LUUAKSE FIKTSIOONI, AGA SAMAL AJAL TOITUTAKSE REAALSEST HETKEST

Oktoober, 2021

Septembri alguses kohtusin lavastaja Mart Kangro (M. K.) ning näitlejate Marika Vaariku (M. V.) ja Rasmus Kaljujärvega (R. K.), et tegijatelt otse küsida, mis probleemi nad oma lavastusega „Täna õhtul, lorem ipsum” üldse lahendama hakkasid ja millised olid eksperimendi tulemused.

 

M. K.: Meil oli mitu alguspunkti korraga. Ühelt poolt Lauri Lagle soov töötada ansambliga, et tajuda kollektiivset vaibi, ja teisalt koroonasituatsioon. Mind ehmatas see, et nii lihtsalt, ühe nupuvajutusega saab tühistada terve valdkonna eksisteerimise ja keegi ei tunne puudust ka. Mu küsimused muutusid hästi eksistentsiaalseks. Mis on minu funktsioon tulevikumaailmas — nii etenduskunstnikuna kui inimesena? Kas mul üldse on kohta? Kas on vahet, kes mida teeb? Ma ei tahtnud minna trupile järjekordset tellimuslavastust tegema; ma tahtsin, et praeguse aja kogemus selles lavastuses kuidagi kajastuks. Kui teatri üldiselt saab nii lihtsalt asendada millegi muuga, siis proovisin sama mudelit: kui iga näitleja on asendatav, mis siis saab, kas erisus tuleb välja ja kas see kõik oleks ka vaatajale nähtav? Nii tekib olukord, kus ka vaataja jääb millestki ilma, ta tahab hirmsasti ühte konkreetset näitlejat näha, aga ei näe. Ooperis ja balletis on see täiesti tavaline. Ma mäletan oma pettumust lapsena, kui tahtsin näha Pipi Pikksuka rollis Helgi Sallot, aga sel õhtul oli laval keegi mulle tundmatu. Ise rahvusballeti rühmas tantsides õppisin kõik osad selgeks. Ükspäev hüppasin kolme peale õhku ja teine päev kahe peale. Tantsides kogu aeg arvutasin peas ja see ajas mind hulluks. Ma olin lihtsalt keha. Aga näitleja ei tähenda ju ainult keha. Kaasaegses teatris eriti, kus näitlejad osalevad aktiivselt materjaliloomes ja on osaliselt selle materjali omanikud. Siit tuli mängu näitleja agenda küsimus üldisemalt — et kuidas sa valid inimesed, kellega koostööd teha. Näitleja loob ju lavastuste kaudu siia maailma mingit mõtet, mida siis ühiskonnas resoneerima panna. Lauri Lagle soovib lavastusi, mis ei tule kokku ainult üksikutest rollisooritustest, vaid just trupi kollektiivsest alateadvusest. Minu asi oli leida vahendid, kuidas selle alateadvusega töötada. Pannes error’eid sisse, sunnib see uuesti mõtestama trupi omavahelisi suhteid, et kuidas koos mängida. Alguses oli meil muidugi palju häid ideid ja segadust samuti, mitmed variandid, ja põhiidee oli ikkagi reaalse probleemiga kollektiivselt tegelemine. Lisaks soovisin, et midagi reaalset juhtuks ka vaatajaga, kes seda etendust näeb. No ja nii ongi olnud: inimesed räägivad ühe ja sama lavastuse kohta täiesti eri juttu. Vahetades pärast vaatamist muljeid, mõistavad nad, et nad on millestki ilma jäänud, sest nad räägivad erinevatest etendustest. Mulle on oluline, et kunst realiseeruks vaataja konkreetses tundes.

„Täna õhtul, lorem ipsum” näitab teatri ülimat essentsi ja see toob välja olukorrad, kus teater siin ja praegu kas õnnestub või ei õnnestu.
Kristiina Praksi foto

 

Mida sa selle eksperimendi läbi teada said?

M. K.: Ma sain palju teada oma töö kohta. Kuidas näitlejatega töötada, mida koostöö üldse tähendab, mida ma näitlejas hindan. Tänu protsessi ekstreemsusele tulid esile paljud asjad, mis muidu ei tuleks. Kõik need küsimused, et kui näitleja loob teksti, siis peab ta sellest hiljem loobuma. Tavaliselt töötad sa sellega edasi, aga nüüd pole see justkui sinu tekst ega roll. Ma toon oma keskealise mehe mõtted lugeda noorele näitlejale, kellel pole veel seda elukogemust ega kibestumist — mis rolli see tekst siis omandab? Lihtsad tekstid võtsid täiesti erinevaid tähendusi, sõltuvalt esitajast, mitte ainult esitaja laadist.

 

Kuhu su esialgne ehmatus ja maailmavalu kadusid?

M. K.: Ehmatusest pikkamööda toibusin, aga küsimused jäid. Ma tegelen alati mitme asjaga korraga. Minu arvates peab üks lavastus alati tegelema lisaks konkreetsele temaatikale ka teatri enesega. Ilma selleta pole mõtet proovisaali minna. Lavastus ei saa peegeldada ainult maailma, vaid ka reaalset situatsiooni, kus ollakse. Teater on mulle huvitav ainult siis, kui ta tegeleb hetkereaalsusega ja hetkereaalsus pole mitte ainult maailmas parajasti toimuv, konjunktuurses kõrgpunktis olev temaatika, vaid tegelemine küsimusega, mil moel me edastame oma sõnumit.

 

Kuidas näitlejatele mõjus selline suhtumine, et lavastaja ei tule tootma järjekordset head tükki, vaid viskab meie sekka error’eid?

M. V.: Ma mäletan küll neid hetki, millest Mart räägib. Mõningad meie hulgast ütlesid jah, et võiks nüüd lõpuks ära valida, mida keegi siin lavastuses teeb. Sel hetkel mõtlesin, et see oleks lati alt läbi minek. Mina ootasin just seda pauku, et just täna pean ma olema valmis ükskõik mis asja tegema. See variant, kus loetakse: üks, kaks, kolm, neli, need lähevad täna! Alguses pidime valdama kogu materjali, hiljem tegi Mart konkreetsemad valikud. Mulle oleks tohutult palju põnevam, kui iga hetk võiks kõike muuta. Praegusel hetkel seisneb meie eksperiment selles, et ma pean võtma lavastust ikkagi monolavastusena. Väga oluline võte on see, et suhtlus puudub, pole olukorda, kus mina pakun mingi mõtte ja teine reageerib. Kogu mäng käib ainult en face, saali. Näitlejad saavad omavahel suhelda ainult kõrvadega, kuulamise teel. Selline partnerite kuulamine on täiesti erinev sellisest kuulamisest, kus on lubatud suhtlemine. Eksperiment, mida me nüüd etenduses teeme, on selline, et kohe, kui esimene näitleja tõuseb toolilt püsti ja ütleb, et nüüd läheb lahti, siis järgmine näitleja ja kõik teised samuti peavad olema selle esimesega täpselt samas voolus. Mina ütlen järgmised laused, justkui oleksin ma toosama esimene näitleja. Kui selles voolavuses tekib katkestus, siis asi uuesti üles korjata on väga keeruline. Kui meie enda nelikus läheb midagi valesti või ei haagi, siis järgmine näitleja hakkab justkui esinema. Sealt võivad vead tulla. Voolavust ei saavuta me mitte häälega või käitumismaneeride abil, vaid ikka tunnetuslikult. Kui selline minek õnnestub, siis on äge. Seda kõike ei saa lavastada, seda peab tundma.

M. K.: Me tegime proove nii, et kõik olid kohal, kõik said kõigest osa, alateadvuse kasvatamiseks. Põhimõtteliselt võiksin ma ju need lavastuse pidepunktid ja tugisambad ka lihtsalt välja artikuleerida, aga see peab ikka protsessis kujunema. Sellises situatsioonis peab näitleja oma ego ikka väga maha suruma. Pole enam selliseid kategooriaid, et lähen ja panen või teen huvitavalt või paremini kui mõni teine. Kogu see ettepanek ei olnud sugugi kindla peale minek, aga nii nahaalne olen ma küll, et ei pelga läbikukkumist. Muidugi ei soovi ma seda, aga raskusi ka ei karda.

M. V.: Väga paljud asjad olid rasked. Mardi enda füüsiline lavalolek on midagi täiesti muud kui meil. Mart ise on kehas nii napp ja samal ajal paljuütlev. Me tegelesime pidevalt sellega, kuidas liigsed liigutused ja kokutamine maha saada.

M. K.: Trupis ei ole kehalisusega kellelgi probleemi. Lihtsalt minu esteetiline maitse seisneb suuna võimalikult pikas lahtihoidmises. Oma kehalise kohalolu puhul pole vaja kohe ära öelda, kuhu ma minema hakkan. Ja mitte ainult kehalise kohalolu puhul, vaid ka tekstis ja helis ja kogu kompas. Vaataja ei pea saama kohe otsustada, et see on nüüd nii. See muidugi ei tähenda, et peaks olema ebamäärane. Pigem vastupidi — peab üsna täpselt teadma, mis ja kuidas on võimalik.

 

Kuidas on olla protsessis, kus lavastaja annab ülesande, et mine sinna, ei tea kuhu, ja too seda, ei tea mida?

R. K.: Mart ei ütle seda kunagi esimeses proovis. Kui materjal hakkab kogunema ja ühine alateadvus natukenegi käivitub, alles siis saab hakata ütlema abstraktseid asju. Alles siis saab midagi kinni püüda ja alateadlikult lavale panna. Ma usaldan Marti lavastajana väga. Kui mina panen, olgu või enda teadmata, laval täppi ja tunnen selle ära, siis on see äratundmine mõlemapoolne — et see oli see. Alles siis saame seda sõnastama hakata.

 

Rasmus, mida see eksperiment endast sinu jaoks kujutas?

R. K.: See muutus läbi protsessi. Mängimise käigus muutub veelgi. Alguses ma ei näinud seda võimalust, mida näen praegu. Ma näen, et me pole oma koosmänguga praegu veel kuskil. Nii pikk tee on veel ees. Aega oli meil väga palju. Oleks võinud teha igasuguseid asju. Prooviprotsessis sai üsna ruttu selgeks, et tegelikult me ei mängi üldse koos. Me peame võtma lihtsama variandi, neli ja neli, ja ongi kõik. Isegi see teekond oli nii ropult pikk ja vaevanõudev. Minu jaoks seisnes eksperiment selles.

 

Kuidas te aru saate, et ei mängi koos?

M. V.: Kõige vähem räägime me koosmängu puhul sellest, mida pärast näha on. Küsimused on palju lihtsamad, näiteks, kas me saame täna üldse kokku? Põhiliselt näeme ju teatrit, kus kõik on professionaalid ja oskavad lavastuse ära esitada. Me nokitseme hoopis ühe tõsisema asja kallal. Me tegeleme ühise keele rääkimise oskusega.

M. K.: Mind huvitab aegruumilise mõttekeha loomine, mis siis toimetab. See koosneb mustmiljonist komponendist ja nõuab kindlasti füüsilist kohalolu. See pole autonoomne ruum, see sõltub ka publikust ja kõigest, mis ruumis on. Ja sellega tegeldakse. Luuakse fiktsiooni, aga samal ajal toitutakse reaalsest hetkest. Ideaalis võiks ka vaataja aru saada, et see on sündmus, milles ta osaleb. Nüüd, mil oleme juba natuke mänginud, näen ma, et lisaks ühes helistikus laulmisele on näitlejal siiski võimalik laulda ka oma häält. Nüüd alles oskavad näitlejad neid kohti üles leida.

R. K.: Me treisime lõpmatult seda kollektiivset alateadvust ja paratamatult tekib ühel hetkel küsimus, et kui töö on nii pikk ja vaevarikas, siis millal see tasu tuleb, mis mind vastu toidaks. Kui tulla tagasi selle ühes helistikus laulmise juurde, siis on juhtunud küll ja küll, et keegi alustab vales helistikus ja teised ei saa sellega haakuda.

M. K.: Asjad on ikkagi väga tehnilised, ei pruugi olla nii, et alustati vales helistikus. Oluline on ka juurdetulijate tundlikkus.

M. V.: Vahe on sees, kas tegu on laulu või mantraga: kordad ja kordad ja kordad. Igal näitlejal on erinevad arusaamad ka mantrast.

M. K.: See on füüsiline. Me koogutasime ja koogutasime seal kaevu kohal. Päriselt on vaja ette kujutada, kuidas sa sinna kaevu kukud.

 

Sa, Mart, tegeled siis ikkagi läbielamiskunstiga?

M. K.: Pigem kohalolukunstiga. No aga kuidas ma muidu seda veenvust saavutan? Mida tõsisemalt teed, seda mitmetähenduslikum see on.

R. K.: Selles lavastuses ei tohi tekkida tunnet, et kellelgi algab nüüd mingi soolo. Ideaal on ikka see, et alguses lähed tunnelisse sisse ja need tegevused veavad sind tunneli lõppu. Ei vaataja ega ka me ise pane tähele, et neli inimest seal toimetavad.

M. V.: Ikkagi on see väga tehniline. Ma tean täpselt, kuidas jutustada väga mõnusalt ühte lugu, aga selles lavastuses on see keelatud. Märkused olid umbes sellised, et paus oli liiga lühike — no absurd ju! Aga see ongi see eelneva ja järgneva tajumine terviklikuna.

 

Millega näitleja siis laval tegeleb, kui ta ei saa aktiivne olla?

R. K.: See oli üks asi, mida teadsime ka enne, aga nüüd sain taas kinnitust, et laval on väga lihtne rääkida ja toimetada. Aga püüa sa olla taustal ja õigel hetkel õige kraadiga mängu lülituda, hoida tähelepanu ja rütmi, vaat see on raske. Ühes koosseisus vean ma rohkem, aga teises tegutsen vaid alguses ja siis päris lõpus. Selleks, et seal vahepeal tähelepanu hoida, aitab mind kuulamine. Vaatamisest pole mingit kasu. Ma kuulan, nagu kuulaks orkestris muusikat. Pean teadma, millal on minu kord sisse tulla, seal ei saa alla ega üle panna. See kõik, millest Mart varem on rääkinud, etendusel enam ei aita. Kui publik saali lasti, pidime hakkama kõike otsast peale üles ehitama.

M. V.: Mind aitab see, et mulle meeldib kaasas olla. Mul tekib tohutu hasart ja ma ei arva, et see hirmus raske ülesanne oleks. Need, kes kaasas on ega juhi parasjagu, saavad teha meeletuid asju. Kõik ei ole tekst.

 

Vaadates kõiki nelja etendust, hakkab vaataja ühel hetkel otsustama, et see näitleja on hea ja too halb. Kas te seda tahtsitegi?

M. V.: Meie vead tulevad esile küll, me asetasime need lavale meelega, aga mitte hea meelega. Kui need seal on, siis on.

M. K.: Paraku on sellisesse struktuuri hea ja halb sisse kodeeritud. Me tahtsime ikkagi, et see asi meil õnnestuks.

R. K.: Küsimus ei ole heas ja halvas. Me ikkagi arvestasime, kellele milline tekst sobib.

M. K.: Ma üritasin olla enda vastu aus. Materjali jagasin ikkagi võimalikult võrdselt. Ei olnud nii, et näitleja, kelle peale võin kindel olla, saab kogu asja endale. Kõigile võimaluse andmine on eksperimendi osa. Ma ei läinud muidugi eksperimenteerima, pigem on see väljakutse. Väga erinäolised näitlejad satuvad mängima samu stseene ja oli minu lahendada, et kas sellega on võimalik toimetada või muutub see takistuseks. Tekkis olukordi, kus mõtlesin, et oleks võinud näitlejad ära vahetada, aga ma ei vahetanud.

M. V.: Näitleja ettekujutust antud stseenist on huvitav vaadata. Üks teeb ühtmoodi ja teine teistmoodi. Näitleja isiksuses on väga palju kinni ja selles, kuidas konkreetne inimene teksti suhtub.

M. K.: Meie põhiseadusesse oli sisse kirjutatud, et asendatakse, ja nii on. Terviku atmosfäär sõltub paljuski sellest, kes konkreetselt mis teksti esitab, kas ta on mees või naine, noor või vana.

M. V.: Kuskil sa pead ju õppima. Ma kirjutan sellistele asjadele alla, kui inimene teeb seda, mida temalt ei oodata. Ka etenduse mängimine on õppimisprotsessi osa. Oluline on, et me ei muganduks ega hülgaks selliseid eksperimente. Rearepertuaarilavastustega kipub nii juhtuma.

 

Kuidas on esitada Mart Kangro mõtteid?

M. V.: Tekstil ei ole üldse nii suurt kaalu. Tal on täpselt nii suur kaal, kui on sellel, mis seob meid Mardiga või vaatajat tema kunstiga. Kui tekst oleks sellise kaaluga, et tasub lavale tulla ainult selle teksti pärast, siis võiks need mõtted kahtluse alla seada. Ka Lauri Lagle „Sa oled täna ilusam kui eile” on veel millegi teenistuses. Me tegime ju laval mitu vempu. Teksti esitab kes tahes, see muutub ainult üheks kihiks, mida isegi ei pea nii väga kuulama. Mardi tekstid viivad kusagile edasi, suubuvad nagu õhku. Tekst peab olema just selline, et saaks teha ka kõike muud, millest lavastus koosneb.

M. K.: Tekst peab võimaldama näitleja füüsilist kohalolu. Palju on siin lavastuses minu tekste, aga on ka näitlejatelt ja dramaturg Eero Epnerilt. Aga ma kirjutasin need ikkagi n-ö lahjemaks ümber. Eero tekstid on sageli iseseisvad kirjanduslikud novellid, nii head, et neid võiks lugeda anda, aga seeläbi eemalduvad need ka näitleja kehast ja konkreetsest aegruumist. Mulle on oluline, et lavastuse tekstide mõte tuleb kokku ainult neid esitades ja just sellel hetkel. Lugedes puudub nendel väärtus.

M. V.: Nende tekstide esitamine ei ole üldse lihtne. See on muusika ja orgaanika, mitte enesepresentatsioon.

R. K.: Teksti sees olemine nõuab palju vaeva. Mardi tekst ei ole kuidagi lihtsam kui Tšehhovi tekst. See on lihtsalt teistmoodi komponeeritud.

 

Kas Von Krahl käsitab seda lavastust läbikukkumisena?

M. V.: Ei, ei, meil on vaja ikka veel koos kasvada. Nüüd Lauriga uut lavastust tehes tunnen, nagu oleks see meie esimene lavastus. Sool tuleb tükk aega ette ära süüa, äkki nüüd saab tööle hakata. Mardi lavastus on just nimelt hea eksperiment, sest nii palju asju tuli päevavalgele. See tõmbas alasti ja oli vajalik. Mida siin varjata!

M. K.: Tänapäeva teater ei ole pelgalt meelelahutus, mida vaataja saab ühesuunaliselt tarbida. See on kahesuunaline tänav. Kui vaataja tahab kaasa mõelda, siis soovitan vaadata erinevaid koosseise, siis saab lihtsalt rohkem mõtteainet.

R. K.: Mõned inimesed, kes on käinud kahte varianti vaatamas, on öelnud, et teine tekitas pettumust. Minu meelest on see ka hea tulemus.

M. K.: Publik on alati targem kui tegijad ja me anname nelja erineva etendusega neile võimaluse edasi mõelda.

R. K.: Publikul kipub meelest ära minema, miks teater on teater. Teatri peamine võlu on kontakt minu ja sinu vahel. Ainult nii saab ta õnnestuda. Kui üks näitleja läheb ära ja teine tuleb asemele, kas siis ka kontakt õnnestub? Või kui mina jään siia ja hoopis üks konkreetne vaataja läheb ära, kas siis õnnestub? „Täna õhtul, lorem ipsum” näitab teatri ülimat essentsi, see toob välja olukorrad, kus teater siin ja praegu kas õnnestub või ei õnnestu.

M. K.: Eelnevast jutust ei tasu järeldada, et on mingid paremad ja halvemad versioonid. Eri koosseisud on lihtsalt erinevad ja koosseisude vaheldumine toob ka lavastuse etendamise protsessi muutuja, mis hoiab erksana. Inimene muidugi tuleb alati vaatama oma ootus­te ja eeldustega ja kui ta saab teada, et tema ootused ei täitu, siis tema reaktsioon ütleb palju ka inimese enda kohta.

M. V.: Samasugune asi toimis ka prooviprotsessis. Me tegime kaks läbimängu päevas. Vaatasime teisi koosseise. Tabasin ennast pidevalt mõttelt, et ma kogu aeg võrdlen ennast teistega: eile läks teistel jube hästi ja kuidas ma siis lähen nüüd tegema sama asja! Tegelesin seega palju enese puhastamisega eelnevast. Õnneks ei lubatud meid hiljem enam etenduste ajal saali, et me ei teaks, kuidas teisel koosseisul läks. Mõttetu on pidev võrdlemine, selline sport, et teha teistest paremini.

 

Vestelnud KAJA KANN