„JAZZKAAR” 2023

August, 2023

TIIT LAUK

23. aprill

Tänavune festival „Jazzkaar” (23.–30. aprillini) algas jüripäeval. Ennevanasti sõlmiti jüripäeval järgneva aasta töölepinguid — ka nüüd oli see muusikutele töörohke päev. Festivali algust tasuta kontsertide päeval ilmestas Telliskivi Loomelinnakus prantsuse fotograafi André Perlsteini portreenäitus „Jazzi­legendid”. Näituse taustal meenutas oma tänavamuusiku aegu tuntud trompetist Jason Hunter. Lisagem siia veel selle päeva viis kontserti, millest ilmselt nii mõnigi tõi esinejaile uusi
tööpakkumisi.

 

Kell 18. 00 Vabal Laval avakontsert „Kitarriookean”: Andre Maaker, Laur Joamets, Peeter Vähi & ansambel

Päeva lõpetas tänavuse 34. „Jazzkaare” ametlik avakontsert Andre Maakeri, värske Grammy omaniku Laur Joametsa ja Peeter Vähi ühisloominguna valminud teosega „Kitarriookean”. Kuigi teost reklaamiti austusavaldusena džässmuusika ühele mitmekülgseimale instrumendile kitarrile, ei saaks seda kolmeosalist teost siiski ainult džässile keskendunuks pidada: see andis ülevaate kitarri kui instrumendi võimalustest ja sellele loodud muusika eri stiilidest: bluusist, kantrist, džässist, svingist, rokist, funky’st ja vabast improvisatsioonist. „Kitarriookeani” kolm osa olid väga hästi läbi komponeeritud ja õnnestusid suurepäraselt. Kõik esitajad olid meie parimad, rahvusvahelise tipptasemega muusikud: Andre Maaker, Laur Joamets, Marek Talts, Jaak Sooäär ja Paul Daniel (kitarrid), keda toetasid Mihkel Mälgand (basskitarr), Jeremia Kangas (trummid), Heigo Rosin (timpanid) ja teose 3. osa autor Peeter Vähi (klahvpillid). Kõik eri stiilides soolod olid suurepärased! Omapäraseim oli siiski kompositsiooni 3. osa, autoriks Peeter Vähi, kes pani kogu publiku kõigepealt laulma. Ta kommenteeris oma loodut nii: „Esimest, juba aastaid peas tiksunud, vaid kahetaktilist kitarririffi võiks tinglikult nimetada rahu ja armastuse motiiviks. Teise olen laenanud Šostakovitšilt¹, [nõukogude — Toim] muusikateadlased on seda marsilikku teemat enamasti seostanud Natsi-Saksamaa invasiooniga. Tänaste sündmuste valguses omandab kõik sootuks uue tähenduse…” Rahu ja armastuse motiivi kogu saal Vähi juhatusel algul õppiski, laulda tuli koodas, eelneva ulatusliku arengu kinnituseks. 3. osa arenduse huvitavaimaks lõiguks peaksin koodale eelnenud temperamentset süntesaatori ja löökpillide dialoogi. Elamuslik õhtu, saalitäis publikut tänas esinejaid pika aplausiga.

„Kitarriookean”: Jaak Sooäär, Laur Joamets, Marek Talts, Paul Daniel ja Andre Maaker (kitarrid).

„Kitarriookean”: Peeter Vähi.

 

24. aprill

Festivali teine päev oli mõnes mõttes justkui tagasivaadete päralt: esimene kontsert oli pühendatud Valter Ojakääru 100. sünniaastapäevale, teisega meenutati ligi neljakümne aasta  möödumist kunagise menubändi Reval Revival viimasest kontserdist. Aga vaadelgem kõiki õiges järjekorras.

 

Kell 18. 00 Vabal Laval „Valter Ojakäär 100”: Marianne Leibur, Anett Tamm, Ewert Sundja & ansambel

Ojakääru looming on viimastel aegadel leidnud n-ö uuskasutust: noorem põlvkond leiab siit uusi ja huvitavaid võimalusi, mille peale autor ise poleks ehk tulnudki. Ajad ja stiilid muutuvad ja meie koos nendega. Kõnealuse kava seaded kirjutas tuntud bassimängija Marti Tärn, kellele siinkohal minu siiraimad komplimendid. Tuntud lugudele — „Oma laulu ei leia ma üles”, „See pole see”, „Uus paat”, „Õhtu rannal” — oli leitud huvitavaid, kohati ootamatuid lahendusi nii rütmi kui harmoonia osas, mille bänd koosseisus Aleksander Paal (altsaksofon, flööt), Mathei Florea (klahvpillid), Kalev Karl-­
son (kitarr) ja Hans Kurvits (trummid) ka elamuslikult kuulajateni tõi. Üldise hea taseme juures tooksin eraldi välja pianisti Mathei Florea, kes oskas seadete kohati oluliselt tihendatud harmoonia väga stiilseks tervikuks kujundada, ja muidugi Aleksander Paali, kes hiilgas nii saksofonisti kui flötistina. Kava teises pooles ühines ansambliga paariks looks ka meie keskmise põlvkonna silmapaistvamaid saksofoniste Raivo Tafenau, kes oma esinemise järel andis selle pilli noorema generatsiooni silmapaistvaimale esindajale Aleksander Paalile sümboolselt üle Valter Ojakäärule kuulunud altsaksofoni. Tafenau, kes oli selle saanud Ojakäärult, ei pea end altsaksofoni mängijaks ja nii jõudis pill selle, hetkeseisuga parima mängijani. Kontserdil osalesid ka lauljad Marianne Leibur, Anett Tamm ja Ewert Sundja. Tavaliselt räägitakse lauljatest esimesena, mina jätsin selle viimaseks. Ja põhjusega: kolmest vokalistist oli oma ülesannete kõrgusel vaid Marianne Leibur, kes tunnetas nii teoseid kui ansambli stiili, sulandudes sellega suurepärasesse tervikusse. Teiste puhul — oli siis põhjuseks lühike prooviaeg või midagi muud — tekkis vägisi tunne, et „see pole see, pole see…”. Kuna kogu kava oli väljapeetult stiilne, torkas see silma.

„Valter Ojakäär 100”: Raivo Tafenau annab Aleksander Paalile üle Valter Ojakäärule kuulunud altsaksofoni.
Siiri Männi fotod

 

Kell 20. 00 Fotografiska saalis „Reval Revival 40”

Ansambel Reval Revival oli 1980-ndatel tegutsenud Tallinna Muusikakeskkooli bänd, kelle tuumiku moodustasid samas klassis õppinud noored: Meelis Vind (klarnet), Jüri Leiten (trompet), Taavo Remmel (kontrabass) ja Tarvi Jaago (trummid). Uuenenud ansambli liikmetest ei õppinud muusikakeskkoolis Mart Mikk (bandžo); trombonist Ants Nuut, kes polnud samast klassist, kutsuti bändi manalasse lahkunud Mart Sorgi asemele. Bändi tõus meie omaaegses džässielus oli tormiline: esinemisi oli palju, tavakontsertidest festivalideni. Sama kiire oli toona ka bändi kadumine areenilt, põhjuseks noormeeste armeeteenistus. Järgnes umbes nelikümmend aastat vaikust, kuni 2022. aasta kevadeni, mil seoses TMKK reorganiseerimisega MUBA osaks tekkis meestel idee tähistada kooli tegevuse lõppu bändi kontserdiga. Kuna bänd oli taas koos, otsustati ka „Jazzkaarele” esinema minna. Peale nende pole meil Eestis praegu ühtki tegutsevat diksiländ­bändi. „Jazzkaarel” ühines nendega ka tuntud näitleja Evelin Võigemast, kes on õppinud klaverit ning ka laulnud lapsest saadik.

Kuigi koosseisus olid kõik kogenud ja pika lavakogemusega muusikud, oli kontserdi algus rabedavõitu. Justkui ei usaldatud end selles pisut harjumatus rollis. Aga kui jõuti dixie-klassikani ja kõlasid „Tiger Rag” ja „Sweet Georgia Brown”, sai kõik korda. Evelin Võigemast, kes ühines bändiga kava lõpuosas, üritas isegi skatt’i-stiilis² laulda, mis tal ka päris omanäoliselt õnnestus. Kokkuvõtvalt: oleks vist liigne selliselt ettevõtmiselt päris kõrgtaset oodata, kuigi nii mõnedki klarneti ja trompeti soolod andnuks mõõdu välja küll. See oli siiski rohkem heatujuüritus ja selle eesmärgi ta ka täitis.

 

25. aprill: džässita päev „Jazzkaarel”

Päev algas džässiauhindade üleandmisega. Tänavused laureaadid on järgmised: aasta džässmuusik — helilooja, bassist ja ansamblijuht Janno Trump, noor džässitalent — saksofonist Tobias Tammearu, aasta džässihelilooja — Taanis elav Karmen Rõivassepp, aasta džässiedendaja — Gülnar Murumägi ja Haapsalu jazziklubi, aasta džässansambel — New Wind Jazz Orchestra, Eesti Päevalehe auhind Publiku lemmik — Bianca Rantala, aasta panus eesti džässmuusikasse — Tõnu Naissoo. Nagu hiljem selgus, oligi see päeva kõige džässilikum osa.

Džässiauhinnad 2023: 2.Tõnu Naissoo, 4. Gülnar Murumägi, 5.Johannes Kiik (New Wind Jazz Orchestra) ja 6. Janno Trump.
Rene Jakobsoni foto

 

Kell 18. 00 Vabal Laval „Karja/Renard/Wandinger goes XL” (Eesti–Prantsusmaa–Saksamaa–Austria–Soome–Korea/Holland)

Järgnenud kontserdi, mis oli pühendatud laureaatidele, andis sedakorda möödunud aasta džässmuusiku tiitli võitnud Kirke Karja rahvusvaheline ansambel Karja/Renard/Wandinger. Tähekombinatsiooniga „XL” viidati  ansambli suuremale koosseisule: trio kõrval olid kaasatud veel pianist Elias Stemeseder (Austria), trummar Sun-Mi Hong (Lõuna-Korea), kontrabassist Felix Henkelhausen (Saksamaa) ja trompetist Verneri Pohjola (Soome). Muljetavaldav rahvusvaheline koosseis! Nad ei reklaaminudki end džässina, tutvustuses öeldakse ausalt, et keskendutakse eksperimentaalsele vabaimprovisatsioonile. Ulatuslikus, peaaegu tund aega kestnud teoses oli muusikalist algmaterjali rohkemgi, kui oleks vaja olnud. Teosele tulnuks kasuks materjali mõningane piiramine — rõhkude asetus olnuks selgem. Antud juhul muutis materjali kuhjumine kuulamise pisut väsitavaks. Esituse tasemele polnud aga midagi ette heita ja seda tunnustas aplausiga ka valdavalt džässi kuulama tulnud publik.

 

Kell 20. 00 Fotografiska saalis Dawda Jobarteh & Stefan Pasborg Duo (Gambia–Taani)

Omapärase Gambia–Taani duo kontsert oli „žanriülene worldbeat-rütmikaga, ekspressiivse muusikalise energiaga” kava, nagu tutvustusest lugeda võis. See pidas üldjoontes ka paika: Dawada Jobartehi (kora) ja Stefan Pas­borgi (löökpillid) kavast võis leida nii Aafrika traditsioonidest võrsunud rütme kui eelmainitud worldbeat’i. Muusikud olid omal alal vaieldamatud meistrid ja nende kava oli omaette huvitav kuulata. Põnevust tekitas ka koral’e lisatud elektroonika, mida Dawada fantaasiarohkelt kasutas.

 

Kell 21. 30 Vabal Laval Mike Stern Band feat. Dennis Chambers, Leni Stern, Bob Franceschini & Chris Minh Doky (USA)

Mike Stern & Band oli tituleeritud tänavuse „Jazzkaare” peaesinejaks. Kitarrilegend Mike Stern polnud „Jazz­kaarel” esimest korda, tema 2001. aastal toimunud kontsert jättis siinsele publikule sedavõrd tugeva elamuse, et ta kutsuti uuesti esinema. Tänavuse kontserdiga tähistas Stern oma 70. sünnipäeva. Ansamblis koosseisuga Mike Stern (kitarr ja vokaal), Mike’i abikaasa Leni Stern (kitarr, vokaal ja n’goni), Bob Franceschini (tenorsaksofon), Chris Minh Doky (elektrikontrabass ja basskitarr) ja Dennis Chambers (trummid) on kõik võrdsed staarid ja rohkete auavaldustega pärjatud muusikud. Rokiklassikast koosnev kava oli mängitud esinejate vääriliselt kõrgtasemel. Valdavalt nooremapoolne publik oli asjade sellise käiguga muidugi rahul, aplaus olid vägev ja lisapaladestki polnud pääsu. Paraku oli sellise päeva miinuseks see, et „Jazzkaarel” tekkis  n-ö džässivaba päev. Organisaatoreid selles süüdistada oleks vale: ei anna ju sellise kaliibriga tähed eelnevalt teada, mida nad mängida kavatsevad. Ilmselt vahelduseks mõeldud Gambia–Taani duo osutus praegu vales kohas olevaks. Kuid kas nüüd-sel tormilisel stiilide segunemise ajastul ongi mõtet sellest probleemi teha? Arvan siiski, et kui mingil muusikal on oma kindlad stiilitunnused (näiteks rahvamuusikal), siis oleks seda ka õige nii nimetada.

 

26. aprill

Kell 18. 00 Vabal Laval Taz Modi & Prezioso (Suurbritannia–Eesti)

Festivali järgmine päev algas paljulubavalt: esines nimekas briti pianist Taz Modi koos endale juba nime teinud keelpillikvartetiga Prezioso. Esimesed akordid olidki paljulubavad: hea haridusega pianisti tunneb kõlast kohe ära! Aga kahjuks sellega huvitav osa lõppeski. Reklaami uskudes võib kergesti minna nii, nagu laulis vanameister Artur Rinne³: „Kes veerand uskus, see poole petta sai…” Kava koosnes umbes minuti-pooleteise pikkustest lühivormidest. Hoolimata väitest, et seaded tehti spetsiaalselt Preziosole mõeldes, jäid võimalused, mida kvartett saanuks pakkuda, siiski kasutamata: neile jäeti vaid pikad taustanoodid. Alles eelviimases palas usaldati viiulile, ja veidi hiljem ka aldile, paaritaktine soolofraas… Lubatud „peene ambient-elektroonikaga loodud kordumatud helimaastikud” jäid aga kuulmata. Elektroonika kasutamine oli üpriski lihtsameelne, et mitte öelda saamatu. Näiteks varasematel aegadel siinsamas festivalil elektroonikaga vürtsitatud klaverimuusikat pakkunud Martin Kohlstedt oli hoopis teise tasemega.

 

Kell 19. 45 Fotografiska saalis Ramuel Tafenau Quartet

Ramuel Tafenau (trummid), Artis Boriss (klahvpillid), Janno Trump (bass) ja Kristen Kütner (kitarr) esitasid oma teoseid, neist mitmed olid esiettekandel. Bänd loodi 2021. aastal Ramueli magistrieksami sooritamiseks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ja jätkab tänaseni. Nende muusika on tugeva energeetilise laenguga, mida peale mängijate jagub ka publikule. Kvarteti edu üks tagatisi on tõsiasi, et selle kõik liikmed on ka suurepärased solistid. Käesolevalt kontserdilt jäid eriti meelde kaks Artis Borissi lugu, mis olid nii uued, et neil polnud isegi pealkirja. Autor nimetas neid lihtsalt „Üks” ja „Kaks”. Tõeliselt rahvusvahelise tasemega kooslus! Jätkuvat jõudu tööle!

 

Kell 21. 00 Vabal Laval Michelle David & The True-tones (Holland)

Michelle David on võimsa hääle ja energiaga USA päritolu lauljatar, kes elab Amsterdamis. Seal moodustas ta kohe ka oma bändi The Gospel Sessions, mis nüüd on tuntud nime all The True-tons. Bändi kuuluvad Paul Van de Calseijde (tenorsaksofon), Luc Janssens (trompet, klaver), Onno Smit (kitarr), Paul Willemsen (kitarr), Bas Bouma (trummid) ja Claus Tofft (löökpillid). Reklaamile vastavalt suutvat nad esitada gospelmuusikat viisil, mis liigutavat ka veendunud ateiste. Temperamenti oli nende esinemises tõesti küllaga, Michelle’il jätkus seda tantsimisekski, mida ta tegi sedavõrd nakatavalt, et varsti oli kogu saalis viibinud noorem publik tantsimisega ametis. Temperamentne daam sai suure osa publikust ka kaasa laulma. Tõeline hea tuju kontsert!

 

Kell 22. 30 Fotografiska saalis Kelp/Borka/Rämmal Trio

Henno Kelp (basskitarr), Borka (ehk Boriss Hrebtukov, löökpillid) ja Rain Rämmal (klahvpillid) tõid festivalile rokkivaid toone, kuid viisid kuulajad ka džässi ja funky radadele. Henno Kelp ütleb: „Ma pole džässmuusik, vaid džässi ja funki armastav rokkmuusik, millest ongi mõjutatud meie bändi muusika.” Ja energiat oli nende muusikas vaat et rohkemgi kui eelnenud gospelikontserdil. Bänd hiilgas nii tehniliselt kui muusikaliselt kõrgtasemel soolodega, aga ka ansamblimänguga: siin tekkis see õige sünergia, mis annab bändile tema õige aura. Sõnadega „Igal õigel triol on ka neljas liige” kutsus Henno Kelp neljandaks lavale trio omaaegse asutajaliikme, USAs tegutseva kitarristi, nüüdse Grammy laureaadi Laur Joametsa. Sellega oli ka järgneva kava stiil otsustatud: see sai olla vaid rokk! Ja nüüd sai publik kuulda, kuidas üks õige rokkbänd peab ideaalis kõlama. Stiilne lõpp festivali neljandale päevale. 

 

27. aprill

Kell 18. 00 Vabal Laval Steve Coleman & Five elements (USA)

Festivali teist poolt alustas nn uue laine suurkuju, saksofonist, helilooja ja visionäär Steve Coleman ansambliga Five elements. Väidetavalt järgivad Colemani visioone paljud uuendusmeelsed muusikud, sest tema muusika intensiivsus ja energia olevat erilised. Colemani meetodi olemus seisneb eelkomponeeritud moodulites ehk motiivirakkudes, mida mängitakse suvalises järjekorras. See võimaldab „igal muusikul liikuda spontaanselt edasi või tagasi erinevatesse osadesse, tuues esile muusika eri kihid. Nii saab interaktiivsel meetodil pala vormi igal kontserdil uuesti leiutada”. Selline on asja teoreetiline pool (ideaalis). Steve Coleman altsaksofonil ja Jonathan Finlayson trompetil demonstreerisid küll oma instrumendi tehnilise valdamise võimekust, s.t motiivirakkudega suvalist opereerimist: bassimehe umbes viiesekundine motiivirakuke kordus umbes kümne minuti jooksul samast noodist ja samas tempos muutumatul kujul (elektrooniline luuper oleks sellega pareminigi hakkama saanud?!). Siin tekkis aga küsimus, et kus on siis muusika. Kahes esimeses ülipikas „kompositsioonis” oli trummar Sean Rickmani osa sama üksluine. Mingi areng tekkis kolmandas üksuses, kui trummid liikusid Ladina-Ameerika rütmikaga sarnanevasse valdkonda. Kokkuvõttes mõjus see Steve Colemani „visioon” omamoodi hoiatusena, mis võib muusikaga juhtuda sellise mittemuusikalise (aritmeetilise?) käsitluse tulemusel.

 

Kell 19. 45 Fotografiska saalis Rahel Talts Ensemble „Power of Thought” (Eesti–Taani–Leedu–Poola)

Rahel Talts Ensemble’i etteaste oli Taanis Syddansk Musikkonservatoriumis õppiva noore helilooja Rahel Taltsi 2022. aastal ilmunud debüütalbumi „Power of Thought” Eesti esitlus. Siinkohal tuleks märkida, et Rahel Talts on saksofonisti Helmut Aniko lapselaps, seega juba kolmandat põlve džässmuusik. Tema viieteistkümneliikmelise rahvusvahelise ansambli muusikast võib leida nii džässist, folgist kui ka popmuusikast pärit inspiratsiooni. Tänu plaadi salvestamiseks tehtud tööle kõlas ansambel ühtlaselt ja sümpaatselt, kuigi kohati pisut naiivselt (või oli see taotluslik?). Heade soolodega paistsid silma nii Rahel Talts ise (klaver ja süntesaator) kui ka Malthe Kaptain (trompet ja flüügelhorn), Donatas Petreikis (saksofon ja vokaal) ja Ma­riusz Praśniewski (kontrabass). Kogu kava (esitusele tulid ka mõned albumile mitte jõudnud lood) iseloomustas hästi läbi komponeeritud nüansirikas muusika, kus oli piisavalt ruumi ka improvisatsioonile. Jääme huviga oota­ma noore autori uusi töid.

 

Kell 21. 00 Vabal Laval Sara Correia (Portugal)

Portugali laulja Sara Correia kontserti võib pidada üheks tänavuse festivali tipphetkeks. See oli stiilipuhas fado-kava, küll mitte džäss, kuid oma esituse meisterlikkuselt elamuslikumaid kavasid sellel festivalil. Laulja võimas ja varjundirikas hääl andis suurepäraselt edasi portugali rahvusliku muusikastiili intensiivsust ja kirge kõige selle juurde kuuluvaga. Oma esimese suurema tunnustuse saavutas Sara juba kolmeteistkümneaastaselt, võites konkursi „Grande Noite do Fado”. Pärast 2020. aastal ilmunud albumit „Do Coraçâo”, mis nomineeriti 2021. aastal Latin Grammy auhinnale ja võitis parima fado-albumi tiitli Portugali PLAY (Prémios da Música Portuguesa) auhindadel, järgnesid lauljal kontsertturneed paljudes maailma maades. „Jazzkaarele” saabus Sara Correia oma ala tippudest koosneva ansambliga: Diego Clemente (akustiline kitarr), Ângelo Freie (Portugali kitarrivirtuoos) ja Frederico Gato (bass). Publiku sai ta pihku juba esimeste palade järel, kontserdi lõpul skandeeris publik püsti seistes ja lisapala nõudes. Selle esitas Sara ilma mikrofonita, demonstreerides seega, et kontsert ei kõlanud lindilt, nagu see tänapäeval nii mõnigi kord juhtub.

Sara Correia.
Siiri Männi foto

 

Kell 23. 00 Fotografiska saalis Chris Morrissey (USA)

Chris Morrissey on oma märkimisväärse karjääri jooksul teinud koostööd mitme laiemaltki tuntud ansambliga ja võitnud tunnustust ka arranžeerija ja bändiliidrina. Põhilise tunnustuse saavutas ta siiski suurepärase bassimängijana, aga ka üksnes temale iseloomuliku intiimse helikeelega laulukirjutajana. Heliloojana ja bändijuhina on ta avaldanud viis albumit, mida kõiki on kõrgelt hinnatud. Olles bändis nii bassimängija kui ka isikupärase hääle, maneeri ja liikumisega vokalist, esitas ta kõik oma lood veatult, kuid ka ilma erilise sisemise tuleta. Morrisseyd toetasid samuti veatult esinenud Charlotte Greve (altsaksofon, vokaal), Barco Bolfelli (kitarr, vokaal) ja Bill Campbell (trummid). Paraku oli kontrast eelmise kontserdiga  liialt suur, et nende sugugi mitte halb esitus tõeliselt mõjule pääsenuks.

 

28. aprill

Kell 18. 00 Vabal Laval Jorge Luis Pacheco Trio (Kuuba)

Havanna pianist, helilooja, arranžeerija (väidetavalt ka löökpillimängija) ja laulja Jorge Luis Pacheco on Kuuba uue põlvkonna džässi üks juhtfiguure. Oma silmapaistvalt hea tehnikaga pälvis ta tunnustuse Montreux’ džässpianistide konkursil Šveitsis. Seda (eriti akorditehnikat) demonstreeris ta ka „Jazzkaarel” oma kava esimeses pooles, mis möödus valdavalt forte fortissimo’s, paistes silma suurte akordide ja efektsete, üle klaveri glissando’dega. Kava teine pool oli teistsugune: alates kompositsioonist „Silence” („Vaikus”) võis veenduda, et lisaks suurepärasele sõrmetehnikale valdab ta hästi ka džässmuusika intiimsemat poolt. „Vaikuses”, aga eriti tema pisitütrele pühendatud palas „Jolanda” sai kuulda suurepäraseid meloodia- ja harmooniakäsitlusi. Ta kasutas vägagi vaimukalt populaarset improvisatsioonide huvitavamaks muutmise võtet, kus improvisatsioonile mingil teemal tuuakse sisse väike, kuid võimalikult ootamatu kontrastne fraas mingist üldtuntud laulukesest⁴ ja jätkatakse siis käsil olnud teemal. Nii põimis ta siia koguni viis äratuntavat teemalõiku (sh Euroopa Liidu hümni). Ootamatult huvitava harmoonialahenduse pakkus ta aga tuntud laulu „Quantanamera” meloodiale. See osa kavast näitas, et Pacheco  on tõesti väärt legendaarse Kuuba pianisti Chucho Valdési järglase tiitlit. Kava lõppes 3. osaga tema uuest, sümfooniaorkestrile kirjutatud teosest. Klaveri ja väikese ansambli esituses kõlas see üsna sarnaselt kava alguse lärmakate lugudega. Huvitav olnuks kuulda selle teose orkestriversiooni. Kokkuvõttes oli see kava omanäoline, ülitemperamentne vaheldus  festivaliprogrammis. Peaaegu oleksin unustanud teha komplimendi trummar Frank Durand’ile — suurepärased soolod ja fantaasiarikas taustamäng.

 

Kell 20. 00 Fotografiska saalis Linda Fredriksson, „Juniper” (Soome)

Pärast neid temperamentseid elamusi läksin kuulama arvatavalt maksimaalselt kontrastset esinejat, soomlannat Linda Fredrikssoni, varemalt rokkivates punkdžässi koosseisudes esinenud saksofonisti. Kava esimese poole muljed langesid ühte briti muusikaajakirja Uncut albumi „Juniper” (eesti k „Kadakas”) iseloomustusega, mille sõnul võiks Linda Fredrikssoni muusikat pidada hämmastavalt mõjuvaks intiimseks folkrokiks. Tunnustavalt peaks siinjuures mainima ka tema saateansambli osa. Kava teine pool, kus Linda mängis peaaegu endapikkuse baritonsaksofoniga, meenutas rohkem muusiku varasemaid punkariaegu.  Kuulajaile oli siin ka pisike üllatus: tema vanaemale pühendatud lugu oli äratuntavalt sarnane Raimond Valgre „Sinilinnuga”, sarnasust oli mõlema osaga, kuigi muusiku tausta arvestades ei ole teadlik kopeerimine küll usutav.

Toome lõpuks ära ka Linda Fredrikssoni ansambli koosseisu: Linda Fredriksson (alt- ja baritonsaksofon), Tuomo Prättälä (klahvpillid), Mikael Saastamoinen (bass) ja Olavi Louhivuori (trummid).

 

Kell 21. 30 Vabal Laval Beady Belle (Norra)

Norralaste ansambli Beady Belle nime taga peituvat Beate S. Lechi võib julgelt nimetada maailmaränduriks. Pärit Põhja-Norra väikelinnast Altast, on ta tänaseks esinenud umbes kahesajas linnas, kahekümne kaheksal maal ja mitmel kontinendil. Juba tema esimene album „Home” sai suure menu osaliseks. Kakskümmend üks aastat hiljem (2022) andis ta välja albumi „Nothing but the truth”, mille kohta ta on öelnud: „See on kokkuvõte meie ühisest teest, ehe ja aus Beady Belle.” Vaatamata reklaamis toodud pikale stiilide loetelule oli käesolev esinemine, mida võiks nimetada kontsert-tantsuõhtuks, keskendunud rohkem funky’likule stiilile ja seetõttu sobib siia imehästi laulja enda soovitus: „Vähim, mida teha saate, on oma kiitust tantsides väljendada!” Bändi esitus oli viimse kui detailini (isegi taustalauljate peapöörded) paika pandud, bändi ja taustalauljate tase üliprofessionaalne ja põhjamaalaste kohta uskumatult temperamentne. Beady Belle esines koosseisus Bea­te S. Lech (vokaal), Bjarne Chr. B. B. Gustavsen (klahvpillid), Marius Reksjø (bass), Ola Øverby (löökpillid) ning Agnes Andersen, Ingrid Fantoft ja Helene Seljehaug  (taustavokalistid). Elamuslik esitus nii kõrvale kui jalgadele.

 

29. aprill

Kell 16. 00 Fotografiska saalis Ingrid Lukas & Band (Eesti–Šveits)

Seoses Ingrid Lukase & Bandiga, kes oli tulnud Šveitsist esitlema oma värsket albumit „Elumeloodia”, meenus Ernest Hemingway kuulus lause eestlaste olemasolu kohta maailma eri paigus. Lukase uued laulud kutsuvad kuulajat otsima nii oma elumeloodiat kui identiteeti. Tsiteerides väljaannet Popkredit Zürich: „Laulja, pianisti ja heliloojana on ta loonud täiesti omalaadse, džässi ja popi vahel võnkuva, traditsioone ja moodsaid stiile põimiva segu, kus eesti rahvalaulude juured kohtuvad modernse helikeelega, sulandudes sfääriliseks folkpopiks, mis gruuvib suurlinlikult ja millest õhkub samas põhjamaise maastiku lakoonilist rahu.” Kontserdi juurde tulles tuleks märkida peale elektrooniliste võimaluste kasutamise meie rahvalauluainelise muusika esitamisel ka artisti visuaalset  lähenemist: ta oli riietatud avarasse haldjalikku poolläbipaistvasse hõlsti ja tema esinemise tantsuline külg oli sama tähtis kui muusikaline. Jättes stiiliküsimused autori enda otsustada, märgiksin siiski, et võttes nii riietuse kui temaatika aluseks rahvalaulud, unustas ta ühe olulise asja: rahvalaulikute esinemisi kuulates torkab kohe silma suur sisemine energia, antud juhul jäi sellest vajaka. Tundub siiski, et Ingridil on ka siinmail oma kindel publik, kes tema laulude ja esitusega rahule jäi. Siinkirjutajale meenus teda kuulates aga populaarne laul, kus öeldakse: „Tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt.” Eeldused selleks on siiski olemas.

 

Kell 18. 00 Vabal Laval The Baylor Project (USA)

Tiitel „kuue Grammy nominent” räägib ise juba enda eest. Seekord pidas reklaam täielikult paika: abikaasade Marcus ja Jean Baylori duo on praeguse maailma üks silmapaistvamaid džässikooslusi. Nende koostöös kohtuvad džäss, gospel, bluus ja soul oma ehedaimais varjundeis. Laulja suurepärane, hea ulatusega hääl ja siiras suhtumine esitatavasse muudavad lood vastupandamatult haaravaks. Siin on ühendatud värske, omanäoline fraseerimine nutika improvisatsiooniga, mis on pälvinud lugematuid kiidusõnu. Marcus on tuntud ka helilooja, seadete autori, produtsendi ning suurepärase trummari ja bändijuhina. Nende kava koosnes nii omaenda kompositsioonidest kui ka džässi- ja gospeliklassikast, mis tundus eriti Jeanile hingelähedane olevat. Hingelähedaseks laulis ta selle ka publikule, kellega tekkis kohe imeline kontakt, mis päädis saali ja solisti mõnusa koostööga kontserdi lõpuosas. Kuidagi ei saa mainimata jätta ka teisi muusikuid eesotsas Marcus Bayloriga, kelle bändiliidri võimeid näitab juba sellise suurepärase ansambli loomine ise. Bändist, mille kõigi liikmete kohta saab kasutada vaid ülivõrdes kiidusõnu, tooksin siiski eraldi välja pianist Terry Breweri, kelle sissejuhatused ja vahemängud ei jätnud midagi soovida. Selle festivali vaieldamatult suurimaid elamusi!

Duo Marcus ja Jean Baylor.

Marcus Baylor.
Sven Tupitsa fotod

 

Kell 20. 00 Fotografiska saalis Liisi Koikson & Joel Remmel

Liisi Koiksoni ja Joel Remmeli uue albumi „Põimumised” esitlus oli oma sisukuselt ja ka tasemelt üks väheseid, mida oli võimalik pärast The Baylor Projectit (kuulamise mõttes) aktsepteerida. See oli oma olemuselt küll põhjamaiselt kammerlik, kuid ansambli mõttes täiuslik esitus. Ansambli liikmed  on maininud, et tahavad esitada lugusid, mis on neile endile südamelähedased. Sellega on seletatav ka publikuga tekkiv sünergia, mis oma kordumatuses jääb meelde nii publikule kui esinejaile. Liisi Koikson on teinud viimastel aastatel lauljana suure arenguhüppe. Liisi mitte eriti džässilik, kuid siiras esitus haakub suurepäraselt Joeli üdini džässiliku nägemusega. Ja ime küll, tekib ideaalne ansambel! Jõudu omanäolise raja tallamisel!

 

Kell 21. 30 Vabal Laval reket, villemdrillem, nublu, taff& band „RAP’nJazz”

Õhtu lõpetamine jäi eksperimentaalse ürituse, džässi-räpi stiilis tantsuõhtu kujundada. Lavale tulidki mõlema stiili tipud: räpparid reket, villemdrillem ja nublu koos meie džässitippudega, eesotsas Raivo Tafenauga. Raivo Tafenau on üritanud stiile miksida varemgi, seekord tegi ta seda koos Raun Juurika (klaver), Kalle Pilli (kitarr), Janno Trumpi (bass), Ramuel Tafenau (trummid) ja taustalauljate Marianne Leiburi ning Jana Kütiga. Põhitegijana kuulus seltskonda DJ Lauri Täht. Tulemus: „RAP’nJazz” oli suureks väljakutseks kõigile osalistele. Oli lootus, et ka siin juhtub midagi üllatavat ja ägedat. Päriselt nii see siiski ei läinud — Raivo ja Janno nägid küll tõsist vaeva ja kõlasid mitmed ägedad soolod, kuid üldmulje kaldus siiski valdavalt räpi kasuks, enamus soolode nüansse kadus üldise lärmakavõitu tausta sisse.

 

30. aprill

Kell 15. 00 Fotografiska saalis Mingo Rajandi & Duo DEAE (Eesti–Poola) „Jazzkaare” viimane päev algas samuti eksperimentaalse kavaga: lavale tulid Mingo Rajandi ja Duo DEAE Katowicest. Nii Tallinn kui Katowice on UNESCO muusikalinnad, džässifestivalidki toimuvad enam-vähem samal ajal. Nädal varem oli Mingo Rajandi esinenud selle Poola duoga džässifestivalil Katowices. Kontserdi keskseks ideeks oli vabadus, džässmuusika üks suuremaid väärtusi, mis on tänapäeval muutunud aktuaalsemaks kui miski muu: vabadust ei tohi pidada enesestmõistetavaks. Vastavalt Mingo soovitusele võis sel kontserdil võtta vabadust sõna–sõnalt, s.t kes soovis, võis teha kas või lõunauinaku. Ansambli, koosseisus Mingo Rajandi (kontrabass), Zofia Ilnicka (altflööt, bassflööt), Ola Rzepka (löökpillid ja elektroonika), osaliselt komponeeritud improvisatsioon ammutas inspiratsiooni Hildegard von Bingeni keskaegsetest tekstidest. Kuna tegu oli suurepäraste muusikute ja ilmselt ka mõttekaaslastega, oli tulemus huvitav: sai kuulda ka meil suhteliselt harva mängitavat bassflööti, löökpillimängija kasutas vahepeal idamaist rätsepaiste sarnast mänguasendit (kui oli vaja mängida põrandale paigutatud elektroonikat), löökpillina kasutati ka tuulekella moodi instrumenti, mida flöödimängija sai põlvega helistada. Kas see oli nüüd džäss? Mõnes mõttes küll: oli vaba improvisatsioon, kõike tehti kindla eesmärgiga, toimus loogiline areng. Seega miks mitte.

 

Kell 16. 30 Vabal Laval Ben Wendel Group (USA)

Ben Wendel Groupi kontsert oli üsna džässi stiiliskaala teisest äärest — see ei olnud küll avangardism, kuid saksofonist (väidetavalt ka pianist), fagotimängija ja helilooja Ben Wendel on tuntud oma motiivipõhise improvisatsiooni ja kompositsioonistiili poolest, milles on tunda nii džässi, postpopi, klassika kui ka postroki mõjusid. Tema talent tõusis orbiidile 2000-ndate algul futuristlikku muusikat viljelenud ansambli Kneeboy koosseisus, kui nende album „Twelve Songs by Charles Ives” pälvis Grammy nominatsiooni. Solistina on ta äratanud tähelepanu ka oma sisutihedate albumitega „Simple Song” (2009) ja „What We Bring” (2016). Heliloojana on ta pälvinud rea mainekaid auhindu: ASCAPi⁵ džässihelilooja; 2008. ja 2011. aastal Chamber Music America New Works Grant ja Kanada Kunstide Nõukogu auhind Victor Martyn Lynch-Staunton Award. „Jazzkaarel” esitles ta oma uut albumit „All One”, mis ilmus vaid paar päeva enne festivali, 21. aprillil. Kuna tema mängu iseloomustab tehniline meisterlikkus, suurepärane rütmitunne ja isikupärane fraseerimine, mida kõike me ka Tallinnas kuulda saime, võib tema uuele albumile edu ennustada. Tema loomingul aitasid meieni jõuda Ben Wendel Groupi liikmed pianist Taylor Eigst, bassist Harish Raghavan ja trummar Nate Wood.

 

Kell 18. 30 Fotografiska saalis Raimond Mägi & Emer Värk, „12 hobust ja neiu ujuvalt saarelt”

Järgmisena oli kavas uus žanr, džässmuinasjutt. Läksin seda etendust(?) vaatama teatava uudishimuga: mis ühendab mustlaste muinasjutte džässiga? Pealegi, kui sellele annab „abstraktse-improvisatsioonilise lisamõõtme” visuaalkunstnik Emer Värk, kelle tööd asetuvad reklaami kohaselt stsenograafia, videokunsti ja valguskujunduse piirimaile,  millele lisandub laulja, arranžeerija ja helilooja Jana Küti looming. Esitajateks Raimond Mägi (elektroonika, elektribass, kontrabass), Emer Värk (visuaal) ja Jana Kütt (laul). Pean tunnistama, et mustlaste muinasjuttudest ei tea ma suurt midagi, seega lootsin end ka veidi harida. Etenduse algus venis, see võis ehk olla näiteks unejutt? Kui mõne aja pärast alustas lauljatar oma keha masseerivate sügavate liigutustega, arvasin, et küllap jõudis uni õudusunenägude faasi. Järgmist faasi aga ei osanud küll unenägudega seletada: see võis olla pigem seksuaalfantaasia… Visuaalne ja ka heliline pool ei aidanud asjast aru saamisele kuidagi kaasa. Jõudsin järeldusele, et ma ei taipa sedalaadi kunstist suurt midagi. Raimond Mägi, kes on tuntuks saanud basskitarristina, helimanipulatsioonide ja sämplerite, aga ka mitmesuguste süntesaatorite kasutajana, oli pingsalt ametis helitausta loomisega. Minu jaoks oli ka see veidi raskepärane ja sidet muinasjuttudega ei osanud ma kusagilt leida.  Ka etenduse sidet džässiga ei osanud ma leida, isegi mitte Raimondi bassisoolode kõlades. Aga nagu algul öeldud: viga võis olla ka minus…

 

Kell 20. 00 Vabal Laval „Saja lugu 5”, Erki Pärnoja ansambel & VHK keelpilliorkester

Festivali lõpetamise au oli seekord usaldatud viis aastat tagasi valminud, Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks kirjutatud Erki Pärnoja suurteose „Saja lugu” Rasmus Puuri uuesti arranžeeritud variandile. Teos oli omal ajal mõeldud kingitusena Eesti Vabariigile tema suure tähtpäeva puhul. Tänavu tuli lavale lisaks kümneliikmelisele ansamblile ka VHK⁶ keelpilliorkester Rasmus Puuri juhatusel, mis andis teosele hoopis uue kõla. Tegu on põhjalikult läbi komponeeritud sümfoonilise muusikaga, mis hoolimata mõningatest džässilikest elementidest ei ole siiski džäss. Aga ega see nii mõeldud olnudki. Tulemusega võib igati rahule jääda. Muidugi tekib küsimus, kuidas kõlanuks teos professionaalse orkestri, näiteks Tallinna Kammerorkestri esituses, sest olgem ausad, kuigi noored muusikud andsid endast parima, on orkestrite kõlas ja mängijate oskustes siiski suur vahe.

„Saja lugu 5”: Erki Pärnoja ansambel & VHK keelpilliorkester.
Karoliina Kreintaali foto

Kõnealuse kontserdiga 34. „Jazzkaar” ka lõppes. Kas see oli tingitud pikast koroonapausist või olid tegijad leidnud sobiva soone kava koostamisel, aga publikupuudust tunda ei olnud. Kava ülesehitus on aastatega muutunud ühtlasemaks, ühtki otsest „ärakukkumist” ette ei tulnud, mõned pisut põhjendamatud etteasted (ikkagi džässifestival) on seletatavad sellega, et kõiki pisiasju pole võimalik nii suure ürituse puhul ette näha. Aga võimalik, et mõnede eksperimentidega katsetati ka ürituse piire, s.t, et mida publik on nõus veel aktsepteerima. Tunnustama peaksin ka festivali korraldustoimkonda, kõik toimis tõrgeteta.

 

Kommentaarid:

 ¹ Tuntud teema Dmitri Šostakovitši 7. sümfooniast ja 8. kvartetist.

² Stiil, mille puhul lauldakse rütmiga sobivaid silpe, nende tähendusele tähelepanu pööramata.

³ Artur Rinne oli nooruses tegev ka džässi alal.

⁴ Lõik peab olema siiski piisavalt tuntud ja pikk, et see ära tuntaks.

⁵ American Society of Composers, Authors and Publishers.

⁶ Vanalinna Hariduskolleegium.