. Poeet Vidrik Virbus (Aarne Üksküla) etendab poeediks olemist, sümboliseerib üleüldist poeetlust. Ka kaitsepolitsei ülem Tent (Tõnu Aav) etendab kaitsepolitsei ülemat, naudib ise oma mängu. Ei kehasta, vaid etendab. Kui põrandaalune põgeneb, on selles rohkem põgenemise etendamist kui põgenemist. Kaitsepolitsei haarangud on koguni lahendatud koreograafiliselt, režissöör on pannud sõdurid etendama marssimist ja põrandaaluste kinnivõtmist. Koreograafiat natsiürituste vaimu edastamiseks kasutas Leni Riefenstahl oma propagandafilmis „Tahte triumf” (1935).
Arst Meer (Ada Lundver) etendab kõikujat kodanluse ja tööliklassi vahel — selline koht oli parteikaanonites „intelligentsile” ette nähtud. Meeri kaldumine põrandaaluste poole on antud karikatuursena: veetlev naine viskab minema oma küllase garderoobi. Seegi episood on lahendatud hõljuva ja tantsulisena. Meeri osa lahendus tuletab meelde Brigitte Bardot’d Roger Vadimi filmist „Ja jumal lõi naise” (1956), kostüümidki on sarnased. Ada Lundver polnud ka karakternäitleja, kõikuja sümbolroll sobis talle hästi.
„Lindpriides” on pikk pantomiimiepisood, kus tantsijad (Maret Kaldoja, Aleksander Eelmaa ja A. Viilukas) väljendavad filmi mõtet koreograafia keeles. Kahtlev vaim võib esitada küsimuse: mida sellega öelda tahetakse? Sõnalist vastust sellele küsimusele ei olegi — sel moel luuakse vaatajas emotsiooni, mis peaks avama ajastu.
Etendamise vallas on filmis erandiks Maur (Mikk Mikiver). Tema kui murduja ja reetja olemus on lahendatud tegelase karakteri nüansseerimise teel. Ja siin on Mikiver ületamatu.
Mulle tundub, et kõige rohkem on Karasjov saanud inspiratsiooni Sergei Eisensteinilt. Eisenstein oli kahtlemata geniaalne kinematografist, kes rikastas filmikunsti omajagu. Filmikunsti ennast nimetas ta montaažikunstiks ja just montaažiga — kaadrite kokkupõrkega — mõjutas ta vaatajat intensiivselt nii emotsionaalselt kui ideoloogiliselt. Oma tööde avangardsust õigustas Eisenstein väitega, et kodanluse vastu võitlemine algab esteetika muutmisest ning et teha kodanluse esteetika järgi filme tähendaks olla kodanluse poolt. Karasjovilt nõudis Keskkomitee aga just üldlevinud esteetikat, seda, mida Eisenstein pidas kodanlikuks.
Eisenstein ei hoolinud eetikast; estetismi ja avangardismi nimel tegi ta sisult võimutruid töid, võimu muutudes lõikas kohusetruult oma Trotskit ülistavad filmid Stalinit ülistavaks. Eisenstein saavutas erandliku positsiooni: teda ei represseeritud, nagu see juhtus kõigi trotskistide ja peaaegu kõigi endiste trotskistidega, ehkki mõõk rippus ka tema pea kohal.
Eisensteini vormilt ja sisult revolutsiooniline propagandafilm „Soomuslaev Potjomkin” (1925) on läbi ja lõhki sümbolistlik teos ja ka „Lindpriides” on sümbolitel kaalukas osa. Eisenstein tegi filme toonase nõukogude kino peatoimetaja Stalini tellimusel, Karasjovi juhendas justkui EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut. Eisenstein teenis Stalinit selleks, et saada vabad käed praktiseerida oma estetismi ja kindlasti oli Karasjovgi sellisel teel.
Ajaloo- ja ajastufilmilt „Aleksandr Nevski” (1938) nõudis Stalin äärmist Saksa-vaenulikkust, millele Eisenstein ka allus. (Vastupidi levinud arvamusele ei olnud Eisenstein juut, tema isa oli baltisakslane, Riia peaarhitekt, Riia kuulsa juugendarhitektuuri looja.) „Aleksandr Nevski” valmides pidid kõik koolid, vabrikud ja muud kollektiivid seda kohustuslikus korras vaatama. Filmis kujutati Saksa ristirüütlite jõhkrust 13. sajandil ja see pidi õhutama Saksa-vaenulikkust filmi valmimise ajal. Äkki aga sõlmiti Molotovi-Ribbentropi pakt ja Stalin keelas filmi esitamise, kuna ei tahtnud pahandada saksa sõpru. Kui puhkes Nõukogude-Saksamaa sõda, siis kohustuslikud seansid taastati.
Eisensteini kolmeosalisena planeeritud ajastufilmi „Ivan Groznõi” (I osa 1944, II 1946) keelas Stalin teose sümbolismi ja allegooriate pärast. Eriti vihastanud diktaatorit episood, kus opritšnikute (Stalini lemmiktsaari Ivan Groznõi aegsed timukad-kagebežnikud) olemust väljendatakse balletiga. Ei mingit estetismi ja avangardismi, otsustas Stalin, aga just nende pärast oli Eisenstein hakanud „Ivan Groznõid” tegema. „Lindpriide” pantomiimistseen on opritšnikute tantsuga olemuselt üpris sarnane. Eisenstein on „Ivan Groznõis” pannud Nikolai Tšerkassovi mängima (mitte kehastama) tsaari; kroonimispidustus, millega film algab, on etendus filmi sees. Eisenstein pakub nimme üle kirikus toimuva kroonimispeo religioossete dekoratsioonidega. Isegi oma naist Anastasiat leinab Groznõi leinamist etendades.
Taluneiu Illi — Ene Rämmeld ja tema vend Kill — Endrik Kerge metsateel. Filmitakse kahe kaameraga korraga.
Karasjov on viinud poeet Vidrik Virbuse kaitsepolitsei ülema Tenti juurde, et paluda andeksandmist põrandaaluseid toetama hakanud Meerile. Tent peab oma tähtsat ametit bordellis. Poolpaljad piigad ümbritsevad Tenti, kui ta peab ennast nautides ülistuskõnet ametnikele ja madaldab ministreid. Eneseiroonia korras nimetab Tent ennast sibiks, vabariigi mustuse väljavedajaks. Mustuseks on siis töölisklassi huvide eest võitlejad. Kui Ivan Groznõi kroonimispidustus kirikus sümboliseerib võimu jumalikkust (kuhu tüüris Stalin), siis bordell peab meile näitama kaitsepolitsei ja üldse igasuguse nuhkimise moraalitust.
Mõnel juhul läheb Karasjov liiale. Põrandaaluseid pekstakse ülekuulamisel ja Illi (Ene Rämmeld) vägistatakse vangikongis, vangivalvurid seisavad koguni vägistamise järjekorras. Meie põrandaaluste mälestuses on juttu kaitsepolitsei jõhkrusest, ent tõsistel ajaloolastel on olnud põhjust selles kahelda. Võib-olla on vägistamine mõeldud isiksuse purustamise sümbolina, ent see mõjub Eesti Vabariigi sarjamisena.
Ühtekuuluvuse sümboliks on stseen, kus käed võtavad üksteise järel portsigarist paberosse (me ei näe, kellele need käed kuuluvad, kas kodanlastele või tööliste pooldajaile). Siingi on tegelikkuse realistlikule peegeldamisele peale kasvatatud see maagiline „midagi muud”. Alles episoodi lõpus selgub, et käed kuuluvad sõduritele, vangistatud Mauri konvoeerijatele. Ei aidanud teda ka juudalikkus, ikka viiakse ta peksule.
Sümboolsust rõhutavad laste joonistused (autoriks Ene Rämmeld väikese tüdrukuna). Maidemonstratsioongi on sümbol, ilmselt oleks võim tahtnud näha seda realismi võtmes, ent Karasjov on näidanud seda läbi kunsti filtri. Kohati on tegu ülesümboliseerimisega (seda juhtus ka Eisensteinil) — kolmanda osa alguses veeretab laps münte. Mida see tähendab? Sümboli puhul polegi tähtis, mida tehakse, vaid mida tegevus sümboliseerib. Sümbol ei tohi olla eriti individualiseeritud — kui ta seda oleks, kaotaks ta oma olemuse, muutuks reaalsuse kujutuseks-kehastuseks. Karasjovi „Lindpriidest” vaatab vastu Eisensteini ekspressionistlik sümbolism. Ekspressionism nõuab jõulisust, ei pane pahaks ka ülesümboliseerimist ja ülepakkumist.
Nõukogude filmindusele omane vaestemaja ei pitsitanud Eisensteini ja Karasjovgi võis tunda end võrreldes kolleegidega lahedalt. Võimule meeldiv teema pani rahad liikuma. Ja „Ivan Groznõi” keelamisest hoolimata elas Eisenstein Stalini hoolitsusel tollal ülivaeses Nõukogude Liidus jõukalt ja mugavalt nagu kodanlik härra.
Perfektse filmiharidusega Karasjovil olid kahtlemata teada võimuga kokku mängimise miinused ja plussid. Tallegi kingiti korter.
Aga lähme filmiga edasi.
Intrigeeriv on õe Illi ja venna Killi (Endrik Kerge, niisugune nimi seisab tiitrites) kooselu, mõlemad on põrandaalused.
Illi ülipikas monoloogis oma vennale kuuleme tolle aja kasina haridusega enamlastele omast naiivsust — on vaja ehitada kommunistlikke maju ja kasvatada kommunistlikke loomi, kes rohkem piima annavad, kui nende vasikad ära juua jõuavad. Siis jooksevad talunikud kokku ja hakkavad kommunismi toetama. Sellisele siirale kommunismiusule vastandub parteiüritus tööliste keldris, mis pole muud kui tühipaljaste õõnsate loosungite loopimine. Illi ühekõnele vastandub ka prostituut Minni pikk jutt. Minni seisab kahe jalaga maa peal, Illi hõljub pilvedes. Sellele järgneb Mauri võimas Juudase-monoloog, kus murdunu õigustab loogika ja argumentidega oma otsuseid ja käitumist, pidades sealjuures ennastki prostituudiks. Just see võimsus, just need argumendid ilmselt pahandasid keskkomiteelasi.
Professionaalne näitleja Mikiver domineerib Maurina, amatöörnäitleja Tormis põrandaaluste juhi Papina jääb tema varju — selles oli Keskkomitee Propagandaosakonna juhatajal Vello Rannel õigus. Lisaks on Papil Mauriga võrreldes ka kasinalt ekraaniaega.
Mõtlen, mis pani Karasjovi niisugust osatäitjate valikut tegema. Režissöör lavastab antud juhul ju kaotust, nõnda olgu kaotuse pool ilmekam ja jõulisem?
Karasjov ja Mikk Mikiver stseenilahendust arutamas.
Allikas: TMK fotonurk. Enn Säde fotoalbumid nr 3 ja 11.
Karasjov lõpetas VGIKis režii alal Sergei Gerassimovi meistriklassi, Gerassimov on oma esteetikas totaalne vastand Eisensteinile. Ka mul on olnud au kuulata Gerassimovi loenguid; ta pidas neid, kangelase kuldtäht kuuerevääril, ilme muutumatu, nagu oleks ta nägu pronksist. Gerassimov kuulutas end raevukaks literatuursuse pooldajaks, ta rõhutas sõna „raevukas” (jarostnõi). Literatuursust õhkub tema filmidestki ja see on kindlam viis öelda, mida sa öelda soovid. Sõnadest saadakse harilikult aru, kujundid võivad olla mõistmiseks liiga keerulised ja mitmemõttelised. Tuletame meelde sotsrealismi rahvadefinitsiooni!
Tänapäeval on Gerassimovi literatuursusele otsustavalt selg pööratud, võidutseb Eisensteini estetism. Ent „Lindpriide” pikkades monoloogides võib näha literatuursust. Tegemist on Jutustaja-filmiga, isegi personifitseerimata Jutustajaga, kelles teooria järgi peaks väljenduma autori hoiak, tema vaatepunkt. Eks siingi ole tunda literatuursusemaiku. Aga läbi filmi kulgev Jutustaja tekst on kunstipärastatud, seda esitatakse ballaadina ja see on tõesti üks suur õnnestumine. Ballaadi autoriks on Hando Runnel, selle esitab Liis Bender, keda me ekraanil ei näe, ei tohikski näha, nagu personifitseerimata Jutustaja puhul tavaks.
Pikki monolooge lubas endale ka Jean-Luc Godard, seda eriti oma maoistlikus poliitilises satiiris „Weekend” (1967). Aga tema tegi seda draamareeglitele vilistamiseks: ma ei tee kodanlusevastast kunsti kodanluse kehtestatud nõuete järgi! Tegelased jäävad dekoratiivseks, nad on ennekõike poliitnähtused ega kujuta lihast ja luust inimesi (nagu Eisenteinilgi). Meenutame, et kroonprints Hamlet ei ole kuningriiklane, ta on aus. Kuningas Claudiuski ei ole eelkõige kuningriiklane, ta on alatu. Karasjovi tegelased on, vastupidi, just märgid, nad märgivad põrandaaluseid, kodanlasi ja kõikujat. Tegelane ei tohiks ennast ise iseloomustada, tegelase karakter peaks välja joonistuma tegevuse käigus. Äärmisel juhul las iseloomustavad teda verbaalselt teised. Vidrik Virbus kuulutab end ise üliinimeseks.
Hakkame joont alla tõmbama.
Eespool tõmbasin paralleeli geniaalse kinematografisti Leni Riefenstahliga. Teda eetikapuuduses süüdistada on raske, ehk võiks talle ette heita rumalust. Tema jumaldas Hitlerit tõemeeli, lõi kõigest südamest oma natsismi ülistavad šedöövrid, mida enam tükk aega maha ei vaikita. Hitler võib ju olla tema propagandafilmides „Tahte triumf” ja „Olümpia” (1938) kesksel kohal, aga meie imetleme tema töödes eelkõige kõrget esteetikat. Tõsi, Riefenstahl lõikas jumaldamisest tulu. Goebbels võimaldas talle Hitleri käsul piiramatu ressursi ja tegi muidki soodustusi: ta filmis mitmekümne kaameraga, millest paljud ei julge veel tänapäevalgi unistada.
Eisenstein Stalinit ei jumaldanud (aga mingi osa rahvast jumaldas). Eisenstein teadis täpselt, milline kõrilõikaja ja diktaator on Stalin, aga too mees oli ka nõukogude kino peatoimetaja. Eisenstein oli estetismi nimel valmis kõigeks, tema deviis võis kõlada nii: poeet sa pead olema, kodanik sa võid olla. Tema filmides naudime laiale publikule võõraks jäävat estetismi ja avangardismi, nagu Riefenstahli töödeski. Karasjovilegi polnud kommunismi tegelikkus uudiseks; ma olen üsna veendunud, et ta teeskles võimu teenimist nagu Eisensteingi, tegi seda estetismi nimel.
Igatahes on Karasjov loonud stiilide konglomeraadist terviku ja on ütlemata hea, et meie filmiajaloos on niisugune vägitükk tehtud. Ning on igavesti kahju, et „Lindpriid” jäi tema ainukeseks mängufilmiks. Ma olen üsna kindel, et kui film oleks lubatud mõnele välismaa festivalile, oleks see võitnud kõrgeid auhindu. Seal poleks hoolitud poliitikast, tähelepanu oleks olnud esteetikal, mille nimel Karasjov oma tööd tegigi.
Viited:
1 Sirje Endre 1975. Ekraanil on „Lindpriid”. — Õhtuleht, 10. XII.
2 Küllo Arjakas 2007. Saatus jääda riiulisse. — TMK, nr 1.
3 Vt Aare Laanemäe 1989. „Lindpriid” — priiks ehk ühest vanast, kuid aktuaalsest asjast. — Sirp ja Vasar, 27. I ja Aare Laanemäe 2013. Kümme aastat Valges Majas. Ausalt ja avameelselt. Kirjastus Argo.
4 Jaak Allik 1989. „Lindprii” — kui kaua veel? — Sirp ja Vasar, 16. XII.
5 Mark Soosaar 1988. Lindprii asjus. — Sirp ja Vasar, 23. XII.
6 Endel Link 1989. Telekommentaar. — Sirp ja Vasar, 10. II.
7 Marin Roose 1989. Ka lindpriid olid inimesed! — Edasi, 19. II.
8 Jaak Lõhmus 1989. Vastab Vladimir-Georg Karassev-Orgussaar. — TMK, nr 10.
9 Jaak Lõhmus 1987. Vastab Enn Säde. — TMK, nr 6.
