HINGE RADADEL

August, 2023

Eesti muusika päevad 2023: uue ja vana sümbioos

MIRJE MÄNDLA

Eesti muusika päevade 2023 alateemaks Tallinnas oli „Hing”. Hing, hingamine oli võimsalt olemas puhkpillikõladest kantud kontsertidel ja sümboolselt ka keelpillide kontsertidel, sest küllap on kuulajale tuttav näiteks tšello kõla võrdlemine inimhingega. Festival oli seekord niivõrd mahukas, et selle kajastamine võiks vabalt olla terve grupi inimeste kanda. Käesoleva artikli fookuses on Tallinnas toimunud kontserdid alates 1. maist. Neile kontsertidele, aga ka laiemalt festivalile tagasi vaadates eristuvad ilmekalt ja selgelt kontsertide kõlapildid. Iga kontsert tõi esile omapäraseid kõlavärve, lahendades oma kava kontseptsiooni iseloomulikul moel. Taotlus olla vaid „uute teoste ülevaatefestival” ei leidnud sel aastal teostamist. Märksa rohkem võis kontserte kõrvutada müsteeriumilaadsete vormikäsitluste poolest. Kui palju mõtisklusi ja arut­elusid selline tulemus nõudis, võib vaid aimata. Muidugi on EMPil esinenud muusikud nüüdismuusika vallas äärmiselt kogenud ja nõudlikud tegijad, kuid ega see püstitatud ülesannet kergemaks muuda. Lisaks iseseisvalt tervikuna toimivatele kontserdikavadele võib siin esile tuua täiesti uusi nähtusi, mille kogupotentsiaal võib avaneda alles tulevikus, kuid mille esmasest avaldumisest oleme aimu saanud: nii kohtus publik uue orkestriga, nimelt esines 1. mai kontserdil Rootsi-Mihkli kirikus Margo Kõlari kureerimisel mitmekülgse kavaga torupilliorkester.

Milline üldse peaks olema festival Eesti muusika päevad? Võimalik, et me oleme harjunud suhtuma sellesse kui eesti uuema muusika pittu peotäie esiettekandele tulevate teostega. Tundub, et vähemalt viimati toimunud EMP on aga ette võtmas ambitsioonikamat teekonda, et tegelda eesti muusikaga laiahaardelisemalt. Üheks võtmeks on asetada eesti heliloojate uudislooming viimaste aastakümnete heliloomingu konteksti või tuua juurde ajalooline haare mitmesaja-aastase kaarega. Tundub, et juba viimased paar aastat on Eesti muusika päevad ajaloolise kaare esitlemist tõsiselt võtnud. Nii oli eelmisel, aga ka sel aastal kavas David Kellneri looming ning festival avanes Hispaania kuldajastu meistrite loomingu kõrvutamisega eesti nüüdismuusikaga. Selle kohta võiks öelda, et tegemist on omalaadse võttega panna kava kokku vana ja uue muusika kõrvutamise põhimõttel. Teisalt tundub, et varasema muusika kihistus pole tänaste heliloojate jaoks mitte arhiivimaterjal, vaid reaalselt elav ja hingav traditsioon, millega ollakse kontaktis oma loomingu või lihtsalt muusikaruumi kogemuse kaudu, olgu selleks siis gregooriuse koraal, barokkmuusika, keskaja heliloojate looming või mõni teine vaate- ja mõttepunkt. Nõndamoodi polegi üllatav, et vihjeid tänaseid loojaid mõjutavaile varase muusika traditsioonidele ei leia mitte ainult kavaannotatsioonidest, vaid see kontekst on maitsekalt toodud kontserdisaali, luues assotsiatsioone uute teostega.

 

4. mai, Mustpeade maja, duo Eller& Kerikmäe

On üsna omapärane, kui laval on koos klavikord ja kannel. Hilisest keskajast pärit pill klavikord, mis oli kasutusel läbi renessansi- ja barokiajastu kuni hilise klassitsismini välja, oli eriti populaarne 16.–18. sajandil. Oma suhteliselt vaikse kõla tõttu leidis klavikord laia kasutamist komponeerimisel, aga ka harjutamisel ning kodusel musitseerimisel. Niisiis on ta heliloojatele üsna omane — miks mitte kirjutada uut loomingut sellele ka tänapäeval? Teadaolevalt oli klavikord levinud peamiselt saksakeelsetel aladel. Pilli nimega clavichordium mainitakse näiteks 1404. aastal Saksamaal ilmunud Mindenist pärit Eberhardus Cersne traktaadis „Der Minne Regel von Eberhardus Cersne aus Minden 1404: Mit einem Anhange von Liedern” („Armastuse reegel…”). David Kellneri aegadel oli saksa keel ilmselgelt ka üks neist, mida Eestimaa ja Liivimaa aladel kõneldi. Klassitsismijärgsel ajastul vajus see instrument unarusse, kuni 19. sajandi lõpus prantsuse päritolu muusik ja instrumendimeister Eugène Arnold Dolmetsch selle taasehitas. Dolmetsch, kes oli saanud inspiratsiooni Briti Muuseumi kogude vanadest instrumentidest, valmistas esmalt 1893. aastal lauto ning seejärel klavikorde ja klavessiine mitmetele tollastele ettevõtetele, nagu Bostonis tegutsev Chi­ckering või Pariisis oma tegevust edendanud Gaveau. Kannel on Eesti aladel olnud tuntud juba sajandeid, tõsi küll, mitte kromaatilise kandle kujul, mis arenes välja alles 20. sajandil. Seetõttu on tähelepanuväärne kõrvutada neid kahte pilli tänapäeva kontekstis, avada huvitav muusikalooline asjaolu tämbriliselt põnevas lahenduses: panna teoses kõrvuti mängima pigem dünaamilise skaala vaiksemasse poolde jääv klavikord ja sellega võrreldes üsna tugeva kõlaga kannel. Kannelt ja klahvpilli on oma teostes käsitlenud tänu ansambli Una corda tegevusele juba mitmed heliloojad. Duo Anna-Liisa Eller & Taavi Kerikmäe jätkab süüvimist David Kellneri loomingusse; kõlasid helinäited kogumikust „XVI Auserlesene Lauten-Stücke” (Hamburg, 1747).Iga kontserdiga avaneb omakorda üha sulnimalt tandemi ühine musitseerimislaad ning täieneb Kerikmäe vallatav instrumentaarium: seekord olid laval harmoonium, mis andis lüürilisust ja samuti hingamist(!) ning juba mainitud klavikord, üks vaiksemaid instrumente muusikaajaloos, mis lausa sunnib inimest mõtlema oma hingamisele, sest detsibelle on õhus vähe, detailid muutuvad olulisemaks ning õhk on sellisel kontserdil hõredam. Meeleolukalt alanud David Kellneri „Fantaasia ja Aaria D-duur” juhatasid sisse järgneva, esiettekandele tulnud teose, Märt-Matis Lille „Un’aura dolce… soa­ve vento”.  Lill kasutas teoses rohkelt tremolo’t ning nõtkeid poeetilisi fraase ja e-bow’ abil saavutatavat kantileeni. Kammermuusika vaatevinklist ulatusliku, kümneminutise intensiivse teose inspiratsiooniallikaks oli Lille annotatsiooni põhjal „Purgatooriumi”-osa Dante „Jumalikust komöödiast”. Lille seos varase muusikaga on tuntud, helilooja on pühendunud varasema muusika uurimisele ja toomisele oma muusikasse: siinkohal võib  meelde tuletada tema ulatuslikke lavateoseid „Kurb rõõm” (2005) ja ilmalikku müsteeriumi „Armastajad ja elupõletajad” (2011). Teisalt on Lille tähelepanu all olnud ka eesti  rahvamuusika ja -luule, mille ilminguid võime kogeda mitmes tema teoses, sealhulgas ooper „Tulleminek” (2017). Lill ise viitab duole kirjutatud teose annotatsioonis värssidele Dante „Jumaliku komöödia” „Purgatooriumist”, kus poeet on jõudnud just Eedeni aeda ja tunneb õhu pehmet paitust oma näol:

 

…mahedat ja ühtlast tuulehingust ma tundsin puudutavat oma laupa

nii kergelt nagu õhu pehmet paitust…

(Harald Rajametsa tõlge)

 

Lille hinnangul on see on üks ilusamaid ja idüllilisemaid lõike „Purgatooriumis”, mis on kantud erilisest vabaduse ja õrnuse tundest. „Oma teose lähtekohaks võtsin selle lõigu kerge, pehme ja leebelt muutliku tuule kujundi.”

Anna-Liisa Eller ja Taavi Kerikmäe kontserdil 4. mail 2023 Mustpeade majas.

Pärast sissevaadet muusikaloo varasemasse kihistusse David Kellneri Fantaasia d-moll näol klavikordile kõlas uus versioon Helena Tulve tuntud teosest „Valvaja”, mida tunneme oboeversioonina ja mis on kirjutatud 2002. aastal NYYD-ansambli tellimusel ning pühendatud Kalev Kuljusele. Teost on meeldejäävalt esitanud ka Riivo Kallasmaa veel rekonstrueerimata lennusadama angaarides toimunud Tulve autorikontserdi „Sool” raames 2011. aastal. Taavi Kerikmäe algatusel ja koostöös Tulvega on sündinud teose uus versioon süntesaatorile. Kerikmäe, kes on pühendunud ka elektrooniliste instrumentide ning süntesaatori helisulamite tutvustamisele, on jõudnud juba innustada ka Ülo Krigulit ulatusliku süntesaatorikontserdi loomiseks (esiettekanne 2022. aasta lõpus). Tulve teose „Valvaja” algselt pingestatud ja kantileensete oboefraaside kaared kandusid kenasti üle  Kerikmäe süntesaatoriversiooni, kuigi siin oli kohati tunda ka süntesaatori klahvipuudutusele omast käsitlust ja huvitaval kombel ka pingelist õhuvoolu, mis enim seostub oboe kui  instrumendi esitusega. Teost ilmestas süntesaatori tämbriliselt mitmekesise paleti kujundlik käsitsemine.

Kerikmäe-Elleri duokavas oli olemas tasakaal muusika varasema kihistuse ja tänapäevase kõlamaailma vahel, mis suhestusid omavahel küllaltki aktiivselt. Kellneri muusika sai hoogu juurde tänapäeva Eestis loodud heliteostest ning viimased omakorda vajalikku õhku ja inspiratsiooni oma „muusikalistesse aedadesse”, et moodustada sünergiline tervik. 

Eks maisele purgatooriumile ole iseloomulik ka see, et ideaalide poole saame vaid püüelda. Reaalne maailm ja kohale tulnud publik (peamiselt hilinejate sammud kriiksuval rõdupõrandal ja muu sarnane) andis endast aeg-ajalt teravalt teada, luues kontrasti väga vaiksetes kõladimensioonides kulgeva muusikaga. Siiski ei kaotanud teosed sellest oma mõjujõudu, kuid mõtlemisainet järgmisteks kordadeks saab siit muidugi kaasa võtta.

Kavas kõlasid teiste teoste seas veel ka Johann Valentin Mederi „Klavessiinisüit” c-moll (kogumikust „Clavir-Buch von Johann David Peter”, 1704?) ja Tõnu Kõrvitsa „Music for a Rainy Day: Prelude & Chaconne” (2022) ning ka Kellneri „Campanella” ja „Aaria.”

 

1. mai, EMTA kammersaal, ansambel U: kava „21 g”

Festivali alateemat, oma kontserdikava „21 g(rammi)” pealkirja ja ülesehitust kommenteeriv, eksperimentaalselt ja mõttearenduselt kõrgtasemel nüüdismuusika laineil seilav ansambel U: haaras oma kavasse eesti uuema põlvkonna autorite mõtteid. Kontserti iseloomustas teema emotsionaalselt köitvas vormis ja ammendavalt ühtlane muusikaline käsitlus, millele lisasid sõnalise aspekti hingest ja selle lahkumisest kõnelnud multitalent ja filosoof Roomet Jakapi, Kuu-uurijana tuntud füüsikaõpetaja Martin Vällik ja tanatoloog Karl Käsnapuu.

12. detsembril 2017. aastal tuli esiettekandele Tatjana Kozlova-Johannese teos „Nurgad” ansamblile U:, mis jõudis 2021. aastal Eesti Muusika Infokeskuse ülevaatealbumile meie uuemast kammermuusikast. Virge Joamets tõstab helisalvestise arvustuses seda esile kui „plaadi kõige mitmekesisemat teost. (—) Suisa veerandtunnine oopus on oma pisitasa uueneva helikangaga hästi mitmekesine, kogu aeg on midagi üllatavat märgata.”¹ Teose annotatsioonis on esile toodud, et lisaks tavapärasele instrumentaariumile kõlavad siin heljumid elektrikitarridelt. Küllap rohkemgi paeluvad teose esitamise ajal tähelepanu, nii visuaalselt, heliliselt kui tunnetuslikult, kiletaolisest materjalist hõljuvad pannood, mida muusikud teose esitamisel vastavalt etteantud juhistele liikuma ja krabisema panevad. Niimoodi saab küllaltki mahukast kammermuusika teosest, mis on kestvuselt umbes veerandtunnine, lausa teatraalsusele pretendeeriv etendus, iseasi, kas käsitleda seda koreograafia (pannood tekitavad viimistletud liikumise) või mingi müsteeriumi või muu lavastusliku detaili aspektist. Kozlova-Johannes on saavutanud siin unenäolise ja teispoolsusele viitava kõlapildi, mis tekib tõtaka, tempoka ning rütmika partii kombineerimisest löökpillide õhku visatud helipärlitega, mis on otsekui sihitult, kaose printsiibil hõljuma mõistetud. Sealsamas leiame ka pingestatust, mis omakorda vaibub taas krabisevate helimaterjalide pannoosse, mille taustale on kombineeritud igasuguseid detaile, sealhulgas viiuli ülemhelirikast registrit, elektrikitarri uitlevalt mõtisklevaid fraase, unenäolises meeleolus aktsente klaveripartii fraasidest. Teose pealkirjast „Nurgad” lähtuvalt võib tõdeda, et need nurgad on siin kaunis ümarad ja iseendasse kaarduvad, ebamaist päritolu.

Kontserdi avaloona võttis ansambel vaatluse alla 2022. aasta lõpus esiettekandele tulnud Age Veeroosi teose „Vaatenurk”. Pärast esiettekannet on teose interpretatsioonilaad veelgi settinud ja festivali raames kõlanud kontserdil joonistus kuulaja silme ette tasakaalustatud, viimistletud, fili­graanne, kammerlikes värvitoonides helipilt. Veeroos on viidanud, et fookusesse võetud teemat vaatles ta indiviidi ja grupi seisukohalt. Teoses on kuus soolot ja üks ansamblilõik. Kõnealuse teose esiettekande temaatikat, mis seostus interaktiivse salvestuse kuulamise võimalustega, on käsitletud käesoleva aasta TMKs nr 3. Siinkirjutaja meelest täpsustus teose säsi seekordse ettekande käigus. Keskendumine tämbritele ja heli kuulatamisele oli nauditav. Soololõigud hargnesid eelneva materjali interpretatsiooni pinnalt ja leidsid uusi mõttetasandeid. Teose ettekandes oli rõõmustavat sooja emotsionaalsust ja pastelses toonis helivärvivalikuid. Detailid olid n-ö paika loksunud ja teos kõlas mõjuva tervikuna.

Kavas oli veel küllaltki pildilise helimaterjali ja unenäoliselt fantaasia­rikka tämbrikäsitlusega lühike mõttearendus Sander Saarmetsalt teemal „Confluence” (ingl k ‘kokkuvool’, ‘kokkuvoolukoht’, 2022), milles autor enda sõnul kirjeldab kahe kujuteldava massiivi aeglast liikumist kokkuvoolamise suunas: „Kuigi tegemist on vääramatu ja otsekui vägivaldse protsessiga, võimaldab olukorra teadvustatud jälgimine märgata ilu ka paratamatuses.”

Alisson Kruusmaa kammermuusikalist loomelaadi kirjeldas parimal moel tema uus teos „Elevation 2. Beyond the Sun” (2023, esiettekanne) flöödile, klarnetile, löökpillidele, klaverile, viiulile ja tšellole. See on mõtteline jätk teosele „Elevation 1. Above the Mountains” (2023) vioolale ja klaverile. Helilooja on inspiratsiooni saanud Charles Baudelaire’i luuletuse „Élévation” esimesest salmist.

1.mai, Rootsi-Mihkli kirik, Torupilliorkester; 2. mai Fotografiska saal, Tarmo Johannese soolokontsert „Mis? Miks? Kuidas?”

Müsteeriumilaadseid kontsertetendusi oli festivali jooksul ridamisi ja need näitasid eesti muusikuid ootamatust vaatepunktist: heliloojat ja helirežissööri Margo Kõlarit  musitseerimas torupillil ning kirjutamas uudisloomingut rohkem rahvamuusika kontekstis tuntud instrumendile või üldiselt pigem flöödimängija ja eksperimentaalmuusiku Tarmo Johannese muusikalisi avastusi metsasarve kõlamaailmas.

Üllatavaks teemapüstituseks saab pidada Tarmo Johannese soolokontserti „Mis. Miks. Kuidas”, mille keskmes oli põnevas tämbrilises vaates kasutusel metsasarv, mis oma kõla iseloomult seostus pigem traditsiooniliste instrumentide rohmakuse ja juurtelähedusega ning tekitas assotsiatsioone rohkem festivali üheks alateemaks kujunenud traditsioonilise muusikapärimusega, kui et etendas Wagneri ja Mahleri parimate fraaside kõlafilosoofiast kantud muusikalist iluideaali. Kui Kõlar viitas enda kureeritud torupilliorkestri kontserdil Balthasar Russowi torupilliheli võrdlemisele „narisemisega”, siis võiks ka Tarmo Johannese tekitatud metsasarve tämbri iseloomustamiseks kasutada mingit sarnast väljendit.

Tarmo Johannes kontserdil „Mis? Miks? Kuidas?” Fotografiska saalis 2. mail.
Rene Jakobsoni fotod

Lisaks tavapärasele kontserditegevusele — kuulaja silme all teose esitamine — võttis Tarmo Johannes aega Udo Kasemetsa teose „Yi Jing Jitterbug Soloctet” (1984) sooloinstrumendile ja delay-süsteemile ettevalmistusprotsessi läbiviimiseks publiku ees. See muutus kontserdi sünergiliseks osaks, tekitades, nagu varem mainitud, omamoodi muusikateatri laadse fenomeni. Selle käigus koostas Tarmo Johannes Kasemetsa juhiste järgi teose esitusplaani: partituur ütleb, et „enne esitust tuleb pöörduda „Yi Jingi” oraakli poole: koostada münte, raudrohukõrsi vms kasutades heksagramm, lugeda läbi sellele vastav ennustus, koostada vastavalt alumisele ja ülemisele trigrammile selle korra esitusskeem ning tekstile ja konkreetsele muusikalisele materjalile keskendudes esitada teos, mis koosneb 2 x 8 muusikalisest ühikust.” Teose esitamisel kasutas Johannes omalaadselt metsasarvemängu ning lisaks kaheksat salvestusseadet, mille abil varem kõlanud fraase taasesitati. Enne Kasemetsa ulatusliku teose ettekannet kõlasid kontserdi alguses märksa traditsioonilisemas instrumentaariumivalikus — flööt, bass­flööt — Mari Vihmandi teos „Keeris” (2002) sooloflöödile, Tristan Murail’ „Unanswered Questions” (1995) sooloflöödile ning väikese lustaka vahepalana Tarmo Johannese enda teos „Franz Strauss — viis etüüdi” (2021) naturaalsarvele ja elektroonikale. Teatraalse kontsertetenduse õnnestumisel mängisid oma rolli Tammo Sumera (elektroonika, videoprojektsioon) ja Krista Mölder (visuaalne kujundus).

Kõlari müsteerium Rootsi-Mihkli kirikus sisaldas tema enda sõnade kohaselt „rahvakoraale ja labajalgu, unehellust ja Balthasari narinat, improvisatsioone ja džunglihääli, orelit, parmupille ja pikkvilesid”. Uudisloomingut esindasid kontserdil Liisa Hirschi Türgi maavärinast võnkeid ammutanud „Maasooned” ja Margo Kõlari „Valguse mustrid”. Terviklikus kavas kõlasid veel gregooriuse koraal „Salve Regina”, rahvakoraalid Otepäält, Lääne-Nigulast ja Vormsilt, Katariina Raska improvisatsioonid ning Kadri Hundi teos „Taimetark”. Torupillidel musitseerisid veel ka Katariina Raska, Ulvi Võsa, Karolin Vetevoog, Kaisa Kuslapuu, Mari Meentalo ja Kerli Kislõi. Torupilliorkestri esimene avalik tulemine oli kirgas, vaimu värskendav ja emotsiooniküllane elamus. Kontserdi korduskuulamine ja -vaatamine on võimalik Eesti muusika päevade videoarhiivi kaudu. Eksootiline pill nüüdismuusika kontekstis tõestas ennast kaaluka instrumendina. Orkestri koosmängu hoidmisega võib tekkida praktilisi logistilisi probleeme, kuid ideed tasuks edasi arendada.

Eesti muusika päevade haare oli tänavu ajaperioodi ja mahukuse mõttes erakordne. Pärast Tallinnas toimunud kontserte siirdus festival veel mitmeks päevaks Tartusse, kuhu järgmisel aastal Tartu  kui kultuuripealinna ürituste raames pidulikult pidama jäädakse, tähistamaks Eesti Heliloojate Liidu 100. aastapäeva.

 

Viide:

¹ Virge Joamets 2022. New Estonian Chamber Music. Eesti Muusika Infokeskus. — Muusika 2022, nr 4.