TORMILINE TEEKOND NOORE PEADIRIGENDIGA II
Detsember, 2018ERSO ja Peeter Lilje 1980–1990
(Algus TMKs 2018, nr 10)
Peeter Lilje: „Minu eas oma orkester saada on dirigendile määratu õnn…”
Kui Neeme Järvi peadirigendimantlil oligi teisi pärijaid, siis ilmselt veenis Lilje võimas tegutsemine otsustajaid ja ta kinnitati 1. augustist 1980 ERSO peadirigendi ametikohale. Suurt muutust see ei toonud, üks täiskoormusega hooaeg oli ju seljataga, üksnes ta palk tõusis viiekümne rubla võrra.
Kuigi toona valitses arusaam, et juhtivale positsioonile sobib teenekas tegelane, oli Neeme Järvi saanud 1963. aastal nii Estonia kui ERSO peadirigendiks kahekümne kuue aastaselt. Kaks erandit järjest võis tunduda ehk liiast, kuid lõpuks jäi noor dirigent siiski peale. Lilje ekspressiivne dirigendistiil pani end maksma. Mark Rais sedastab: „Juba praegu võib öelda, et tema dirigenditegevus mõjub soodsalt publiku muusikalise maitse arengule.”1
Lilje jääb oma esimeses intervjuus peadirigendina asjalikuks: „Et asusin ERSO peadirigendi kohale õieti alles hooaja alguses, tuleb mul teoks teha programm, milles ise olen vähe kaasa rääkinud.”2 Jätkati populaarseks saanud abonemendisarjaga nr 1 „Maailma muusikaliteratuuri šedöövreid”, kus olid tooniandvaks vokaalsümfoonilised suurvormid; uus abonement, nr 2, „Instrumentaalkontsertide kullafondist” sisaldas kuut kontserti ja kvadrofooniliste katsesaadete sarjas jätkusid „ERSO stuudiotunnid”. Kui möödunud hooaegadel olid neis saadetes läbivalt esindatud Haydn ja Mozart, siis nüüd tuli kavadesse Schubert. Igas saates oli kavas ka üks eesti helilooja uudisteos. Avaliku kontserditegevuse kõrval tegeldi järjekindlalt lindistamisega: „Kui mitte fondivõtte, siis esialgse töölindi teeme igast meie autori uudisteosest. Sel hooajal on tarvis lõpule viia orkestri enda plaadisari. Valmis on helilint Mozarti „Credo missa” ja Tambergi esimese sümfooniaga, salvestada tuleb veel Sibeliuse teine sümfoonia. Plaadistada tahame teisigi klassika- ja nüüdisteoseid,” jätkab Lilje.3
Orkestri üks tõsisemaid probleeme oli uute korralike pillide hankimine. Ameerika Ühendriikide, Inglismaa, Prantsusmaa ja Saksa FV tuntud firmadest telliti tervete pillirühmade jagu uusi pille.4
Hooaeg 1980/81
Hooajal 1980/81 lugesin ERSO kontserte kokku 49. Pisemat segadust neis numbrites võib olla — vahel pole märgitud, kes oli dirigent, või oli neid mõnel pidulikul kontserdil mitu; mõnikord oldi laval vaid ühel kontserdipoolel —, kuid suurusjärk on õige. Lilje juhatas 30 kontserti ja 1944. aastast ERSO dirigendina ametis olnud Roman Matsov viis kontserti; külalisdirigentidele jäi 14, enamasti ikka ühekaupa. Kaks korda käisid tol hooajal Tallinnas Odüssei Dimitriadi ja Vahtang Žordania, kahte kontserti juhatas ka Paul Mägi ning kolme Eri Klas. Selleks, et tehtu mahust aimu saada, tuleb meeles pidada Lilje väidet, et viiskümmend protsenti nende töökoormusest moodustasid avalikud kontserdid, ülejäänu aga salvestused.5
Hooaega alustati viimseni välja müüdud saali ees 19. septembril Jõhvis, 21. septembril Tallinnas ja järgmisel õhtul Tartus, kus uus peadirigent juhatas Tšaikovski avamängu „Romeo ja Julia”, Elleri Viiulikontserti (solistiks Oistrahhi koolkonna üks säravamaid viiuldajaid Viktor Pikaizen) ja Sibeliuse 1. sümfooniat. Viimasest sai hooaja enim mängitud sümfoonia — Lilje juhatas seda koguni kuuel kontserdil.
Nädalapäevad hiljem tähistati sümfooniakontserdiga ETV 25. aastapäeva, kavas Berliozi „Ungari marss” „Fausti needmisest”, Mozarti Viiulikontsert G-duur (KV 216) Jaak Sepaga, Beethoveni Klaverikontsert nr 5 B-duur Kalle Randaluga ning Artur Kapi kantaat„Päikesele” Hendrik Krummi ning ETV ja ERi segakooriga. Muusikapäeva puhul esitati Tormise Avamäng nr 2, Mussorgski poeem „Öö lagedal mäel”, Mozarti „Credo missa” (solistid Mare Jõgeva, Urve Tauts, Ants Kollo ja Taisto Noor, kaastegev RAMi poistekoor) ja Francki sümfoonia. Alo Põldmäe leiab arvustuses, et kontserdi teise poole täitnud Francki sümfoonia puhul tunnetas dirigent „teose mastaapsust ja sellega kaasnevat venimisohtu”, ja kiidab Lilje „suurt edasiminekut ja julgust tuua publiku ette huvitavaid, teinekord raskesti kätte tulevaid teoseid”. Siiski hindab Põldmäe kuuldut „heaks reakontserdiks”, millele andis pidulikkust Tormise Avamäng: „Helitöö kõlas värskelt, väga tänapäevaselt, haarates kuulajat vägeva rütmienergiaga ning hoides teda napi temaatilise materjaliga kütkes teose lõpuni.”6
Nende kontsertidega mängiti sisse ka Lilje esimese kontserdireisi kava. Neljaks kontserdiks, mis toimusid 2.–8. oktoobrini Armeenias, võeti solistidena kaasa Jaak Sepp eespool mainitud Mozarti viiulikontserdi ja Kalle Randalu Beethoveni 5. klaverikontserdiga, samuti Tormise Avamäng ja Sibeliuse 1. sümfoonia, RAMi poiste- ja noortekoor oma eelmise hooaja menuki, Mozarti „Credo missaga”, armeenia muusikast Arutjunjani „Pidulik avamäng” ja eesti heliloomingust Elleri „Koit”. Võõrustava orkestri dirigent David Handžjan kiitis huviga oodatud külalisi: „Kontserdid olid (…) heal tasemel ja huvitava kavaga. Erilist vaimustust äratas teine kontsert, mil lavale ilmus poistekoor, kelle taolist meil ei ole. [—] Peeter Liljed (…) hindan (…) andekaks, perspektiiviga muusikuks.”7 Veel toonitas Handžjan, et „teie esindate eesti, meie armeenia muusikat.”8 Nii läkski, kui Handžjan detsembris Armeenia Riikliku Sümfooniaorkestriga Eestit külastas, armeenia muusikast kavas Avet Terterjani 4. sümfoonia ja Tigran Mansurjani „Öömuusika». Jerevanis oli ERSO publiku hulgas ka Terterjan, kel jagus kuuldule vaid kiidusõnu: „Tean neid suurepäraseid muusikuid veel sellest ajast, mil Tallinnas mängiti minu kolmandat sümfooniat. [—] Mind rõõmustab, et leidsin orkestri olevat heas vormis. [—] Erilist heameelt valmistas kohtumine orkestri noore dirigendi Peeter Liljega. Ta on mulle suur avastus. Leian, et sellise muusiku ilmumine on õnn nii orkestrile kui Eesti muusikaüldsusele.”9
16. oktoobril mängis ERSO Tallinnas Vassili Sinaiski juhatusel, kavas Sviridovi „Poeem Sergei Jessenini mälestuseks” (sol Ivo Kuusk ning ETV ja ERi segakoor), Brahmsi Viiulikontsert (sol Jean Ter-Mergerjan) ja Richard Straussi „Salome tants”. Ines Rannap märgib: „…dirigent läks iga karakteri avamisel lõpuni ja orkester oli — tänu väga sihipärastele proovidele — valmis kuuletuma kõikidele nõudmistele.”10
Päev enne hooaja esimest „ERSO stuudiotundi” 15. novembril (kavas Ukraina helilooja Anatoli Zatini kolmikkontsert Timofei Dokšitseri, Vassili Bujanovski ja autori soleerimisel ning Schuberti 5. sümfoonia) ilmunud usutluses täheldas Lilje oma orkestri kasvavat stabiilsust: „ERSOga on muidugi tore töötada. Olen kuulnud paljusid meie maa orkestreid, mõnda ka ise juhatanud. ERSO positsioon nende seas on küllalt kõrge. Noorte rohkus kinnitab orkestri suurt tulevikupotentsiaali.”11
Lehesabast ja arvustustest info noppimine kinnitab teadmist, et mõndagi meie kontserdielust jäi peegeldamata. Näiteks oli 25. oktoobril ERSO tööplaanis vabariiklik pianistide ja 4. detsembril üleliiduline puhkpillimängijate konkurss. Mõlemat isegi kajastati, ent vähemalt kultuurileht orkestri ega dirigendi — esimesel Lilje, teisel Žordania — rolli ei märganud. Niisamuti jäid arvustuseta kaks vene klassika kava, 2. novembril Vallo Järvi Glinka ja Borodini ning 7. detsembril Kirill Raudsepp Mussorgski ja Rimski-Korsakovi hittidega, milleks „Valss-fantaasiat”, „Polovetside tantse”, „Pilte näituselt” ja „Hispaania capricciot” võib seniajani tituleerida. Sama saatus tabas abonemendi nr 1 järgmisi kontserte:27. novembril, dirigendipuldis Roman Matsov ja Rahmaninovi 4. klaverikontserdi solistiks Nikolai Petrov, ning 25. detsembril, kus dirigendiks Eri Klas ja Mozarti Klaverikontserdis c-moll (KV 491) solistiks Jevgeni Mogilevski, kavas ka Brahmsi kantaat „Rinaldo”.
Peadirigendi tegemisi jälgis kriitika suurema tähelepanuga. Nii tunnustas Ene Pilliroog Lilje taasjõudmist Tubinani: „20. novembri sümfooniakontsert (dirigent Peeter Lilje) tõi ühe mõjuvama muusikaelamuse Eduard Tubina 5. sümfoonia näol. See teos on täiuslik, ajasügavikuga kohtuv helin.”12 Kuigi instrumentaalkontsertide abonemendi seisukohast oli kava peateoseks Chopini Klaverikontsert nr 1 e-moll, mida Moskva Filharmoonia solist Rudolf Kehrer esitas „hoogsa romantilise haardega”13, oli eesti muusika mõttes olulisem jätkuv töö Tubina loominguga. Oma lühikese karjääri jooksul juhatas Lilje seda ligi poolsada korda, näiteks 5. sümfooniat 1990. aastal koguni kolmel korral: Eesti Vabariigi aastapäeval veebruaris, helilooja 85. sünniaastapäeva tähistamisel mais ja Tubina festivalil juunis. Aasta lõpul tippesitusi ära märkinud Merike Vaitmaagi leidis, et „kindlasti peaks püsirepertuaari jääma Peeter Lilje ja ERSO viimase kontserdi nael, Eduard Tubina 5. sümfoonia, mida praegune noor muusikutepõlvkond enam ei tunne. [—] Mis puutub teose vaimu ja hingusesse, siis — Tubin on samuti Peeter Lilje „oma” autor; viis aastat tagasi juhatatud 9. sümfoonia seda veel nii kindlalt väita ei lubanud.”14 Lähenev aastalõpp ajendas Vaitmaad eespool viidatud kirjutises Lilje esimest aastat ERSO ees põhjalikumalt vaagima: „Loetelu teostest, mida Peeter Lilje on vahendanud kuulajaile kontserdisaalis, teatris või ringhäälingu kaudu, võiks täita mitu lehekülge. Ajalooliselt ulatuselt on see küllaltki tavaline interpreedirepertuaar: Viini klassikast meie sajandi neoklassikani, veidi ka barokkmuusikat ja eesti uudisloomingut. Interpretatsioonis tuleb aga harva ette seda sisemist paindlikkust, mis on lubanud Liljel „omaks” teha nii erinevad autorid kui delikaatne Mozart ja lahtise, plahvatava emotsionaalsusega Tšaikovski, efektselt virtuoosne Berlioz ja dramatismipingul Verdi. Ka Sibeliuse, Stravinski, Šostakovitši ja veel mitme helilooja teoseid kuulates on olnud tunne, et just parajasti mängitav autor ongi selle dirigendi „kõige
õigem”. [—] Praegune ERSO on tundlik ja kiirelt reageeriv instrument, millega saab teha väga head kunsti, kui aga dirigendist mängija teab, mida ja kuidas sellelt instrumendilt nõuda. Aga mida nõuda — selle taga on teose tundmine ja mõistmine, on dirigendi muusikupagas ja -professionaalsus, isiksus, terve ta elu. [—] Ei saa aga mööda minna sellest, kui väga on ta juba muutunud ja küpsenud. Nii kiiret ja märgatavat arengut poleks saanud olla, puudunuks dirigendil vahendid oma kõlaideede sisendamiseks mängijaile. Ja tema tehniline edasiminek on niisama tuntav: žestide „sõnavara” muutub üha rikkamaks ja ilmekamaks, eriti paistab silma, kuivõrd väljendusrikkamalt oskavad tema käed „laulda”.”15 Detsembris kulus Lilje põhienergia Weberi „Nõidküti” väljatoomisele Estonias, kuid 1980. aasta viimasel päeval tunnistas ta kokkuvõtvalt: „Lõppev aasta oli minu jaoks mitmeti pöördeline. Kui seni pidasin end vaid ooperidirigendiks ning sümfoonilist muusikat juhatasin haruharva, sai augustikuust alates minust Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri peadirigent.” Loetlenud pika ja tiheda hooaja tähtsamaid hetki, tõi ta rõõmustavana esile publiku huvi kasvu sümfooniakontsertide vastu: „Kui veel neli-viis aastat tagasi võis märgata rahva suuremat poolehoidu teatrile, siis nüüd on Estonia maja mõlemad saalid kuulajaist tulvil.”16 Tolsamal õhtul juhatas Lilje vana-aastaõhtu kontserdil Haydni „Theresa missat” (sol Anu Kaal, Urve Tauts, Rostislav Gurjev, Teo Maiste ja RAMi poistekoor), Mozarti Klaverikontserti d-moll (KV 466) Dmitri Baškiroviga ning Haydni „Lahkumissümfooniat”.
Esimest peadirigendi aastat jäi märkima ka komsomoliorganisatsiooni (ELKNÜ) kirjandus- ja kunstipreemia kontserttegevuse alal, mille Lilje pälvis „viimaste aastate töö eest RAT Estonias ja ENSV Riiklikus Sümfooniaorkestris”. Uus aasta tõi esiletõstmistele lisa: 23. jaanuaril 1981 allkirjastati seadlus „sm P. Liljele Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse andmise kohta”. Tunnustus seegi, ehkki ühiskorterist välja ei aidanud. Hea sõbra Lembit Ulfsaki sõnul oli see pealegi kahepalgeline: „Nad püüdsid teda ära osta, kuigi tulemusteta. See ELKNÜ kirjandus- ja kunstipreemiagi anti talle osaliselt selle pärast. Ma kartsin hirmsasti, et tast tehakse mingi taskukommunist — Peetrit isegi jälitati. See oli ju tol ajal nii tavatu, et alles kolmekümnene, parteitu ja meie esindusorkestri ees. Aga õnneks oli Peetril distantsitunnet ja irooniat.”17
Ka Peeter Vähi mäletab, et „Peetrile tehti mitmeid kordi ettepanek astuda kommunistliku partei liikmeks, mis teinuks ta ehk Nõukogude riigikorra all veelgi edukamaks ja rohkem esile tõstetuks, aga Peeter oli ka selles mõttes printsipiaalne ega lasknud ennast ära osta. Kui seda rääkida tänastele noortele, siis ei saada sellest arugi, aga meie põlvkond teab, mida see tähendas, ja oskab tema ausust hinnata.”18 Ent komparteisse astumine püsis päevakorral. Nii kirjutati veel aastal 1987 Liljed ENSV rahvakunstniku aunimetusele esitanud iseloomustus-soovituses, et „parteikomitee poolt on P. Liljele 1985. ja 1986. aastal tehtud ettepanek astuda NLKP liikmekandidaadiks, kuid ta pole senini lõplikku otsust langetanud”.19 Olgugi sisuliselt eksitav, komisjoni see väide ilmselt rahuldas, sest aunimetus tuli. Seda, et Lilje oma tõekspidamistest ei taganenud, on kinnitanud ka Maia Lilje: „Peeter oli otsekohene, ei keerutanud nii nagu mõned, et ei ole partei jaoks küps või nii — tema deklareeris, et ei soovi teha karjääri parteipileti najal, ta teeb seda vaid oma tööga.”20
Uut, 1981. aastat alustas ERSO külalisdirigentidega: 15. jaanuaril juhatas Eri Klas, kavas Beethoveni avamäng „Leonore nr 3”, Rahmaninovi „Rapsoodia Paganini teemal” (sol Viktor Jeresko) ja veel kord Brahmsi avamäng „Rinaldo”, ning 22. jaanuaril dirigeeris Odüssei Dimitriadi vene heliloojate Glazunovi, Tanejevi ja Tšaikovski teoseid. Ines Rannap „ei tajunud kummalgi õhtul ei erilist elevust, loomevaimustust ega elektriseerivust, mis ometi nii sageli on kaasnenud ERSO kontsertidega. Teise kontserdi peateosest, Tšaikovski 5. sümfooniast jäid meelde mõned õnnestunud lõigud, kõik sugestiivsed kulminatsioonid, puhkpillide soolod (A. Tamm, H. Altrov, I. Aasmets).”21
Distantsitunnet ja irooniat, mida Ulfsak eespool toonitas, läks Liljel tarvis lavalgi, näiteks siis, kui ERSO pidi osalema nomenklatuursetel üritustel. Üks selliseid oli 28. jaanuaril Linnahallis, kus tuli kirju kavaga Rossinist Podelskini tähistada EKP 18. kongressi. 12. veebruari kontserdiga märgiti ENSV Riikliku Filharmoonia 40. tegevusaastat, kõlamas Elleri „Kodumaine viis», Prokofjevi Viiulikontsert nr 1
Irina Botškovaga, Eugen Kapi kantaat „Rahva võim” (ETV ja ERi segakooriga) ja Brahmsi 4. sümfoonia. Niisiis võis ka „temaatiliste” kontsertide tuumikuks olla väärtmuusika. Mare Põldmäe on leidnud, et „Kodumaise viisi” ettekande „liiga aeglane tempo vähendas teose emotsionaalset mõju, ehkki keelpillirühm näitas head kõlakultuuri”. Viiulikontserdi puhul aga täheldab: „Solisti ja orkestri hea koostööga suudeti muusikalise materjali kaleidoskoopilisest kirevusest ilus tervik luua. Nauditav oli puupuhkpillirühma nüansirikas sekundeerimine sooloviiulile, keelpillid üllatasid imevaikse piano’ga.” Õhtu naelaks tõstab ta Brahmsi sümfoonia: „Peeter Lilje tõlgenduses saavutas sümfoonia tugeva dramaatilise värvingu. Väga hästi suudab dirigent säilitada kõlavarusid teose lõpuni, tänu millele veel viimane tõus ja forte kõlasid uudselt. Hea oli vormitunnetus.”22 Läbi kõhkluste oma lemmikheliloojani jõudnud Lilje juhatas nüüd Brahmsi järgmiselgi kontserdil 12. märtsil, kus Brahmsi 2. sümfoonia kõrval oli kavas menukina püsiv Orffi „Carmina burana”, tookord koostöös Kaunase Riikliku Kooriga.
26. veebruaril oli ERSO ees Roman Matsov, temalgi oli kavas Brahms — 1. sümfoonia —, samuti Schumanni Klaverikontsert Rein Rannapiga ja Anti Marguste „Runo nr 1”. Marguste kõneles dirigendist soojalt: „Matsovi kohta ütlevad kõik, et ta oli mees, kes eesti muusikat väga südamega võttis. Ja hämmastav, et täiesti uued lood, millest võis arvata, et need pole täisväärtuslikud — kuidas ta aitas neid ette valmistada. Need korduvad tema kodus käimised, arutlused, nõuanded, pliiatsi ja kummi kurnamised… Oli lihtsalt fantastiline, vastutulelik mees kogu eesti muusikas.”23 Päev hiljem, 27. veebruaril kõlasid NLKP XXVI kongressile pühendatud muusikafestivalil „Nõukogude rahvaste vennalikus peres” uuesti selle kontserdi klassikateosed, aga Marguste helitööd asendas Šostakovitši „Pidulik avamäng”.
Suurest töökoormusest hoolimata jõudsid orkestrandid end loominguliselt realiseerida ka kammeransamblites. Nii astus ERSO keelpillikvartett koosseisus Moissei Alperten, Mart Traksmann, Paul Purga ja Toomas Tummeleht üles 21. veebruaril Kadrioru lossis, kavas Tubina Keelpillikvartett „Eesti pillilood”, Mozarti Flöödikvartett D-duur (KV 285) Jaan Õunaga ja Šostakovitši Keelpillikvartett nr 2.
Järgmise vokaalsümfoonilise suurvormina tõi Lilje juba 26. märtsil kuulajateni Dvořáki Reekviemi (sol Solveig Raja, Leili Tammel, Ivo Kuusk ja Sergei Leiferkus, orelil Aime Tampere, kaastegev ETV ja ERi segakoor). Kaja Irjast köitsid arvustajana „just need numbrid, kus oli tunda tõelist pinget, dramatismi. (…) Peeter Liljel õnnestub paremini just muusika, milles sügavaid tundeid, filosoofilisi mõtteid.” Dvořáki Reekviem kõlas Eestis esmakordselt. „Võõra muusika puhul ei taba kuulaja valesid sisseastumisi ja muid pisivigu alati ära. Üksikud tehnilised apsud, intonatsioonivääratused jms ei suuda tavaliselt üldmuljet rikkuda. Kui neid aga palju koguneb…”, vihjab Irjas puudustele.24
Seegi kevad tõi Tallinna külalisdirigente, ka neil oli üsna tihti noodipuldil eesti helitöö. Nii oli 16. aprillil Vladimir Verbitski kavas Jaan Koha „7 laulu” (sol Ljudmilla Belobragina) ja nädal hiljem Emin Hatšaturjanil Tambergi „Tokaata”. Verbitski kava keskendus Bartóki loomingule (Kontsert kahele klaverile, löökpillidele ja orkestrile ning süit balletist „Võlumandariin”) ja Hatšaturjan vene muusikale — Tšaikovski „Variatsioonid rokokoo teemal” Mihhail Homitseriga ja Šostakovitši 6. sümfoonia. Bartóki kontserdi esituse puhul märgib Ines Rannap, et tähtelamus jäi sündimata, kuid tunnustab samas balletimuusika ettekannet: „Verbitski temperamentne ja oskuslik dirigenditöö sulatas pillirühmad kirkasse helipilti, kruvis teose rütmipinge viimse piirini ja jõudis dramaturgiliselt veenva lahenduseni.”25
Mais olid ERSO ees taas eesti dirigendid — 14. mail Klas ja 21. mail Lilje. Esimesega soleerisid sarjas „Instrumentaalkontsertide kullafondist” mainekad külalised Juri Bašmet ja Fjodor Luzanov, vastavalt Bartóki Vioolakontserdis ja Nikolai Mjaskovski Tšellokontserdis, kavas oli ka Heino Jürisalu 2. sümfoonia. Mare Põldmäe tõstab Klasi kavast esile nauditavalt kõlanud Jürisalu 2. sümfooniat. Suuremaks õnnestumiseks on ta pidanud Bartóki esitust „tänu eelkõige suurepärasele solistile Juri Bašmetile, kes hiilgab virtuoosse pillikäsitsusega, hea tooni ja maitsega” ja Bartóki muusika lähedusele Eri Klasi natuuriga: „…ta lõi hea ansambli orkestri ja solisti vahel.” Kokkuvõttes: „Klas näitas selle kontserdiga taas üles oma head nüüdismuusika närvi, XX sajandi muusika stiilide tunnetamist. ERSO end selle kontserdiga paindliku orkestrina, kellele XX sajandi muusika mängimine on igati jõukohane.”26
Liljega soleerisid seekord ERSO enda mängijad: Jaan Reinaste Boccherini Sonaadis tšellole ja kammerorkestrile, Rein Sildna Hummeli Trompetikontserdis, Mati Kärmas, Peeter Paemurru, Heldur Värv ja Andres Lepnurm Haydni Kontserdis viiulile, tšellole, oboele ja fagotile ning Samuel Saulus ja Zvenika Sillamaa Mozarti Kontserdis flöödile ja harfile. Kuuldu pani Ines Rannapi arutlema sedalaadi kontsertide kasuteguri üle: „Mis võiks veel rohkem aktiveerida võimekamaid (aga ka tagasihoidlikumaid!) orkestrante proovima jõudu soolo- või ansamblimängus? ERSO ridadesse kuulub kenake hulk meie vabariigi tunnustatud soliste — S. Saulus, J. Õun, H. Altrov, M. Kärmas, J. Reinaste, J. Sepp jne.
Solistikohta mittevõimaldavates oludes on see paratamatu ja muidugi soodustab orkestrandiamet pedagoogitööga võrreldes suuremat vormis püsimist, võimaldab sidet elava muusikaga. Kuid kahtlemata ei tohiks need solistide kontserdid kujuneda tippude iga-aastasteks paraadideks. Kui solistide kontserdile mõelda täie tõsidusega juba hooaja algul, kui valida jõukohased ja huvitavad ülesanded, kui valmistuda hoolikalt ja pikemat aega, võiks uusi nimesid jaguda veel mitmeks aastaks.”27 Ent viiuldajast kriitiku meelest kroonis õhtut ikkagi Mozarti sümfoonia KV 319, mille üle „võivad Peeter Lilje ja orkester tunda täit uhkust. Tähelepanu äratas eeskujulikult puhas mäng. Oli nüüd tegu seaduspärase õnnestumisega (valmistuti ju Leningradi-gastrolliks) või kollektiivse loomingusädeme plahvatusega? Kummatigi anti sellele tükati äpardunud kontserdile särav lõpetus.”28
Akadeemilise hooaja lõpule järgnes töine jaanikuu. Kolm kontserti Leningradis (31. mail ning 2. ja 3. juunil) tähendasid ka kolme suurt ja erinevat kava. Neist kaks koosnesid peamiselt klassikast ja olid klassikalised ka ülesehituselt — avamäng, instrumentaalkontsert ja sümfoonia. Nende vahel kõlas puhas Šostakovitši kava, pühendatud helilooja 75. sünniaastapäevale: Tšellokontsert nr 2 Mihhail Homitseriga ja 11. sümfoonia, alapealkirjaga „1905. aasta”. Seegi kord esitati hooaja jooksul sisse mängitud teoseid, nagu äsja jutuks olnud Mozarti sümfoonia KV 319 või siis Haydni missa vana-aastakontserdi kavast. Ent täheldame ka vastassuunalist liikumist: nädalapäevad hiljem kõlasid Schuberti avamäng ja Šostakovitši tšellokontsert Tallinnaski Rahvusvahelise Raadio ja Televisiooni Organisatsiooni (OIRT) muusikaekspertide nõupidamise puhul antud kontserdil, kavas veel Beethoveni 7. sümfoonia.
Selle juunikuu alguspäevad näitavad ilmekalt, mis kõik kuulus esindusorkestri ülesannete hulka: nii tuli eelnimetatud oluliste esinemiste vahel 7. juunil anda kontsert Põdrangu sovhoosis…
Ülesastumist OIRTi külalistele käis 11. juunil kuulamas Ines Rannap, rõõmustades, et tänu rahvusvahelise nõupidamise raames toimunud kontserdile saadi sel hooajal juba teist korda nautida Mihhail Homitseri interpreteerimiskunsti: „Šostakovitši 2. tšellokontserdist saigi õhtu tippelamus. (…) Kõik need solisti ebatavaliselt põnevad duetid tšellode-kontrabasside rühma, suure trummi, tamburiini ja teiste pillidega õnnestuvad vaid kogu kollektiivi erksa musitseerimistahte najal. Peeter Lilje oli kontserdi esituseks teinud märkimisväärse eeltöö, orkestrantide valmisolekule ja aktiivsusele polnud midagi ette heita, erilist kiitust väärib löökpillimängijate meisterlikkus ja reageerimistäpsus. [—] Teist kontserdipoolt täitnud Beethoveni seitsmes sümfoonia pälvis kuulajate üksmeelse ja küllaltki põhjendatud ovatsiooni. Siin ilmnesid Lilje aastast aastasse avarduv tunnetusskaala, üha kasvav sisendusjõud ja -oskus, mille kajastusena kiirgas orkestrist üksteisemõistmise rõõmu.”29
Hooajale pani punkti festival „Pärnu-81”, mille kaheksast kontserdist kolmel oli tegev ERSO Lilje, Matsovi ja Dimitriadi juhatusel. Avakontserdiga peadirigendi käe all tähistati Artur Uritamme 80. sünnipäeva Pärnu helimeistri fantaasia „Noorusmaalt” esiettekandega, kavas veel Bartóki Viiulikontsert Igor Oistrahhiga ja hooaega raamiv Sibeliuse 1. sümfoonia. „Meie orkestrilt loodan, et nad ei väsi ära enne festivali lõppu (sest väga raske oli Pärnu kontserdi mulje põhjal Leningradi tuttavatele selgeks teha, et sedasama Beethoveni seitsmendat sümfooniat mängis seesama orkester mõned nädalad varem briljantselt!),” lõpetas hooaja meediapeeglis Virve Normeti kriitikanool.30
Lilje oli hooaja kontsertidel juhatanud kolmekümne ühe helilooja (neist üheksa ehk ligi kolmandik eesti autorid) rohkem kui pooltsadat teost, enim (viis) Mozartilt, sealhulgas Viiulikontserti G-duur (KV 216), Missat C-duur ja Sümfooniat nr 33, B-duur (KV 319) kolmel korral. Kordusesitused said võimalikuks gastrollidel — nii mängiti temaga hooajal 1980/81 Sibeliuse
1. sümfooniat kuuel ja Haydni „Theresa missat” neljal kontserdil.
(Järgneb)
Viited ja kommentaarid:
1 Mark Rais 1980. Hinnaalanduseta. — Noorte Hääl, 24. VIII.
2 Peeter Lilje 1980. Intervjuus „Hooaeg algas”. — Sirp ja Vasar, 26. IX.
3 Sealsamas.
4 Sealsamas.
5 Virve Normet 1981. Argipäevamõtteid ERSOst. — Sirp ja Vasar, 14. VIII.
6 Alo Põldmäe 1980. Mõttekilde muusikapäevast. — Sirp ja Vasar, 24. X.
7 ERSO Armeenias. — Sirp ja Vasar, 24. X 1980.
8 Sealsamas.
9 Sealsamas.
10 Ines Rannap 1980. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 7. XI.
11 Madis Kolk 1980. Proovi ja etenduse vahepeal. — Sirp ja Vasar, 14. XI.
12 Ene Pilliroog 1980. Kontserdisaalist. — Sirp ja Vasar, 19. XII.
13 Sealsamas.
14 Merike Vaitmaa 1980. Anne ja ametioskus. — Noorte Hääl, 3. XII.
15 Sealsamas.
16 Marika Oja 1980. Täna õhtulgi dirigendipuldis. — Kodumaa 31. XII.
17 Maarja-Liis Arujärv 1994. …ad astra. — Favoriit, nr 1.
18 Peeter Vähi. Vestlusest Peeter Vähiga
20. III 2017.
19 Peeter Lilje ERRi arhiivitoimik nr 2696, lk 22.
20 Ivalo Randalu 2001. Peeter Liljest ja Eduard Tubinast. —TMK, nr 6.
21 Ines Rannap 1981. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 20. II.
22 Mare Põldmäe 1981. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 6. III.
23 Ivalo Randalu 2003. Vastab Anti Marguste. — TMK, nr 3.
24 Kaja Irjas 1981. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 17. IV.
25 Ines Rannap 1981. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 15. V.
26 Mare Põldmäe 1981. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 29. V.
27 Ines Rannap 1981. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 5. VI.
28 Sealsamas.
29 Ines Rannap 1981. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 3. VII.
30 Virve Normet 1981. Suviti Pärnus sõnajalaõit otsimas. — Sirp ja Vasar, 31. VII.
