PSÜHHEDEELNE UNENÄGU VÕI KARM TÕEPEEGEL?

September, 2023

ENE MII KUUSK

Franz Kafka, „Metamorfoos”. Tõlkija: August Sang. Lavastaja: Taavi Tõnisson (Eesti Noorsooteater). Dramaturg: Mihkel Seeder (VAT Teater). Kunstnik: Kristjan Suits (Tallinna Linnateater). Liikumisjuht: Olga Privis. Videokunstnik: Taavi Varm. Valguskujundaja: Märt Sell. Helilooja ja muusikaline kujundaja: Vootele Ruusmaa. Osades: Märten Matsu, Madis Mäeorg, Silja Miks, Jaune Kimmel, Peeter Rästas, Rainer Elhi, Elar Vahter ja Hugo Liima. Esietendus 15. IV 2023 Rakvere teatri väikeses saalis.

 

Eesti Noorsooteatri lavastaja Taavi Tõnisson kutsuti sel kevadel taas Rakverre lavastama, eelmisel suvel esietendus tema käe all Rakvere teatri menukas suvelavastus „Robin Hood”. Seekord võttis Tõnisson Rakverre kaasa ühe oma lemmikautoritest — sada aastat tagasi meie seast lahkunud Franz Kafka — ning koostööpartnerid varasematest lavastustest: koreograaf Olga Privise, dramaturg Mihkel Seedri ning helilooja ja muusikalise kujundaja Vootele Ruusmaa. Tõnisson on Kafkat lavastanud ka varem, TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tudengite diplomilavastuse „Protsess” 2018. aastal Noorsooteatris. Ka siis olid hästi töötava meeskonnana protsessi kaasatud Privis, Seeder ja Ruusmaa. Seekord on lisaks neile veel toekaid lisajõude: üks praeguse hetke produktiivsemaid lavakujundajaid Kristjan Suits (varem teinud Tõnissoniga koostööd videokunstnikuna lavastuses „Timm Thaler ehk müüdud naer”) ning videokunstnik Taavi Varm.

Mõnes mõttes võiks „Metamorfoosis” näha justkui järelprotsessi viie aasta tagusele „Protsessile”, seekord juba tihedama ja küpsema, mitmeplaanilisema ning visuaalsemana, samas lavakujunduselt minimalistlikumana. Enim sarnasusi on Privise poeetilise liikumiskeele ja laulustseenide ülesehituse, varjuteatri kasutamise, üksikutele sõnadele (näiteks „süüdi”) ekstra rõhu andmise, lavasuitsu rohkuse ning Ruusmaa unenäolise muusika osas.

Kafka „Metamorfoos” jõudis viimati Eesti teatrilavale Noorsooteatris 2011. aastal, kui selle lavastas oma bakalaureusetööna Mirko Rajas, liikumise seadis ka toona Olga Privis. Suures plaanis suhteliselt tagasihoidlikuks jäänud lavastuses tegi silmapaistva rolli Mart Müürisepp, kelle mängitud Gregor Samsa oli teiste tegelaskujudega võrreldes jõuliselt esiplaanil ning isegi lootusetus räbalas-täbaras olukorras end alati kehtestav ja mõjuv. Näiteks pani jäletiseks moondunud Gregor Samsa (Müürisepp kasutas lisaks oma räbaldunud kostüümile ka võika, tulnukaliku välimusega nukku) võpatama panev ja kõrvulukustav karjatus „Olge vait!” kõik pereliikmed vaikides taanduma ja aduma, et nad ei saa enam kuidagi elule alla vandunud venda ja poega päästa.

Tuleb nõustuda Kaur Riismaaga¹, et huvitav on jälgida ühe ja sama teksti eri aegadel ise keelel kõnelemist: kui Rajase 2011. aasta „Metamorfoos” rääkis peaasjalikult majanduskriisi võtmes rahast, siis Tõnissoni 2023. aasta „Metamorfoosis” jääb pinnale vaimse tervise, läbipõlemise ning depressiooni teema. Ka teatri kodulehelt leiame lavastuse info alt viiteid vaimset tervist puudutavatele materjalidele. See on praegu teatris aktuaalne teema, ühtaegu nii vajalik kui ka ebamugav, samas kindlate lahendusteta. Ka Pille-Riin Purje märgib, et „teater on hetkel hapra vaimse tervise kaitsja rolli endale võtnud”.² Eesti Noorsooteater ongi võtnud (ennekõike noorte) vaimse tervise teemad selgelt ja tänuväärselt oma südameasjaks ning seda tehakse kunstiliselt kõrgel tasemel — parajasti mängukavas olevatest lavastustest kajastavad vaimse tervise probleeme nii viimastel teatri aastaauhindadel premeeritud Tanel Jonase lavastus „Kõik ägedad asjad”, Mari-Liis Lille „Teises toas”, Taavi Tõnissoni „Plekktrumm” kui ka Maria Petersoni „Klaasist loomaaed”. Kõik hingekriipivalt valusad lavastused, kuhu samas raske pileteid saada.

Tõnissoni uusversioon Kafka „Metamorfoosist” kõnelebki läbipõlemisest, mis saab alguse perekondlikest suhetest, lähedaste suhtumisest ja ootus­test üksteisele ning teisalt ühiskonna survest indiviidile teenida ja saavutada aina rohkem ning aina kiiremini. Loos näeme Märten Matsu kehastatud peategelast Gregor Samsat, kes peaks proovireisija ametis minema taas varahommikuse rongiga tööle, kuid tema keha ei kuula enam sõna ega allu tahtele. Gregorit tuleb koju otsima tööandjast ärijuht (Peeter Rästas), kes väljendab pettumust töötaja suhtes, kes ei saavat oma tööga hakkama. Kogu perekonna toitjaks olnud Gregorist saab ühtäkki hoopis hoolealune, aga tema muundumist ei mõisteta ja tema olemasolu muutub ülejäänud perekonnale aina vastuvõetamatumaks. Mitte keegi perekonnast ei oska ega suuda aidata sellist abivajajat, kes seni on olnud ise abistaja rollis. Isa otsusel kutsutakse koju kolm tarka — vaimulik (Elar Vahter), esoteerik (Rainer Elhi) ja psühhoanalüütik (Peeter Rästas) —, kuid neist omakasupüüdlikest aferistidest sünnib rohkem kahju kui kasu.

Kafka loos muutub peategelane prussakaks, õõvastava välimusega peletiseks, kes suletakse kaheks kuuks silma alt ära, oma tuppa. Tõnisson hoidub prussaka konkreetsest kujutamisest laval, jättes parasiidi pigem sümboolseks ja abstraktseks kujundiks. Loos rollid justkui vahetuvad: seni parasiitidena perepoja sissetulekust sõltunud perekond peab nüüd ise parasiidiga toime tulema, mis tekitab neis aga vastumeelsust ja vastikust. Kas see on nende endi peegelpilt, mis neid niivõrd ärritab? Altruistliku peretoitja kokkukukkumisel tulevad esile perekondlikud katkised suhted: oskuslikult manipuleeriv ema (Silja Miks) ja võimukas isa (Madis Mäeorg) ning nendevaheliste tunnete labürindis ekslev alaealine õde (Jaune Kimmel). Õde Grete on ühtlasi ainus, kes peategelasest hoolib ja talle kandikul tema tuppa süüa viia julgeb, kuid mingil hetkel raugeb ka õe jaks ja soov aidata. Samas on näha, kuidas vanemate suured ootu­sed on tasahilju pöördumas tütre kui perekonna järgmise potentsiaalse uhkuse poole.

Gregor Samsa — Märten Matsu ja Grete — Jaune Kimmel.

 

Mis aga üldse on tänapäeval krooniliseks haiguseks kujunenud läbipõlemine, kas sellele on ravi ning kas teater saab seda omal moel pakkuda? Või on teatri näol tegemist pigem omamoodi alternatiivmeditsiiniga, pendliviibutaja ja valukohtade fikseerijaga, kes ei peagi võtma vastutust ravi ja paranemise eest? Kaur Riismaa leiab, et vaimset tervist kajastavates lavastustes ei suudeta end tegelikult ikkagi panna selle vaataja nahka, kes saalis istudes depressiooni naeratuse või teismelise lõikehaavu pikkade käiste alla peidab. Millise uue teadmise või sihi(tuse)ga ta saalist lahkub? Nii „Kõigis ägedates asjades” kui ka „Metamorfoosis” näeme laval karmi ja ilustamata tõde, lahtisi otsi. Kas teatri ülesanne ongi üldse lahendusi pakkuda? Meedia vahendab samas ka lugusid läbipõlenud näitlejatest, tundlikest kunstiinimestest.

Läbipõlemine kõlab justkui midagi lõplikku — põlemisprotsess jõudis lõpuni. Olen kohanud inimesi, kes teatavad, et põlesid tööl mitu korda läbi, kuid jätkavad sama teekonda, lootes järgmist murdumishetke vältida. Samas on neid, kes tavapärasesse sotsiaalsesse maailma ei naase, nad justkui sulguvad omaenda pähklikoorde, kust neid enam välja õngitseda ei õnnestugi. Mis toimub selliste inimestega meie ümber? Või hoopis meie sees? Otsime abi pigem väljastpoolt, mitte enda seest.

„Läbipõlemise” termini sõnastas peaaegu viiskümmend aastat tagasi, 1974. aastal esimest korda teaduslikult Herbert Freudenberger oma teoses „Staff Burn-Out”³, kirjeldades meditsiinitöötajatel ületöötamise ja liigsete tööalaste nõudmiste tõttu tekkinud emotsionaalset kurnatust, millega võivad kaasneda peavalu, unehäired ja närvilisus. Neurokirurg Väino Sinisalu sõnul⁴ pole ühtset läbipõlemise definitsiooni seni vastu võetud, kuid sündroomi peamiste sümptomitena tuuakse enamasti välja kurnatus, võõrdumine (ja pettumine oma töös) ning vähenenud töö- ja tegutsemisvõime, raskused keskendumisega ja loomingulisuse puudumine. Läbipõlemise diagnoosimiseks kasutatakse erinevaid küsimustikke ning läbipõlemise risk olevat seotud paljude teguritega, sh isiksuse iseärasustega. Nii esinevat perfektsionistliku ellusuhtumisega isikutel ja naistel rohkem läbipõlemise tunnuseid. Hetkel pole Sinisalu sõnul ühtset seisukohta, kas läbipõlemine on haigus (mida saab ka ravida) või lihtsalt vaimse seisundi iseärasus. Hetkel kehtiva rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni järgi on läbipõlemissündroomil koodiks Z73.0 — elukondlike raskustega seotud probleemid, läbipõlemine. Läbipõlenud kolleegi aita­mise strateegiad jagatakse Sinisalu andmetel kaheks: isikule suunatud (kognitiiv-käitumuslik teraapia, stressi maandamine, mõõdukas füüsiline koormus, multikomponentsed programmid) ja tööga seotud (töökoormuse- ja korralduse muutmine, abi ja toetus kolleegidelt, tööga seotud ootuste ja võimaluste analüüs) abinõud. Neid strateegiaid tulevat aga rakendada kompleksselt, eraldi võetuna nad tulemust ei andvat.

Kas ja millist kompleksset ravi pakub meile siis Tõnissoni versioon Kafka „Metamorfoosist”? Vastuseid valusatele küsimustele mitte, küll aga soovitust ausalt tõepeeglisse ja enda sisse vaadata, lähedasi märgata ning empaatiline ja hooliv olla, end mugavus­tsoonist lahti murda. Enda vigade nägemine ja peegelpildi aktsepteerimine ongi väga keeruline ja vastumeelne. Nagu leiab psühhoterapeut Kait Sinisalu vestluses „Metamorfoosi” muusikalise kujundaja Vootele Ruusmaaga: „kõik, mille eest me põgeneme, jookseb meist kiiremini ja kõik, mille vastu võitleme, muutub aina tugevamaks. Oma varjuosale otsa vaatamine, selle teadvustamine, sõnastamine, sellega suhtestumine nõuab suurt vaprust.”⁵ Julged on need, kes end nõrgaks peavad ja abi otsivad.

Lisaks saab „Metamorfoosi” etenduselt visuaalse ja esteetilise naudingu: kõrvu hellitavad Vootele Ruusmaa poolt ruumi püütud unenäolis-psühhedeelsed helid, mille saatel tantsivad Olga Privise kohati reiviliku koreograafiaga nii Rakvere hästi liikuvad näitlejad kui ka Taavi Varmi abstraktsed videoinstallatsioonid. Lavastus on tänapäeva kiirustavale teatrivaatajale kergesti vastuvõetav: sügavamõtteline ja müstiline Kafka teos, mille teemad puudutavad meid kõiki, on laval tekstiliselt hoomatav, lääge lõpplahenduseta, täis erinevaid, ruumi läbistavaid helisid ja liikumist, kiire, visuaalne ja ka venitava vaheajata. „Metamorfoosi” pilkupüüdva plakati on teinud tehisintellekt, mille visioon Gregor Samsast Märten Matsu kehastuses on räbaldunud rõivastuses sootu ingel. Laval on Matsu, nagu ka teised tegelased, aga tavalises (Kafka ajastu) riietuses — proovireisijatena pruunis ülikonnas, mille all valge maikasärk, ning jalas mustad kingad.

Isa (Madis Mäeorg) ja kolm tarka — psühhoanalüütik (Peeter Rästas), vaimulik (Elar Vahter) ja esoteerik (Rainer Elhi).

 

Näitlejate rollilahendused Rakveres vastanduvad 2011. aasta Noorsooteatri „Metamorfoosile”. Erinevalt Mart Müürisepa vihasest Gregorist on Matsu Samsa pigem naiselik ja õrn, segaduses ja end otsiv, kõigega leppiv ja liiga kergesti alistuv, pigem kartlikult eemalt jälgiv kui sekkuv. Psühhoterapeudid väidavad, et vihased inimesed on vähem depressiivsed kui need, kes endas negatiivseid tundeid maha suruvad ja neid välja elamata enda sisse peidavad. Aeg-ajalt üritab Matsu kehastatud Gregor vihastada, sellest aga kohe ise ehmudes ja kiirelt vabandades. Näiteks Dora raamitud pilti purustades, kui viimane on tema üle pikemat aega pilkavalt naernud.

Gregor Samsal kui ristilöödul ei näi olevat ühtegi puudust ega inimlikku viga, samas kui teised parasiit­likud inimesed tema ümber neist kubisevad. Matsu mängitud Gregor Samsa on ikka veel kodus elav noor täisealine mees, kellel pole julgust koduseinte vahelt ellu astuda ning kelle ellu pole jõudnud ka veel päris armastust. Selle asemel ripub ta voodi kohal kuldses raamis pilt kelmikast daamist Dorast, kellega salavestluste pidamine on asendamas vajalikke jutuajamisi ja elutervet kontakti vanematega.
Vastandina Matsu mängitud pehme iseloomuga Gregorile on Madis Mäeoru kehastatud isa jõuline ja võimukalt egotsentriline ning Silja Miksi ema oskuslikult manipuleeriv ja kuhjuvate probleemide eest põgenev, näol pidev kramplik naeratus. Ka Jaune Kimmeli mängitud õde kogub loo lõpu poole endas järjest jõudu tugevate otsuste langetamiseks. Kimmeli tegelaskuju muutub etenduse jooksul kõige rohkem, algsest häbelikust ja vanemate sõna kuulavast 17-aastasest saab lõpuks vanemate eest valusat valikut tegev noor naine. Tugevate karakterite taustal peab Matsu vaeva nägema, et end esile tuua, nii füüsiliselt laval kui ka kandva tegelasena loos.

Kui teistele rollidele on keeratud peale ka koomikavint (eriti „kolme targa” puhul), siis Matsu roll on läbinisti tõsine ja traagiline, tekitades empaatiat ja kaastunnet. Kui etenduse alguses näeme peategelast enda ees, lavale päris lähedal ja üksi seismas, hirm ekslevais silmades, siis etenduse jooksul rohkem neid rohelisi silmi ja inglilokke nii lähedalt ei näe. Enamiku aega on ta lukustatult oma hämaras toas (mis laval paikneb elutoa ja köögi taga), peidetud tiheda liikumise ja tulvavate emotsioonide alla, minevikuhetkedesse, unenägudesse ja karmi reaalsusse. Matsu on oma rollis väga liikuv ja plastiline, viseldes häälekalt põrandal ja vastu kolksuvaid riiuleid, sukeldudes sujuvalt erinevatesse metamorfoosidesse ja muundumistesse inimlikkuse ja putukalikkuse skaalal.

Kõige lummavamad on lavastuse rohked tantsustseenid, kus helid ja liikumine üritavad üksteist tabada ning koos ruumis lahti rulluda. Olga Privise koreograafias kasutatakse palju käesirutuse elementi — Gregori poolt vanemate poole ja taevasse, lootuses saada abi ning olla hoitud, mida aga ei juhtu. Tantsustseenid isaga tuginevad soovile püüda isa kätt ning saada talt armastust, tuge ja paitust, kuid isa karm olek seda ei võimalda. Isa hävitav-põrmustav pilk muudab enesekindlust ja heakskiitu otsiva poja põrandal väänlevaks prussakaks, keda visatakse lõpuks jälestust väljendades õunaga. Stseenis emaga otsib eemaletõukava putukana laest pea alaspidi alla rippuv poeg mõistmist ja toetust, kuid ema jookseb tema moondunud keha silmates toast karjatades välja.

Kodu on „Metamorfoosis” hubasuse ja soojuse asemel metalne, värvitu, külm ja kõle. Ainsa kirka tooni annavad lavale erkpunased õunad, mis asetsevad vaagnal ja kandikutel, riiulitel ja põrandal. Õunad muutuvad justkui omaette kujundlikeks tegelasteks, kandes ühtaegu nii esmast realistlikku kui ka piibellik-sümboolset olemust — nad veerevad, peatuvad, purskuvad, meelitavad, tõukavad, armastavad, vihkavad, ravivad ja samas hävitavad. Õunad ja ilmetud plastkandikud, millel neid kantakse ning mida vastu põrandat lüües imiteerivad näitlejad ka rongi liikumise helisid, lisavad lavastusele objektiteatri omadusi, milles Taavi Tõnisson on lavastajana tugev. Nukke seekord laval pole ning Rakveres pole ka õppinud nukunäitlejaid, kuid kui grupp tõstab peategelase esmalt hooga üle üksteise peade ning seejärel köögilauale, toob see mällu sarnase nukuliigutamise Tõnissoni menulavastuses „Ronja”.

Grete — Jaune Kimmel, Ema — Silja Miks ja Gregor — Märten Matsu.

 

Üheks Kafka teose mõistatuseks on rääkiva raami, Dora olemus — kes Dora siin loos tegelikult on ja miks Gregor selle raami meisterdamise kallal paar päeva enne haigushoo vallandumist nii pühendunult tegutseb? Teadaolevalt kandis Kafka viimane armastatu Dora nime. Selles loos aga on tal ema hääl. Iseloomult emast erinev, äärmiselt otsekohene ja emotsionaalselt avatud, kuid omamoodi manipuleeriv, hävitab ta femme fatale’ina mehi, sh Gregori. Lootuskiir, mis kaob välgusähvatusena sama kiiresti, kui tekib. „Oled kui mees, oled kui vend, oled kui poeg, kuid olla võiksid lihtsalt kui inimene,” laulab voodi kohal rippuvas raamitud pildis Dora oma kumedal häälel unenäolises stseenis Gregorile. Raamitud pildis Dora on ainus hing peale õe Grete, kes läbipõlenud Grego­rile veel meeldib, kuid ka see usk mõraneb ajapikku, kuni pilt lõpuks puruneb. Tõnissoni kui lavastaja käekirja näib kuuluvat nõidusliku ja salapärase, teispoolsusest pärit tegelase sissetoomine. Kõnelev ja müstiline pildiraam sarnaneb mõneti „Robin Hoodi” nõiaga, kelle võluva kehastamise eest pärjati jõevoogudest läbi kahlav Jaune Kimmel ka näitlejaauhinnaga.

Kui lavastuses „Kõik ägedad asjad” koostas peategelane oma depressioonis emale nimekirja asjadest, mille nimel tasub elada, siis „Metamorfoosis” kuuleme Gregor Samsat maas lebades sonimas asjadest, mis talle ei meeldi: ajalehekrabin isa sõrmede vahel, ema tehtud toidud, karge õhk varahommikusel perroonil, loomulik valgus, viksitud peokingad, palgapäev, magamine. Asjadest, mis ei meeldi, tulebki avatult rääkida ning mitte peita neid enda sisse, kuid ometi on need ju asjad, mis peaksid meeldima ja mida lapsepõlves nauditi? Kuid mitte siis, kui läbipõlemise protsess on juba liiga kaugele jõudnud. Peagi näidataksegi pisarakiskujana lava suurelt ekraanilt Gregorit väikse poisina, rääkimas särasilmi ja krutskilikult r-i põristades asjadest, mis talle meeldivad: tinasõdurid, isa töölt koju ootamine, Grete tuttuus viiul, pühapäeva hommikuti perega koos lauda istumine, ema tehtud stritsel, magamine ja kõige rohkem ülestõusmine! On lapsepõlve tagasi vaatamise valus-magus hetk.

Isa — Madis Mäeorg, Grete — Jaune Kimmel ja Ema — Silja Miks.
Kalev Lilleoru fotod

 

Kas ja millist läbipõlemise ravi siis lavastus pakub, kas tekib soov üles tõusta ja tõepeeglisse vaadata või ollakse edasi psühhedeelses unenäos? Taavi Tõnissoni lavastuse näol on tegemist igati õnnestunud kompleksse kunstilise raviga. Energia liikumine saali ja lava vahel erineb siiski veidi vastavalt etenduspaigale. Näib, et see visuaalteraapiline ravi töötab paremini Rakvere teatri väiksemas ja hubasemas ning näitlejatele-vaatajatele kodusemas saalis ja keskkonnas kui külalisetendusel pealinna arvukama ja võõrama publiku ees. Rakveres julges publik rohkem kaasa naerda (on ju ka see üks oluline teraapiavorm) ning oli etendusega rohkem kaasas ja ühises hingamises. Ravi aitaks ehk tõhustada seegi, kui näitlejad etenduse lõppedes publikule rohkem naeratada raatsiksid. Ei Kafka ega Tõnisson anna meile lihtsaid lahendusi, need peavad tulema igaühe enda seest, muidu rullub kõik taas otsast peale lahti ja rong veereb edasi allamäge. Vahel on vaja ohvreid ja välgusähvatust, et maailm saaks paremaks muutuda. Välgusähvatus Rakvere teatris toimus ning eesti teater muutus sügava, tähendusrikka ja hingeliselt raputava lavastuse võrra rikkamaks. Nagu lavastaja ise on öelnud: „Tegemist on poolteist tundi kestva unenäolise ja füüsilise purgatooriumiga.”⁶ Klassika on tükkideks lammutatud,  efektse visuaalse puslena taas kokku pandud ja puhastustulena publiku ees põlema süüdatud.

 

ENE MII KUUSK (snd 18. VI 1979) õpib Tartu Ülikoolis teatriteaduse magistrantuuris. 2004. aastal omandas teadusmagistri kraadi politoloogias (magistritöö teemal „Kaasaegse suveräänsuse mõõdistamine ja kaardistamine”). Töötanud aastatel 2001–2023 kaitse-, välis- ja siseministeeriumis analüütikuna, MTÜ Eesti Lavavõitluse Liit juhatuse liige.

 

Viited:

¹ Kaur Riismaa 2023. Tants õõvaoru nõlvadel. — Sirp 26. V.

² Pille-Riin Purje 2023. Teater kui hapra vaimse tervise kaitsja. ERRi kultuuri­portaal 25. IV. — https://kultuur.err.ee/ 1608958702/pille-riin-purje-teater-kui-hapra-vaimse-tervise-kaitsja

³ Herbert Freudenberger 1974. Staff Burn-Out. — Journal of Social Issues, nr 30, lk 159–165.

⁴ Väino Sinisalu 2017. Arstide läbipõlemine — enamat tähelepanu vääriv probleem. —Eesti Arst, nr 96(8), lk 486–487.

⁵ Vootele Ruusmaa, Kait Sinisalu 2023. Vari kolme ahvi taga. — Teater. Muusika. Kino,  nr 5, lk 25–29.

⁶ Taavi Tõnisson 2023. „Metamorfoos” on väga piiripealne lavastus. ERRi kultuuriportaal 13. IV. — https://kultuur.err.ee/ 1608947296/taavi-tonisson-metamorfoos-on-vaga-piiripealne-lavastus