HARGNEV JÕGI, PUSLE JA SPIRAAL
September, 2021„Sõelaga vett. Merle Karusoo”. Režissöörid: Kristin Raup, Madli Lääne. Operaator: Kristin Raup. Produtsent: Kaie-Ene Rääk. Monteerija: Madli Lääne. Helioperaatorid: Aleksandra Koel, Janeli Adermann, Mart Kessel-Otsa. Pildi järeltöötlus: Mart Raun. Helide järeltöötlus ja kokkusalvestus: Harmo Kallaste. Graafiline disainer: Kaidi Kaasik. Kasutatud muusika: Valentina Gontšarova „Dance of Shiva” (album „Ocean”), „Passage To Eternity” (album „Valentina Gontšarova. Recordings 1987–1991, Vol 1”). Dokumentaalfilm, värviline, kestus 52 min. © F-Seitse. Esilinastus: 26. VIII 2021.
1.
Hargnev jõgi, pusle ja spiraal on kõik väga erinevad „asjad”, võrdpiltideks mäletamisele sobivad nad aga kõik. Mälestused, meenutused on loomuldasa hargnevad ja tingimisi võiks öelda, et meenutamise ajas on selline hargnemine horisontaalne. Iseenesest on aga meenutamine ja nii ka sealsed hargnemised muidugi liikumine vertikaalsel teljel — n-ö spiraalina liigutakse üha kaugemale, sügavamale. Ja kui me paneme neist meenutustest kokku pildi, siis võiks öelda, et laome kokku omamoodi puslet.
Muidugi, sedalaadi võrdpildid ei ammenda kaugeltki kõike, aga siit saame kätte vähemasti teljed, mis Merle Karusood portreteeriva filmi „Sõelaga vett” puhul samuti olulised on: horisontaalne (A), vertikaalne (B) ja viimaks ka valikuline-kunstiline (C) — nii, nagu ka dokumentaalfilm on kunstiline, autorite valikute tulem, või nagu on pilt, mis püüab tabada olemuslikku. Dokumentaalfilmi „Sõelaga vett. Merle Karusoo” ülesehituse puhul võiks rääkida kahe mõttelise ajavälja ristpistest. A on tänane, aktuaalne, autorite salvestatud filmimaterjali aeg; seal näeme Karusood koolitunnis lavakooli tudengeid juhendamas ja pappkastidesse kogunenud „mälujälgede” keskel, otsekui isiklikus mäluarhiivis, tehtud töid ja olnut vaagimas. Kastides on kirjutised, kavalehed, filmirullid… Sekka näeme ka Karusoo külaskäiku välismissioonil olevate Eesti sõdurite juurde, samuti Karusood varakevadel kodus aiatööd tegemas (siit, varakevadise põllulapi ettevalmistamisest, põllule väetiseks tuha laotamisest võib leida samuti kujundi). B, n-ö spiraalne aeg liigub kindlal teljel Karusoo elulugu mööda ja „materjal”, mis siin on esile toodud ja (tekstina) kõlab, on Karusool enesel varem niisamuti dokumentaalselt fikseeritud: neljateistaastase Merle kiri Austraaliasse onu Mutile, päevikumärkmed lavakooli ajast, 1984. aastal kirjutatud „kiri kaaslastele”, neile, kes on sündinud Karusooga samal aastal… See teine, eluloolise aja kihistus avaneb valitud pildimaterjalile taustaks loetud kirjades ja eristub nõnda, filmitegijate esteetilise valiku kaudu, selgelt filmimise ajas arenevast. Seejuures, nagu öeldud, liigutakse siin selgelt kronoloogilisel teljel, kaugemalt lähemale, Karusoo lapsepõlvest käesolevasse aega. Ja kuigi mälestuste mõttes liigutakse tagant ettepoole, tekib nõnda, ajalise järjepidevuse kaudu, tervikstruktuuris selgelt tajutav eri kihistuste ja sügavuse mõõde ega satuta „korrastatuse kaotamise” ohtu. Filmi teises pooles lisandub kihti B ka Karusoo ja tema kaaslaste kogutud elulugude fragmente, mis on Karusool varem salvestatud. Elulooline ruum paisub, Karusoo kõrval on neid, kelle juurde teda on viinud elulugude kogumine.
Nende kahe välja pidevast vaheldumisest sünnib autorite käe all filmitervik, nagu pilt või pusle (C). Küllap paistab juba kätte, et filmitegijad on valinud meetodi, mis on lähedane Karusoo enda tööle ja meetodile. Elulugude kogumine tähendab sageli nende inimeste endi poolt juba varem fikseeritu (nt päevik, kirjad) kaasamist ja nii ka vahetul salvestamisel sündivaid dokumente. Kahes visandatud ajaväljas on ühtaegu kaht tüüpi dokumentatsiooni: see, mille Karusoo ise on oma elu käigus fikseerinud, ja see, mis avaneb filmimise ajas.
„Sõelaga vett. Merle Karusoo”, 2021. Režissöörid Kristin Raup ja Madli Lääne.
2.
Kui neid kaht ajavälja eristada, võib vaatajal tekkida küsimus, kas Karusoo on ka palju muutunud. Noh, oletame, et vaataja Karusood isiklikult ei tunne (mina näiteks ei tunne) ja lähtekohaks on tal vaid seesama film. Mida me muutumise all silmas peame? Aeg tähendab meile ju juba iseenesest liikumist ja muutumist. Aga noh, ehk tuleb tuttav ette mõni selline olukord, kus täiskasvanu loeb näiteks oma nooruspõlves kirjutatud värsse või hindab niisama oma ammuseid tegemisi ja ütleb: „Need tegi üks teine inimene, mitte see, kes ma praegu olen.” Miks ka mitte, ka nii saab ennast tajuda, ja mõnel teisel juhul, kui eluolu nõuab, saab muutusi ka afišeerida, aga kui pealispindsetest muutustest sügavamale vaadata, siis pole ma kunagi aru saanud, miks peaks üks puu muutuma mingil hetkel teiseks, nt kask kuuseks või vastupidi. Mulle tundub, et võrdlus puudega sobib siin ka inimese kohta — ta on see, mis ta on. Ja muidugi on seal aeg ja lugu, kasvamine ja kujunemine. Kui panna kõrvuti pildid samast puust, millest ühel ta on noor ja pisike, teisel aastasadu vanem, siis muidugi on erinevus väga suur, aga, muigega öeldes, vähemasti Wittgenstein tunneks „sellesama” ära.
Portreedokk taotleb alati portreteeritavale lähedale jõudmist ja parimal juhul jõutakse ka olemusliku, tuuma juurde. Meie kaasajale on tunnuslik, et olemuslik ja tuum(sus) jäävad pildilt pigem välja, identiteeti peab saama iga päev muuta ja ümber laduda, nagu teevad iseseisvad robotid „Transformerite” filmis. Karusoo on sellise suhtumise taustal meeldiv ja lausa tervislik erand, kelle puhul saab rahumeeli kõrvale heita kõik moodsa aja „virdava ja vulava”, „ühtsest identiteedist kui ahistavast loobumise” jne. Merle Karusoo on par excellence see, kes meie kaasaja ideoloogilistes tingimustes ei lahustu. Ega lahustunud ka nõukaajal. Jah, see lahustumine on omaette teema. Meie kaasaeg keerleb kiiretes muutustes ja ajavaim nõuab oma; tarmukamad eristavad seejuures „kaasaegseid” ja „minevikuinimesi” ning seejuures kaob üha enam ka taotlus teha midagi, mis võiks ajaproovile vastu pidada, kesta üle aegade. Kõrvalepõikena: nõnda me teame ka, et suurt romaani võib küll oodata, aga tänapäeval ei saagi seda enam sündida ja et kunstilise teksti puhul paistab esmatähtis hoopis see, kuidas ta vastab mingitele ideoloogilistele standarditele. Arusaadav — kui muule ligi ei saa või on lugemisoskus kidur, siis vähemalt ideoloogilise standardi liistule suudab asja tõmmata igaüks. Taoline tendents on aga just meil siin seda üllatavam, et nõukaaeg, kus selline praktika oli valdav, ei tohiks olla veel meelest läinud. Nojah, aga maailm ongi ju juba globaalne küla… Huvitav, kuivõrd me oleme tähele pannud, et globaalse küla tingimused ei too kaasa mitte üksnes (massi)kultuurilist ühtlustumist, vaid ka nõude, justkui peaks „samas väärtusruumis” olevad maad ja rahvad ühtlustama ka oma ajaloo. Ja nõnda arvataksegi meil näiteks ärkamisaegne vaimsus ühtäkki fašismiks (rahvusriik on põhimõtteliselt halb!), seitsmesaja-aastase orjapõlve järel saavutatud ja vaid mõned aastakümned kestnud vabadus rassiliseks rõhumiseks ja süüks… Ja õnnehorisont terendab ikka üksnes tehnoloogilise arengu ja majandusliku edu taga. Aga kõik inimesed ei kipu sellisest lähenemisest vaimustuma. Viimase viie-kuue aasta jooksul olen tabanud end mõne inimese puhul mõtlemast, et tema nagu ei „lahustu ära”. Et ajad küll muutuvad ja ideoloogia õitseb — „kõik on poliitika”, kuigi ka sülelaps peaks mõistma, et kui „kõik on poliitika”, siis on säärasele alusele seatud elu inimvaenulik, paranoiline, kõigi hirmude summa ja noh… just selline oli kommunismi ja fašismi ülesehitus, et olgu Lenin või Adolf, aga ideoloogilise isakesega tuleb olla koos igal pool, kaasa arvatud voodis ja unenägudes —, aga mõned inimesed lihtsalt ei taha sellega kaasa minna. Nii meenub näiteks mõne aasta tagune teleülekanne presidendi vastuvõtust Roosiaias, kus telereporter küsitles külalisi ja vaid kaks neist valutasid kaasaja pärast südant, tajudes, et (jah, julgen nii öelda) mingid hingelised, vaimlised tendentsid kisuvad kiiva. Need olid Indrek Hirv ja Jaak Johanson. Nemad siis ka ei osanud, ei tahtnud või ei viitsinud „lahustuda”. No vaat ja nüüd on meil siin film Merle Karusoost, kes ilmselgesti lahustuda ei taha. Ja ta ütleb selles filmis lavakooli tunnis, tudengitega ajaloo keerdkäike selitades nii: „Mina olen alati selle kohta öelnud, me oleme kollaborantide kasvatatud. Ja praegu, tänaseks päevaks on see juba… kuidas öelda… tänaseks päevaks on see juba midagi niisugust, millega uhkustatakse. Oli küll aeg, millal algas see vastuvaimsus ja nõnda edasi, millal seda põlati. Aga see aeg oli lühike, ja see oli ärkamisaeg. Et nii, nagu selle ärkamisega on, et enamikule tuli see nagu välk selgest taevast, aga nad kohanesid kiiresti ka sellega ja hakkasid rääkima, kuidas nad kogu aeg ärkvel on olnud.”
Ühesõnaga, „minevikuline” ja „kaasaegne” võivad küll moodustada opositsiooni progressiteljel, aga teistpidi, moraalses mõttes, võib olla tegemist ka „sama asja” modifikatsiooniga. „Sõelaga vett” ja Karusoo viivad „minevikulise” ja „kaasaaegse” hindamise-eristamise mugavusest sügavamale. See mõjub vägagi aktuaalselt.
„Sõelaga vett. Merle Karusoo”, 2021. Režissöörid Kristin Raup ja Madli Lääne.
3.
Filmi pealkiri on „Sõelaga vett”. Väljend „sõelaga vett kandma” käib tulutu tegevuse kohta. Aga kui sõnade kallal norida, siis natuke vett saab ka sõelaga kanda, saab natuke sõela kallutada ja siis sinna ääre peale vett püüda. Antud (filmi)kontekstis võiks mõelda ka ehk nii, et see töö, mida Karusoo teeb, mida ta taotleb — otsida ja koguda ühismälu —, on sedavõrd suur, mahukas ja nõudlik, et seda tehes jäädakse ikka (veidike) sõelaga vett kandma. Noh, eks mõelda saa ju mitut moodi. See „sõelaga vett” võiks siin tähendada ka (lõputut) vastuvoolu minemist. Üks mõistulugu, mida ma umbes kakskümmend aastat tagasi (kunstis) vastuvoolu minemise kohta kuulsin ja mis tundus mulle täiesti jabur, on selline. Jõe kaldal on küla. Ühel päeval aerutab üks külamees oma paadiga keset jõge ja asub vastuvoolu sõudma. Paat ei liigu ei edasi ega tagasi, vaid püsib paigal. Külaelanikud vaatavad ja naeravad. Mööduvad aastad, külamees läheb ikka, iga viimne kui päev vastuvoolu sõudma ega liigu oma paadiga kuhugi, püsib paigal. Külarahvas naerab. Viimaks sureb mees ära. Ja siis järgmisel päeval on tema asemel uus, sama küla mees, kes samamoodi oma paadiga vastuvoolu aerutab. Ma võtaksin selle asja kokku nii, et see esimene mees, kes vastuvoolu aerutas, oli loll ja see järgmine oli sama loll või veel lollim. Ka ei usu ma, et entusiastlik vastuvoolu aerutamine ja seega ühe koha peal seismine kedagi tingimata innustaks, „läidaks sädeme”. Aga kui see lugu midagi näitab, siis seda, et kõik ei taha alati vooluga kaasa minna. Ja kui on vool, siis võiksime ka küsida, kuhu see vool viib. Vooluga kaasaminejate jaoks on inimesed, kes vooluga kaasa ei lähe, alati naeruväärsed. See lugu näitab ehk ka seda, et mõnele inimesele on oluline just nimelt püsimine ja et tõepoolest püsida, peab kõvasti vaeva nägema. See, et ühe vastuvoolu sõudja järel tuleb kindla peale ka teine, tundub pigem romantiline unelm.
Ma „joonistan” siia otsa hoopis uue loo. Selline lõbus eskiisike koos taustamuutusega. On üks külake jõe kaldal. Kõik on seal hästi ja kõik on seal virdav ja vulav. Mitte ainult inimesed, vaid ka majakesed (kanajalgadel) liiguvad ja vahetavad aina oma kohti. Ka kogu loodus siin- ja sealpool jõekallast keerleb ringiratast justkui tantsuhoos. Ainus pide, konstant, mille järgi üldse midagi kaardistada, suundi määrata saab, on köökas vanamees, kes jõel oma paadiga vastuvoolu sõuab ja nõnda ühe koha peal seisab. Kuni on selliseid inimesi (nagu näiteks Merle Karusoo), ei muutu laias laastus midagi. Kui selliseid inimesi enam ei ole, siis on ka sisuline muutus toimunud ja asjad läinud palju hullemaks.
4.
Mere Karusoo teema on elulood ja sedakaudu ka mälu ja ajalugu. Mingi aeg on meile vahetult kätte saadav alati vaid „selle elu” isiklikus loos ja iga isiklik lugu sünnib alati „selles, omas ajas”. Aga kusagil on ka meie ühismälu ja just selleni püüabki Karusoo jõuda. Filmis on koht, kus Karusoo loeb ette oma kirja kaaslastele (kirjutatud 1984, kui ta oli neljakümneaastane). Ta ütleb seal, et valmistab ette filmistsenaariumi 1944. aastal sündinuist ja et see, mida ta otsib ja korjab, on ühismälu.
Filmi teises pooles näeme, ja vahel ka üksnes kuuleme lõike (kogutud) elulugudest. Mis on inimese sees? Tema enda elu. Ja päris kindlasti ei ole tema sees üksnes ideoloogiakonspektid ja plakatid. Kuigi jah, needki võivad olla — lubatagu mul vabalt, mälu järgi tsiteerida fraasi ühest Mihhail Velleri jutust: „Aga Nikolai Sergejevitš ei olnud asjatult läbi teinud pikka teekonda spermatosoidist oblasti parteikomitee kolmandaks sekretäriks.” Ja ikkagi, päriselt isiklik on siiski midagi muud. Või kuidagi teisiti. Ja neist filmis antud hargmikest, inimeste meenutustest, fragmentidest (nagu ka Karusoo kirja pandud elulugudest sündinud näidenditest) lõikub vaiksel viisil esile veel üks, olemise enese mõõde — korraga on need inimesed olemas. Nad ei ole tähtsal kohal nii, nagu me oleme harjunud tähtsusest mõtlema, ajalooõpikutes neid ju nimeliselt ei mainita. Ja ometi on nad korraga… Ühesõnaga, ei ole ainult funktsioon või see, kuidas „ta” väljastpoolt paistab või kas ja mida „ta” kellegi jaoks tähendab. On olemas inimese sisemine ruum, valu, vaade, hääl ja see, kuidas „tema” jaoks asjad on. Teater, vähemasti sündmuse-tegevuse liinil, räägib aina neist kahest ja see on ka igati omal kohal, aga see, mis meid tegelikult puudutab, on olemine. Ja siis korraga on olemas need, keda muidu nagu ei olekski. Inimesed teavad sisimas, mida nad teavad. Kui Ristikivi kirjutas „Ka sisaliku tee kivil jätab jälje”, siis kehtib see kogu aja kohta, mis nõnda on olemas. Igaüks, kes praegu elab (ka kogu loodus), on olemas ja niisamuti on olemas kõik, kes on olnud ja tulevad. See Ristikivi ütlemine pole mitte üksnes pöörane, vaid räägib ka elamise-olemise koest. See on pöörane, sest räägib sellest, mis on kõik, kogu ajas, ja üldse mitte pöörane, sest räägib ka sellest, mis on vahetult siinsamas, lokaalselt, meie endi elus. Ja ma pakun, et erinevad ajad oma erinevate tingimustega häälestavad inimest hindama ja eristama erinevalt, suhtes just selle aja ja nende tingimustega. Mulle on näiteks alati tundunud, et neil, kes Siberisse küüditati ja sealt eluga tagasi tulid, on asjadest mingi sügavam ja targem teadmine.
„Sõelaga vett. Merle Karusoo”, 2021. Režissöörid Kristin Raup ja Madli Lääne. Kaadrid filmist
5.
Erinevate (aja)tasandite vahel liikumine, pusle ladumine seotakse filmis diskreetselt ja samas selgelt ka kergete vimkadega. Ühes stseenis lavakooli tudengitega — ja mõistagi on sealgi teemaks elulood — küsib Karusoo „linkide” kohta, mis üht (isiku)mälestust teise (isiku)mälestusega ühendavad, ja ütleb: „Kui linke üleval ei hoia, siis on vaid tekst teksti pärast, sellepärast, et teil on midagi öelda.” Vaat siis, selleks, et oleks teater, kunstiline kihistus, üldistus, peab olema veel midagi. Kudum. Film lähtub justkui samast põhimõttest, hoiab oma fragmentides vaikselt, kuid selgelt üleval erinevaid seoseid, pakkudes sinna kõrvale ka huumorit, mida muide on ka Karusool endal vajadusel varnast võtta. Sellises kudumis jookseb kokku, seosesse-suhtesse nii mõndagi — nopin siit vaid ühe näite, kirjeldava sõna „nõudlikkus”, mis ühe tudengi meenutusest („ema on nõudlik”) laieneb diskreetselt Karusoo kui karakteri kirjelduseks. (Ja muide, tundub, et Karusoo ei ole loomult mitte üksnes nõudlik, vaid ka õrn. Tema õrnus koos kirgliku loomu ja kompromissitusega on lihtsalt alati sedavõrd esil, et võib ka märkamata jääda.) Märgiksin siin kõrvalepõikena, et nõudlikkus on mõiste, mille alla saab soovi korral mahutada ka tema algsele mõttele lausa vastu käivat — näilise nõudlikkuse all saab serveerida ka midagi hoopis muud, seda, millel „sisulise, asjakohase” nõudlikkusega mingit pistmist pole. Karusoo nõudlikkus, mis filmist kerge liinina samuti läbi jookseb, on asjakohane. Asja pärast. Näiteks et poisid peaksid teadma, et nad ei lase tüdrukutel (ka kerget) pinki tassida — põhimõtteline asi (kuigi ma ise laseksin sarnases olukorras küllap hea meelega ka tüdrukutel asju tassida) —, või küsimus, miks vedeleb siin see pliiats… Ruumid on eristatud: siin ruumis tehase tööd ja asjad ei vedele suvaliselt, on kord… Neid taotlusi, õigemini nende alust pole raske mõista. Kui tajume, et alus on õige ja õiglane, on nõudlikkus omal kohal. Just sedapidi ja mitte teisiti.
Lõpetuseks. Filmis sirvib ja loeb Karusoo ka üht enda TMKle kirjutatud artiklit (1982, nr 7). Selle pealkiri on „Proov on mu armastus” — guugeldamisel saab Digarist kätte. See pole grammigi vananenud.
