ENN SÄDE FOTOALBUM 34. Jüri Müür ja teised sõgedad dokumentalistid

September, 2023

Jüri Müür on tulnud dokumentalistikasse, et jääda. Üks kummaline kõrvalehüpe „Reigi õpetaja” (1977) näol on filmitegu, mida ta kahetses elu lõpuni…

Ta on ahminud endasse maaelu, maapoisist sünnib uuesti põllumees. Õieti on see uus hingamine. Kui palju on esialgu kõiges selles elu käest võtta saanud mehe allaheitlikkust ja enesele tõe tunnistamist, et mängufilmi tegijat selles aegruumis temast enam ei tule, palju lihtlabast äraelamise vajadust? Kes ütleks? Järgnevate  filmide kaasrežissööriks tuleb Enn Säde. See tandem ei hooli eriti kujundite konstrueerimisest, vaid teatab avalikult: mitte efektseid, vaid efektiivseid filme! Käsikirjad on kui piiride kompamine — kui kaugele lastakse minna. Heidetakse ette, et te pole ei prokurörid ega põllumeeste advokaadid. Jüri hõiskab: „Just seda me tahaksimegi olla!” Lennukas moto „Teadmiseks tippjuhile ja lohutuseks lõppjuhile” jääb käsikirja sisse kirjutamata. Tegijate kamp on ju üsna kindel, juurde tõmbame ka tehnikateadlase Edvin Nugise, kes õige pea doktorikraadi ära kaitseb. Need on meie koostööaastad — minu „Narri põldu üks kord…” on muidugi inspireeritud Jüri ideest, siin-seal mõnikord ka Jüri filmiks tehtud, edasi tulevad „Künnimehe väsimus”, Eesti Telefilmi kivifilmid ja „Heinaaeg”, mis lõpetab selle kirgliku (tohin ma nii kirjutada?) ja hasartse peatüki Jüri elus. Mulgist maapoiss on jälle kodus — lesib lehmade keskel karjamaal, sõidab ürgvana Deeringi traktoriga, laseb viljapäid läbi peo, peab suitsutundi koos peaagronoomiga.

Mõistagi on mul asjaosalisena, asja sees olnuna nüüd, nelikümmend aastat hiljem raske hinnata neid filme tänase päeva tarkusega. Ja kas ongi vaja? Kontakt põllumeestega on silmapilkne, nad usaldavad filmimehi. Enneolematu süvenemine maaelu probleemidesse teeb Jüri võrdväärseks partneriks agronoomidele, traktoristidele, kolhoosiesimeestele. Nende avameelsus filmingutel on jahmatav. Tsensoril on hiljem kõvasti higistamist.

Ning asjaolu, mis Jüri filmidest rääkides mõnikord ära kaob: tema hasart põllumehi aidata jätkub ka pärast neid filme. Iseasi aga on, kuidas teha uudishimulikule lugejale mõistetavaks toonaste irriteerivate ja skandaalsete filmide hinda Karl Vaino ajal, ammu enne glasnosti ja perestroikat või seda, miks filmirežissöör Müür kirjutab pikki, nõudlikke, kirglikke, argumentidest pakatavaid bullasid Ministrite Nõukokku, NSVLi Plaanikomiteele, Keskkomiteele — „ühise asja nimel”. Pravdas ilmub tema lugu põllutöömasinatest, sealsamas ilmutab ta artikli ENSV uue konstitutsiooni parandusettepanekutega. On ta hulluks läinud — impeeriumi „ühise asja nimel”? Liiga lihtne oleks see vastus; inimene pole ju võbelev mustvalge varjupilt kinolinal. Aga Jüri sõnabki kusagil: „Eks film olegi tegijatele infarktielukutse. ” Näib, et tal on õigus.

Siinsesse fotoalbumisse olen koondanud ülesvõtteid asjaosalistelt, aga ka üsna harukordseid pilte päris kaugest möödanikust

Lõpetuseks sedakorda memuaarikild Toomas Raudamilt: „Inimeses ja kunstis oli Jüri jaoks alati midagi seletamatut ning ta pidas sellest lugu. Oli ta ju ise parim näide sellest, kuidas üleskruvitud organism lõpuks omatahtsi tegutsema hakkab ja tegusid teeb, mis mõistuse kontrollile ei allu.”

Küllap pole ma eriti originaalne, kui nendin, et lahkunud elavad seni, kuni neid mäletatakse.

Huviline saab lähemalt tutvuda Müüri ja Säde tollaste, üksjagu naiivsete maailmama parandamise mõtetega ka TMKs 1986, nr 8 Irene Lääni toel sündinud dialoogi kaudu.