EESTI LÜHIFILM AASTAL 2023

AURELIA AASA

Mulle meenub paari aasta eest Odense lühifilmide festivalil juhuslikult kohatud produtsent, kes poetas justkui muuseas, et nende eesmärgiks on viia igal aastal vähemalt kaks taani lühifilmi Oscarite lühilisti. Ambitsioonikas, kas pole? Ei, ta ei olnud idealistlik hipsterprodutsent, kelle tootjaportfooliosse kuuluvad ainult poliitiliselt laetud lühidokumentaalid, vaid kõhu ümbert kergelt pitsitava valge triiksärgiga filmiilma tipptegija. Julgen arvata, et veidi nagu Taani Ivo Felt, ainult kogukam. Eestis kohtab lühivormide valdkonnas harva sellist kirge,  seda vaatamata tõigale, et Eesti on Ameerika Filmiakadeemia auhindadel jõudnud lühianimatsiooni kategoorias eelvalikusse ehk parima 15 hulka kahel järjestikusel aastal ja seda suisa kolme filmiga. Ajaloo esimese eesti animafilmina kindlustas pääsu Oscarite lühilisti Sander Joone „Sierra” (2022). Eelmise aasta lõpul lahvatas positiivne pommuudis kahe eesti lühianimafilmi — Morten Tšinakovi ja Lucija Mrzljaki „Eeva” (2022) ning Priit Tenderi „Koerkorter” (2022) — edasijõudmisest. Kahtlemata näitab see siinsete autorite silmapaistvat taset. Kui palju aga mõjutab selline edu eesti lühianimatsiooni ja lühivormide üldist positsiooni, on omaette küsimus. Horisondi laiendamiseks võikski vaadata möödunud aastal eesti lühifilmimaastikul toimunut rahvusvahelise lühifilmituru ja levi küsimuste kontekstis.

„Koerkorter”, 2023. Režissöör Priit Tender.

 

Kodu eri varjundid

Ühelt poolt elab eesti lühifilm kirevat elu. Lühimängufilmide ja lühi­ani­matsiooni kõrval on üheminutiste filmide konkursi toel1 koha sisse võtnud ülilühikesed filmid, mis tõid sel aastal publikuni näiteks Ivar Murdi ERRi arhiivimaterjali põhjal kokku pandud stiilse montaažimängu „Seljad”. Pooletunnistest teledokkidest „Eesti lood” on aga välja kasvanud praegust Eesti eluolu peegeldav iga-aastane traditsioon, tänu millele on talletatud filmilinale nii legendaarne perekond Sõnajalg („Salme saladus”, 2011), digiajastul hääbuvad Saaremaa praamijärjekorrad („Jaanipäev”, 2017), kaduva põlvkonna jagelused viinakuradiga („Süda Sõrve sääres”, 2019), murupügamishullus („Murust”, 2021) ja prügikorilus („Homme saabub paradiis”, 2022). Möödunud aastal eetrisse jõudnud „Eesti lugude” ühisnimetaja võiks olla kodusoojus, mis ilmutab end ühtaegu nii armastuses („A nagu armastus”, Indrek Spungin ja „Ühe puu varjus”, Carlos E. Lesmes), oma koha otsingutes („Tuleviku kangelane”, Ivar Heinmaa) kui kodulinna tulevikuga seotud mõtisklustes („Eesti lugude” veteranide Aleksandr Heifetsi ja Madis Ligema „Kui seda parki ees ei oleks”). Koduseinte vahele jäävate (pop)kultuuri nähtustena võeti fookusesse uuskasutuskeskuste kuldajal tärganud tarbeklaasinostalgia („Nõudehullud”, Eik Erik Sikk) ja pered, kus kanad on uued hamstrid („Kanad või glamuur”, Eva Kübar).

Mõneti jäid koduseinte vahele ka animafilmides lahatud teemad, mis toetusid eelmisel aastal üllitatud lühianimakasseti „Kaka, kevad ja teised” tõttu paljuski Andrus Kivirähki alusmaterjalile. Oskar Lehemaa „Kadunud sokid” kiikas voodi alla, mängides oskuslikult lapse vaatevinkliga, kes leiab seikluse isegi tolmurullide all uut algust ootavas tränis ja vanades villastes sokkides. Samas kogumikus linastunud Mikk Mägi „Pilt, mis öösel liigutas” põimis Kivirähki lasteloo „Vanameheliku” huumoriga, tulemuseks pori, musta huumorit ja hästi peidetud kavalusi näkku pritsiv, visuaalselt paeluv (kunstnik Sander Joon) animafilm suveks turismitallu saadetud Peetrikesest. Viiest kogumiku jaoks toodetud filmist (lisaks „Frikadellid ja pelmeenid”, „Sitikas Peeter”, „Kaka ja kevad”) paistsid kaks eelmainitut silma ka rahvusvahelise eduga. Märkigem Oscari lühilisti tuules siinkohal ära ka „Eeva” ja „Koerkorter”, mis esilinastusid küll mõlemad juba 2022. aastal. „Eeva”, Tšinakovi ja Mrzljaki kolmas koostöö režissööriduona, keskendub süngele armastusloole, kus naine jõuab eneseleidmiseni peielaua taga punast veini sisse kummutades. Tenderi senise karjääri kõige tugevam film, Andres Ehini luuletusest inspireeritud „Koerkorter” on kurb-unenäoline nukufilm laenuorjusest masendavas postsovetlikus väikelinnas, kus elu on sama trööstitu nii korteri haukuvate seinte vahel kui neist väljaspool. Mõlemad passivad Ida-Euroopa traditsiooniliselt sünkjasse, unenäolisse animakaanonisse.

Morn unenäolisus ja filosofeeriv maneer olid, nagu ikka, kohal ka Kaspar Jancise („Piano”, „Kosmonaut”) loomingus, kes tõi möödunud aastal välja ambitsioonika, 26-minutise nukufilmi „Antipolis”, mis oli algselt planeeritud täispika mängufilmina. Käesoleva aasta alguses nii „Sundance’i” kui Clermont-Ferrandi festivali programmidesse valitud Liisi Grünbergi värvikirev lühianimadebüüt „Miisufy” keskendub digikass Miisule, kes püüab äpist välja pääseda. Kõige eksperimentaalsemaid toone tõi animatsiooni Kristjan Holm („Täismaja”, „Elu24”), kelle „Kaheksandal päeval” jälgib kahte tindipliiatsi joonega maalitud kätt, mis kratsivad valget paberit. Ehkki Holmi eksistentsiaalne vormimäng võib jääda vaatajale abstraktseks, väärivad esiletõstmist tugev helikujundus ja tehnika. Eksistentsiaalne kriis oli kohal ka näitleja Jaanika Arumi debüütlühimängufilmis „Puudutus”, mis asetab leina intrigeerivasse konteksti. Filmi keskmes on ootamatult ema kaotanud Anna, kes põrkub matuste korraldamisel külma põhjamaise bürokraatiaga, mille sümboliks saab matusebüroos töötav Maria (Mari Abel). Leinaga toimetulek oli teemaks ka Juri Krutii tundlikus, esteetiliselt paeluvas lühidraamas „Lukuauk”, mis haaras endasse nii võluvalt välja mängitud peredünaamika kui lukuaugu motiivi, mis tuletas meelde Kat­rin Tegova paari aasta tagust lühifilmi „Mia ja Liki”.

„Miisufy”, 2023. Režissöör Liis Grünberg.

Eesti lühimängufilm näitab aasta-aastalt üha rohkem stiilipuhtust, ehkki rahvusvahelises kontekstis läbilöömiseks jäävad filmid sageli liiga traditsiooniliseks, seilates turvalistel vetel. Ühe erandina võiks esile tõsta Eeva Mäge, kes on sürreaalsete lühifilmidega näidanud üles püsivat kvaliteeti („Maakohus”, „3. oktavi F”) ning jõudis möödunud aastal ka kahe täispika filmini („Kellele ma naeratan?”, „Mo Mamma”). Lühimängufilmi on süstinud vajalikku värskust praeguseks lõpetatud eksperimentaalfilmide taotlusvoor, mille tuules on ilmavalgust näinud näiteks Madli Lääne „Kallid reisijad” (2022) ning Johannes Lõhmuse ja Sten Haljaku 1960. aastate eesti filmidest kokku lõigatud „taaskasutusfilm” „Varblane, mitte kanaarilind” (2023). Idee filmiks sündis Lõhmuse sõnul hilisel tunnil köögilaua taga, otsides vastust küsimusele, kas eesti filmipärandist oleks võimalik luua midagi lõbusat.2 Keeruline öelda, kui palju oli sürreaalses emantsipatsiooniloos huumorit, küll aga oli selles intriigi. Rahvusvaheliselt edukad lühianimafilmid, Eesti eluolu ja eksperimentalistid — pilt on niisiis rikkalik.

 

Levilünk või vaatamisharjumused?

Lühifilmidest rääkides kiputakse päheõpitud mantra kohaselt rõhuma sageli ennekõike levilüngale. Sellele teemale on juhtinud tähelepanu nii Ave Taavet3, Tõnu Karjatse4, hiljuti Kermo Müürsoo5. Paari kuu eest süüvisin „Animisti” tuules teemasse ka ise, nentides Teater. Muusika. Kino veergudel, et „lühifilmide turundus ei saa toetuda ainult üksikute proaktiivsete produtsentide eneseületusele, vaid vajab laiemat tuge nii valdkonnalt kui leviplatvormidelt”6. Julgen sellele remargile endiselt alla kirjutada, lisades, et leviküsimus ei ole tegelikult ainult lühivormide murekoht, vaid nõuaks Eesti kinostatistikat vaadates suuremat kooskondlikku ajuragistamist. Ilmselgelt on täispikkadel filmidel leviküsimuses eelis, sest isegi kahenädalane kinolevi loob vähemalt illusiooni filmi kättesaadavusest, mistõttu ei kerki vaatajastatistika kunagi sedavõrd teravalt teemaks. Võib-olla pillutakse mõned nooled Apollo kinomonopoli aadressil, ent enamasti terendab publiku kuklas siiski mõistmine, et filmid täidavadki eri eesmärke. Lühivormidele lähenetakse harva sellise empaatiaga. Võib-olla peitub okas selles, et praeguses Eestis ei aduta, v. a üksikud erandid,  rahvusvahelise lühifilmituru  konkurentsi, potentsiaali ega võimalusi.

Hetkel nähakse lühimängufilme endiselt pigem täispikkade filmide eelproovi või hüppelauana. Arusaadav, täispikad filmid võimaldavad loojal väljendada teatud teemasid viisil, mida lühifilm välja ei kannaks, ning ka vastupidi. Tõele au andes võiks ka eesti anima keskenduda lühifilmide kõrval märksa julgemalt täispikkadele filmidele, sest valdkond tervikuna saabki areneda nii pikkade kui lühifilmide ühisel toel. Rahvusvahelisel lühifilmimaastikul valitsevad suundumused lubavad aga tõdeda, et trendide eestvedajaks on sageli just lühifilmid ja selles valdkonnas tegutsevad autorid. Karmis konkurentsis sõelale jäänud lühifilmid tagavad rahvusvahelise publiku huvi nii konkreetse lühifilmi taga olevate autorite kui tootjamaa vastu. Igal juhul looklevad mitmetel lühifilmifestivalidel kinode uste taga järjekorrad ja väikelinnadest, nagu näiteks Clermont-Ferrand või Odense, on saanud lühifilmifestivalide toel tuhandetele inimestele iga-aastased turismisihtkohad. Festivalidega paralleelselt on enamik eesti lühifilme kättesaadavad ka netiavarustest. Kuid, nagu eelnevalt nenditud, on lühifilmid praeguse aja inimese vaatamisharjumuste mustritest paraku välja jäänud. Levi, nagu ka sellest rääkimine, on vaatamisharjumuste kultiveerimise oluline osa, ent kättesaadavuse küsimuse asemel peaks fookus nihkuma esmalt praeguse rahvusvahelise lühifilmimaastiku suundumuste mõtestamisele, et saaks üldse tekkida arusaam lühifilmist kui omaette kunstiliigist, mis on väärt vaatamist ja avastamist.

 

Lühivormide pakendamine

Omaette vahelüliks täispika ja lühifilmi vahel on üksteisega temaatiliselt sobivate lühifilmide pakendamine. Positiivse näitena lühiformaatide turundusest jääb möödunud aastast sõelale kogumik „Kaka, kevad ja teised”, mille ülevaates kirjutas Kaspar Viilup muu hulgas nii: „Kui välja arvata Sander Joone „Sierra”, mille reklaamimiseks pidid filmitegijad kohati ikka üliaktiivselt ise trummi taguma, siis enamasti tuhisevad lühilood radari alt välgukiirusel läbi ning maanduvad pärast lühikest lendu kiirelt unustatud filmide tolmuses pööningunurgas. Värske lühianima kassett „Kaka, kevad ja teised” on seega rõõmustav erand: lühifilme ei marginaliseerita vägivaldselt ega tehta vaid üksikuid erilinastusi, vaid need tõstetakse hoopis julgelt püünele, seotakse ilus punane lehv ümber ja meelitatakse kavalalt nii pere nooremad kui ka vanemad liikmed kinodesse.”7 Viilupil on õigus — leidlikult pakendatud kogumik kinnitab A-Film Eesti oskust kommertslikul pinnasel laveerida. Siinkohal tuleb siiski eristada seda, et „Kaka, kevad ja teised” näol ei ole tegu iseseisvate lühifilmidega, vaid kogumiku tarbeks toodetud filmidega. Eri autorite tõttu on filmid küll piisavalt erinevad ja saavad elada oma elu, ent nad on loodud täitma üht ja sama eesmärki: olla meelelahutuslik osa Andrus Kivirähki näo abil reklaamitud, eesti publikule suunatud koguperekassetist. Kuid kahtlemata on kogumik hea näide lühifilmide viimisest publikuni, mis tuleb kasuks kogu eesti animatsioonimaastikule, töötades ühtaegu nii vaatajanumbrite kui ka vaatamisharjumuste hüvanguks.

Eriilmeliste, täiskasvanud publikule suunatud kunstiliste lühifilmide pakendamine nõuab paraku käänulisemaid teid, eriti kui ideaaliks on tundlikult kureeritud filmikogum. Õnneks on viimased aastad näidanud lühivormide esiletõstmisel kasvavat entusiasmi — filmi „Varblane, mitte kanaarilind” tiim ühildas esilinastuse oskuslikult eesti filmi 111. aastapäevaga. Erilinastuste toel jõudis kinno aga isegi „Eesti lugude” seerias valminud „Suled või glamuur”. Ennekõike eesti publikut kõnetavad „Eesti lood” on seejuures ideaalne näide sellest, kuidas lühivorm on leidnud regulaarsete linastuste toel truu jälgijaskonna, mis ei vajagi kino. Vestlustega erilinastused avavad siiski uusi perspektiive nii tegijatele kui publikule. Selles valguses väärivad kummardust kino Sõprus ja Tartu Elektriteater, kes tegelevad aktiivselt lühivormide kinolinale toomisega. Lisaks tegutseb veinikino, linnafestivali „Uit” raames toimusid garaažilinastused ja „PÖFF Shortsi” kõrval on koha sisse võtnud uus animafestival „Animist”. Mõistagi on palju neid filme, mille väljatulek jääb raha- või ajapuuduse või koostööpartnerite kapriiside tõttu idee tasandile, ja nii saamegi õigustatult rääkida „unustatud filmidest tolmuses pööningunurgas”. Mida teha, et need sinna ei satuks? Ja miks peaks see meid üldse huvitama?

 

Millised on lahendused?

Lahenduste väljapakkumine on tegelikult lihtne: aktiivsem turundus, erilinastused, telekanalite-leviplatvormide suurem kaasamõtlemine, koostöö muusikafestivalide ja galeriidega, kooliseansid, linastused ühes rahvusvahelise festivaliparemikuga jne. Paraku ei käi teooria ja praktika alati käsikäes. Sotsiaalsele kapitalile vaatamata jõuab lühifilmidega harva majanduslikult haljale oksale, mis tähendab, et fookus liigub kiiresti mujale. Seejuures on passiivsemal poolel sageli just suuremad, majanduslikult kindlustatud stuudiod, kellel oleks finantsvõimekust ja inimressurssi, et lühifilme püünele tõsta. Näib, et lühifilmi valdkonnal jääb üksikute erandite kõrval puudu eestvedajatest, kes tahaksid, oskaksid või jaksaksid tegutseda raamidest väljaspool, sest lühifilmi turundus vajab nii Eestis kui maailmas loovaid ideid ja väsimatust. Seejuures on mõistetav, et osa filme, nii täispikki kui lühikesi, ongi määratud unustusse. Probleem tekib aga siis, kui publikuni ei jõua ka rahvusvahelisel areenil laineid löövad lühifilmid.

Annika Koppel kirjutas hiljuti, et „ühe maa filmikunsti visiitkaart on ikkagi mängufilm.”8 Kas ikka on?  Esiteks, et mitte lõhkuda illusiooni filmist kui Eesti visiitkaardist, on filmimaailm siiski paljuski kinni isiklikes kontaktides ja autori/produtsendi nimes, mitte filmitiitrites esitatud tootjariigis. Filmimaa tunnuseks, kui see peaks olema Eesti eesmärk, on aga suutlikkus olla esil igal tandril, olgu selleks dokk, animatsioon või mängufilm, pikk või lühike. Filmimaastik lõimub üha rohkem ning rahvusvahelisel areenil pendeldavad mitmed autorid eri žanrite ja lähenemisviiside vahel. Ehkki massidesse jõudmine on tõepoolest pikkade filmide pärusmaa, paneb lühifilmide festivaliedu siiski sageli aluse ka pikkade filmide levile, ja vastupidi. Lühivormid loovad trende ja kasvatavad julgeid autoreid ning nagu näitab rahvusvaheline edu, eesti lühifilmides jagub sära ja mitmekesisust. Seda olulisem on hinnata lühivormide panust eesti filmilukku ja mõista ka seda, et lühifilmide rikkaliku maailma taga on eri stuudiod ja tegijad, kes kannavad eri lähenemisviise, stiile ja väärtusi.

 

Viited:

1 Eesti Filmi Instituut.  1-minuti filmid. — https://www.filmi.ee/filmid/1-minutifilm-reeglid

2 Aurelia Aasa 2024. Kinoskäik kui teraapia.  — Sirp 5. I. 

3 Ave Taavet 2020. Kallis kadunuke. — Teater. Muusika. Kino, nr 7–8.

4 Tõnu Karjatse 2023. Animatsiooni vabastavast olemusest Animisti näitel. — Sirp, 25. VII.

5 Kermo Müürsoo 2023. Eesti animatsiooni kättesaadavus. — Teater. Muusika. Kino, nr 11.

6 Aurelia Aasa 2023. Eesti animatsioon vajab rohkem refleksiooni. — Teater. Muusika. Kino, nr 10.

7 Kaspar Viilup 2023. Arvustus. „Kaka, kevad ja teised” on parimas mõttes kogu pere film. — ERR. https://kultuur.err.ee/1608889487/arvustus-kaka-kevad-ja-teised-on-parimas-mottes-kogu-pere-film

8 Annika Koppel 2023. Tüvitekstikatlas podiseb rammus filmileem.  — Teater. Muusika. Kino, nr 12.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.