KOLM LINDU, KREEK JA BRUCKNER TALLINNA TOOMKIRIKUS

August, 2023

IRIS OJA

Kammerkoori Kolm Lindu kontsert 28. V 2023. Dirigent ja kontserdi kunstiline juht: Hirvo Surva. Dirigendid: Hyonah Song ja Stijn Claerhoudt. Kavas Cyrillus Kreek ja Anton Bruckner.

Eestlased on ikka uhked oma koorilaulukultuuri üle: meil on mitmeid professionaalseid koore, lisaks veel hulk arvestataval tasemel harrastuskoore poolprofessionaalidest päris asjaarmastajateni. Ikka räägime laulupidudest ja laulvast revolutsioonist, ühislaulmisest kui „eesti jalgpallist”, kui protestivormist ja ühisest mõtteviisist. Iseenesest on ju huvitav, et eestlased, kes muidu ei paista üldse ühisele arvamusele jõudvat, kes tahavad ikka „naabrist paremad” olla, kes on oma loomult pigem omaette nokitsejad, on leidnud ühise harrastuse, kus unustatakse erimeelsused ja ollakse tõeliselt üksmeelsed. Ent aeg on läinud edasi: kas meil on enam õigust sel teemal rinda nii kummi ajada?

Kuulates nelipühade ajal Tallinna toomkirikus Tartu kammerkoori Kolm Lindu, julgen kinnitada: on ikka küll. Me võime küll kurta muusikaõpetajate ja muusikute palkade üle — ja põhjendatult! —, ent inimesed, kes tõesti muusikat armastavad ja soovivad sellega tegeleda just sel tasemel, armastavad seda ikka samamoodi edasi, tundes sellest tegevusest siirast rõõmu, mis lihtsalt ei püsi vaka all. Ega peakski, see rõõm ongi jagamiseks, nagu tuletas enne kontserdi algust meelde Toomkoguduse õpetaja Arho Tuhkru.

See oli minu esimene kord kuulda kammerkoori Kolm Lindu. Olen eluaeg kooridega kokku puutunud nii koorilaulja, koormeistri kui ka solistina ning kogenud, et üks ja sama koor võib kõlada erinevatel aegadel väga erinevalt. Seetõttu võtan sõna vaid seekordsele kontserdimuljele tuginedes, ent tahaksin siiski esile tuua, et kõla poolest võiks Kolm Lindu julgelt end poolprofessionaalide hulka lugeda. Kooril on minu meelest täiesti iselaadne toon, mis mõjub nagu hästi tervislik segu toetatud klassikalisest häälekoolist ning noortekoori aktiivsest selgusest ja lihtsusest. Eriti eestikeelse muusika laulmiseks on see ideaalne lähtepunkt.

Kontserdi kava oli kokku pannud külalisdirigent Hirvo Surva, kelle oli koori ette kutsunud peadirigent Valter Soosalu. Maestro Surva oli küll kontserdi kuraator ja tema juhatatuna kõlas suurem osa teostest, ent ta oli toonud koori ette ka kaks noort külalisdirigenti, Hyonah Songi ja Stijn Claerhoudti. Surva oli kontserdikavva valinud Kreegi ilmalikud laulud vahelduma Bruckneri vaimulike lauludega. Kolme Linnu Facebooki-lehel oma kontseptsiooni tutvustades ütleb ta, et tegelikult räägivad mõlema helilooja teosed samadest asjadest. Ehkki muusikaliselt on kahe helilooja käekiri selgelt erinev, on mõlema kooriteostes palju harmoonilisi kaldumisi, mille laulmiseks peab terve koor tundma kogu partituuri, muidu on akordijärgnevuste tabamine võimatu. Peale selle olid teosed kavas vaheldumisi, ehk lauljad pidid kordamööda laulma ja mõtlema eesti keeles ning ladina keeles, mis nõuab lisaks kõigele ka väga aktiivset vaimset kohalolu.

Võib-olla see viimane oligi üks omadus, mis mind esimesena koori kuulates köitis. Rahvas istus toomkirikus pinkidel, koor laulis ülevalt orelirõdult, publiku selja tagant. Sellel on alati oma head ja halvad küljed, kui publik lauljaid ei näe ning kui esinejad on kuulajaist justkui palju kaugemal. Usun, et amatöörkooride puhul on see pigem hea, sest toomkirik on just parajalt väike — selle võlvid küll ühtlustavad koorirõdult kostvaid hääli, kuid need ei jää kuhugi sfääridesse nii hõljuma, et päriselt publikuni ei jõuagi. Sellise asetuse juures võib juhtuda, et koor jääb oma esituses ja olemuses kuidagi distantseerituks, kuid Kolme Linnu laulmine jõudis minu kõrvu aktiivse, isuka ja õnnelikuna. Ja rõõm on tõdeda, et põhimõtteliselt ei muutunud see olek kuni kontserdi lõpuni, sest aktiivselt alustada on lihtne, aga tunniajast kontserti lõpuni sama energiaga laulda ei olegi nii kerge.

Kammerkoor Kolm Lindu Tallinna toomkirikus, dirigent Hirvo Surva.
Katherin Paasi foto

Cyrillus Kreek, „Mis sa sirised, sirtsukene”. Dirigent Hirvo Surva

Seda rahvaluule tekstile kirjutatud laulukest on vist küll kõik Eestis koorilauluga tegelnud inimesed laulnud ja teavad ehk seetõttu, kui suur väljakutse võib olla selle tihedalt ss-e ja rr-e täis teksti selge edastamine kiires tempos. Toomkiriku orelirõdult kostus tekst väga selgelt, loo esitus oli hästi täpne ja puhas ning pigem vaoshoitud. Olen kogenud, kui raske võib olla seda lugu ohjes hoida, sest kui see vanker veerema läheb, on teda väga raske kinni püüda. Häälegruppide soolod olid samuti väga heas balansis. Üldse oli see väga sobiv kontserdi avalugu, mõjudes täpselt ja erksalt nagu piparmündiekstrakt. Lugu oli ilmselgelt väga palju lihvitud, sellega alustamine andis kindlasti ka lauljatele kindlust ning tõi vaimselt ühte ruumi kokku koori ja publiku. Ka kuulajal oli selle kiire intensiivse laulu puhul väga lihtne kiriku akustikaga kohaneda.

Anton Bruckner, „Christus factus est”. Dirigent Hirvo Surva

Avataktid mõjusid imeliselt, hääled kasvasid väga orgaaniliselt üksteisest välja. Mõtlesin koori peadirigendi Valter Soosalu jutule, et tema eesmärk koori kõla puhul on see, et igaüks säilitaks oma hääle individuaalsuse ja laulaks oma parima häälega, mitte ei üritaks sulanduda mingiks üldiseks kõlamassiks. Minu meelest ongi see koorilaulu mõte — koguda kokku erinevad inimesed, kes saavad omalt poolt panustada igaüks just oma parimaga. Selle loo alguses tundus mulle, et Kolm Lindu on õigel teel, hääled toetasid ja täiendasid üksteist, olles samal ajal kõik ka iseeneses rikkad ja täielikud. Ainsa vokaaltehnilise probleemina torkas kõrva natuke liiga laiaks veniv e-häälik, mis mõjus laulmise kontekstis liiga kõnehäälsena, eriti madalamatel meeshäältel.

Selles loos on väga palju harmoonilisi kaldumisi, mis päädivad alatasa uute helistike toonikaakordidega. Selleks, et neid akorde puhtalt laulda, peab olema teost analüüsinud ja teadma ette, mis helistik on järgmine ja mis on iga laulja funktsioon uues harmoonias. Ilmselgelt oli dirigent sellega väga head tööd teinud, uute helistike akordid olid tõesti puhtad ja selged, isegi kui sinna viivad käigud seda alati ideaalselt ei olnud. Selliste pidevate kaldumistega võib helistikutunnetus päris kõikuma lüüa, mis näis lõpuks pisut ka juhtuvat, iseäranis bassirühmal, kui sekventsid kippusid veidi madalaks jääma ja üksmeel noodikõrguste osas lõi veidi kõikuma. Positiivset tähelepanu tõmbas sopranite ja tenorite ilus, selge ja fookuses ümar toon, mis ei ole harrastuslauljate hulgas kuigi tavapärane.

Cyrillus Kreek, „Kuula valgusest imelist juttu…”. Dirigent Stijn Claerhoudt

Ma olen ka ise Surva käe all laulnud (nagu ilmselt enamus meie koorilauluga kokku puutunuid) ja tean, kui järjepidevalt ta nõuab teksti ütlemise selgust. Nüüd tekkis kontserdil moment, mis võib-olla isegi kõige selgemini näitab, kui hea üks koor on: kuidas ta reageerib erinevatele dirigentidele, kas ta on suuteline kõlama eri dirigentide juhtimisel erinevalt või laulab alati ühtemoodi?

Kahjuks kadus siin loos tekst kuulaja jaoks peaaegu täielikult, seda võis vaid kavalehelt lugeda. Veidi äraspidisel kombel on see kompliment koorile, sest ilmselgelt tegid nad, mida dirigent nõudis, ent dirigent ilmselt ei osanud nõuda eesti keele hääldust. Mina pean eesti keeles laulmise juures üheks olulisimaks tehniliseks detailiks hääle katkemist topeltkonsonantide ja konsonantühendite „väljalaulmisel” — sõnad „juttu”, „nuttu”, „sähvab seppade”, „ärka” jne. Selliste sõnade laulmise ajal tekib hetkeks justkui mikropaus, mis annab nii sõnaselgust kui ka karakterit, ent seda ei olnud Heibergi võrratus tekstis ära kasutatud. Keerulised harmooniad ei tundunud nii selged olevat kui eelmistes teostes, sopranid kõlasid kohati ettevalmistamatult, justkui tabaksid nootide kõrgused neid ootamatult. See lugu mõjus kontserdi kontekstis kõige ebakindlamalt ja kui ma peaksin arvama, siis ütleksin, et ilmselt oli sellega kõige vähem proove tehtud.

Anton Bruckner, „Os justi”. Dirigent Hyonah Song

Loo alguses andis dirigent hääli ebatäpselt, mis mõjutas basse, kes jäid esimestes fraasides ülejäänud kooriga võrreldes märgatavalt madalaks. Hääleandmine on täiesti omaette teadus, Surva kasutas selleks elektroonilist vahendit, mis on täpsem, ent puudulike ülemhelidega, nii et vahel on selle järgi helikõrgust võtta isegi keerulisem. Inimhääl jällegi võib olla mõjutatud liiga paljudest teguritest, mida on noorele dirigendile võimatu pahaks panna. Muidugi on lauljatel oluline üksteist kuulata ja tabada oma funktsioon üldises harmoonias, aga eks akustika ole erinev, tihtipeale võib teiste häälte kuulmine kiriku rõdul päris keerukas olla.

Kuid hoopis suuremaks probleemiks loen seda, et loo mõte ei jõudnud mulle kohale; ei jäänud muljet, et esitajatel oleks selge ettekujutus teose muusikalisest ja sisulisest kujundusest. Vähese sisulise köitvuse kõrval hakkas järjest rohkem häirima, et igas loos oli mingi koht, kus koor ei suutnud koos alustada, ikka hakkas keegi sekundi murdosa võrra varem peale, ja selles teoses oli neid kohti vist kõige rohkem. Ma usun, et küsimus on niihästi mõnede lauljate tehnikas ja tähelepanus kui dirigendi žesti selguses. Fraasi alguste laialivalgumine tekitab kohe amatöörliku atmosfääri, samas on parem, kui alustatakse pigem varem kui et imbutakse fraasi jooksul sisse (meetod, mis on koorilauljate hulgas tuntud kui „kogudusekoor”). Sopranite eriliselt ilus kõla tuli esile, kui kõrge noot oli korralikult ette valmistatud ega tulnud „üllatusena”, nagu eelmises loos.

Cyrillus Kreek, „Talvine õhtu”. Dirigent Hyonah Song

Selle loo karge meeleolu sobib Kolme Linnu kõlaga ideaalselt. Algus oli lausa imeilus ja koor lõi kuulajatele väga selge pildi loo õhustikust, ehkki tekst oli veidi üldine. Kui laulja mõtleb sellele, mida ta laulab, isegi kui ta seda tingimata ideaalselt välja ei häälda, kandub mõte kuulajani. Vaid päris lõpus oleks tahtnud kuulda ülimat piano’t, aga võimalik, et seda ei sündinud sellepärast, et soprani eelviimase akordi ettevalmistus pisut ebaõnnestus, mis võis koori veidi verest välja lüüa. Loodan, et Kolm Lindu jätab selle loo endale repertuaari, see paistab sobivat neile suurepäraselt nii sisuliselt kui vokaalselt.

Anton Bruckner, „Virga Jesse”. Dirigent Stijn Claerhoudt

Mulle tundub, et Claerhoudt ikkagi ei tegele kuigivõrd tekstiga, sest nagu ka eelmises tema juhatatud loos oli siingi teksti hääldus väga segane. Vokaalne positsioon oli rohkem taga kui teistes lugudes, ei oskagi öelda, kas see oli dirigendi taotlus või mitte, aga vahe oli märgatav. Eriti torkas kõrva a-häälik, mis vaid selles loos mõjus kuidagi säratult, hoolitsematult. Minu meelest ei olnud see muutus positiivne: esiteks, Kolme Linnu kirgas, ergas ja värske kõla kadus, muutudes „lihtsalt üheks järjekordseks (balti) kooriks”, ja teiseks hakkas intonatsioon pisut „määrima”, akordike ei olnud nii selgelt paigas. Õnneks jäi see siiski vaid ühekordseks erandiks valdavalt särava kõlaga kontserdil.

Cyrillus Kreek, „Meil aiaäärne tänavas”. Dirigent Hirvo Surva

Selles loos mõjus Kolm Lindu taas täiesti eriliselt — lauldi südamest, täistoonil, mitte forte’s, vaid läbitunnetatud ja sooja tämbriga toetatud tooniga. Häälegruppide intonatsioon oli väga ühtlane, ka bassidelt kuulis siin pehmemat tooni. Ning kuigi koos alustamine oli taas pisut ebatäpne, oli tekst läbivalt väga selge. Muidugi on see lugu, mis iga eestlast kõnetab, kuid see oli väga hästi esitatud ja teenis publikult välja ka spontaanse aplausi, mida muidu kirikukontserdil lugude vahel ei kuule.

Anton Bruckner, „Pange lingua”. Dirigent Hirvo Surva

Eelmise emotsionaalse loo järel ja kontserdi läheneva lõpu eel oli lauljatel ilmselt veidi raske end taas mobiliseerida, nii et loo algus ei mõjunud kuigi veenvalt ja pikad akordid kippusid ujuma. Pika noodi laulmine ei ole üldse nii lihtne, kui arvatakse, see nõuab kõvasti keskendumist ja aktiivseid lihaseid. Väga ilus, selge ja dünaamiline kujundus ning kontrastid aitasid publikul kindlasti teost paremini mõista ja sellega kaasas püsida. Bruckneri paljuhäälsetes laiaulatuslikes harmooniates ja järgnevustes soovisin, et bassinoodid oleksid rohkem toetatud, aga võimalik, et kooris lihtsalt on liiga vähe nii madala häälega basse. Akordides üldse, aga eriti viimases oleks võinud keskmised hääled pigem vaiksemad olla, et faktuuri mõju paremini esile tuleks.

Cyrillus Kreek, „Maga, maga, Matsikene”. Dirigent Hirvo Surva

Laulu pealkirjaks olev fraas võiks laulus alati olla hästi selgelt välja hääldatud, kuid kahjuks ei kasutanud meloodia lauljad siin konsonante nii hästi ära, kui oleks võinud, ning kõlas küll kaunis legato, ent tekst ei jõudnud kuulajani. Meeskoori algus oli imeline, sopranite algus seevastu eriti ei toiminud. Ent loo lõpp oli ideaalne. Kogu loo interpretatsioon oli väga ilus ja liigutav ning koori kõla suurepärane. Ka see on keeruline lugu, aga tundus, et lauljatele see väga meeldib — lauldi suure armastusega.

Anton Bruckner, „Ave Maria”. Dirigent Hirvo Surva

Selleks ajaks oli lauljatel selja taga tunniajane väga intensiivne kontsert, millest nad olid ilmselt vaimselt väsinud. Naiskoori algus oli kaunis balansis, ent tasapisi hakkasid kooril tekkima intonatsiooniprobleemid: sopranid olid ette valmistamata ja toetamata ning jäid kõrgeks, bassid madalaks ja tenorid kompenseerisid kõiki teisi; tehnikale keskendumine oli ilmselgelt raske. Kolme Linnu forte’d olid alati väga kaunilt pehmed, mitte kunagi vägivaldsed ega kriiskavad, kuid nüüd kippusid need pisut toeta jääma. Ilus legato, mida kontserdi jooksul korduvalt näidati, kadus ootamatult „Ora pro nobise” käikudel, mis mõjusid kahjuks kuidagi pumbatult ja ebamusikaalselt.

Cyrillus Kreek, „Hällilaul”. Dirigent Hirvo Surva

Viimaseks looks tuli koor alla Toomkiriku külgukse ette. Silmside publiku ja koori vahel andis ilmselt ka lauljatele uut hoogu ja Kolm Lindu kõlas taas selgelt ja väga puhta intonatsiooniga. On väga sümpaatne, et kooris laulavad kõrvuti, võrdse keskendumise ja pühendumisega igas vanuses lauljad. Tenorite ümar toon, mida juba rõdult kuulsin, avaldas jätkuvalt muljet ka kirikutrepil, samuti sopranite puhas pehme tämber. Publiku, nii kohalike elanike kui turistide poolehoid oli varjamatu.

Pika aplausi ja mitme kummarduse järel esitati lisaloona peast kontserdil esimesena kõlanud Kreegi „Mis sa sirised, sirtsukene”, mis oli ainus lugu, mille puhul soovisin, et saaksin koori ka näha. Jah, nad olid nüüd väsinud ja oma särtsu kaotanud, ent kvaliteet oli sama, lihtsalt meeleolu oli teine.

Kogu Kolme Linnu kontserdist jäi väga hea tunne. On võrratu, et selline legend nagu Hirvo Surva teeb võimeka noore kooriga nii nõudliku kava, et noored saavad temalt õppida ja et me kõik saame sellest innustuda. Mulle tundus ka, et koor kõlas kolme dirigendi käe all üsna erinevalt, mis on väga hea märk, kinnitus koori paindlikkuse ja võimete kohta. Kõige rohkem muljet avaldasid mulle Kreegi „Mis sa sirised, sirtsukene”, „Talvine õhtu”, Meil aiaäärne tänavas” ja „Maga, maga, matsikene”. Eks eestikeelne ja -meelne laul ilmselt köidagi eesti publikut enim, aga see peab siis olema ka hästi lauldud, sest traditsioonid ja eeskujud on ka lähemal. Kuulsin ka mitmelt välisturistilt kommentaare: kellele meeldis rohkem „Meil aiaäärne tänavas”, kellele „Hällilaul” jne. Ilmselgelt suudab see koor eestikeelset muusikat nii suure armastusega laulda, et ka võõrkeelsetele inimestele läheb see südamesse. Ega muud kui tuult tiibadesse, Kolm Lindu, ja ma loodan väga, et see ei jää teie ainsaks projektiks meie koorimuusika suurkuju maestro Hirvo Survaga.