„EESTI MATUS” KUI RAHVUSLIK PEAPARANDUS

KAUPO MEIEL

„Eesti matus”. Režissöör: René Vilbre. Stsenarist: Ott Kilusk. Operaator ja kunstnik: Manfred Vainokivi. Kostüümikunstnik: Anu Lensment. Helilooja: Arian Levin. Helirežissöörid: Horret Kuus ja Henri Kuus. Monteerija: Margo Siimon. Produtsendid: Tanel Tatter, Marju Lepp, Kristian Taska, Veiko Esken, Manfred Vainokivi. Kirjandusliku alusteose autor: Andrus Kivirähk. Osades: Markus Habakukk (Noor Andres), Sandra Ashilevi (Lee), Ago Anderson (Karla), Hilje Murel (Maret), Merle Palmiste (Iida), Jan Uuspõld (Sass), Anna Sergejeva (Irina), Tambet Tuisk (Indrek), Peeter Oja (Tiit), Ivo Linna (Vana Andres), Helene Vannari (Proua kaubanduskeskuses). Mängufilm, värviline, kestus 92 min. © Taska Film, Apollo Film Productions, Filmivabrik. Esilinastus Eestis 1. VI 2021.

 

Andrus Kivirähi näidend „Eesti matus” on tekst, mille vältimatu saatus oli kunagi filmiks saada. Võib-olla võinuks see juhtuda juba ammu, aga filmiks see lõpuks ka sai; kogu võimalik potentsiaal sai tilgatumaks ammendatud, nüüd peavad tulema „Eesti matus 2. Pulmad ja matused” ja „Eesti matus 3. Ristiisad” või midagi taolist — keegi otseselt ei nuta, keegi otseselt ei naera, lihtsalt selline stabiilne käive. Võib-olla ei ole asi nii hull, võib-olla on hullem.

 

 

 

 

 

„Eesti matuse” filmivõtetel. Karla osatäitja Ago Anderson, režissöör René Vilbre ja Iida osatäitja Merle Palmiste.

I

„Eesti matuse” eelmine elu teatrilavastusena on olnud lihtsalt võimas. Draamateatris esietendus see Priit Pedajase käe all 2002. aastal ning püsis vapralt ja menukalt mängukavas kuni 2021. aasta suveni, mil otsustati anda lavastuse lõppakord vabaõhulavastustega Vargamäel. Üheksateistkümne aasta jooksul on „Eesti matust” mängitud teatrisaalis ja suvetuuride raames vabaõhulavadel üle Eesti. Tuhanded inimesed olid seda enne filmi esilinastumist juba näinud ja ju läksid paljud neist head mälestust kinno taaselustama, rääkimata neist, kes nagunii teatrile kino eelistavad. Tänu oma pikale eale on „Eesti matus” teatrilavastusena andnud ka väärt ülevaate eesti näitlejate paremikust.

Eesti Rahvusringhäälingu voog­edastuskeskkonnas Jupiter on vaatamiseks välja pandud „Eesti matuse” salvestus aastast 2008, kus mängivad Tõnu Kark, Aleksander Eelmaa, Lembit Ulfsak, Kersti Kreismann, Ester Pajusoo, Merle Palmiste, Külli Reinumägi, Jan Uuspõld ja Martin Veinmann. 2021. aastal mängivad lavastuses Christopher Rajaveer, Marta Laan, Kersti Kreismann, Aleksander Eelmaa, Martin Veinmann, Tõnu Oja, Merle Palmiste, Tõnu Kark ja Ester Pajusoo. René Vilbre lavastatud filmis astuvad üles Ago Anderson, Sandra Ashilevi, Markus Habakukk, Hilje Murel, Peeter Oja, Merle Palmiste, Jan Uuspõld, Anna Sergejeva ja Tambet Tuisk.

Jan Uuspõld kasvas „Eesti matuste” teekonna jooksul noore peategelase rollist filmi ajaks välja ja kehastab linateoses juba eakohasemat, vanemat meest. Kestuspreemiat (ja ette rutates ka kõiki muid võimalikke preemiaid) väärib Merle Palmiste.

„Eesti matuse” suur edu teatrilavastusena ja ennustatavalt peaaegu sama suur edu filmina ei ole just üllatav, aga ikkagi omamoodi kurioosne, sest vaevalt saab seda pidada Kivirähi rikkaliku loomingu parimaks esindajaks. Lihtsalt taustaks: kirjanduslikus mõttes pean tema seni loodu seas tõesti suurepäraseks tööks romaani „Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust”; puhta ja intelligentse huumori vallas tõuseb esile „Romeo ja Julia” ja muidugi on Kivirähk fenomenaalselt hea lastekirjanik, sest ta pole seda žanrit mitte lihtsalt lugudega täitnud, vaid on laiendanud ka kodumaise lastekirjanduse piire.

Dramaturgiliselt on „Eesti matus” vaba improvisatsioon etteantud teemal, sisuliselt ühe mõttega: eestlane teeb tööd. Fantaasia lendab, kuigi mitte nii sujuvalt ja piirideta kui näiteks „Eesti matusest” mõned aastad varasemas näidendis „Jalutuskäik vikerkaarel”. Tegelastesse süvitsi läheb Kivirähk pigem siis, kui neid on vähe, veel parem, kui neid on ainult üks. Aga jällegi, see üldistus ei pruugi lõpuni pädeda, sest Kivirähk on kirjutanud siiski väga palju näidendeid ja stsenaariume, aga seda ükskõik kui ebapädevat järeldust aitab kahjuks kinnitada „Eesti matus” filmina.

 

II

Vilbre ja stsenarist Ott Kiluski „Eesti matuse” tegelaskond koosneb põhimõtteliselt ainult arhetüüpidest ja nende repliigid ning kogu mängitav olemus lähtubki sellest vundamendist, varieerudes üpris kindlates piirides. Sellel on nii oma tugevused kui ka nõrku­sed. Vaatajale pakuvad arhetüüpsed tegelased äratundmisrõõmu, mille laineharjal „Eesti matus” nii laval kui ka kinolinal purjetabki. Samal ajal ei ole mõtet oodata tegelastelt vähimatki arengut, ootamatusi või teekonda, mille jooksul nad targemaks saavad. „Eesti matuse” tegelased on samasugused nagu keldrisse unustatud ja aja jooksul halvaks läinud moosid ja kompotid, mis filmis sellesama nähtuse sümbolina on teraselt esile toodud.

 

 

 

 

 

„Eesti matuse” filmivõtetel.

Mis stsenaariumi puudutab, siis ilmselgelt on Kilusk olnud Kivirähi tekstiga ühel lainel — ei ole otseselt võimalik näppu peale panna ja osutada, et siin ühe töö lõppes ja teise oma algas või vastupidi. Teatriteksti filmiks tegemine kannab endast paratamatult ohtu, et näidend jääb ka ekraanil eelkõige teatriks, mitte ei muutu imeväel filmiks. Florian Zelleri „The Father” jäi samas ka filmina pigem teatrietenduseks, seega telelavastuseks, aga pole põhjust, miks see pidanukski midagi enamat olema.

„Eesti matuski” on rohkem telelavastus kui film — hinnang, mis on arvustustes pigem etteheitvalt antud —, aga samas pole jällegi ühtegi põhjust, miks see peaks midagi enamat olema. Ainus oluline vahe, mis eristab filmi ja lihtsalt telelavastust, puudutab tarbimisviisi. „Eesti matust” on mõtet kinno vaatama minna ainult sel põhjusel, et 2021. aastal, pärast pikalt vindunud koroonakriisi oli see esimene kodumaine linateos, mis esilinastus kohe pärast kinode taasavamist. Kinoskäik kui rituaal iseeneses seega. Visuaalselt pakkus ühe ja sama kinoskäigu jooksul suurema elamuse filmile eelnenud Fanta reklaam kui film ise.

„Eesti matust” võib rahulikult ja mõnuga vaadata teleekraanilt, normaalses maailmas esilinastukski see pigem mõnes voogedastuskeskkonnas või lineaartelevisioonis. See ei tähenda enam ammu midagi loomuldasa halba või ebakvaliteetset. Sama võib öelda ju ka „The Fatheri”, aga miks mitte ka Chloé Zhao „Nomadlandi” kohta. Aga kui selline saatus ootaks Denis Villeneuve’i „Dune’i”, siis oleks aeg juba liialt liigestest lahti.

Normaalses maailmas me ei ela ja nõnda ilusaks saab ilgus ja ilgeks saab ilu. Avaldada lootust, et niigi rasketel aegadel maanduks „Eesti matus” ainult väikestel ekraanidel, oleks ilmselt võrreldav kuriteoga eesti rahvuskultuuri vastu laiemalt ja kinokunsti vastu kitsamalt. Seega olgem rõõmsad, et läks nõnda, nagu läks.

„Eesti matuse” tegevuspaik on kindlalt piiritletud ruum, ühe maamaja sisemus ja ümbrus. Vaid sissejuhatus, mille raames vaatajale peategelasi tutvustatakse, pakub teisigi paiku, nagu kaubamaja ja tehnikapood. Eks see ühe kohaga piirnevus süvendagi filmi teatraalset olemust. Maamaja on ehe, mõnekümne aasta tagusesse aega kinni jäänud koht, mida ilmestavad hästi näiteks riiulis olevad raamatud eesotsas Tammsaare „Kogutud teoste” reaga.

Manfred Vainokivi on „Eesti matuse” operaator ja kunstnik; nõnda haakuvad nii liikuv kui ka liikumatu pilt omavahel loogiliselt ja eriliste üllatusteta. Üllatuste serveerimise tänuvääritu töö jääb seega näitlejate kanda.

Filmi esipaar, noor Andres ja Lee, vastavalt Markus Habakukk ja Sandra Ashilevi, peaks sillana välja mängima kogu selle rahvusliku valu ja vaeva ning selle juurest põgenemise. Habakuke mängu saab vaid kiita, tema Andres on usutav ja sümpaatne alates pensionisammaste müügitööst kuni leppimiseni oma paratamatu saatusega eestlasena. Kuigi küsimus, miks ta valib apelsinide ja kauni Lee asemel siiski talumajas puulõhkumise, jääb lõpuni välja tulemata-mängimata. Ashilevi rollisooritus on Habakuke omast märksa rabedam ja filmi vältel süveneb mulje, et ta on valitud Leed mängima vaid tõmmu välimuse tõttu — et saaks mõned totakad neegrinaljad sisse pista.

 

 

 

 

 

„Eesti matus”, 2021. Režissöör René Vilbre. Noor Andres — Markus Habakukk, Lee — Sandra Ashilevi.

Vanade kalade esinduslik paraad, kui jätta kõrvale Ivo Linna cameo sureva vanaperemehe Andresena, peaks hõlmama kogu päriseestlaste kireva paleti. Ago Andersoni Karla on joodikust maamees, Hilje Mureli Maret linna ja maa vahel pendeldav kaasaegne naine, Merle Palmiste Iida aus ja töökas maaeit, Jan Uuspõllu Sass keskealine väikeettevõtja, Tambet Tuisu Indrek moodne juhtimisguru, kes õpetab teisi elama, aga ise seda suurt ei oska, Peeter Oja Tiit on maa sool, küüditamise üle elanud isamaalane ja Anna Sergejeva Irina kohustuslik vene aktsendiga särtsakas kullakaevaja.

Põhimõtteliselt on eelnevaga kõik tegelaste motiivide ja karakterite kohta ära öeldud. Kõik osatäitjad on suurepärased näitlejad ja teostavad täpselt selle, mis neile ette on antud. Kui vaadelda filmi puhtalt huumori võtmes, siis selgelt lauaga on lööma pandud Anderson, kelle Tiit vindisena kukub, astub rehale, nuuskab suures plaanis maha, käib kusel ja teeb üldse kõike seda, mis vajalik, et publikult naeruturtsatus välja meelitada. Anderson on muidugi (jäme)koomika meister, aga ehk tõmbab „Eesti matus” mõneks ajaks tema puhul sellele žanrile joone alla ja ta leiab rakendust mitmekülgsema näitlejana, mida ta tegelikult on.

Mureli ja Uuspõllu osatäitmised on korrektsed ja koosmäng sujuv, ei enamat ega vähemat, kui ette kirjutatud. Oma seksuaalse alatooniga kündmisnaljaga ammendavad nad põhimõtteliselt kogu oma potentsiaali.

Sümpaatselt sordiini all mängib härra Tiitu Oja, vähemalt tulevad temas esile mingid tuntavad ja nähtavad tundemuutused, alates vaiksest kulgemisest kuni tragikoomilise monoloogini küüditamisest.

Tambet Tuisk, kelle tegelaselt linnaelu silutud valede kihid järjest maha kooruvad, esindab samuti stereotüüpi, aga lusti ja detailitäpsust on tal silmatorkavalt palju. Kui nii mõnegi teise rolli võinuks samade osaliste vahel üsna vabalt ümber vahetada, siis Tuisk oli Indreku endale lõpuni ja äravahetamiseni omaks teinud.

Jäänud on veel mainida Merle Palmistet, kuid temast on keeruline rääkida, sest tegu oli igas mõttes superrolliga. Sageli piisas stseenide ülalhoidmiseks ja nende tööle hakkamiseks ka lihtsalt sellest, et Palmiste tagaplaanil istus. Palmiste Iida esindab täiuslikku ümberkehastumist ja kui ülejäänud tegelased jäid pelkadeks karikatuurideks, siis just Iida oli see, kelle puhul tuli meelde mitu sarnase elukäiguga inimest päriselust, kes ongi täpselt sellised, nagu Palmiste mängis.

„Eesti matus” ei olegi niivõrd kinematograafia kui lihtsalt kultuurisündmus. Teatrikunsti kaduvus on asendunud filmikunsti püsivusega ja järeltulevatele põlvedele on nõnda jäädvustatud 21. sajandi alguse ühe olulisema eesti kirjaniku looming, mõningate 21. sajandi alguse olulisemate näitlejate looming ning ühe, 21. sajandi alguses järjest olulisemaks muutuva filmilavastaja looming. Seda polegi üpris pretensioonitu rahvafilmi kohta nii vähe.

Võib-olla pidanuks „Eesti matus” saama filmiks vähemalt kümme aastat tagasi, et olla relevantsem, ja võib-olla pidanuks filmile joone alla tõmbama toreda stseeniga ühislaulmisest. Aga vähemalt on meil nüüd olemas midagi, mida võib järjekindlalt aastast aastasse jaanipäeviti telekast näidata.

Natuke saab nalja, natuke saab nukrust tunda, eriti kui hing on sedavõrd hell, et sulle toob pisara silma grupp peielauda imbunud vanainimesi, kes viina joovad ja vanu laule laulavad, aga kes üldiselt pole midagi enamat kui mööbel. Kui „Eesti matuse” finaalis kõlab Tõnis Mäe „Koit” ja droonikaamera näitab imelusat Eestimaad, siis tuleb tunne, et pohmell hakkab üle minema ja et üldiselt võib edasi elada.

 

Lisa

Koroonaaeg andis ootamatult puhkust nii filmitegijatele, kinodele kui ka kriitikutele. „Eesti matus” lõpetas vaikuseaja ja seega leidis ka usinat kajastamist uudistes, intervjuudes ja arvustustes kõigis Eesti olulisemates meediaväljaannetes. Lugesin kolleegide arvustusi alles pärast siinse kirjatöö valmimist ja laias laastus avastasin, et esiletoomist leidsid üsna samad head ja vead. Meelis Oidsalu nentis ERRi kultuuriportaalis ilmunud arvustuses (2. VI 2021), et „Eesti matust” oleks ausam pigem telelavastuseks kui filmiks nimetada. Veiko Märka kirjutas Eesti Päevalehes: „Kui filmist puudusi otsida, siis üks neist on paratamatu. Me ei ela enam 2002. aastal, kui „Eesti matus” teatrilavale jõudis.” (2. VI 2021) Hendrik Alla Postimehes: „Võiks arvata, et Vilbre nägi juba ette „Eesti matuse” tulevast ja pikaajalist positsiooni nn pidupäevafilmina, mida näidatakse siis, kui eesti rahvas mõnel lipupäeval teleka ette laua katab.” (4. VI 2021) Üllar Priks Sakalas: „„Eesti matus” on tõeline pilk peeglisse ning äratundmist leiab sealt igaüks, kas siis iseenda käitumisele mõeldes või mõnd sugulast-tuttavat joonele sättides.”

Sotsiaalmeedias, kust leiab ausamaid, sirgjoonelisemaid ja mis peaasi, lühemaid arvustusi, lajatati laia lauaga vastu pead nii näitlejatele, stsenaariumile kui ka filmile tervikuna. Tavaline lugu — ootused on sama suured kui pettumused. Kogu „Eesti matuse” senise retseptsiooni kvintessentsiks oli Delfi Kinoveebi uudislugu „„Eesti matus” kisub kriitikud kahte leeri: eestlased ei oska ikka filme teha või ootame liiga palju?” (10. VI 2021)

Ühesõnaga, jõudsime koroonakriisist väga sujuvalt normaalse elu juurde. Kriitikud on skeptilised, rahvas jookseb tormi, eesti film ootab messiat, kõik raiuvad puid, olles ühel hetkel õnnelikud, järgmisel surnud, ja kari tundmatuid vanamutte tuleb peiedele viina jooma. Eesti elu läheb samades rööbastes edasi ja koit on ainult filmitrikk.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon