Ivan Pavljutškov septembris 2026.
Kohtume sinuga augusti lõpus, täpselt nädal enne „Morteni” Eesti esilinastust. Kas sul on sellel hetkel veel ärevus hinges või võtsid suvised linastused rahvusvahelistel festivalidel pinget maha?
Ma ütleksin, et ärevus on ikka endiselt sees, sest kodumaine publik on võib-olla kõige karmim — nad kuulevad ja näevad rohkem nüansse ja tunnevad meie eesti keskkonda paremini. Selles mõttes on närv pigem sees, aga osa pingest on ka maha lihvitud.
Filmi esilinastus oli Karlovy Vary filmifestivalil, pärast käisite veel Itaalias noortefilmide festivalil, kus saite terve sületäie auhindu. Kas see andis kindlustunde, et olete midagi õigesti teinud?
Loomulikult. See oli huvitav kontrast: ühtpidi on Karlovy Vary selline festival, kus publik on täiskasvanum, aga samas võtsid noored Itaalias filmi päris hästi vastu. See teeb südame eriti soojaks, et tabasime midagi, mis mõjub mõlemale auditooriumile.
Kui palju sul tegelikult enne „Morteni” esilinastust sel suvel kõhklusi ja kahtlusi oli? See on sinu täispikk debüüt pärast üsna pikka pausi filmitegemises. Oli sul hirmu, et kas seda filmi üldse kellelgi vaja on, et kas me tegime asju õigesti, kas oleks pidanud midagi teisiti tegema? Kui palju sa sellistele asjadele mõtlesid?
Ma olen päris enesekriitiline inimene ja loomulikult ei olnud mul ettekujutust, et kõik läheb kohe väga hästi — kõhklesime viimase hetkeni. Kuni selle hetkeni, kui Karlovy Vary meid vastu võttis, oli tunne, et äkki peab ümber monteerima, äkki see struktuur ei tööta, äkki on tegevust vähe.
Pärast filmikooli valmis sul lühifilm „Ivanipäev”, see on nüüd juba kaksteist aastat tagasi. Miks jäi „Ivanipäeva” ja täispika debüüdi vahele nii pikk paus?
Läks kuidagi niimoodi — mul olid mingid kindlad ideed, aga need kuidagi ei tõusnud lendu. Tegelikult sa õpid ju nii kaua, et elukogemust võib-olla veel ei olegi. Nüüd tagantjärele mõtlen, et ehk oligi hea, et sain korraks
eemal olla, tunda, ringi vaadata.
Tol hetkel sattusin ka telesse tööle ja see hõivas mind päris tugevasti. See on selline korralik tootmine ja kui sa oskad seda teha, siis sulle pakutakse üha rohkem ja sa jäädki sinna tegema. Kõrvalt kindlasti mõtled ja mõlgutad, vaatad veel filme, aga see neelab su endasse. Ju see raamat lõpuks lihtsalt otsis meid üles…
Kas sa selle vahepealse aja jooksul jõudsid mõne projektiga nii kaugele, et läksid näiteks arendustoetust küsima?
Ausalt öeldes mitte. Mõned ideed ja arutelud olid, isegi pakkumisi oli — pakuti näiteks valmis stsenaariumi. Ma lugesin ja sain aru, et nii ma ei saa, see peab ikkagi minu seest tulema.
Sa tundsid, et debüüdiks tahaksid teha just õige asja?
Jah, tahtsin, et see peegeldaks ikkagi minu hinge, oleks minu enda käekiri. See oli kindlasti tähtis. Ja mingi hirm ka — mida pikem on paus, seda rohkem krutid ennast üles: kes mind üldse tahab ja kas ma reaalselt suudan teha. See on nagu jalgrattaga sõitmine — õppisid küll midagi, aga pead reaalselt sõitma hakkama.
Kui peatuda korraks sellel su pärast kooli valminud lühifilmil „Ivanipäev”, siis seal tegelesid sa üsna palju ka eestivenelaste küsimusega. Kas see on teema, millega sooviksid ka edaspidi filmis tegeleda?
Kindlasti, huvitaval kombel minu täispikas debüüdis seda ei ole, aga järgmisena tahaks selle küll ette võtta. Kui kõik sellest muidugi juba väsinud pole, kuna praegu tuleb päris mitmeid filme, mis seda suhet natuke puudutavad ja avavad ust nendesse peredesse.
Ka Eesti Filmi Instituudile tundub see suund endiselt huvitav. Saada aru, mis neid inimesi siin hoiab, mis neid köidab, mis on nende mured ja mille üle nad, vastupidi, uhked on — sellesse tahaks järgmisena sukelduda küll.
Kui ma „Ivanipäeva” üle vaatasin, märkasin seal huvitavat hetke, kus peategelane ütleb oma elukaaslasega vaieldes, et „ma olen ju lihtsalt üks venelane”. Kas sul endal oli oma debüüdiga välja tulles hirme, et Eesti avalikkus võib sinusse suhtuda kui „lihtsalt ühte venelasse”?
Otseselt mitte, sest ma olen Eestis sündinud ja selles mõttes oma inimene — toetan igatpidi Eestit igal võimalikul hetkel. Ehk isiklikult ma seda ei kartnud, aga teades, mida teised eestivenelased tunnevad ja mis neil hingel on, siis ma arvan, et see on ikkagi teema, mida võiks avada.
Kas sa tunned, et filmikunst on hea vahend integratsioonile kaasa aitamiseks ja sildade ehitamiseks?
Ma arvan küll, aga seda ei saa kasutada nii plakatlikult, et „see on nüüd integratsioonifilm”. Aga kui sa näitad asju hästi ausalt ja autentselt, kõiki neid valukohti ja muresid, siis ma arvan, et see võiks toimida küll.
Kuid see on raske küsimus: kas üks film üldse suudab midagi ära teha ja saab kedagi muuta? Võib-olla on oluline, et pärast vaatamist jääks tunne, et nüüd ma mõistan natuke rohkem — et see ei tekita mitte hoiakut, et me oleme kuidagi erinevad, vaid, vastupidi, näitab, et oleme hoopis väga sarnased. See oleks juba ülim eesmärk.
Filmivaldkonna kõrvalt oled sa aastaid töötanud ETV+is, mida võib samuti pidada üheks oluliseks integratsiooniprojektiks. Sa oled seda seestpoolt näinud — kui oluliseks pead ETV+i positsiooni praegu Eesti telemaastikul ja ühiskonnas? Mis rolli see kannab?
Olen selle aja jooksul teinud hästi erinevaid projekte ja selle tagasiside põhjal, mida saame, on mul tunne, et see on ikkagi väga hästi omaks võetud, inimesed tunnevad huvi ja võtavad osa. Seda on jällegi raske hinnata, aga numbreid ja vaadatavust jälgides arvan, et see ikkagi täidab oma eesmärki.
Praegu on ka mõned tagasilöögid — näiteks pole saadetel enam nii palju pealelugemist. See on ühtpidi puhtalt tehniline põhjus. Jah, ma olen ka ise selle poolt, et võiks pigem vaadata filme subtiitritega, sest pealelugemine tapab autentsuse ja loomulikkuse. Aga seal on väga keeruline tasakaalu hoida, et inimesi mitte eemale tõugata.
Sa oled üle kümne aasta saanud vaadata Eesti filmimaastikku kõrvalt, ise sellega aktiivselt tegelemata. Kuna sinu Eesti esilinastuseni on nädal aega, on nüüd veel viimane võimalus küsida, mida sa arvad praegusest Eesti filmimaastikust. Kas tunned ka millestki puudust? Võib-olla tundsidki, et just üht head noortefilmi oleks vaja?
Tundsin küll puudust, sest päris sellisele 15+ vanuserühmale ei ole tükk
aega filme olnud.
Te seadsite endale ikkagi selgelt eesmärgiks, et see on film üle 15-aastastele vaatajatele?
Jah, kuigi meil on kinodes reiting 12+ — mõned teemad on seal päris rasked, aga puhtalt visuaalselt ei ole see midagi eriti karmi. Aga jah, mõtlesimegi teha filmi noortele vanuses 15+.
Eesti filmimaastikku olen tõesti kaua jälginud. Huvitav on see, et me oleme minu meelest päris julged — näen, et meil on tulnud väga erinevaid filme, näiteks „Fränk” ja siis „Biwa järve kaheksa nägu”. Meie meistrid — mõtlen Sarnetit ja Õunpuud — kütavad endiselt, on täitsa olemas. Selles mõttes ma ei näe, et midagi otseselt puudu oleks, sest meil saavad tähelepanu nii autorikino kui ka kommertslikumad asjad. Võib-olla ainuke asi, millest puudust tunnen, on vormiline julgus. Ka enda kogemuse pealt tunnen, et oleksin võinud kohati julgem olla. Aga kui teed debüüti, siis tahad pigem kindlat tagalat — et saaksid seda pärast ikkagi lõigata, kokku panna. Et ei tuleks üllatusi.
Kas see, et sa teed filmi noortele, paneb ka vormilistele mängudele mingi piiri? Sa ei julge liiga palju eksperimenteerida?
Kindlasti. Aga samal ajal kartsime kogu aeg, et film on liiga aeglane. Tegime noortele testlinastusi ja mitte ükski noor ei öelnud, et see on aeglane film — mulle oli see suur üllatus. Sa arvad, et pead ikka tempot hoidma, aga noored on hästi targad. Kui seal on süda olemas ja see on autentne, siis ei pea nii palju üle mõtlema.
Sa arvad, et filmitegijana ei tohi noori kuidagi alahinnata?
Täpselt, ei tohi alahinnata. Ma räägin: kui õige hing on sees, siis ei saagi justkui midagi valesti minna.
Sa ütlesid, et Reeli Reinausi raamat justkui pidi sind üles leidma. Aga kuidas see projekt tegelikult alguse sai — kas sa lihtsalt lugesid ühel päeval Reeli Reinausi raamatut ja mõtlesid, et sellest tuleks äge asi, mis sobiks ka ekraanile?
Jah. Minu elukaaslase õde oli sel ajal õpetaja ja ma ütlesin talle kogu aeg, et kui ta midagi näeb — ta loeb pidevalt —, siis andku märku. Ja mingil hetkel ta ütleski, et on selline raamat, mida peaksin lugema. Kui ma seda lugesin, kõnetas see mind väga, klappis täpselt sellega, mida olin otsinud. Mõni kuu hiljem võttis minuga ühendust Anneli Ahven, kes on filmi produtsent. Ta ei teadnud, et ma olin raamatut juba lugenud, ta lihtsalt ütles, et „Ivan, kus sa oled olnud kõik need aastad, äkki kohtume ja räägime”. Saime kokku ja ta ütles, et tahaks teha midagi noortele. Ehk siis kõik läks kuidagi kokku — andsingi talle selle raamatu ja sealt sai kõik alguse.
Nagu sa ütlesid, noori ei tohi filmis alahinnata. Aga kuna te läksite tegema selgelt noortefilmi, siis küsin, mis on sinu jaoks need olulised elemendid, mis ühes noortefilmis peavad olemas olema. Mis teeb noortefilmist noortefilmi?
Oh, kui ma vaid teaksin. Aga ma arvan, et klišeedest ei saa täiesti lahti
lasta.
Sa ei kartnud klišeesid?
Ei kartnud. Ühtpidi võiks keegi öelda, et meie film on natuke naiivne, et elus asjad päriselt niimoodi ei käi. Sest „Mortenil” on ju totaalne happy end. Tegelane ujub lõpuks välja ja jääb pinnale, kujundlikult öeldes. Võib-olla tundub see kellelegi naiivne, aga ma isiklikult arvan, et kui sa oled noor, siis sa tahad lootust. Sa soovidki, et lõpp tõstaks sind natukene üles. Selle žanri puhul on see andestatav.
Sündmustikku paljastamata — on räägitud, et „Morten” on osalt ka maagilise realismi võtmes. Kas sul oli juba projektiga alustades ettekujutus, kuidas selle loo puhul maagilist realismi ekraanil kujutada, või hakkasid seda võtit alles otsima?
See oligi minu jaoks mõnes mõttes selle raamatu võti — see oli see, mis mind kõige rohkem haaras. Teadsin kohe, et see peaks filmis olema hästi minimalistlik, et film ei mõjuks nagu fantaasialugu. See oli algusest peale selge ja me tõmbasime ennast kogu aeg tagasi, et maagilist realismi mitte üle paisutada, et see jääks orgaaniliseks.
See oli ka pidev protsess — niipea kui casting sai tehtud, tulid uued ideed ja me kirjutasime kogu aeg ümber. Film vormus veel isegi viimase montaaživooruni, sest me ei teadnud täpselt, kui palju tahame näidata ja dialoogides ära anda.
Selle maagilise realismi liini keskne telg on raba. Kuidas on rabas filmi teha?
Oi, raba võiks tunduda väga romantiline, aga tegelikult on see üsna keeruline. Meil eriti ei vedanud — oli päris vihmane suvi ja raba oli väga märg. Nii meeskonnale kui ka näitlejatele oli see suur katsumus. Saime operaator Ants Tammikuga varakult aru, et tahame rabas liikuvat kaamerat, ja see oli nii õnnistus kui needus. Ühtpidi väga ilus, teistpidi väga keeruline: palju duubleid, valgus muutus kogu aeg, kaks stseeni päevas oli absoluutne maksimum. Olen väga tänulik, et meeskond sellega kaasa tuli. Arvan, et see keskkond on selline, mida saab ühtpidi nautida — sul on võimalus, sulpsti, sisse hüpata, suvel natuke ujuda —, aga samal ajal pidime tassima palke, et näitlejad saaksid päriselt rabas kõndida. Otsustasime kohe, et tahame filmida päris rabas, mitte laudteedel. Nii et võlu ja valu käisid koos.
Me oleme rääkinud eri motiividest, aga kas sul oli filmi tegema hakates ka konkreetseid eeskujusid? Mõni režissöör või konkreetne film?
Kui ma järele mõtlen, siis kaks noortefilmi tulevad meelde — erinevale vanusele, üks ehk rohkem noortefilm kui teine. Andrei Zvjagintsevi „Tagasitulek” puudutas nii esteetiliselt kui temaatiliselt, seal oli ka omamoodi poeesiat, kuigi samas oli kõik realistlik. Just kontrast mõjus väga tugevalt ja jäi kummitama. Ja Gus Van Santi „Paranoid Park”. Mäletan, et nägin seda kinos ja see oli lihtsalt nii teistmoodi. See oli väga tugev elamus.
Ivan Pavljutškov septembris 2026.
Harri Rospu fotod
Kui me räägime laiemalt noortefilmist, siis viimasel ajal on Eestis seis paremaks läinud. Möödunud aastal ilmus „Fränk”, mis purustas publikurekordi ja ületas vist ka tegijate ootusi. Kas „Fränk” tegi teile teene või hoopis karuteene?
Me loomulikult ei saa sellest kuidagi mööda — „Fränk” tegi meile väga suure teene, andis meile kindla publiku, kes loodetavasti tuleb kinno ja avastab ka meie filmi. On loomulikult hirm, et võib tekkida pettumus, sest see ei ole päris samasugune film. Aga meile kõigile — oleme Tõruga sellest palju rääkinud — ongi see selgelt teistsugune film ja ma loodan, et sellevõrra on avastamisrõõmu ka neil, kellel on juba mingid ootused. Aga loomulikult, „Fränk” oli meile nagu kingitus, suur kingitus.
Sa mainisid Tõrut — ka sinu filmis mängib Tõru Kannimäe, kes oli „Fränkis” keskses rollis. Te ju ometi ei avastanud Tõrut „Fränki” vaadates? Kuidas ta teieni jõudis?
Tõru avastasime ikkagi enne. Teadsin tol hetkel küll, et ta mängib „Fränkis” päris suurt, kandvat rolli. Aga meile tuli ta puhta lehena, temas olid tõesti olemas kõik need küljed ja kontrastid, mida me otsisime.
Peame rääkima ka sellest, et „Morten” on kaastootmisprojekt, valminud koos Leeduga. Kas ainult Eesti rahaga oleks saanud selle filmi teha?
Ei oleks kahjuks saanud. Või noh, oleks saanud, aga meil oleks olnud kõvasti vähem võttepäevi ja mina debütandi ja režissöörina oleksin selle protsessi käigus ilmselt palju rohkem halle juukseid saanud.
Praegu neid väga palju juurde ei tekkinud?
Mul on neid nagunii juba päris palju, aga ilma Leeduta oleksin ilmselt täiesti halliks läinud (naerab).
Mis roll Leedul filmi juures loominguliselt oli?
Tegime Leedus kogu järeltootmise, mis tähendab, et meil oli seal neli loomingulist isikut: helirežissöör, monteerija, helilooja ja värvimääraja. Selles mõttes on Leedul filmi valmimisel väga suur osa.
„Fränki” meeskond ei julgenud enne filmi kinodesse jõudmist nii ambitsioonikaid tulemusi ennustada, et tuleb üle 100 000 vaataja. Kas sina julged siin, enne kui sinu film kinodesse jõuab, arvata midagi selle kohta, kui palju inimesi „Mortenit” vaatama tuleb?
Ei, ma tõesti ei julge. Las see jääb kõigile üllatuseks.
Vaatajaid kinno saada on paras katsumus, eriti noortefilmi puhul — „Fränki” puhul see toimis. Üks asi on turundus, aga noortefilmidega tuleb vist minna otse noorte juurde, ka sotsiaalmeediasse. Kas teil on selline plaan olemas, kuidas oma filmiga noortele lähedale jõuda?
Meie filmi levitab Acme ja see plaan, mida olen näinud, tundub väga mitmekülgne — hõlmab väga erinevaid sotsiaalmeediakanaleid ja igasuguseid huvitavaid üritusi. Kui see kõik täide läheb, siis usun, et oleme õigel teel.
Üks asi on ennustada, mis Eesti kinodes toimub. Aga mis pärast kodumaist kinolevi saama hakkab? Suvel saite rahvusvaheliselt hea soojenduse, kas võid juba kinnitada, et „Morteni” rahvusvaheline festivalituur jätkub?
Praegu on meid juba päris mitmed festivalid kutsunud ja tundub, et sellest tulebki eelkõige laste- ja noortefilmide festivalide teekond. Kõige lähemal on näiteks „Schlingel festival” oktoobris, kus „Fränk” võitis eelmisel aastal peaauhinna.
Aga kui kinolevi ja festivalitiir läbi saavad, siis mis saab sinust kui filmitegijast edasi? Kas naased teletöö juurde ja paned filmitegemise järgmiseks kaheteistkümneks aastaks jälle riiulile?
Õnneks praegu sellist tunnet ei ole. Natuke julgust on juurde tulnud ja võib-olla on tulnud ka õiged inimesed, kellega edasi teha või uuesti proovida.
Mul on praegu üks kindel idee — teha tantsudraamat, midagi, mis ei ole muusikal, aga kus tantsul on oluline koht. See on selline kaasaegse tantsu suund, kus poeetilisel moel kohtuvad draama, tants ja koreograafia. Vaatame, kuhu see kõik läheb.
Vestelnud KASPAR VIILUP
