PLAHVATUS JA TRANSDUKTSIOON
August, 2022Intervjuu Raquel Ruiz Frailega
Mis piiritleb sinu uurimisala? Millisel territooriumil sa liigud?
Magistrikursusel, mis oli omajagu teoreetiline, kaldusin aina enam suunas, mida tuntakse kunstilise uurimise nime all. Vähemalt Hispaanias pole veel leidnud üldist tunnustust arusaam, et ka kunstis on võimalik teha doktoritöö, et ka kunsti õpitakse ülikoolis. Tahtsin siis süveneda sellesse, mida üldse tähendab kunstiline uurimus, ja otsustasin teha lähemalt tutvust helikunstiga. Mind huvitas nimelt see, kuidas võiksin jõuda helivalda läbi uurimise meetodi. Heli valdkond ei tähenda siinkohal mitte niivõrd helikunsti, muusikat, pigem on see miski, mis „helib”, mis kuuldub, mida tajutakse kuulmise kaudu.
Öeldakse, et kunst on reaalsuse tajumise viis. Kui see vastab tõele, siis kas ei taanda me kunsti sellega lihtsalt üheks reaalsuse tajumise viisiks teiste seas? Kas ei muutu kunst sedasi mugavaks töövahendiks, mis on valmis oma ülesannet vastuvaidlematult täitma ja mille hiljem võib ükskõikselt kõrvale heita? Kas kunst peab olema kasulik?
Mis puutub reaalsusse, siis kunst kätkeb endas paljusid reaalsusi. Räägime inimese isiklikust reaalsusest, millest sünnib konkreetne kunstiteos, räägime selle reaalsusest, kes seda kunstiteost vaatleb ja kes ei ole samasugune inimene kui see, kes vaatleb tema kõrval sama kunstiteost. Nii suudab kunst käivitada palju asju, üks teos määratleb mitmeid reaalsusi. Mis puutub kasulik olemisse, siis kunst kindlasti ei pea olema kasulik, aga ta on seda ikkagi. Kuid see pole objektiivne kasulikkus, nagu on näiteks arvutil, mis aitab mul praegu sinuga vestelda, otsida infot või salvestada faile. Kunstil on kindlasti kaunistav väärtus, taasesitav väärtus, salvestav ja määratlev väärtus. Oleneb, kuidas keegi meist erinevate töödega suhestub või millist kasulikkust otsib. Hetkel silmitsen oma maale elutoa seinal ja see kasulikkus, mille neile omistan, on kaunistada minu kodu: nad meenutavad mulle hetki, mil ma uurisin midagi nende tegemiseks. Ühtlasi näevad inimesed, kes mulle külla tulevad, killukest minu maailmast, sest lõpuks on neis tükike minu hingest, minu sisemaailmast. Samal ajal pole mul näiteks kodus lauda ja kui ma seda vajan, haaran ühe neist maalidest. Seega, milline siis on nende kasulikkus? Selline, nagu sa tahad neile omistada. Iga asi võib omada erinevaid kasulikkuse väljendusi, kuid kunst on kasulik üldistes kategooriates.
Kui lõpetasin filosoofia magistrantuuri, ütles meie professor Tallinna Ülikoolis lõpuaktuse kõnes: „Õnnitlen! Teie olete need inimesed, kes hakkavad tegelema tähendustega.” Kuid kunstnik töötab pigem sisetundega, tähendustest hoolimata. Millega sina töötad?
Selle, mis mind liigutab, mis on minu loomehetkede ajendiks, võiks kokku võtta küsimuses, kuidas ma tunnen ennast endana, kuidas olen koos iseendaga, või siis täpsemalt, mis on see, mis põhjustab minus sellist ärevust, et proovin sellele anda mingisugust vastust. Seega, sisetundel on minu töös oma kindel koht, aga see sisetunne on… kuidas seda nüüd öeldagi… hetkeline äratundmine, mida raamistab ennemini… minu olemuse süvis. Kui mõtlen oma tehtud töödele, siis kõik need tõukuvad minu või minu lähedaste isiklikest kogemustest või siis minu kodumaa ajaloolistest hetkedest, mida ma hästi ei mõista, millega ma pole kunagi täielikult nõustunud. Ei oskagi öelda, kas ma töötan lähtuvalt sisetundest või otsin taga seda sisetunnet, et tööd alustada.
Mulle tundub, et lõhe tähenduste ja sisetunde vahel väljendub tõigas, et tähendused on üsna kindlalt väljendatava iseloomuga, samas kui sisetunne on midagi voolavat, millele ei saa justkui osutada.
Siiski võib lõpuks ka seal kohata tähendusi, neid, mida sisetunne esile toob.
Mõned minu tuttavad kunstnikud lähtuvad oma loometöös väga palju tähenduste maailmast, konstrueerides neid omal kindlal viisil ja konstrueerides läbi selle muu hulgas teose ülesehituse. Samas ei ole nende töös sisetunne või miski, mis väljenduks loomulikult, eriti asjakohane.
Juri Lotman kirjeldab oma raamatus „Kultuur ja plahvatus” kultuurilise arengu eriti tormilist järku, kus väga kiirete muutuste sees pole võimalik käesolevat kultuurilist hetke adekvaatselt määratleda ega eritleda. Need määratlused ja eritlused antakse muutustele pärast plahvatust, tagantjärele, olles mõistnud seda, mis tegelikult toimus. Sinu teos „Meie kulg udus” („Nuestro momento de niebla”) käsitleb sellist keeruliselt piiritletavat kogemust või ajavaimu, nagu plahvatusteooria sõnastas. Kas pead oluliseks selle tööga tähendustes selgusele jõuda ja neid avada?
Teose „Meie kulg udus” loomishetkel pidin endalt küsima, kas tõepoolest hakkab kunstis juhtuma midagi märkimisväärset. Tahtsin teada, kas inimesed minu ümber, kes otsivad oma teed kunstimaailmas kunstnikena, teoreetikutena või kriitikutena, jagavad sedasama veidrat taju, mida tunnen mina, kui mõtlen ajaloos tagasi avangardile, kunstirühmitustele ja -vooludele. Milline oli kunstnike elu, kui seltsimiseks kohtuti Pariisi kohvikutes, arutamaks erialaseid küsimusi; kui heideti kõrvale vana, kui murti välja õlimaali klantsist, mis hakkas kohati juba fotot meenutama. Näiteks olid abstraktse impressionismi või saksa ekspressionismi maalid vastuhakk kehtivale kaanonile, murdmaks seda, mis oli kunstiajaloos põlistatud. Minulgi oli natuke samasugune tunne — vaatasin enda ümber ja panin tähele, et kunsti lõpust ja kunsti surmast on nii palju räägitud. Sellest, et justkui kõike sobib kunstiks nimetada. Me liigume akadeemilistes ringkondades, kus kohtame inimesi, kes vaatavad minevikku — maalivad sileläikelisi hillitsetud õlimaale, klassikalisi kreeka skulptuure —, kuid samal ajal oleme silmitsi maha lärtsatatud savihunnikuga, mida samuti nimetatakse kunstiteoseks, või keskelt lõhki rebitud lõuendiga, mis samuti nõudleb kunstiteose staatust. Neid küsimusi kandsin endas terve õpingute aja: seda, et mis see kunst ikkagi lõpuks on ja miks on meie olud sellised, nagu need parasjagu on. Mis on selle kõige siht ja, ikka tagasi tulles kunstiuuenduse juurde, mis ikkagi oli see, mis juhtus.
Mäletan üht oma mässumeelset ettevõtmist, kui haarasin maalipuki ja värvikarbi, kavatsedes maalida Salamanca peaväljakul, kuid mulle kutsuti hoopis politsei. Seadsin end ühele linna peatänavaist, kus paiknevad Zara ja Mango riidepood ja kus liikus palju inimesi. Sättisin oma puki püsti, selle kõrvale värvikarbi, kuid värvide asemel olid seal loomade südamed, maksad, igasugused muud siseelundid. Nii asusingi hoopis nendega maalima tööd, mida ise nimetan „Südamega tehtud”. Olin äsja lugenud lauset, et kunsti tuleb teha südamega. Miks peab kunsti südamega tegema? Oma 20-aastase neiu, kunstitudengi mässumeelsuses tahtsin murda vananenut ja võtsin maalida südamega, aga seekord päris südamega. Ehkki see polnud minu süda, oli see kellegi süda ja minu vastuhakk läbi selle südame. Teosega „Meie kulg udus” oli sama asi: üritasin saada sotti kunstilisest keskkonnast, milles elasime, sest märkasin suurt erinevust juba minu enda kursuse raames. Sina olid väga teoreetiline, mõtlemisele suunatud, samuti tulid sa teisest riigist, mis kultuurilises mõttes pole meie, hispaanlastega vähimatki seotud. Samuti on suur erinevus, kuidas nähakse kunsti Kantaabrias või Baskimaal. Baskimaal on võimalik kaunite kunstide vallas karjääri teha ja inimesed on seal üldse kunstiga kohtumiseks rohkem ette valmistatud. Kantaabrias jääb kunstihariduse kvaliteet puudulikuks ja nii oleme selles osas suletumad — kunst tähendab ilusat pilti, kuju, joonistust; mõne filmi puhul võime küll rääkida kunstist, kuid näiteks valge lõuend ei ole siin kunst. Mõtlesin siis kõigele sellele. Näiteks kui sattusin esimest korda oma vanematega Guggenheimi muuseumi ja mu isa nägi Duchamp’i „Pudelikuivatajat”, ei saanud ta aru, miks see kunst on. Miks üks metallist rest, kuhu vanasti laoti pudelid kuivama ja mida võib igalt vanakraamiturult leida, on nüüd äkitselt seatud kunstisaali? Seletasin talle siis selle teose tausta ja saamislugu, seda mälestust, millele Duchamp osutab — neist pudeleist, mida kunagi pole võetud sellest kuivatusrestist —, seda puutumatust.
Kohtasin hispaania blogis „Hebearte” väidet, et oleme uduses ajajärgus, üleminekuhetkes, millest me ei taha lahkuda, sest meie silme ees udutab ja me leiame end kunstimaailmas blokeerituna. Usun, et selles töös väljendus tunne, mida tundsin, see udu, mis ei lase pikemalt ette näha. Nii otsustasingi sukelduda magistrantuuris uurimusse ja vaadelda lähemalt meie olukorda, seda, kuidas mu kaaslased nägid toonast hetke. Tegin intervjuusid ja küsitlusi. Sel ajal hakkasingi rohkem huvi tundma transduktsiooni vastu, mis on hetkel minu peamine töövahend. Me pole veel rääkinud Lotmanist, aga minu jaoks oli plahvatuseks kahtlus: ma ei saanud aru, mis toimus parasjagu minu endaga. See tunne, mida ma kogen ja mida jagavad ka mu lähikondlased, see ongi minu plahvatus. Minu jaoks on see plahvatus, millest Lotman räägib, meie tõukemoment, kunstniku tung, hetk, kui kärgatab: pean looma!
Teose „Cosidos” („Kokku õmmeldud”) tööprotsess, kus kunstnik paigaldab heli võnkeid graafiliselt lõuendile. Lõuendil vonklev vasktraat toimib samal ajal kõlari mähisena, edastades heli, mille representatsioon ta ise on.
Raquel Ruiz Fraile erakogu foto
Johannes Peter Mülleri spetsiifiliste närvienergiate seadus ütleb, et taju oleneb erinevate tajuliikidega seotud närvikoe omapärast, mille kaudu meeltega saadud infosignaalid liiguvad, ja hoopiski mitte ärritajast endast. Sellest järeldub, et kui närvikiud oleksid ühendatud teistmoodi, võiksime vabalt naha kaudu näha või kõrvadega kompida. Selles mõttes väärib silmadega kuulamine, millele sa viitad oma hiljutises teoses „Aplausid”, erilist tähelepanu. Kuidas sa selle mõtteni jõudsid?
See, millele sa osutad, on sünesteesia. Teaduslikus maailmas käsitletakse seda häirena, kui värvid panevad sind tajuma maitseid või lõhnu. Üks minu teostest, mille tegin õpingute ajal, kandiski nime „Sünesteesia”. See oli video, kus kinnitasin erineva suurusega ja erinevat värvi numbrid inimeste seljale. Tahtsin sellega jõuda algse, isegi ürgse taju taasesituseni.
Minu tähelepanu köitis tol hetkel dokumentaal, kus üks noormees rääkis, et tal on haruldane haigus, mida kutsutakse sünesteesiaks. Kui teda miski ehmatas, tajus ta seda pruunikaskollasena. Ta rääkis, et näeb numbreid värvilisena, mis tekitas temas kas ärevust või meelerahu. Ta tajus asju teistmoodi. Selle koha pealt on Mülleril õigus. Tõsi on ka see, et igaüks tajub erinevalt, ja seegi, et elukogemused panevad meid ümbritsevat eri moodi vastu võtma. Olles sündinud hispaanlasena 1989. aastal ja omamata vahetut sõjakogemust, ei saa ma tunda seda koledust, mis paistab sõjafotolt, sest pole seda omal nahal tundnud. Mul on vaid ajaloolised viited selle kohta. Samuti ei taju sakslane fotot Berliini müüri langemisest samamoodi nagu mina, kes ma samal aastal sündisin. Taju koosneb paljudest asjadest. Mõni heli võib sisendada mulle rahu ja kindlustunnet, kuid teises tekitab sama heli viha, raevu või ärevust. „Aplauside” puhul ei ole tegemist sammuga helist kompimise suunas, seal tahan ma esitleda erinevaid tajuvõimalusi. See, milleni ma lõpuks jõuan, on tegelike graafiliste andmete transduktsioon, mis aplausis väljendub. Kui ma aplodeerin, tekitab see heli, ja kui me muudame selle heli graafiliseks, saame joonistuse. Joonistus saab oma kuju sõltuvalt sellest, mil moel ma teisendan seda graafikat, ja nii väljendub see ühel või teisel viisil. Mitte et ma tajuksin seda aplausi joonistusena, küll aga muudan ma transduktsiooni kasutades aplausi tikkimise abil joonistuseks.
Sinu teosed tegelevad sageli nägemis-, kompimis- või kuulmismeele erilise teadvustamisega. Selline pürg võtab enda kanda päris suure läbikukkumise riski või siis ei osutu piisavaks isegi sulle endale kui kunstnikule. Ma viitan sellele, et on olemas päris suur tõenäosus, et nii suure ambitsiooni juures võib kunstnikuna läbi kukkuda, olemata võimeline väljendama seda, mida kavatsesid. Kas sul on kunagi ette tulnud, et mõni teos nõuab sinult sedavõrd palju, et pead seda võimatuks teostada?
Olen kogenud küll seda pelgu, kuid see ei heiduta mind. Põhiline, mis mind oma töö juures praegu huvitab, on anda vastus sellele rahutule küsimusele, mis mind kummitab. Tahan pakkuda uutmoodi kogemust transduktsiooniga kunsti vallas.
Kui hakkan tööle, teostan mitu transduktsiooni; see ei pea olema üks operatsioon, neid võib olla kaks või neli. Näiteks kui ehitasin kõlareid, ei hakanud need tööle. Kas kukkusin siis läbi? Ei! Olen jõudnud vaheetappi, olen valmistanud ühe kõlari, kus transduktsiooni kaudu on saadud graafiline visuaal, mis leiab oma tee lõuendile laiali laotunud kõlari vasktraadist mähisena. Niisiis ei jää mul üle muud, kui jätkata otsinguid: mida ma pean täpselt tegema, et see kõlar toimiks? Kuid miks ma tahan, et see töötaks? Pole mingit põhjust, miks peaks kõlari traatmähis olema sinna kõlari sisse ehitatud. Selle mähise võib sealt välja võtta ja transduktsiooni kaudu võib see olla sama heli visuaal, mida on kõlarist kuulda. Loomulikult ei pea see olema sama heli, kuid minu teose puhul on see heli, mis täidab ruumi, mida on kuulda, nende graafikute helijälg. See on hetk, kui tuleb edasi töötada, välja selgitada, kuidas mina, kes ma ei tea vähimatki kõlari ehitamisest, võin sellega siiski toime tulla. Kuidas ma saan selle kõlari toimima panna. Sest ma ju tahan, et see kõlar, mille olen ise algusest lõpuni ehitanud, kindlasti töötaks; sest minu soov on anda nendele graafikutele heliline väljund. Seega, mida ma siis teen? Viskan selle minema ja hakkan otsast peale? Ei! Võtan nii palju samme tagasi, et tuvastan vea tekkekoha, võtan selle uueks alguspunktiks, analüüsin oma vigu. See on ju lõpuks teaduslik, laboratoorne lähenemine, ainult et kunstiväljal. Põruda võib mitmel viisil. Ainuke võimatu asi on naasta ellu pärast surma, aga mina olen elus ja niisiis pole midagi võimatut.
Meie lähimas kunstiajaloos on kunsti kasutatud sotsiaalsete probleemide leevendamiseks, sotsiaalsete gruppide eest võitlemise hääletoruna jne. Sinu teosed on väga isiklikud, et mitte öelda sisekaemuslikud ja intiimsed. Sellisena võiksid sa anda teistsuguse vaate emaks ja naiseks olemisele. Kuidas on kunst aidanud sul avastada omaenda naiselikkust või emalikkust?
Doktorantuuri alguses teadsin päris täpselt, kuhu tahan liikuda. Tahtsin jätkata oma magistriuurimust rohkem transduktsiooni suunas: kuidas on võimalik andmetest, mis pole tingimata kunstilise iseloomuga, luua uus teos? Just sel ajal, kui mul polnud päris selge, kuidas peaksin edasi minema, jäin lapseootele. Kord arsti vastuvõtul nägin üht ultraheli diagrammi… ja muutusin natuke sünesteetikuks. Ma vaatasin seda diagrammikõverat ja küsisin endalt, mida ma saan sellega peale hakata. Mul ununes korraks isegi emaroll ja mind haaras küsimus, kuidas kasutada neid andmeid, mis on teadusliku iseloomuga. Palusin arste, et nad annaksid mulle raseduse kulgedes need ultraheli kõverad, et võiksin need muuta kunstiteoseks. Jõudis kätte hetk, mil pidin sünnitama; istusin seal ootesaalis koos abikaasaga, tundes emaka kokkutõmbeid ja elades läbi kõike seda, mida üks naine sünnituse eel läbi elab. Kuid kõige selle keskel köitis mu tähelepanu üks meditsiiniline aparaat, mis väljutas ilmatu pika paberi, meetreid ja meetreid, kus peal oli kaks graafikut. Iga kord, kui tuli minu ämmaemand, kes muuseas oli mees, küsisin temalt, kuidas sünnitus kulgeb. Kas minu lapsega on kõik korras. Ja siis küsisin talt selle masina kohta, et mis andmeid see kogub. Mida tähendab iga piiksatus seal. Ja mis selle masinaga toimub; mida sealt välja tulev graafik näitab. Selle asemel, et jäädvustada hetk sünnituselt või lasta end pildistada, palusin hoopis asjaosalistelt selle hetke helilist jäljendit, seda, kuidas tuksus minu poja süda. Elasin seda kõike läbi erakordselt kunstiliselt, just otsimise, uurimise mõttes. Mäletan, et ainus, mida ma oma abikaasale ütlesin, oli, et peame need paberid kaasa võtma, et me ei unustaks neid kaasa küsida. Tahan selle kõik endale koju viia! Ja sellel hetkel tundsin tungi, seda plahvatust, millest varem rääkisime. Mu silmad avanesid ja ma ütlesin: „See on transduktsioon.” Nende aparaatide nimi, mis sulle kõhu külge pannakse ja mis registreerivad neid kõveraid, ongi hispaania keeles transductor. Sain aru, et pean sellega edasi töötama. Siis aga jõudis kätte hetk, kui pidin jätma oma uurijarolli ja pühenduma emaks olemisele. Siis läks kõik halvasti, asjad muutusid hetkega keeruliseks, mulle tuli teha kiirkorras keisrilõige, peaaegu oleksin sünnitusel surnud. Minu poeg, jumalale tänu, sündis tervelt, kuid ajal kui ma vaevaliselt paranesin, ununes ka esialgne emotsioon nendest graafikutest ja nii need jäidki sünnitustuppa. Mul oli emaka rebend, palju tüsistusi ja hingeliselt olin madalseisus. Tundsin end väga halvasti naisena, emana, samuti erialaselt, sest olin sunnitud kõrvale jätma selle, mis mind tol perioodil enim huvitas. Kui olin juba paranemas, sain psühholoogilist abi, mis aitas mul maailma jälle väheke tundlikuma pilguga vaadata. Käisin läbi kogu haigla asjaajamise, täitsin vajalikud paberid, et mulle antaks üle kõik andmed, mille toona maha jätsin. Pöördusin tagasi oma doktoritöö juurde ja leidsin enesekindluse kunstiuurijana. Mul olid graafikud, mis määratlesid minu elu ühtaegu halvima ja parima hetke — parima, sest siis sündis mu poeg. Sünnitus võib olla valus, kuid laps pannakse ikkagi ema rinnale. Mulle sünnituse lõppedes last rinnale ei antud; mul puudub ilus mälestus sellest hetkest, millest kõik räägivad ja mille kogemine oleks naisele justkui kohustuslik. Tean, et ma pole ainuke, ja otsustasin selle tõukel läheneda oma doktoritööle teisest küljest, kui olin kavatsenud. Vaatamata kõigele tahtsin läbi elada seda ilusat momenti, millest nii palju räägitakse, ja tahtsin teha oma doktoritöö just selle hetke kohta, sellest kogemusest. Võtta kõige halvemast välja see kõige parem. Mul on poeg ja parim, mis minuga seal juhtus, on see, et tema sündis. Kuid kuidas anda edasi mälestust sellest erilisest hetkest? Vaadates neid kõveraid, nägin nende tähendust ja see paberirull oli mulle justkui kõige tähtsam. See teos aitab mul naasta minu enda mina-olemise juurde, aitab naasta taas naiseks olemise juurde, tunda end tegelikult ka emana, ehkki iga kord peab end ületama, sest see oli hetk, kui ma end paljude asjaolude tõttu emana ei tundnud. Oma doktoritööd võtangi kui uut rasedust.
Samuti viitad sa kunsti tervendavale jõule.
Ma pole ainus, kes räägib kunsti tervendavast toimest; on ju väga palju kliinikuid, mis kasutavad kunsti terapeutilistel eesmärkidel, et tervendada inimest maalimise või muusika abil. See on miski, mis paneb ennast paremini tundma, annab tagasi tõelusetunnetuse. See on justkui uue reaalsuse otsing, reaalsuse, mis poleks nii tume või sünge kui see, mida parasjagu läbi elad. Mina kasutan oma loomingulisust iseenda ravitsemiseks, kuid mitte selles mõttes, et teen mingi teose ja seeläbi olengi tervendatud. Ei, tähtis on protsess, mille kaudu ma jõuan selle loomingulisuse momendini; see on see, mis muudab mind tervemaks, sest paneb mind mõtlema, mõtisklema konkreetse hetke üle. Tunnen end sellistel hetkedel rahu keskel, olen nagu iseendaga taevase rahu sõlminud. Praegu olen selle saavutamiseks küps, protsess tundub paika minevat. See on täpselt see, millest ma sulle hetk tagasi rääkisin — võtta halvimast kõige parem osa. Need teosed, mis viljuvad noist graafikutest, on parim, mille sünnituskogemus mulle on andnud. Suudan taas olemas olla poja ees alaväärsust tundmata. See, et ta on üldse olemas, on loomulikult kõige suurem kingitus. Ma mõtlen aina sellelesamale sünnituskogemusele, toonasele mälestusele. Mul pole mälestust hetkest, kui ta sündis, sest keegi ei näidanud mulle minu vastsündinud poega. Küll aga on mul mälestus nendest graafikute kõveratest. Otsida tervenemist kunstilises vormis on midagi sisekaemuslikku, intiimset. See on ikkagi midagi isiklikku, mida mõnel teisel vaja ei lähe, kuid mulle naisena sobib selline eneseotsingu viis, et ravida kogu seda sisemist valu. Loomulikult pole ma ainuke inimene, kes seda teeb; ajalugu tunneb selliseid naisi, nagu näiteks Frida Kahlo, kes samuti kasutas kunsti enda tervendamise eesmärgil. Ta oli aheldatud voodise ega saanud isegi jalule tõusta. Tema ainuke võimalus maalida oli teha seda spetsiaalselt talle disainitud molberti taga. Tema pildid väljendasid seda, kuidas ta ennast tundis, ja muidugi ei saa ma ennast Frida Kahloga võrrelda. Õigemini, Frida Kahlo ei puutu üldse asjasse, sest tal läks väga kehvasti nii naise kui ka ema seisukohalt vaadates. Kõik sai alguse ühest trammiõnnetusest, mis vigastas tema naiselikkuse kõige intiimsemaid kehaosi nii põhjalikult, et pärast seda polnud ta emakas enam võimeline sinna loodet kinnitama, need kukkusid alati ära. Ta polnud võimeline neile oma kehasoojust ja kaitset pakkuma. Rasedus jõudis iga kord ühel kindlal hetkel lõpule. See kõik laastas tema naiseksolemise ja emaksolemise tunnet. Olen alati olnud väga huvitatud Frida Kahlost; mulle on alati meeldinud tema maalimise laad, tema omanäoline sürrealism, mis aitas tal oma läbielamistega toime tulla, jagada oma kogemusi. Ma ei mõtle, et tunnen end nagu tema; ma pole kunagi arvanud, et saan temast lõpuni aru, kuid ma pole tema mõistmisest kaugel. Mul on siiski poeg, aga kui ma vaatan Frida maale praegu, siis näen neid hoopis teisest küljest. Siin siseneb teemasse taju, millest enne rääkisime. Enne oma rasedust, enne sünnituskogemust vaatasin tema maale ja tundes tema lugu, võisin aru saada, mida ta tahtis väljendada, kuid ma polnud võimeline seda läbi elama. Niisamuti võin aru saada sõjafotost, kuid ma ei saa seda kogemust tunda, sest pole sõja ajal elanud. See Frida töö, mis mul hetkel meeles mõlgub, tema kuulus autoportree, kus tema selgroo ülemiseks osaks on tükkideks pudenenud dooria sammas, toob mulle kananaha ihule, sest praegu tunnen sedasama valu. Ehkki selliselgi moel ei saa ma päriselt tema hingevaluga samastuda — ma ei tea, mis tunne on emal, kes on oma lapse kaotanud, sest minul on mu poeg alles.
Sa kaasad oma meetodeisse vahendi, mida nimetad transduktsiooniks. See on raskesti haaratav mõiste. Kas võiksid lähemalt seletada, kuidas sina seda tõlgendad ja kuidas kasutad seda oma teostes?
Transduktsiooni mõistest on kunsti vallas keeruline aru saada, aga väljaspool kunsti on see vägagi tuntud. See on kasutusel bioloogias ja meditsiinis. Iga päev teostatakse laborites lugematuid transduktsioone. Pääsemaks sellest hädaorust, teostatakse just praegu vaktsiinide väljatöötamisel DNA ja RNA molekulide transduktsioone. Kunsti vallas räägin ma transduktsioonist kui seisundimuutusest. Minu jaoks on transduktsioon mingi seisundi muutmine, mis päädib teise seisundiga, kuid see miski ei muutu sealjuures teistsuguseks teiseks. See peab jääma samaks asjaks, kuid muunduma teise vormi. Näiteks vee olek on vedel ja läbi transduktsiooni muundub see jääks, olek muutub vedelast tahkeks. See, millega mina tegelen, on töötamine andmetega. Näiteks teose „Meie kulg udus” („Nuestro momento de niebla”) tarvis tegin küsitluse ja sain sealt andmed, mis jagunesid neljaks vastuseks: A, B, C ja D. Andmejada moodustasid näiteks A, siis C, siis teine A ja A. Hiljem kandsin saadud andmed transduktsiooni abil muusika valdkonda. Kuidas? Nendest said noodid, kuid need olid jätkuvalt needsamad küsitluse andmed. Millegi mitteobjektiivse olekumuutus on muidugi subjektiivne võrreldes mõne tõsiteadusliku küsitlusega.
Mis puutub emaka kokkutõmmete graafikusse sünnitusel, siis seal on see transduktsioon, mida mina nimetan esmaseks või vastseks ja mis on minu enda kehalisuse transduktsioon, see, mida minu keha tunneb hetkel, kui tekib graafikukõver, nagu sünnitustoas, millest enne juttu oli. Esmane transduktsioon on vahendamata ja tuleb otse masinast. Hiljem teen sellest omakorda transduktsiooni, mis on juba vahendatud, minu enda määratud, nagu näiteks vasktraadiga nende graafikute jäljendamine ja õmblemine lõuendi pinnale. Seejuures räägime ikka seisundimuutusest, aga selle taga on emaka kokkutõmbe valu või loote südamelöögi sagedus, mida muundab aparaat nimega transduktor. Transduktsiooniga muutub elu graafikuks ja sealt edasi muutub see lõuendile õmmeldud vasktraadiks. Seejärel muundub ta taas transduktsiooni kaudu helikunstiks, sest toosama graafikukõver hakkab helisema: niisiis kõik naaseb algse heli juurde nagu igavene ring. Lühidalt, mina võtan transduktsiooni kui seisundimuutust. Minu meelest on kunstis kogu aeg transduktsiooni kasutatud. Alates sellest maalikunstnikust, kes mõõdab nähtut, et seda maalida. Ta kasutab transduktsiooni selle peal, mida ta näeb, ja peegeldab seejärel nähtu lõuendile. See on jälle seisundimuutus, tõeluse seisundi muutus, mida ma parasjagu uurin. Midagi kohalolevat, loodusest pärinevat, midagi materiaalset üles ehitamas seda kangast või puutükki või freskot seinal. Samamoodi on kivi seisundi muutus transduktsioon — inimese kujutluse seisundi muutus meisli kaudu, tööriista kaudu, millega seda kivi vormida, et see omandaks kuju, mida parasjagu uurid.
Selle kõige juures oleneb tulemus ikkagi sellest, millist tööriista või meetodit on kasutatud?
Jah, muidugi. Üks inimene võib teostada transduktsiooni ühel kombel ja teine teisel. Sellepärast ongi lugematuid transduktsioone ja mitmeid viise selle teostamiseks. Igaühes on midagi, isegi kui on kasutatud sama tööriista — minu õlimaal idüllilisest Eesti loodusest poleks sama mis see, mille sina maaliksid.
Mind sütitab idee transduktsioonist kui seisundimuutusest, mida saab kohandada kogu kunstile sinu rakursist vaadatuna. Nendes üldistes mõttekäikudes aga komistan kogu aeg küsimusele, mis tingib mille. Kas kunsti osaks on ainult muutuse registreerimine teose kujul, andes nii muutusele kunstilise vormi, või paneb kunst juhtuma midagi põhimõttelisemat, millele me hiljem anname transduktsiooni nime? Küsimuse mõte on: kas kunst on transduktsiooni tõttu või vaatamata sellele? Või kas on üldse mõtet kõike seda niipidi vaadata?
Minu jaoks viljub kunst läbi transduktsiooni, seisundimuutuse. Ehk kõik, mida sa teed, et jõuda kunstini, on terve rida transduktsioone, vähemalt sellest vaatepunktist, kust mina hetkel töötan. Viimane töö, mis on praegu veel pooleli, ongi terve kogum transduktsioone. Pealegi, lähtepunktiks on seesama esmane transduktsioon, millest ma varem rääkisin, minu emaka kokkutõmbed sünnituse ajal. Selle seisundimuutuse teostab masin mehaaniliselt ja lõpuks on see ikkagi erinev sellest, millised need kokkutõmbed tegelikult olid, sest igal naisel on need erinevad. Terviseseisund registreeritakse kõigil ühtemoodi, sealt edasi muutub see transduktsiooniks. Edasine on terve rida transduktsioone: uus transduktsioon, millele lisandub uus transduktsioon ja siis uus transduktsioon…, kuid lõppude lõpuks käsitlen kogu aeg neidsamu andmeid. Ainuke, mida ma teen, on see, et muudan kogu aeg nende seisundeid. Muundan neid muusikaks, ehkki sel juhul pole enam mina see, vaid professionaalne muusik Néstor Calderer Barcelonast. Temaga teen koostööd oma doktoritöö raames, oma viimase teose jaoks, mis on selle teekonna tipphetk. On selge, et kui mina teostan muusikalise transduktsiooni, teadmata vähimatki muusikast, siis on see teistsugune ja seega on selle ülesande endale võtnud Néstor. Tal on ette näidata juba pikk karjäär, ta omab stuudioid, on muusikuna tunnustatud ja töötab helikunsti valdkonnas. Ja teeb seda profesionaalsest vaatepunktist ja teadmiste põhjal, mitte sisetundest nagu keegi, kes tuleb plastilise kunsti vallast ja teeb helikunstis alles esimesi samme, sest otsib midagi uut või midagi muud, et peegeldada oma reaalsust. Mina usun sellesse, et transduktsioon on olemas ja selle kohalolu kunstis on võimalik märgata. Lõpuni pole siiski kindel, kas on vaja seda just sellisena määratleda, kuid mulle on oluline transduktsioon ära tunda, sest töötan ju andmetega. Maalides „Guernicat”, teostas Picasso transduktsiooni Hispaania kodusõja uudiste põhjal, mida ta kuulis raadiost. Seega teostas ta transduktsiooni pintsli kaudu, maalides selle teema määratu suurele lõuendile kubistlikus võtmes. Ma ei tea, kas on üldse tähtis, et inimesed paneksid transduktsiooni osa kunstis tähele, aga minu töö on igatahes suunatud transduktsioonile.
Oma doktoritöös otsid sa toetust Henri Lefebvre’ilt. Millises võtmes lähened Lefebvre’i filosoofiale?
Lefebvre kerkib seoses transduktsiooni uurimisega esile juba iseenesest, kuna ta kasutab korduvalt seda mõistet. Ta annab esimese vastuse küsimusele, mida tähendab sõna „transduktsioon” ja kuidas võiksime läheneda sellele mõistele kunstilisest küljest. Ühes oma tekstidest kirjutab ta transduktsioonist kui tagasissidest (feedback) mõiste ja mõtlemise ning empiirilise valla vahel. Mina lähtusin sellest lähenemisest, st transduktsioon on nagu tagasiside või feedback mõtte ja selle vahel, kuidas seda mõtet reaalselt elus organiseerida, muuta mõte millekski eluliseks ja kontseptuaalseks, käega katsutavaks. Lefebvre osutab laiemaltki, et tranduktsioon on ühendus meie mõtte- ja tundevalla vahel. Kui räägime minu kehalistest kokkutõmmetest näiteks teose „Kokku õmmeldud” („Cosidos”) puhul, siis see on justkui seesama empiiriline osa, millest Lefebvre räägib, ja tagasiside kaudu võtab see kõlarite vormi. Lefebvre’i tähtsus minu jaoks on natuke ka selles, et tema filosoofia õigustab minu töötamise viisi, kunstis tegutsemise vormi.
Mõistan Lefebvre’it nüüd paremini kui enne. Varem suhtusin temasse kui sotsioloogia väljal tegutsevasse autorisse. Nüüd suudan tema mõtet näha kunstniku silmadega ja sellisel kujul omandab see palju rohkem tähendusi.
Transduktsiooni mõiste kunstiväljal pole siiski veel päriselt juurdunud. On autoreid, kes seda kasutavad, nagu Miguel Arce, kes on ühtlasi minu väitekirja juhendaja ja Hispaania tunnustatud helikunstnik. Transduktsiooni mõiste on tal kindlasti käibel ja seda kasutavad teisedki, kuid doktoritööd kirjutades pead otsima allika, kust see mõiste pärineb. Sellega olemegi kännu taha toppama jäänud, sest need tähendused, mille sotsioloogia, bioloogia ja tõsiteaduslik maailm sellele mõistele on andnud, käivad selle mõistega kaasas. Eriti veel praegu, kui töö käib vaktsiinide arendamise, molekulide ja kõige sellega seonduva transduktsiooni vallas. Kui tahta tuua see mõiste üle kunstilisse valda, tuleb meil hoolikalt tähele panna erinevate autorite tõlgendusi ja üks neist, kes minu doktoritööga haakus, oli Lefebvre, ehkki ta käsitleb sotsiopoliitilist valda, linnaruumi. Sattusin lugema ühte osa tema raamatust „Õigus linnale”, kus oli pisike lõik transduktsioonist. See on intellekstuaalne operatsioon, mida me teeme, et muuta intellektuaalne materjal mõisteks, millekski käega katsutavaks, võimalikuks objektiks, nagu tema seda nimetab, kuid teoreetiline objekt ongi juba võimalik objekt. Minu teoreetiline objekt on need emaka kokkutõmbed, miski tundeline, mida on reaalselt tunda, miski, mis on füüsiline. Minu võimalik objekt teose „Kokku õmmeldud” puhul näiteks on kõlarid. Kui räägime teosest „Aplausid” („Aplausos”), siis on teoreetiline objekt karantiin ja see aplausi heli ning võimalik objekt on aplauside kõver tikituna lõuendile, mis viitab kelladele erinevates lennujaamades ja ühistranspordi suurpeatustes. Põhimõtteliselt on see katse tuua teiste valdade mõistelist keskkonda üle kunsti ja on täiesti põhjendatud seda sel viisil teha.
Mida transduktsioon sulle sellist pakkuda saab, mida tõlkimine ei paku?1
Transduktsioon ja tõlge pole üldsegi samad, õigupoolest polegi neil midagi ühist. Transduktsioon on mingi seisundi muutumine millekski muuks. Tõlkimine on millegi teisendamine, modifitseerimine, tegemaks seda arusaadavaks teises keeles. Transduktsiooni eesmärk ei ole see, et keegi midagi mõistaks, see on ikkagi seisundi muutus ja sellest saab aru ükskõik millises keeles. See, mida mina teen, peaks olema mõistetav kõikides keeltes. Ma ei tõlgi teost selleks, et see võiks teises keeles evida teist tähendust. Tõlkimisega otsime pigem määratlust, mida ma osaliselt ka oma teostega otsin. Sõnaraamatu järgi on tõlkimine tegevus, mille käigus tõlgendatakse ükskõik millise keele teksti tähendust teise keele kontekstis. See tähendab kõnelda teises keeles sellest, mida sa teed. Seega, kui ma teeksin oma töödest tõlke, muunduks midagi selle käigus ehk looksin olukorra, kus mitte keegi ei saaks haarata algselt töösse sisse kirjutatud tähendust. Transduktsioon on seisundi muutumine ja see on arusaadav ükskõik millises keeles. Selle mõistmiseks pole tarvis midagi eraldi selgeks teha. Minu kõlarid on täpselt needsamad kõlarid ka sinu riigis ja see, millest teos kõneleb, on ühe naise tundmus sünnituse hetkel, mis on samuti sama igal pool. Ükskõik kas sünnitus toimus keisrilõikega või loomulikult, ükskõik kas sünnitas asendusema, sest sinul polnud see võimalik, ükskõik kas oled mees, kes otsib endale kaaslast, sest muu hulgas soovid last. Pole tarvis midagi tõlkida, see kõik on seal protsessis juba niigi kirjas. Seega, need kaks pole samad, eks ole?! Transduktsioon, ma rõhutan, on seisundi, oleku muutus, kuid selle päritolu või esmane allikas jääb alati samaks. Ainus, mis muutub, on vorm. Transduktsioon soosib samal ajal kohandumust — et keegi, kes ei mõista sinu keelt, jõuaks ikkagi selle teksti või selle teose mõistmiseni.
Transduktsioon on meetod. Milline on siis see tulemus, mida lõpuks otsid?
Transduktsioon on tõepoolest meetod, nagu sa ütled. See on see vorm, mille kaudu jõuan lõpliku teoseni, selleni, mida ma otsin. See on see, mida ma taotlen transduktsiooni või mitmete transduktsioonide kaudu. Vahel ma ei jõua teoseni ühe transduktsiooniga, vaid pigem on see transduktsiooni transduktsiooni transduktsiooni transduktsioon, kuni jõuan rahuldava tulemuseni. Otsin läbi seisundimuutuste seda miskit, mida tahan väljendada; tahan aru saada, kuidas võin selle füüsiliseks muuta nii, et see jõuaks teise inimeseni. Kuidas teha nii, et keegi näeks oma silmadega ja kuuleks oma kõrvadega neid emaka kokkutõmbeid, mida mina kogesin sünnitusel ja mis on sööbinud minu mällu graafiku kõverate kaudu paberil? Kuidas teha nii, et inimene näeks neid kokkutõmbeid, ilma et see oleks lihtsalt üks salvestus minust sünnituse hetkest ja sellest, kuidas ma kannatan ja higistan. Tähendab, seda ma otsingi, et keegi võiks jõuda sellise kohtumiseni: näha, kuulda, tunda, panna end minu asemele. Lõpuks, nagu oleme eelnevalt rääkinud, loon või mässin end sellesse põhjusel, et soovin läbi nende protsesside end tervendada. Tahan tunda end taas emana, naisena, sest kaotasin selle tunde ühel hetkel sünnituse järel, ja tahan, et läbi selle töö, milleks on transduktsioonide loomine, nägemaks seisundite muutusi ja seda, kuhu võin nendega jõuda, võiksin taas tunda end aktiivsena, tunda end liikumises, tunda, et minu pea ja keha on taas ühenduses, ja paraneda, ravida end terveks. Asi polegi selles, et ma otsiksin midagi konkreetset — ma otsin paljusid asju, otsin seda, et jõuda teieni, jõuda vaatajani, ravitseda iseennast, hoida head mälestust millestki, mis tegelikult oli halb, sest see hetk oli trauma. Seega, ma ei otsi mitte midagi ja ma otsin kõike.
Miks helikunst kui termin pole aktsepteeritav?
Tegelikult leidub inimesi, kes ütlevad, et see o n aktsepteeritav. Helikunst on mõistena omal kohal, aga probleemid seisnevad tõlkes, see termin on võetud otse inglise keelest. Hispaaniakeelse tõlkega juhtub sama asi, millest enne rääkisin. Transduktsioon pole sama, mis tõlge, sest tõlge teostab mingisuguse muutuse, aga meil pole muutust tarvis, tahame, et see oleks seesama. Ingliskeelse termini sound art tõlkimise asemel hispaania keelde, umbes 1970. või 1980. aastate paiku, kui ma ei eksi, võeti see toorlaenuna lihtsalt üle: seega sound art, helikunst (arte sonoro). „Helikunst” (arte sonoro), see sõna on nii jõuline, et tundub, nagu seaks see meid, kunstnikke, muusikutest ülemaks. Mina arvan, et see mõiste ei peaks olema selline, mis meid tülli pöörab. Lõpuks võib ju muusik olla heliga tegelev kunstnik, tegelikult on ta ju heliga tegelev kunstnik juba nullpunktist alates. See, mida meie teeme, on heliga töötamine, me ei loo helisid, et neist saaks muusika. Meie töötame heliga, märkame, mida heli võib pakkuda. Siiski on tõsi seegi, et vahel toodame ka ise helisid, kuid mitte selleks, et see heli olekski kunst, vaid sellepärast, et see pitseerib paljusid teisi protsesse. Olen oma teost ette valmistades pidanud aru muusikuga, et temaga koostööd teha — et tema teeks selle heli, sest tema on see, kellel on pädevus selle teostamiseks sel viisil, nagu mina tahan, et see oleks transdukteeritud. Ma oleksin võinud teha mingi transduktsiooni neist andmetest omal intuitiivsel moel, kasutades arvutiprogrammi, ilma et oleksin muusikast midagigi teadnud, ja sellest oleks tulnud midagi sellist nagu tuli „Meie kulg udus” („Nuestro momento de niebla”). Ma siiski ei tahtnud, et see nii oleks, ehk siis mõistan, et „helikunst” kui tõlgitud mõiste annab meile omamoodi justkui jumala staatuse ja me peame sellelt pjedestaalilt alla tulema, olema pisut tagasihoidlikumad, ütlema, et oleme heliga tegelevad kunstnikud, need heliga loojad või loovisikud, kes toimetavad helidega, et neist sünniksid kunstiteosed, mitte niivõrd helikunstnikud. Mina tunnen end palju mugavamalt, kui mind mainitakse heliga tegeleva kunsti kontekstis, mitte ei nimetata helikunstnikuks. Probleem on aga selles, et me ei saa end sellest terminist lahti haakida. No teed näiteks Instagrami-postituse ja kirjutad #helikunstnik või #helikunst. Oleks ju kohmakas kirjutada #heliga tegelev kunst. Lõpuks peame õppima selle mõistega koos elama.
Muusikalise kvaliteedi asemel on sinu teostes tähtsal kohal heli omaduste väljapanek2. Samuti on sinu teosed omamoodi eelmuusikalise seisundi otsing, nagu sümboolne maailm oleks kõige selle aluspõhi, mis hiljem viljub muusikana.
Jah, see on tõsi, et lõpuks on see sümboolse ilma otsing. Töötan hetkel andmetega, otsimaks nende sümboolset taasesitust. Selle seisundi, selle hetke, selle tunde taasesitust, mis mul oli. Oma kunstnikuks saamise teekonnal sain lõpuks aru, et töötan palju iseenda hetkedega, sellega, kuidas ma end tunnen, millega praegu pean toime tulema. Otsin seda, et minu töö oleks väärtuslik, et võiksin ennast ennistada, näidata maailmale oma väge. Mässumeelsuse hetkel asusin maalima südamete ja maksadega pilti. Nüüd, selle asemel, et lukustada end tuppa ja nutta kõige selle pärast, mis minuga juhtus, ajan pea püsti ja asun seda kogemust läbi käima. Arvan, et see on nüüd tehtud. Ehkki minu uurimustöö protsess pole veel läbi, on mul lõpuks selline teos, mis tõestab mulle, et halvast kogemusest on võimalik võtta midagi kaasa ja proovida oma tööst pelgupaika otsida. Sel moel ei olegi see enam töö. Pühendumine tööle, näiteks kivi tahumisele, avaliku korra hoidmisele, akadeemilisele kutsumusele, aitab eemalduda sellest hetkest, milles sa oma isiklikus elus oled. Aga minu töö on täpselt selline, minu töö on luua ja põgeneda selle loominguga kunsti sisse. Proovin end otsida, loodan end ravitseda, üritan üritada. Põgeneda natuke heli kvaliteedi eest, sest see, mida ma otsin, on hoopis miski muu. Mind huvitab rohkem võib-olla selle hetke taasesitus, ehkki ma esitan seda salvestatud heliga või taiesega, mis toodab heli. Arvan, Enriko, et sul on selle sümboolsuse mõttekäiguga õigus.
Tore, et lõpuks tuli ikkagi pinnale sümboolsuse idee, see, et kõik tehtu sõlmib ennast kokku sümboolses kihis. Et põhitähelepanu ei ole muusikal või helil, vaid nende taga on veel teinegi maailm.
See on kontseptuaalne kunst, kunst kontseptsiooniga. Praegu on see üks ema, kes proovib hüüda maailmale kunstilises vormis, et temagi on lapse ilmale toonud, olgugi et keisrilõikega. Et sünnitamine keirilõikega on ikkagi sünnitamine, et sünnitada keirilõikega tähendab olla ema ja et sellepärast ei ole ma vähem ema kui teised naised. See on üks asi, mille järele see teos kisendab. Teine asi on see, et ühendust ema ja lapse vahel ei saa katkestada nabanööri läbilõikamisega. See seotus ulatub teispoole nabavääti.Laps hakkab elama oma elu pikkamisi eraldudes, kuid jääb alati emaga seotuks sümboolsel viisil. See on mäng nende sõnadega, mis sulle väga meeldivad: sümboolsus, sümboolne vald. Näiteks teoses „Kokku õmmeldud” on kõlar, mis on ema, ja kõlar, mis on laps, ja need toimivad kooskõlas, sümboliseerides seda hetke, kui need tõepoolest koos kõlasid, sest ma kuulsin iseennast koos oma lapsega seal sünnitustoas. Pealegi, need kõlarid on ühendatud uue nabanööriga, mis samuti viitab ema ja lapse seosele: toru, kus jooksevad kaablid. Ma tunnetan seda ühendustoru ja minu teoses on see toru nabaväät, mis ühendab ema ja last selle vahenduskastiga, mis asub kõige keskel. Need on kõik sümbolid, Enriko!
Vestelnud ENRIKO MÄSAK
RAQUEL RUIZ FRAILE (snd 1989) on Hispaania põhjarannikult Kantaabriast pärit kunstnik, kes keskendub peamiselt foto ja heliga seotud kunstivaldkondadele. Teda iseloomustab süstemaatiline, peaaegu loodusteaduslikku täpsusse kalduv uurimismeetod. Ühe vähesena terves maailmas tegeleb ta sihiteadlikult transduktsiooni kohandamisega kunstiväljale. Tänavusel „Tartu interdistsiplinaari“ festivalil, mis toimub 23.–27. VIII 2022 Galeriis Pallas ja Tartu Uues Teatris, näeb Raquel Ruiz Fraile kõige uuemat teost ja doktoritöö osa „Cosidos” („Kokku õmmeldud”), mis festivali iseloomule vastavalt põimib erinevaid valdkondi orgaaniliselt üheks tervikuks. Teoses on lahutamatud heli ja selle tekitamise viis, mis mänglevad nii graafiliselt, auditiivselt kui ka sümboolselt, ületades oma piire ja pakkudes niimoodi laiendatud kunstikogemust.
Viited:
1 Tegemist on muu hulgas sõnademänguga. Sõnad „transduktsioon” ja „tõlge” kõlavad hispaania keeles väga sarnaselt (transducción — traducción).
2 Tegemist on taas osaliselt sõnademänguga. Sõnaühendeid „muusikaline kvaliteet” (calidad de música) ja „heli omadus” (cualidad de sonido) kasutatakse enamasti vastupidistes paarides: „muusika omadus” ja „heli kvaliteet”.
