MÄNGIDA VÕI MITTE MÄNGIDA
November, 2022„Kalev”. Režissöör: Ove Musting. Stsenaristid: Mehis Pihla, Martin Algus, Ove Musting. Operaator: Rein Kotov. Helilooja: Mihkel Zilmer. Peaprodutsent: Pille Rünk. Kaasprodutsent: Maria Avdjuško. Kunstnik: Tiiu-Ann Pello. Kostüümikunstnik: Mare Raidma. Helirežissöör: Matis Rei. Monteerijad: Rein Kotov, Jaak Ollino jr. Osades: Jaak Salumets — Mait Malmsten, Aivar Kuusmaa — Reimo Sagor, Riho Soonik — Priit Võigemast, Ivo Saksakulm — Ott Kartau, Rauno Pehka — Veiko Porkanen, Margus Metstak — Kristjan Sarv, Gert Kullamäe — Mihkel Kuusk, Andrus Nagel — Siim Maaten, Aleksandr Karavajev — Arturs Putninš, George Jackson — Howard Frier, Tiit Sokk — Jonathan Peterson, Aivar Toomiste — Rauno Polman, Marek Noormets — Mathias Einari Leedo, Sergei Babenko — Jekabs Reinis jt. Mängufilm, värviline, kestus 94 min. ©Allfilm, ©Ugri Film. Esilinastus: 23. IX. 2022.
Nagu teistegi tõsielulistel sündmustel põhinevate filmide puhul jaguneb ka „Kalevi” vaatajaskond kaheks: need, kellel oli vanuse tõttu võimalik Kalevi kossumeeskonna Nõukogude Liidu meistri tiitlile vahetult kaasa elada, ja need, kes seda teha ei saanud. See on igati normaalne jaotus ja kehtib kõikide sündmuste puhul. Et sündmus ise toimus nüüdseks juba 31 aastat tagasi, võib ilmselt väita, et Eesti elanikkond tervikuna jaguneb selles kontekstis samuti kaheks, ütleme siis, et nagu klassikalisel pallimängu trennialguse soojendusel satsid tehakse: vanad ja noored.
„Noortega” on meie juhtumi puhul lihtne, nemad võtavad kõike samamoodi nagu vanem põlvkond „Viimset reliikviat” — kui fiktsiooni. Jah, põhitegelased Aivar Kuusmaa, Gert Kullamäe ja Jaak Salumets on praegugi kenasti pildil, aga spordi puhul on paraku nii, et kui ei ole ise vahetult kogenud, siis intellektuaalsel tasandil kokku pandud pilt võib n-ö juriidiliselt küll õige olla, aga asja tegelik tähendus ja hetke mõju jääb ikkagi tabamata. (Nii pole praegu enam elavate kirjas inimesi, kes oleksid ise kogenud Georg Lurichi tähendust eestlastele üle saja aasta tagasi.) Niisiis saame taas kord tõdeda, et statistika ja tulemus protokollis on spordi üks osa, aga emotsioon ja sellega kaasnev „miski” hoopis midagi muud. Ja et see „miski” on inimestele naha vahele pugemisel oluliselt tähtsam kui kuldmedal kui selline.
Korvpalli-Kalevi lugu töötas terve nõukaaja inimeste emotsioonidel, mitte ratsionaalsel mõtlemisel. Kalevi võrkpallimeeskond oli samadel kümnenditel enam-vähem samal tasemel, 1968. aastal tuldi Liidu meistrikski, aga tavainimesed rääkisid korvpallist, mitte võrkpallist. Spordiinimesed olid muidugi kõigega kursis, aga neid on oluliselt vähem laiast massist, kes teeb, teleterminit kasutades, reitingut.
„Kalev”, 2022. Režissöör Ove Musting.
Kaader filmist
Filmi tegevus algab 1990. aasta suvel. Sellesse aega olid kokku jooksnud mitmed väga olulised sündmused: Nõukogude Liidu lagunemine käis täie hooga; sõna oli juba peaaegu vaba; rahvustunne oli A ja O; Erika Salumäe ja Tiit Sokk olid kaks aastat tagasi tulnud Soulist kuldmedalitega; Kalevi korvpallimeeskond liikus jätkuvalt tõusvas joones; mõned nõukogude sportlased olid juba saanud ihaldatud mängukohad (teenistuse) välisklubides.
Kuna siinkirjutaja oli filmis kujutataval ajal 21-aastane, elus oma kohta otsiv hilispuberteetik, võib sündmuste tagantjärele meenutamisel tekkida nihkeid, millega mõnel toona teistsuguses vanuseetapis oleval inimesel võib tekkida kohe soov polemiseerida. See on igaühe täielik õigus. Samas oli siinkirjutaja, ja on seda jätkuvalt (vähemalt enda arvates), suhteliselt maksimalistlik kossupede (NB! tegemist on spordiskeenel eranditult positiivse alatooniga terminiga), kes soovib, et aktsepteeritaks ka tema õigust mäletada asju nii, nagu need talle tunduvad. Vaadates sedavõrd suurel määral minu enda isiksuse kujunemist mõjutanud tegelaste, sündmuste ja nimedega filmi, on võrdlusmoment paratamatu ja ajaloolisest tõest kaugenemine sellevõrra sügavama jäljega.
Pakun siinkohal paar seletavat lõiku sündmustele, mis filmis pikemat „eetriaega” saavad, aga mis ehk nooremale publikule mõeldes võivad veidi lisaselgitusi vajada.
Filmis liitub Sergei Babenko meeskonnaga otsustava hooaja eel. Tegelikult toimus see aasta varem ja tollases Noorte Hääles oli elav diskussioon, kas tema Kalevisse toomine oli toonast õrna aega arvestades ikka õige samm. Nii Babenko kui varem saabunud Aleksandr Karavajev ei olnud Kalevi ja kossusõprade jaoks sugugi esimesed Venemaalt toodud pallurid, kes tuli oma maailmapilti ära paigutada. Kümmekond aastat varem toodi siia „korvialust tugevdama” Viktor Viktorov ja Rašid Abeljanov, umbes samal ajal ka veidi lühemad Vjatšeslav Filatov ja Mihhail Žulanov.
Tulenevalt ajast arutati siis ajalehtedes küll Kalevi edu ja ebaedu põhjuste üle, aga mitte teemal, kas Kalev on rahvuslik meeskond, st eestlaste oma, või mitte. Venemaalt pikkade mängijate siia toomine oli pigem norm, sest, nagu ütles ka filmis Rain Tolgi kehastatud ajakirjanik: „No võita tahaks!”
Ametlikus kirjasõnas oli Kalev kogu nõukaaja lihtsalt üks üle keskmise edukas spordimeeskond, inimeste hinges aga suure sümbolväärtusega rahvusprojekt. Ja kui „ajakirjandus” tõesti ajakirjanduseks muutus, saigi just seetõttu püstitada avalikult küsimuse, kas Kalev ajab lihtsalt kossuasja või midagi suuremat. Ja kui suuremat, siis kas kõik vahendid on lubatud ja „meile” vastuvõetavad. Ja et kas peale meie, eestlaste, saab keegi üldse meie asja ajada.
Tallinna Kalevi triumf 1991. aastal Nõukogude Liidu meistrivõistlustel. Taavi Reigam, Sergei Babenko, Tiit Sokk, Aivar Kuusmaa ja Margus Metstak.
Üks, mis on filmis kenasti suureks mängitud, on korvpallurite soov saada tegelikult suure mängu juurde. Olgem ausad, nii 70-ndatel kui ka 80-ndatel tähendas tippsportlaseks olemine muu hulgas ka valitute hulka kuulumist. See tähendas ka aeg-ajalt mõnda välisreisi koos võimalusega kaubanduslik-rahanduslikke suhteid arendada. Näiteks kaasa võetud viina müüa, nende eest teksaseid osta ja need siis omakorda tagasi jõudes rohkete rublade eest maha müüa. Tuntus Eestis andis tavainimesega võrreldes suuremaid võimalusi saada korter, autoostuluba (ma ei ole kindel, kas ka see termin tänapäeval juba lahtiseletamist ei vaja) või kas või moodsamaid riideid. Jah, tuli käia ka Sverdlovskis ja Novosibirskis, aga sellegi kannatas ära, kui teadsid, et hooaja lõpul ootab sind sõit Soome Kotkasse. Kümnendivahetusel olid mitmed Nõukogude Liidu koondislased, sh leedulased, juba välisklubides, mis oli ikkagi mitme rahaühiku ja just õige raha tõttu kõrgem tase kui veel toonane Nõukogude Liidu rublaliiga. Ja et välismaale saada, tuli mängida, mitte mittemängida, nagu dilemmana filmis kogu aeg taustaks kajab.
Jaak Salumets ja Aivar Kuusmaa.
Lembit Peegli fotod
Tänapäevane pallimänguliigade toimimine on üles ehitatud kodus ja võõrsil mängimise süsteemile. Mis tähendab, et iga meeskond saab iga vastasega korra või kaks kodus mängida ja käib igal vastase väljakul sama palju külas. Reeglina lõpeb pallimängu hooaeg play-off-süsteemis väljalangemismängudega, mis Nõukogude Liidu meistrisarjas said tavaks alles 80-ndate teisel poolel. NSVLi meistrivõistlustel oli kasutusel miniturniiride süsteem, kus mitu meeskonda ühes linnas koos oli ja kus siis omavahel läbi mängiti. Seetõttu oli oma silmaga Kalevi mängude nägemine hooaja jooksul erakordne sündmus, mis omakorda tõi kaasa piletite suure defitsiidi ja harvast vahetust kokkupuutest tuleneva salapära ning legendiloome. Enamus Kalevi kohta käivast teabest tuli läbi ragiseva raadioaparaadi, Gunnar Hololei reportaažide vahendusel. Mälu järgi väidan, et kaua aega näitas ETV vaid kodumänge; aeg-ajalt sai midagi näha toonasest Kesktelevisioonist või — NB! — Leningradi TVst (isegi selline asi oli olemas ja vähemalt Tallinnas nähtav).
Filmi üks keskseid momente, Moskva Dünamole hooaja alguses kaotamise eest raha maksmine on lugu, mida keegi osalistest otseselt ei eita, aga ma ei ole lugenud kuskilt ka „erakordselt avameelset” kirjeldust toimunust. Vastavasisulise küsimuse peale muiatakse tavaliselt kergelt, aetakse juttu siit ja sealt, aga seda, kes kellele raha täpselt üle andis, ma veel kuulnud ei ole. Väidetavalt olla üleantud summa olnud muul põhjusel kaasas ühel mängijatest. Suurte prillidega tegelane Heino Jürviste (Margus Jaanovits), kes filmis on välja mängitud plaani initsiaatorina, oli Kalevi meeskonna toonane massöör, lisaks ka kõva asjataja ehk „ärikas” selle sõna toonases kõige otsesemas tähenduses. Jürviste suri juba 35-aastaselt, neli aastat pärast meistritiitli võitu.
„Kalev”, 2022. Gert Kullamäe — Mihkel Kuusk ja Rauno Pehka — Veiko Porkanen.
Eelöeldu on puhas tausta lahtiseletus korvpalliloo pinnalt ja kindlasti võiks samasuguseid seletusridu kirjutada filmis jutuks olevate ajaloosündmuste kohta. Nii, nagu „Nimed marmortahvlil” kujundab olulisel määral seda, kuidas me mõtleme vabadussõjast ja „August 1991” taasiseseisvumise ajast, saab „Kalevist” tõenäoliselt meie spordiloo ühe väga olulise episoodi raamatusse raiuja: et kõik oli nii ja ainult nii ja üldse mitte teisiti. Et Jaak Salumets oligi täpselt selline, nagu teda mängis Mait Malmsten (väga hästi mängis, 12 punkti 10-st) ja Aivar Kuusmaa just selline, nagu teda kujutas Reimo Sagor. Kuigi nii leebet Kuusmaad nagu filmis ei ole vist keegi kunagi kohanud. Aga Kristjan Sarve kehastatud Margus Metstaki kehahoid ja kõnnak väärivad eriauhinda, nagu ka Priit Võigemasti Riho Soonik ja „Sonna” oskus tagaplaanil asjatada.
„Kalev”, 2022. Jaak Salumets — Mait Malmsten.
Kindlasti on huvitav jälgida „Kalevi” edasist saatust, sest väljaspool Eestit saab vaadata seda filmi neutraalse pilguga. Eestlasena, isegi kui sa pole üldse kossu- ega spordisõber, on see võimatu; liiga palju on seoseid, peaaegu kõik põhipersoonid ja nende hilisem elukäik on meile teada ja isegi kui spordiuudistel silma peal ei hoia, jõuab Kullamäe-Kuusmaa-Salumetsa hilisem tegevus mingit rada pidi meieni. Neutraalsel välismaisel kinopublikul puudub tegelastega isiklik emotsionaalne kontakt, nemad vaatavad Taganrogi dušširuumi tilkuvat kraani, reljeefset KGB-klemmi, ja ühendavad selle oma teadmistega Nõukogude Liidu ajaloost 90-ndate alguses ja üleüldse. Ilmselt (kui nad ei ole just kossufännid) ei tea nad ka seda, et too vuntsidega tagamängija, kes ütleb mängu jooksul vaid ühe sõna: „Rist” ja on filmis kõrvalkõrvaltegelane, oli sel hetkel meeskonna ja tegelikult terve Eesti korvpalliajaloo tituleerituim mängija, olümpiavõitja Tiit Sokk. Mis oligi siinkirjutaja jaoks (kes, meenutame, on once a kossupede, always a kossupede) filmi kõige raskemini seeditav nihe võrreldes tegelikkusega. Mitte see, et filmi Kalevi spordihalli tablool olev Spordiseltsi Kalev logo ei olnud toonase kossu-Kalevi logo ega toona üldse veel eriti esil. Ega mitte ka see, et toona olid väljakunurkades põrandal kolmekümne sekundi tablood (jah, siis oli rünnakuaeg 30, mitte 24 sekundit nagu praegu). Ega ka see, et raadioreporter tegi ülekannet pika varrega mikrofoniga ja ilma kõrvaklappideta. Ega ka see, et kohati on tegelaste tekst kunstlikult paatoslik ja ma võin anda pea, et kossusootsiumis ei tuleks keegi selle pealegi, et kombinatsioonide nimed mõeldakse välja time-out’ide käigus ja et kui jõutakse ühele kombinatsioonidest nimeks panna Pea, siis ütleb filmi-Kullamäe sügavmõtteliselt, et „see tähendab meie tarka pead”. Aga need näited kuuluvad kategooriasse „väga heatahtlik ving” ja olgu ta siis minupoolseks kättemaksuks filmi tegijatele selle eest, et spordiajakirjanikest on, nagu filmides ikka, kõrgema kategooria jobud tehtud.
„Kalev”, 2022. Riho Soonik — Priit Võigemast ja Jaak Salumets — Mait Malmsten. Kaadrid filmist
Film tervikuna on ikkagi väga äge, kellele retro-, kellele spordi-, kellele ajaloovalikute film. Liigitus pole üldse tähtis ja isegi kui Oscari-rallil väga kaugele ei purjetata, siis oma koha eestlaste teleprogrammis saab see film igal juhul. Ise pakuks, et kuna riiklikud tähtpäevad, jaanilaupäev ja 1. jaanuar on juba kultusfilmidele reserveeritud, võiks „Kalevi”-päevaks saada näiteks 1. mai. Paned päeval kartuli maha, siis saun ja siis nostalgiaõhtu Salumetsa ja Soonikuga. Vanakooli mehed räägivad mälestusi, noorem põlvkond muigab heatahtlikult kõrval ja guugeldab telefonist, mis võis olla Salumetsa ja Leningradi Spartaki peatreeneri silmatorkavalt erilise suhte põhjuseks.
