PÕLVEST PÕLVE

Juuli, 2023

Vestlevad Hannes Kaljujärv ja Rasmus Kaljujärv

Hannes Kaljujärv juunis 2023.         Rasmus Kaljujärv juunis 2023.

Rasmus Kaljujärv (R. K.): Tere hommikust, Hannes!

Hannes Kaljujärv (H. K.): Ütleme, tere hommikust!

R. K.: Kell on pool seitse ja me oleme mõlemad sinuga hommikuinimesed.

H. K.: Ka see on märkimisväärne, et sa tulid, võtsid välja oma prillid ja ütlesid, et oled astunud keskikka.

R. K.: Tõsi.

H. K.: Kui vanalt? Neljakümneselt?

R. K.: Neljakümne üheselt.

H. K.: No täpselt, ma arvan, et olin samuti nelikümmend või nelikümmend üks, kui avastasin, et lugemisel läheb hämaraks.

R. K.: Väga hea. Neid ühiseid asju ja sarnasusi me tänasel hommikupoolikul otsima hakkamegi.

H. K.: Väga hea.

R. K.: Millal sa napsutamise maha jätsid?

H. K.: Ma olen kaks korda jätnud. Esimene kord oli natuke enne neljakümnendat.

R. K.: Ehk siis sama periood. Prillid, naps…

H. K.: Ma pean sind hoiatama, jätsin maha ja siis läksin kuidagi uljaks ja julgeks… ei, ei… täielikku karskust pidasin ikka kaua aega, nii seitse aastat või… Siis mõtlesin, et nüüd on korras, ja hakkasin natuke maitsma ja libastusin veel paar korda, kuni järgmise abivahendini. Ütleme nii, et praegu mul ei ole nulltolerants.

R. K.: Ühesõnaga, tänase vestluse raam on tingitud sellest, et me tegeleme ühe ja sama asjaga. Kuna meie elusaatus on ka muus osas sarnane, nagu välja tuleb, siis mõtlesin, et püüaks meenutada, mida tegid sina selles vanuses, kus mina praegu olen, neljakümnendates. Mõtlesin, et võtame ette aastad 1996–1999; teatri mõttes oli see vist väga hea periood?

H. K.: Jah. 1996. aastal esietendus minul ainult kaks tükki, „Väikese onu saaga” lastele ja „Undiin”, mille lavastas Ain Mäeots.

R. K.: Ma olen mõlemat näinud. Isegi mitu korda. „Väikese onu saaga” on senimaani üks mu kõige raputavamaid teatrikogemusi.

H. K.: Johtuvalt õrnast east.

R. K.: Johtuvalt kindlasti õrnast east, sest mina olin tol ajal viisteist ja ma mäletan seda kontrolletendust — ma valasin pisaraid, nutsin ja nutsin, olin emotsionaalselt täiesti läbi raputatud. See oli ka väga ilus lugu.

H. K.: Jah, jah. See oli väga ilus lugu. Selline kahemehelavastus, tegelasteks Väike onu, keda mängis Aivar Tommingas, ja Koer, keda mängisin mina, ning kõike seda saatsid plokkflööt ja keelpillikvartett. Selline muusikaga pikitud lugu.

R. K.: Te ei kasutanud seal ju sõnu.

H. K.: Seal ei olnud sõnu, jah.

R. K.: Ma mäletan vaid ühte lauset: „Väike onu otsib üht sõpra”.

H. K.: Jaa, jah, jah.

R. K.: Kuidas te seda tegite?

H. K.: Finn Poulsen tassis meid Aiva­riga Uppsalasse, elasime seal kolm nädalat. Tükk on väga täpne, mõned sekundid siia-sinna. Seal on füüsiline tegevus ja siis mõned pillilood, nende kaudu on kõik tempod paigas, pole enam midagi kiirendada ega venitada. Uppsalas tegime asja valmis ja siis mängisime Vanemuise väikese maja ovaalsaalis.

R. K.: Ei mänginud. Kontserdisaali fuajees oli see.

H. K.: Alguses oli ikka ovaalsaalis.

R. K.: Mina nägin seda fuajees.

H. K.: Okei, võib-olla küll, jah. Igal juhul mängisime pärast ühe tsükli veel Uppsalas ka.

R. K.: Aga proovid?

H. K.: Meil oli hästi palju aega, me läksime lõikude kaupa.

R. K.: Kas teil oli skript ees?

H. K.: Tegevuslik kirjeldus oli täielikult ees. Mida keegi täpselt teeb, mida võtab, kuhu vaatab.

R. K.: Ahsoo. Põhimõtteliselt oli siis näitemäng ja te ei loonudki seda materjali ise?

H. K.: Kas paistis välja, nagu oleksime ise loonud?

R. K.: No ega ma tol ajal seda niimoodi ei analüüsinud. Kui ma praegu vaataksin, siis ma mõtleksin, et selline lavastus on omaloodud materjali peale tehtud.

H. K.: Ei olnud, ei olnud.

R. K.: Kas oli huvitav?

H. K.: No meie jaoks, kes me olime eesti repertuaariteatri taustaga, oli see ikka õudselt pikk aeg, mis igale asjale kulus. Mina mõtlesin oma kärsituses, et lähme juba edasi, mis me muneme seal.

R. K.: 1996. aastal oli siis ka Ain Mäeotsa „Undiin”?

H. K.: See oli… kas mitte Mäeotsa teine või kolmas töö professionaalses teatris. No materjal oli ju klassika. Mul oli sel ajal isiklikus elu segane periood, kui sa mõistad, millest ma räägin.

R. K.: Mõistan.

H. K.: See teema just nagu kattus minu eluga. Undiini ja Hansu armastuslugu lõpeb ju traagiliselt. Ka mul oli lahkuminek. Tollest ajast on mul see meeles, et oli valus etendust teha. See oli ikka suurvorm, palju tegelasi… sinagi olid ju seal.

R. K.: Ei, ma ei olnud seal.

H. K.: Ei olnud?

R. K.: Äkki Hendrik oli? Ma tean, et ma käisin seda vaatamas. Korduvalt ja korduvalt.

H. K.: Ei tea.

R. K.: Kui palju sa kasutad oma isiklikku elu…

H. K.: Ma kujutan ette, et karm lavastaja kasutaks jah isiklikku elu ära. Aga ma arvan, et Mäeots teadlikult ei kasutanud minu elu ära. Kui näitleja isikliku elu kannatused ja valu paistavad lavalt välja, kas need tunduvad siis siiramad? Kas sina mõtled nii?

R. K.: Minu hinnangul ei lisa selline asi kunagi rolli mingisugust sügavust juurde.

H. K.: Jah, ma olen sinuga nõus. Mina nii noorena nii tark ei olnud. Siis ma mõtlesin, et ossa kurat, vaat nüüd ma, raisk, panen lahinal nutta…

R. K.: Kogu maailma valu…

H. K.: Ma ei tulnud selle pealegi, et saalis istujal seda eriti hea vaadata ei ole.

R. K.: Seda on ikka päris ebamugav vaadata.

H. K.: No ma ei teadnud seda.

R. K.: Mina ka ei teadnud. Olen samu vigu teinud. Millal või kuidas see teadmine tuli, et nii ei lähe?

H. K.: Ma ei mäleta.

R. K.: Asi on selles, et mul endal on viimasel kolmel aastal seoses näitlejatööga midagi tajudes muutunud. Kas sul oli see samal perioodil?

H. K.: Ei, mul tuli see hiljem. Ma ei tea. Võib ju öelda, et ühest küljest on maailm ikka seesama: päike tõuseb ja päike loojub jne. Teisest küljest on muutunud inimese arenguetappide aeg, praegu on isegi puberteediiga varasemaks läinud. Minu ajal oli puberteediiga kuueteistkümneaastaselt. Praegu on üheteist- või kaheteistaastased juba parajad teismelised. Mina ei saanud sel ajal midagi aru.

R. K.: Mis oli sel ajal sulle teatri puhul oluline?

H. K.: Nii näitleja kui vaatajana otsin ma ikka puudutust. Aga ma olen oma ameti poolt ära rikutud; seda, mis puudutab, on aina vähem, sest ma vaatan alateadlikult, k u i d a s asju tehakse. See on selline rikutud pilk. Aga ometi on oluline, et asi korda läheks ja oleks elamuslik. Ma olen selline vanaaegne mees.

R. K.: Ma ei tea, kas see tähendab vanaegset meest. Mulle on see täpselt samamoodi oluline. Puudutus peab olema nii emotsionaalsel kui ka vaimsel tasandil. Ajukoore tööd võiks ka olla.

H. K.: Jah, jah.

R. K.: Ma olen selline emotsionaalne mees, kes suudab härdaks minna ka mingi tobeda jõulufilmi peale.

H. K.: Sama. Täpselt sama. Ise mõtlesin, et pikkade aastate jooksul on amet närvid ära kulutanud, aga ei midagi.

R. K.: See on ju tore.

H. K.: See on väga tore.

R. K.: See tähendab, et oled ikka seesama väike poisike — vaatamata sellele, et oskad jälgida tehnikaid ja näha ära kõik traagelniidid, suudad ka emotsionaalselt kaasa minna. See on see vaatamise pool, aga kuidas näitlejana oli, mida sa otsisid?

H. K.: Mina olen selline, et enamasti ei mäleta neid asju. Jään pikalt mõtlema ja lõpuks ei oskagi midagi öelda. Miks oli üks materjal hea ja teine ei olnud? Millised olid sel ajal kriteeriumid? Noorena, veel nooremana olin ikkagi nii kukk, nii edev… ei, edev pole õige sõna. Ma olin nii auahne, mõtlesin, et mis mul selles lavastuses küll teha oleks. Kas ma ikka paistan välja. Selline tase oli varem. Aga näitlejana peab materjal mulle ikka ka korda minema. Ma olen kirjutanud üles, kas tahan mingit materjali teha või ei taha.

R. K.: Kuidas sa siis valisid? Kas sul oli reaalselt võimalus öelda, et sa ei tee?

H. K.: Ma siin lappan neid üleskirjutusi ja vaatan, et seitseteist aastat pärast teatrisse tööle minekut olin omandanud sellise staatuse, et lavastaja küsis, kas ma tahan. Alguses oli muidugi nii, et lihtsalt lugesin oma nime seina peal rippuvast käskkirjast, teadmata, mis lavastusega üldse tegu on. Siis vaatasin, et oi-oi-oi, ma olen nii lõpus, ju ma siis marginaal olen jälle. Igas trupis on ju inimesed, kellega tahad rohkem koostööd teha, ja need, kellega vähem.

R. K.: Lähme edasi. Mis toimus aastal 1997?

H. K.: Tead, ma pean ütlema, et…

R. K.: Kui sa räägid staatusest, siis edasi tulevadki ju „Tõde ja õigus” ja „Hamlet”.

H. K.: Aastal 1997 on mul olnud kuus esietendust. Päris märkimisväärne. Mäletan, et neljakümnesena ma kohe tahtsin etendusi teha: Mati Undi „Lõoke taeva all”, Mikk Mikiveri „12 vihast meest”…

R. K.: Vau, see oli ka seal?

H. K.: Jajah. Siis Tammsaare „Tõde ja õigus”, see toimus Vargamäel, Andres Noormets lavastas ja Margus Kasterpalu dramatiseeris. Samal aastal oli ka „Robin Hood” Toomemäel.

R. K.: Seal osalesin ka mina.

H. K.: Seal osalesid ka sina. Sa olid esimene mees, kes kohe surma sai. Siis tuli Undi „Hamleti tragöödia”. Oi, siis tuli veel detsembris lastelavastus „Karlsson katuselt”. Vaat selline nimistu.

R. K.: Pöörane aasta ju.

H. K.: Ilmselgelt läksin liiale, aga ei oska ju kirgliku inimesena piiri pidada.

R. K.: Mati Undi tegemistest Tartus on omajagu räägitud, ma olen ka kõiki neid lavastusi näinud, aga küsimus tuleb sama. Kuidas te tegite neid tükke, kuidas Mati töötas? Meie oma töös näitemänge ei kasuta, tekste kasutame küll. Mati kasutas näitemänge, aga ka tema armastas näidendile juurde pikkida muid kirjandusteoseid.

H. K.: Mõnes mõttes oli töö ikka klassikaline, aga omamoodi. Tema ei viitsinud või ei pidanud vajalikuks teha neid ülipikki, laua taga peetavaid analüüse, kus nämmutatakse iga lause läbi. Mati kargas kohe asja külge. Ta oli nii edev, et mõne lavastuse puhul tahtis ise terve näitemängu ette lugeda. Kujuta siis ette… tema diktsiooniga! Küsimustele ta ei tahtnud eriti vastata. Ta oli kõik asjad oma peas juba ette ära otsustanud. Lihtsalt hakkas seadma.

R. K.: Analüüs tekib ju töö käigus. Ega tegelikult ilma mingisuguse analüüsita ikka esietenduseni ei lähe. Küsimus on lihtsalt selles, millal analüüsi teha.

H. K.: Praegu loetakse kõik paar korda läbi ja siis hakatakse taustu nämmutama. Kas sa mõtled nii, et lõigu kaupa loeme ja siis mängime ja siis analüüsime?

R. K.: Jah. Eeldus ju on, et kõik laua taga olevad inimesed on enne teksti lugenud. Põhianalüüsi on igaüks oma peas enne esimest proovi ära teinud ja võiks kohe mängima hakata. Küsida tuleb alles siis, kui küsimus tekib. Siis järgneb analüüs ja siis minnakse edasi. Milleks istuda alguses nädalate viisi ja jaurata mingi asja ümber, kui saab oluliselt kiiremini.

H. K.: Jah. Ma ka ei tea.

R. K.: Loomupärane kärsitus. Tegelikult äkki natuke peaks, muidu hakkab üle jala tegemine?

H. K.: Võib ka nii olla, aga samas mõned analüütilisemad näitlejad istuvad selle otsas, lähevad targutuste ja teooriatega hoogu, aga lõpptulemusena pole sellest mingit tolku. Tähtis on ju küsimus, mida me teeme, mis sellest tuleb. Teooriad siin ei aita.

R. K.: Vahel tundub mulle, et see jahumine on vajalik selleks, et lükata edasi vältimatut piinlikkustunnet, mis tekib, kui tuleb püsti tõusta ja tegema hakata. See esimene tegemine on alati piinlik. Mina eelistan selle esimese piinlikkusega kiiresti ühele poole saada.

H. K.: Mati Unt kirjutas märkused stseenide kohta paberile, mille ta unetu inimesena järgmisel hommikul näitlejatele tõi. Mati vaatas alati proove sellise näoga, nagu oleks ta minu poolt, ja mitte ainult minu, vaid näitlejate ja trupi poolt. Ma sain temalt tuge. Ta käivitas oma olekuga mängumootori.

R. K.: Kui palju sa mõtled selle peale, kes lavastust vaatama tulevad?

H. K.: No ikka mõtlen. Repertuaar on ju erinev. Riigiteater peab teenindama publiku laiu hulki ja erinevaid kihte. Ta peab teenima omatulu ja hoolitsema ka näitlejate arengu eest. Need lavastused, mis on ette nähtud teenima piletitulu, juhtuvad sageli olema komöödiad. No siis ma tean ju, kes seal saalis on. Kõik väärivad elamust. Aga mõne etenduse ajal olen tajunud, et keegi on nüüd küll täiesti vales kohas.

R. K.: Kas selle tunneb kohe ära?

H. K.: Muidugi tunneb. Etenduse alguses on alati tähelepanu värske, jõutakse vaadata-kuulata, aga siis, teataval hetkel toimub mingisugune langus. Vaataja väsimusest annavad märku köhatused ja naginad. Köhatavad ju vähesed, aga publikut tuleb võtta kui tervikut, need kaks-kolm tuleb kuidagi endaga köita, siis saab publiku jälle homogeenseks.

R. K.: Lõpuks on ju igas saalis alati keegi, kellele etendus üldse ei meeldi.

H. K.: Oled kindel või?

R. K.: Olen küll, jah.

H. K.: No mis ta ronib siis saali? Sattus kellegagi kaasa või?

R. K.: Tuli kaasa või pole tema maitse.

H. K.: No võib-olla küll. Kõige hullem on see, kui on asendusetendus, seda repertuaariteatris juhtub.

R. K.: Inimesed on tulnud vaatama ühte ja saavad hoopis teise.

H. K.: Ja kui veel suure saali komöödia asendatakse väikese saali seisundilavastusega… Pagan, juba kahekümne minuti pärast kostis esimesest reast sügav ohe. Ta, vaeseke, ei teadnud, kui palju oli veel minna.

R. K.: Meie jaoks on publikul sageli määrav osa selles, mis etendusest saab. Me üldjuhul ei tee isemängivat tükki, pole ka narratiivi, millest kinni hoida. Meie etendused nõuavad publikult valmisolekut tulla rännakule. Kui nad on valmis, võib inimeste peas toimuda igasuguseid asju, aga kui nad ei panusta, siis ei juhtu ka midagi ja nende endi aeg on maha visatud. Minu arvates on see üleüldiselt etenduskunstide juures määrav asjaolu. Sinnapoole on teater praegu teel, sest sedasorti tükke on järjest rohkem ja rohkem.

H. K.: Kuidas sinu viimased kolm aastat on möödunud?

R. K.: Varem ma identifitseerisin end tugevalt kui näitlejat ja eriti veel kui NO99 näitlejat, aga see sai läbi. Mul oli peas mõte, et äkki ma ei peaks enam näitlejana tegutsema. Siis läksin magistriõppesse, mida ma küll ei lõpetanud, aga poole aasta pikkune eneserefleksioon oli väga oluline. Sain kinnitust ja teadmist, et pean jätkama näitlejana. Seejärel tuli kaks aastat Ekspeditsiooni ja Von Krahli teatri aega. Selle perioodi jooksul tegin kokku seitse lavastust ja lisaks kaks lavastust mujal.

Kui võtta siia hulka ka viimased kaks lavastust, Karl Laumetsa „Lennart. Pöördtooliaastad” ja Semperi-Ojasoo „Macbeth”, siis need on ainukesed, mis on näitemängu põhjal tehtud. Neli Lauri Lagle tööd on meie endi loodud materjali põhjal, Juhan Ulfsaki „Melanhoolia” on filmistsenaariumi põhjal, Taavi Eelmaa oli Peeter Jalaka „Aia” dramaturg ja Mart Kangro „Täna õhtul lorem ipsum” põhineb pooleldi meie ja pooleldi lavastaja loodud tekstidel. Eriti nõudlikud on Lagle lavastused, seal peab vaataja olema puhas leht ja valmis vastu võtma kõike, mida lavalt pakutakse.

H. K.: Mitu korda te ühte lavastust mängisite?

R. K.: 20–30 korda.

H. K.: Ja saali suurus?

R. K.: Von Krahli saal on väike, 120-130 inimest.

H. K.: Jajah. Jajah, selge jah.

R. K.: Meie käest on palju küsitud, kuidas me siis töötame, et tuleme kokku ja hakkame otsast minema. Tegelikult see päris nii ei ole. Me loome mingi ühise aluse, ükskõik millise: luuletus, novell…, see võib olla ka ühine tunnetus sel hetkel maailmas toimuvast. Meile on ülimalt oluline tajuda ja aru saada, kus me parasjagu maailmas oleme. Kuhu see lavastus koos publikuga täpselt asetub. Kas ta on kaasaegne või ei ole? Kaasaegsus on minu meelest teadlikkus sellest, kust sa tuled ja kuhu lähed.

H. K.: Mida sa mõtled selle all, et kust sa tuled ja kuhu lähed?

R. K.: Mida sa otsid, mida sa üldse uurid. Selle kaudu tekib uue ja vana teadmise kokkusulatamine. Sa teed praegu Tiit Palu versiooni Eduard Vilde „Pisuhännast” — kui meie teeksime „Pisuhända”, siis me esimese asjana kirjutaksime selle koos.

H. K.: Ma saan aru, aga mispärast küll?

R. K.: Mitte ükski kirjutaja ei suuda üksi näha neid võimalusi, mida suudavad kaheksa näitlejat laval, kes on improviseerimishoos.

H. K.: Ma usun sind, jah.

R. K.: Ka meie kogume materjali, kogume seda palju ja igalt poolt, mitte näidendist. Kogutud materjali asetame konteksti ja hakkame sellele otsima vormi, kehandit, mida siis laval näidata.

H. K.: Kui palju aega kulub sellise lavastuse tegemiseks? Kahe kuuga ei tule ju toime?

R. K.: Ei tule jah, kolm ja pool kuud umbes, kuigi oma kärsituse pinnalt ütlen, et ka meie töös on palju õhku sees.

H. K.: Ma tunnustan seda teatritegemise viisi, aga ütleme nii, et riigiteatris, selles suures laevas, on teistsugused reeglid.

R. K.: Kas sa oled kunagi mõnda tükki niimoodi teinud?

H. K.: Ei ole.

R. K.: Aga kaevume nüüd aastasse 1976, sinu stuudioaega.

H. K.: Hermaküla stuudio lõputööd olid Bortcherti „Ukse taga” ja „Pimedate mäng” Maeterlincki ainetel, no seal oli prooviperiood lõputu. Püüti saavutada vastavaid seisundeid ja tehti ka etüüde, aga seal ei kasutatud seda sõna, „etüüd” on liiga klassikaline.

R. K.: Liiga silutud. Mulle tundub, et Hermaküla ja Tooming ja Grotowski ja… see kõik tundub olevat midagi jõulist ja higist, öötundide lõpuni kestev kõva füüsiline liikumine. Kas oli midagi sellist?

H. K.: Nojaa, püüti mingisse seisundisse minna…

R. K.: Kas seal oli ka mingi süstemaatiline lähenemine? Või tehti asju seljaaju pealt?

H. K.: Ma arvan, et nii ja naa. Ka gurud otsisid sel ajal.

R. K.: Kas te siis ei loonud materjali ise?

H. K.: Suunasid ikka gurud, aga need olid ainult harjutused. Kui teie salvestate arvutisse, siis meil salvestas guru kõik oma pähe. Mul on selline tunne, et guru silmis ei saanud lavastus ka siis valmis, kui publik juba saali tuli. Lihtsalt midagi pidi ära vormistama. Me otsisime ruumis seda kohta, kus on hea olla. No kõndisime ja roomasime ja aelesime seal, otsides seda oma kohta. See võibki jääda harjutuseks, aga tehes seda tunde ja tunde, väsid sa ära, öö on käes. Ma käisin samal ajal ka ülikoolis ja olin oma tõkkejooksutreeningu päeval juba ära teinud. No ja siis sa märatsed seal ovaalsaalis ja otsid oma punkti. Ma olin surmani väsinud, võib-olla oligi selle õige koha leidmiseks ja otsustamiseks vaja lihtsalt olla surmani väsinud.

R. K.: Ma arvan, et nii ongi.

H. K.: Võib-olla nii ongi.

R. K.: Sa võid ju lõpmatult kõndida puu alt kivi juurde, aga asi ei ole selles, pigem iseendas. Siis see ongi sinu koht, kus sa oled.

H. K.: Muidugi, muidugi. Miks ma küll siis selle peale ei tulnud, et võtan oma koha kohe algusest peale sisse.

R. K.: Mis sind köitis seal?

H. K.: Terve mu noorus oli hajus. Sattusin igale poole ja minuga juhtus kõike. Ma ei kannata casting’uid, see on sügavalt alandav ja vastumeelne, aga ka sinna stuudiosse olid katsed. Mina ei teinud neid. Hermaküla kutsus.

R. K.: Sinus ei olnud siis sügavat sisemist sundi näitleja või kunstnikuna maailmale midagi anda?

H. K.: Ei.

R. K.: Kummana sa ennast identifitseerid?

H. K.: Mis vahe neil on?

R. K.: Näitleja on näitleja.

H. K.: Oota, kas sa mõtled kunstniku all etenduskunstnikku?

R. K.: Kunstnik on keegi, kes loob midagi. Kas sa pead näitleja tööd kunstniku vääriliseks?

H. K.: Ma olen ikka kunstnik. Vähemalt tahan olla… või ma ei tea.

R. K.: Kunstnik väljendab midagi, mis on suurem kui ta ise, võtab selle teadmise tähetolmust ja paneb lavale.

H. K.: Sa suunad mu mõtteid praegu…

R. K.: Kas sa oled kunagi tajunud teistelt kunstnikelt sellist pilku, et sa oled näitleja, et sa pole päris kunstnik?

H. K.: Tead, ma pole seda teiste kunstnike puhul tajunud, küll aga ärimeeste puhul. Nemad mõtlevad, et noh, kloun. Mõtlevad, et neil on mind vaja, nad teavad, et ma olen maailmas olemas, aga et ma olen olemas nende jaoks. Eks see tule sellest ajast, milles me elame.

R. K.: Ma arvan, et see tuleb ka teadmatusest, mis see amet üldse on ja mida see tähendab. Rainer Sarneti Vahingu-dokis vestleb Hando Runnel Vahinguga ja viskab sama küsimuse õhku: et mis see näitleja amet selline on. Näitleja naerab üks õhtu ühtemoodi, teine õhtu teistmoodi, aga kes ta siis ise on ja mida ta mõtleb. Seal on seda hoiakut tajuda. Ja ega Runnel ainus ole.

H. K.: No vaata, õukonna narr võis ju välja öelda, mida ta mõtles, aga kas see üldse oli tema?

R. K.: Kindlasti ei olnud.

H. K.: Kes ta siis oli? See on ju tore, kui sa saad öelda kõik välja ja sind ei pooda üles. Kas Runnelil endal on sellele vastus olemas?

R. K.: Ma ei usu, et ta viitsib oma pead sellega vaevata. Kunstniku definitsiooni ütleb ta sealsamas filmis ära ja see on väga ilus.

H. K.: Kas selle arutluse põhjal tahaksid sa olla pigem kunstnik kui näitleja? Sest siis sa oled keegi. Kui oled näitleja, siis pead oma eksistensi õigustuseks midagi välja mõtlema.

R. K.: Tead, ma tegelikult ei vaeva kuigi tihti sellega oma pead. Tegelikult on mu küsimuse taustal see mõte, et teatril on palju suurem potentsiaal, kui välja tuleb. Aga kas see teater, mida me näeme, on üldse teatrikunst?

H. K.: See lohutab mind, sest sa panid mind mõtlema. Näitleja, kes ta ise on? Kes ta ise on? No kes need kirjanikud ise on?

R. K.: Pean tunnistama, et tihtipeale loevad kirjanikud oma luuletusi paremini kui näitlejad.

H. K.: No küsimus on interpretatsioonis ja selles, millist mõtet sa annad. Võib-olla siis autor teab kõige paremini, mida ta mõtles.

R. K.: Kas on oluline luuletusest välja lugeda just tema mõte või hoopis see mõte, mis näitlejal tähetolmust tuleb…

H. K.: … või mis seal kirjas oli?

R. K.: Milline oli üheksakümnendate lõpul teatri positsioon ühiskonnas?

H. K.: Ma arvan, et teater oli väga oluline, sest muid meediume, peale veel ka kino, ei olnud ju.

R. K.: Internet oli alles tekkimas

H. K.: Tekkimas jah.

R. K.: Ta oli olemas, aga nii lapsekingades veel. Mäletan neid imelikke modemeid ja asju. Kas saalid olid täis?

H. K.: No nii ja naa. Mati tegi palju tükke, hästi aktiivselt. Tema „Oidipust” mängiti kuus korda suures saalis, sest tal oli avarust vaja. Siis läks see publiku huvi puudumise tõttu repertuaarist maha. Saalis oli kaksteist inimest.

R. K.: Jah, ma käisin seda isegi vaatamas. Mul on üks kolleeg, kes ütleb, et kui saalis on vähemalt üks inimene, siis on tema töö tehtud. Kui oluline see on, mitmele inimesele sa mängid?

H. K.: Ma tean küll seda ütlemist, aga kui su küsimusele vastata, siis teatri positsioon oli väärikas ja suur.

R. K.: Milline see praegu on?

H. K.: Praegu on see…

R. K: … hakkab oma positsiooni kaotama?

H. K.: Ei, ei, küsimus ei ole kaotamises… või mingis mõttes on ka kaotamises. Ta on kuidagi lahustunud, nii palju on asju ja teater on üks nendest.

R. K.: Milline peaks teater olema siis uutes oludes, kus konkurents publiku tähelepanule on niivõrd tihe? Kuidas teater peaks meie kaasajal käituma? Või milline on üldse kaasaegne teater?

H. K.: Ma arvan, et kusagil on meie tee juba olemas, kusagil Põhjamaades või Lääne-Euroopas, ju me neid mudeleid, mis seal on juba olnud, järgime. Tõsi küll, meie ei kuluta sellele nii palju aega, meil juhtuvad asjad kiiremini. Aga mis ta ideaalis peaks olema, no eks ta ikka liigub sinnapoole. Sa oled ju ka ise öelnud, et me liigume sinnapoole, et jäävad mõned riigiteatrid ja siis vabad trupid.

R. K.: Nojah, see on kultuuripoliitika, et nii väikeses riigis on raha vähe ja teatrit palju, aga jätame selle. Mõtleme selle peale, millist teatrit tahaksime ideaalis just praegu näha ja teha.

H. K.: Tead, mulle meeldiks, kui ka meie väikeses ja vaeses riigis oleks võimaluste paljusus. Et ka maainimesel, kellel ei ole raha, oleks võimalus sõita Estoniasse „Macbethi” vaatama. Ma toon täiesti sõbralikult selle näite.

R. K.: Ja-jaa, ma saan aru.

H. K.: Mõni elukauge kriitik võib ju hüüatada, et selle raha ikka leiab. No ei leia. Müts maha Rakvere teatri või Vana Baskini teatri ees, kes leiavad aega väikestesse valdadesse kohale sõita. Ärgem halvustagem neid. See ongi mitmekesisus.

R. K.: Ma olen sinuga sada protsenti nõus. Igasugust teatrit on väga vaja. Ja kõikidele peaks andma võimaluse, nii loojate kui ka publiku poole pealt. Kunagi oli teater lugude jutustamise koht, aga praegusel ajal jutustavad Netflix ja igasugused muud voog­edastusplatvormid lugusid nii kaasahaaravalt ja hästi, et teatril on sellega väga keeruline konkureerida. Teatril peaks mingi oma tee olema. Sa juba ütlesid, et teater peaks sind puudutama, ja mitte üksnes huvitava loo kaudu, vaid kõiki meeli kaasava kogemuse kaudu. See oleks teatri võimalus. Kui inimene on juba kohale tulnud, ta pole enam arvuti ekraani ees, siis lajatada talle niisugune emotsionaalne pauk, et…

H. K.: Inimeste vanus ja elukogemused on ju erinevad. Kõik ei saa samast asjast ühtemoodi pauku kätte.

R. K.: Kas sul on kunagi olnud sellist tunnet, et nüüd viskan selle ametipulga nurka ja enam ei tee?

H. K.: No kellel seda pole olnud? Ma ei tea, kas laiskus on olnud nii suur, et ei ole visanud. Eile rääkisid sa nii enesestmõistetavalt remondist. Nii palju ma ikka valdan internetti, et saan kohe üles otsida videod, kus õpetatakse plaatima või tegema mida iganes. Aga see ei jää mulle külge, ma ei tea, miks ma sellega praktiliselt hakkama ei saa. Samas võib ju küsida, et kas sa seda, mida sa praegu teed, ikka oskad, kulla mees; äkki ei oska sa sedagi.

R. K.: Aga kas sa tunned, et oskad näitlemise ametit?

H. K.: Oh, mingil ajal ma kindlasti ütlesin, et oskan. Nüüd olen hakanud kahtlema.

R. K.: Kas mitte iga prooviperioodi ajal pole sedasama kahtlust?

H. K.: Tead, seda ei ole, et ei oska või et ei saa hakkama, aga küsimus on, mis tasemel ma hakkama saan. Mingisugusel söödaval tasemel oskan ma alati, aga sellest on vähe.

R. K.: Mina ei ole enda tasemega mitte kunagi rahul.

H. K.: Kuule, aga sa ju hoomad ümbritsevat. Kas sinu tase on siis allpool kolleegide omast, kas sa ei sobi ansamblisse?

R. K.: Seda ei saa meil juhtuda.

H. K.: No kas sa siis tunnetad lausa kollektiivselt, et te pole tasemel või?

R. K.: Absoluutselt, alati saaks paremini. Parandamise kohti on oi-oi-oi kui palju. Me oleme alles selles kohas, selles kohas, selles kohas, aga tegelikult peaks minema sinna, sinna ja sinna. Me alguses ei mõtle üldse selle peale, kuidas rolli teha, põhiküsimus on, kuidas lavastus elama panna.

H. K.: Jah, see ongi selle hetke tase ju, kas te siis nii ei mõtle? Ega siis see, kes hüppab kõrgust 2,45 meetrit, ei saa öelda, et ta tase on madal. Aga muidugi ta tahab rohkemat.

R. K.: Alles nüüd olen jõudnud sinnamaani, et saan öelda, et nojah, täna siis nii. Järgmine kord paremini.

H. K.: Jällegi aeg.

R. K.: Kakskümmend aastat, et selle arusaamiseni jõuda.

H. K.: Nojah, nii ongi. Tead, mis mul pähe tuli? Teatavasti meil mingisugused mustrid korduvad, järjepidevuse mõttes. Mul on mõnes kohas, mõnes etenduses laval hakanud hea olla olema. Reaalses elus pole kunagi hea. Vaata, kui see asi süveneb, siis see on hirmus, seda tuleb karta. Mul on laval soe ja riided seljas ja ujun seal, pole mingisugust muret. Muidugi lõpeb see illusioon ära, aga vähemalt kaks tundi saan ma seal olla ja mul on hea ja turvaline tunne.

R. K.: Mulle on see väga tuttav. Mitte et mul oleks mugav olla, aga on veidi selline olme eest põgenemise tunne.

H. K.: Ma tahan, et mul oleks elus ka nii hea olla. Aga kas mul on siis elus viletsus ja vaev? No ei ole ju.

R. K.: Ei ole. Kui ma mingil põhjusel enam seda tööd ei tee, siis kindlasti hakkan ma puudust tundma peaproovide perioodist, kus on hästi tihe proovigraafik. Siis teravdub ka enda fookus. Trupp ja teater ja kõik foku­seerivad selleks õhtuks oma tähelepanu ühte punkti.

H. K.: See ongi sünergia.

R. K.: Ma nii väga naudin seda aega. See pole üldse mugav, aga ma ei taha sel ajal olla kodus, tahan olla ainult proovis.

H. K.: Tead, tegelikult on kõige ilusam aeg reede õhtu. Eks laupäev ja pühapäev ole ju ka vabad päevad, aga reede õhtul on kõik veel ees. Proovide ajal on kõik veel ees, aga nagu esietendus pihta hakkab… Tsiteerides kadunud Toomas Suumanit, kes ütles ringreisibussis, et tuleb ära oodata vaid see aeg, mil eesriie lahti läheb, sest siis liigub kõik vääramatu lõpu poole.

R. K.: Nii on. Selleks, et meie tööd teadlikult teha, on vaja suurt eneseusaldust. Kui ma oma lavakaaja ja noore näitleja aja peale mõtlen, siis tookord ei olnud mul mitte mingisugust usaldust. Ma ei teadnud, mida ma teen, panin kuidagi intuitsiooni pealt. Alles praegu hakkab selle intuitsiooni juurde tekkima ka teatud kainestav kõrvalpilk ja eneseusaldus, et äkki ma üht-teist ikka mõistan.

H. K.: Ma olen palju ära unustanud, aga see, mida Hermaküla ütles, on mul meeles. Ta ütles, et mehel tekibki teatud teadlikkus neljakümnendast eluaastast. Võib-olla mõnel tekib varem ja mõnel hiljem, võib-olla mõnel ei tekigi, aga igal juhul selle numbri ta ütles. Mul on see täpselt meeles. Mul endal tuli enesekindlus pigem hiljem kui neljakümneselt.

R. K.: No võtame edasi, aasta 1998.

H. K.: 1998. aastal oli Shakespeare’i „Kaheteistkümnes öö”, kus ma olin Narr. Oi, see järgmine oli maiuspala, Suhhovo-Kobõlini „Tarelkini surm”, lavastajaks Vladimir Baitšer ja minu osaks kojamees Pahhomov.

R. K.: Kurat, seda ma ei näinud.

H. K.: Aga see oligi üks suur-suur ebaõnnestumine. Üks väga suur ebaõnnestumine.

R. K.: Mis siis ebaõnnestus?

H. K.: See oli eksitus.

R. K.: Räägime sellest.

H. K.: Lavastaja Baitšer saabus oma kaaskonnaga lavastama. Tal oli kaasas naine ja kunstnik ja liigutaja.

R. K.: Mis liigutaja?

H. K.: Selles mõttes, et lavaline liikumine. Naine tegi küll kooridega tööd ja muid asju, aga kuidagi ei tulnud välja.

R. K.: Mille taha asi siis jäi?

H. K.: Ma arvan, et oskamatuse taha.

R. K.: Šarlatan?

H. K.: Vabandust väga, aga ta on hiljem ka Eestis käinud, tegi Theatrumis „Kuningas Leari”. Võib-olla on ta nüüd arenenud, võib-olla ma olen nüüd patune, et seda juttu räägin. Või äkki oligi šarlatan ja tuli hiljem guruna tagasi, ma ei tea.

R. K.: No mõnikord läheb nii. Meil oli NO-teatri perioodil päris mitu sellist lavastust, et tegime ja tegime, aga ühel hetkel saime aru, et meil ei tule see lihtsalt välja, ja ei esietendunudki.

H. K.: No „Tarelkin” esietendus, selles asi ongi. Nagu Jaan Rekkor ütles, lavastus oli pikk, aga igav. Kui lavastaja lõpuks ära läks, tulid näitlejad kokku, kargasid tükile omavoliliselt kallale ja hakkasid kärpima. Siis läks näitlejate delegatsioon direktor Jaak Villeri juurde ja ütles, et lase palun meid lahti sellest tükist. Viller vastas, et ei ole midagi, teatud arvu kordi peab mängima. Nii me selle otsas olime. Suur viga ja õnnetus. No mõnikord juhtub nii, aga lähme sellest tükist nüüd edasi.

R. K.: Hea lavastaja võib ju ka ebaõnnestuda, aga mis teeb lavastaja heaks?

H. K.: Mina ei tea, mis see on. Sa ju tajud ära… Mõne inimesega ei pea rääkimagi, kuklakarvadega tunned ära, et temaga koos, ka vaikides, on hea olla. Lavastajaga on sama asi. Loomulikult võib hakata teoretiseerima ühise maailmataju ja kokkupuutepunktide üle, aga nagu sa enne ütlesid, intuitsioon jääb, see ei kao kuskile. Sellele lisandub teadlikkus.

R. K.: Sa võid ju ka oma karjääri põhjal öelda, et Matiga klappis, mõnega veel… Minul on Semper ja Ojasoo ja Lauri Lagle, kellega klapib.

H. K.: Ilmselt on see vastastikune.

R. K.: No peab olema.

R. K.: Nii, edasi.

H. K.: Siis tuli Madis Kõivu „Omavahelisi jutuajamisi tädi Elliga”, Mäeots lavastas. Seal oli mul väga väike osa, mingi taat olin, kes pikutas kuskil. Sellest ei mäleta ma mitte midagi.

1999. aastal on ka kolm tükki. Mikk Mikiveri lavastatud Arthur Milleri „Mälestus kahest esmaspäevast”. Tegevus toimub autoparandajate garaažis, aga tükk ise on seisunditükk. Mul on sõber, kes töötab päriselt auto­parandajana ja kelle ma kutsusin siis koos naisega vaatama, et ta saaks pildi, mis meil seal toimub. Ta ütles, et väga hea, ometi üks garaažitükk, ja tuligi. Reede õhtul tõi naise teatrisse vaatama remondimeeste seiklusi, aga sattus seisunditükile. Laupäeval ma küsisin, et kuidas oli. Ta ütles, et anna andeks, ma istusin ja sihuke tukk tuli peale, naine pani veel küünarnukiga; no siis ma seisin seal vahekäigus, et mitte magama jääda, aga ikkagi lahkusin pärast esimest vaatust, anna mulle andeks. Ma saan temast aru küll. Vaene mees sattus Mikiveri seisundi-etendusele!

R. K.: Ma saan ka nendest inimestest väga hästi aru, mul pole samuti midagi selle vastu, kui poole pealt ära minnakse. Tõuse püsti ja mine ära…

H. K.: … ja ära sega oma negatiivsusega tüki energiat.

R. K.: Nojah, see on ju kohe tajutav, kui saalis on keegi, kes on valel ajal vales kohas.

H. K.: Või ole vait ja lülita ennast välja…

R. K.: … või jää magama. Kui ei ole sinu asi, siis on jumalast okei lahkuda.

H. K.: Siis tuli Shakespeare’i „Suveöö unenägu” Toomemäel. Seda tööd ma nautisin, haldjas Pucki tegin. See oli vahva, igast teatrist oli kohal suur näitlejate seltskond, koor, Konovalovi tehtud lauluseaded. 1999. aasta lõpus mängisin veel Rootsis Åsa Kalméri lavastuses „Palve Tsernobõli eest”, kus olin ainuke eestlane trupis.

R. K.: Kuidas sa sinna sattusid?

H. K.: Ma ei tea, kuidas ma sinna sattusin. Lavastaja käis Vanemuises midagi vaatamas ja siis kutsus. Kaks kuud tehti proove ja kolm kuud mängiti kirikutes üle riigi.

R. K.: Mina lõpetasin sel ajal keskkooli ja hakkasin valmistuma lavakasse minekuks. Sul oli siis väga viljakas periood. On ka räägitud, et tegemist oli Vanemuise teatrile väga heade aastatega. Kas see oli sinu tähelennu kõige kõrgem kaar ja pärast seda oli allamäge minek?

H. K.: Päris niimoodi ei saa öelda. Kui ma vaatan siit märkmikust, mis edasi sai, siis siin on tulemas küll ja veel. Aga mis seal salata, alati võib ju endale valetada. Muidugi tuleb seda teha nii veenvalt, et ise ka uskuma jääd. Üks asi on kogutud tarkus, see talletub — sõltub ka sellest, kui heaperemehelikult sa nii oma vaimu kui ka füüsist hoida oskad. Ühesõnaga, see kogutu ei kao, seda tekib pigem juurde. Sooritusvõime on iseasi, muidugi ma väsin rutem. Eksistentsiaalsed küsimused hakkasid minu pähe ujuma pärast viiekümne viiendat eluaastat. Mitte kohe korraga, aga vaikselt tulid. Nii et sul on veel aega.

R. K.: Kas sa oled leidnud ka mõned vastused?

H. K.: Ma olen kuuskümmend kuus praegu. Viiskümmend viis oli murranguaeg ka selles mõttes, et siis sündis mul veel üks laps ja see pani mind mõtlema.

R. K.: Sunniti veel kord elule tõsiselt otsa vaatama?

H. K.: Just, jah. Paratamatult. Tegelikult on ikka kõik väga hästi ja seda ma mõtlen praegu siiralt.

R. K.: Kui sul nii hea periood oli, siis kas seda tunnet ei olnud, et minna mujale, jätta see Vanemuine kus see ja teine ja minna näiteks Tallinna. Kindlasti oli sul pakkumisi?

H. K.: Pakkumisi oli. Aga mul oli ju ema siin, kes oli üsna eakas, ja mina olin tal ainukene. Kindlasti oleks olnud võimalik ta kaasa võtta, aga ma ei ole see inimene. Ma ei saa hakkama sellega. Mõni ütleks muidugi, et see on otsitud ettekääne.

R. K.: Ei, see ei ole otsitud ettekääne. See on elu.

H. K.: Nojah.

R. K.: Kui nüüd see põhjus kõrvale jätta, siis mis veel?

H. K.: No see on nüüd see, millest varem rääkisime, et kus on sinu koht ruumis. See ongi minu koht, kus ma olen. Mis siis tõmmelda.

R. K.: Nojah, aga sa oled juba kakskümmend aastat samas kohas olnud.

H. K.: Mis siis. Tamm kasvab rohkem kui kakskümmend aastat, sajandeid on ta ühes kohas. Ma naudin. Vahel käin Rakveres, mulle väga meeldib see ringreisi osa. Kui ma seal teatris kogu aeg oleksin, äkki siis oleks nina vingus. Sõber Suuman nimetas ennast tänapäeva rändnäitlejaks. See kõlab ju uhkelt. Kunagi kutsuti, aga praegu ei kutsu keegi enam kuhugi. Aga no sul on ju see Ekspeditsioon seal, ütle neile, et kuulge, ma mõtlesin, et võtan vanamehe ka kaasa.

R. K.: Vanemat härrat on ka lavale vaja.

H. K.: No ja siis ütledki, et ta saab hakkama küll, et ta on täitsa kõbus selline. Miks mitte.

R. K.: Sinul olid minu vanuses kõik suured rollid. Minul on need kõik mängimata. Ja jäävadki mängimata.

H. K.: Ja mis siis, olukord on teine.

R. K.: Muidugi, ma ei ütlegi seda sellepärast, et puudust tunneksin. Ma olen väga rahul selle kohaga, kus ma olen. Ja rahul ka sellega, kust ma tulnud olen.

H. K.: Saab matiundilikult öelda, et sa oled tundnud nii taevast kui maist armastust.

R. K.: Täiesti päri.

H. K.: Kas hakkame lõpetama? Kui mingi mõte tekib, siis saame veel ju telefoni teel edasi rääkida.

R. K.: Muidugi, muidugi.

H. K.: Väsimus hakkab ka juba peale tulema.

R. K.: Jah. Me oleme siin juba mitu tundi rääkinud.

H. K.: Aga väga tore oli ju.

R. K.: Väga tore oli.

Hannes Kaljujärv: „Kui näitleja isikliku elu kannatused ja valu paistavad lavalt välja, kas need tunduvad siis siiramad?”

Rasmus Kaljujärv: „Minu hinnangul ei lisa selline asi kunagi rolli mingisugust sügavust juurde.”
Harri Rospu fotod

 

Isa ja poja neljasilmavestluse kirjutas salvestuselt maha KAJA KANN