KRIITIKA-AASTA KOMMENTAARIKS

Aprill, 2021

Avaveerg

Kirjutan neid ridu Reet Neimari nimelise teatrikriitika auhinna 2020. aasta žürii liikmena, kuid mu jutt väljendab üksnes isiklikku arvamust ega pruugi kajastada teiste žüriiliikmete seisukohti.  

Mulluses kriitikas hakkas silma mitu rõõmustavat suundumust. Tavapärasest rohkem said või võtsid sõna aastaauhindade žürii liikmed ning mitte ainult põgusates kommentaarides, põhjendamaks laureaatide valikut, vaid põhjalike valdkonna ülevaadete vormis. Põneva ja vajaliku algatusena näis TMK metakriitika artiklisari. Kahjuks ilmus ses rubriigis vähe tekste ja nendegi tase jäi ebaühtlaseks — ehk jätkub ja elavneb kriitikaalane mõtiskelu ajakirja veergudel edaspidi. Värske ja isepäine nähtus on kriitikaauhinna pälvinud Eero Epneri Karini ja Marko sari¹, mis peegeldab teatrikunsti arenguid ja selle kohta sotsiokultuurilisel väljal fiktsionaalses raamistikus. Epneri tekstid on mitmekordselt kodeeritud nagu kunstiteosed, neis on poeesiat ja irooniat, mida ei anna ühesteks teesideks tõlkida. Selle taga, kuis Karini ja Marko lugudes kohtuvad detail ja üldistus, banaalsus ja ülevus, viirastub Undi „Sügisballi” õilsalt dekadentlik vari. Loodetavasti ei tähista auhind artiklisarja kui lõpetatud tervikut ning Epneri sissevaated Karini ja Marko teatri- ja eraellu jätkuvad.

Eesti teatrikriitika maastik on lähenemisviiside poolest sümpaatselt paljutine: mõtteliselt võiks selle ühes ääres paikneda Pille-Riin Purje oma haruldase tähelepanelikkusega näitlejatöö nüansside suhtes ning võimega tõlkida vahetuid subjektiivseid tajumusi ja rikkalikku teatrimälu poeetilisse kujundikeelde, teises servas aga Valle-Sten Maiste ja Meelis Oidsalu, kes küsivad jõuliselt ja järjekindlalt teatri ühiselulise funktsiooni ja sotsiaalse vastutuse järele. Mõlemad lähenemised on vajalikud ja väärtuslikud, teatrit ergastavad: nii kunstiteose vaatlemine tema omas mahlas kui suhetes vahetu ajaümbrusega.

Teatrist mõeldakse ja kirjutatakse intensiivselt: kriitikažürii artiklite koondnimistus² oli 2020. aastal 434 kirjutist. See nimekiri sisaldab üksnes arvustusi ning ülevaate- ja probleemartikleid, lisaks ilmuvad esietenduste eelkajastused, teatritegijate intervjuud jne. Uuslavastuste retsensioonide ja ülevaateartiklite vähesuse üle pole mingit põhjust nuriseda.  Kriitikaauhinna nominendi Riina Oruaasa kaks kirjutist³ on näited sellest, et ka niivõrd hästi sisse töötatud žanre nagu uuslavastuse päevalehearvustus ja festivaliülevaade saab täita teoreetiliselt ja kultuurilooliselt tiheda, lugejat valgustava ja samas üldarusaadava sisuga.

Retsensioonide ja ülevaadete kõrvale igatsen selge ja värske rakursiasetusega üldistusi, mis tooksid esile seoseid üksikute kunstiteoste vahel ning miks mitte ka laiemalt kultuuris ja ühiskonnas toimuvate protsessidega, olgu ühisnimetaja siis teema või poeetika tasandil. Iseäranis harva püütakse kahte tasandit seostada — just seda teeb nominent Valle-Sten Maiste artiklis „Elu, mis on hooliv ja aus nagu Ansip ning truu nagu Leslie Da Bassi naine”⁴, mis uurib kapitalistliku realismi käsitlemist postdramaatilises teatris ja omandab lausa ajastudiagnostilise haarde.

Kahetsusväärselt soikuv žanr on ühe näitleja, lavastaja, kunstniku või trupi loometee lähivaatlus. Portreeartikleid ilmus vähe, ent need kõik on peenekoelised ja paeluvad: Pille-Riin Purje tundlikud peegeldused Jaan Rekkori⁵ ja Aleksandr Ivaškevitši osatäitmistest⁶, Eero Epneri üldistusjõuline juubelijutt Gert Raudsepast⁷, Heili Einasto pilguheit Tiit Helimetsa tantsijateele, pikituna portreteeritava enda ja välisajakirjanduse tsitaatidega⁸, Valle-Sten Maiste kokkuvõte Priit Pedajase 2019. aasta lavastajatöödest⁹. Kriitikaauhinnale oli nomineeritud Luule ja Eero Epneri käsitlus Ene-Liis Semperi loomingust¹⁰ , tema loomelaadile vastav interdistsiplinaarne analüüs, mis valgustab teatri- ja tegevuskunsti hämaraid ning põnevaid piirialasid.

Teatriprotsessile tuleks küllap kasuks, kui teoreetikute-praktikute piir oleks läbilaskvam, st kui teoreetikuid kaasataks sagedamini lavastusprotsessidesse ning praktikud analüüsiksid avalikult teiste töid ja väljaüleseid probleeme. Vaatepunktide vaheldamine avardab tajuvälja, ergutab loovust, empaatiatki. Üks süstemaatilisemaid ja säravamaid piiriületajaid on kriitikaauhinna nominent Kaja Kann¹¹, kes hoomab tundlikult etenduskunsti ja nüüdistantsu väljendusvahendeid ega pelga polemiseerida selle üle, kuidas ja milleks neid kasutatakse.

Tantsumaastikult toob intrigeerivaid teateid Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liidu online-väljaanne TantsuKuukiri¹², kust leiab probleemartikleid, ajalooekskursse ja praeguste loojate enesepeegeldusi. Kokku tekib mitmekesine ja hariv sissevaade nüüdistantsu käekäiku. Ehk kuluks sõnateatrile ja etenduskunstile ära sarnane, poolenisti gerilja-väljaanne, kus valdkonna suundi süvitsi ja vabalt, mahu- ja žanripiiranguteta arutada? Tõhusalt teatrimõtet edendanud Thespis ja NO99 ajakiri igatsevad järge.

Kirjalike tekstide kõrval napib väljundeid suulisele ja spontaansele kriitikale, vahetule diskussioonile. Õnn, et tegutseb „Teatrivaht” — see Vikerraadio eetrist podcast’i-formaati kolinud vestlussari on õieti ainuke järjepidev teatrisaade, mis ei tegele kultuuriturundusega, vaid analüüsib teatris toimuvat. „Teatrivahi” kirglik ja mõtteselge, mõnikord faktitäpsusest ülekihutav, kuid eriarvamusi austav debatt mõjub kiratseval ühiskondlikul foonil suisa kosutavalt. Ainus, mida soovida, on see, et teatrivahtide ring oleks sooliselt ja vanuseliselt avaram (Hedi-Liis Toome ja Lea Tormis on püsiesinejate Madis Kolga, Valle-Sten Maiste ja Meelis Oidsalu kõrval võrdlemisi harvad külalised) — nii saaks vaatenurkade erinevus küllap veelgi külluslikum.

Päevakriitikat järjepanu lugedes hämmastab arvustustes lokkav leebus. Otsekoheseid hinnanguid välditakse või mahendatakse, püüdes mõista ja õigustada peaaegu iga kunstilist valikut (või selle tegemata jätmist). Kohati tundub, nagu oleks teatritegemine midagi iseenesest õilsat ja tänuväärset. Usun minagi, et tänutunne on loov ja kaunis seisund ning hinnangule võiks eelneda mõistmispüüd, kuid vahel kahtlen, kas tänulikkus võimaluse eest viibida teatrisaalis ei tuhmista kunstialast nõudlikkust. 2020. aasta näitas selgelt, et ühiskond toimib ka regulaarsete teatriõhtuteta. Seda olulisem on väsimatult küsida teatri funktsiooni ja spetsiifika järele. Mis sihiga suletakse mitukümmend või -sada inimest mitmeks tunniks ühte ruumi? Mida suudab teater luua sellist, mis muude meediumide kaudu on võimatu? Ja kas seda tehakse alati parimat võimist mööda? Üks kriitika funktsioone võiks olla sedalaadi eksistentsiaalseid küsimusi aeg-ajalt meelde tuletada. Kardetavasti kehutab viiruskriisile järgnev majanduslik ja sotsiaalne ebakindlus teatrit lähiaastatel mitmesugustele kunstilistele kompromissidele — millegipärast lähtutakse sageli eelarvamusest, nagu oleks loominguline ambitsioonikus ja publikumenu pöördvõrdelises suhtes. Selle valgel tundub eriti tähtis, et kriitika ei sörgiks teatril leplikult sabas, vaid säilitaks autonoomsuse, aususe, kunstilise nõudlikkuse.

„On oluline vahe, kas teater soovib „kõnetada avalikkust” või teater teab, et ta ise ongi avalikkus,” ütles Meelis Oidsalu 2013. aastal NO99 ajakirjale antud intervjuus¹³. See, missugused väärtushinnangud, käitumisnormid ja suhtluskultuur valitsevad teatrites ja teatrikoolides, ei ole sugugi teisejärguline. Kui teater jutlustab abstraktseid väärtusi, söandamata koos publikuga silma vaadata tõsistele eetilistele vastuoludele, mängib ta maha oma usaldusväärsuse ja ühiskondliku positsiooni. Sestap leian, et 2020. aasta kõige olulisemad teatrialased tekstid on Greete Lehepuu artiklid Estonias¹⁴ ja lavakunstikoolis aset leidnud sündmustest¹⁵, mis puudutavad üksikjuhtumite kaudu teatrikultuuri vastuokslikke aspekte. Lehepuu lähenemist ei kanna kollane paljastamisiha, ta kirjutised mõjuvad tasakaalukalt, tõejanuselt. Avameelses ja avalikus diskussioonis ühise väärtusruumi teemal saab ilmneda tõeliselt kriitiline hoiak — iseenda, ühiskondlike ja kultuuriliste konventsioonide suhtes. See võiks olla teatri kui eriliselt ajasidusa kunsti pärisosa nii lavalaudadel kui väljaspool.

 

PRIIT PÕLDMA

 

Viited:

¹ Sellesse tinglikku sarja kuuluvad Eero Epneri 2020. aastal ilmunud artiklid „Karin ja Marko” (Sirp 14. II), „Karin ja Marko 2” (Teater. Muusika. Kino, nr 3), „Mati Undi puudumine” (Sirp 12. VI), „Harmooniline õnnelik inimene” (Sirp 7. VIII) ja 2021. aastal avaldatud „Karakterite teekond luhtumisse” (Sirp, 8. I).

² Nimekirja koostab Eesti Teatriliidu teabejuht Triin Truuvert. Suur aitäh!

³ Riina Oruaas 2020 a. Musta laega lavastus. — Postimees 3. II.

Riina Oruaas 2020b. „Tartu interdistsiplinaar”, brikolööride pidu. — Teater. Muusika. Kino, nr 11.

⁴ Valle-Sten Maiste 2020a. Elu, mis on hooliv ja aus nagu Ansip ning truu nagu Leslie Da Bassi naine. — Teater. Muusika. Kino, nr 2. Lisaks sellele tõstis kriitikaauhinna žürii esile Maiste artikleid „Mehe pilkamine Annelinnas” (Sirp 15. V 2020) ja „Miljoni dollari kvarteti hääbumisgruuv” (Sirp 11. IX 2020) ning osalust saatesarjas „Teatrivaht”.

⁵ Pille-Riin Purje 2020a. Viimne romantik. — Teater. Muusika. Kino, nr 3.

⁶ Pille-Riin Purje 2020b. Duša ne tak… See pole see… — Teater. Muusika. Kino, nr 5.

⁷ Eero Epner 2020. Võitlus iseendaga. — Postimees: AK, 9. V.

⁸ Heili Einasto 2020. Tantsija nähtav ja nähtamatu jälg. — Sirp, 5. VI.

⁹ Valle-Sten Maiste 2020b. Eesti Draamateatri repertuaari nõrkustest ja tugevustest Priit Pedajase aastaauhinna pälvinud lavastuste näitel. — Teatrielu 2019.

¹⁰ Luule Epner, Eero Epner 2020. Ene-Liis Semperi autorilavastuste hübriidne esteetika. — Kunstiteaduslikke Uurimusi (kd 29).

¹¹ Žürii tõstis esile Kaja Kannu artikleid „Vägivalla estetiseerimine on lavastaja otsus” (Sirp 10. I 2020) ja „Üleharitud koreograafide tupikseis” (Sirp 13. III 2020).

¹² TantsuKuukiri — http://kuukiri.tantsuliit.ee/

¹³ Meelis Oidsalu 2013. Teater on armas, aga tõde on veel armsam. — Ajakiri NO99 (4), veebruar.

¹⁴ Greete Lehepuu 2020a. Rahvusooper Estonia töötajad: Aivar Mäe alandab ja ahistab naisi. — Eesti Ekspress, 22. VI.

¹⁵ Greete Lehepuu 2020b. Õppejõud arvasid tudengi lavakast välja. Ta läks kohtusse ja võitis. — Eesti Ekspress, 18. XI.