TAGASIVAATEID MÖÖDUNUD DŽÄSSI- JA BLUUSIAASTALE II

Veebruar, 2024

Lembit Saarsalu ja S. A. M. ning „Jõulujazz 2023”

TIIT LAUK

Vt ka TMK 2024, nr 1

Lembit Saarsalu 75

Läinud aasta 25. oktoobril toimus meie džässielus „Sügisjazzi” raames märkimisväärne sündmus: Lembit Saarsalu ja trio S. A. M. kontsert, millega tähistati vanameistri 75. sünnipäeva ja CD-albumi „Magus nukrus” ilmumist. Omapärane trio S. A. M. ehk Lembit Saarsalu (saksofon) ning Ain Agan ja Andre Maaker (kitarrid) andsid oma esimese kontserdi juba „Jõulujazzil” 2012. Möödunud aastal ilmus ansamblilt ka plaadialbum „Ballaadid”, millel trio esitab eesti rahvamuusika seadeid, kauneid džässiballaade ja originaalloomingut. On olnud kuulda arvamust, et trio S. A. M. kõla vastab kõige täpsemini meie nii-öelda etno-džässi ideaalile.  Lembitu õige sünnipäev oli, tõsi küll, 8. juulil, kuid ega nii suurt tähtpäeva saagi ühe korraga peetud: juubelikontserdid toimusid möödunud aastal mitmel pool Eestis, ka Leedus ja Soomes, ja oktoobris siis Tallinnas.

Trio S.A.M. „Sügisjazzi” kontserdil „Magus nukrus” 25. X 2023 Niguliste kirikus: Andre Maaker, Lembit Saarsalu ja Ain Agan. Sven Tupitsa foto

Kõnealune kontsert oktoobri viimasel nädalal Nigulistes oli publiku ja esinejate paigutuselt pisut omamoodi: publik asus altariga risti, piki ruumi, ja esinejad (samuti piki ruumi) kiriku keskel. Selline asetus oli helikvaliteedi mõttes isegi kasulik, vähendades tuntavalt Niguliste kiriku pikka kaja. Tõsi, Lembit Saarsalu on üks väheseid saksofoniste, keda see eriti ei sega — ta   oskab kaja enda kasuks tööle panna.

Lembit Saarsalu debüteeris 1965. aastal Tallinna rahvusvahelisel džässifestivalil ja on senini hiilgavas esinemisvormis. Tema viiekümne seitsme aasta pikkusel muusikuteel on olnud lugematu arv üksikkontserte ja festivale. Lühiülevaadet on temast peaaegu võimatu teha (ta vääriks raamatut!), nii siirdun kohe kontserdi juurde. Ansamblil on ebatavaline koosseis, selles puuduvad traditsioonilise koosseisu bass ja trummid. See-eest on trio kõik kolm liiget meie praeguste džässmuusikute ladvikust.

Lembit on kirjutanud ka märkimisväärsel hulgal muusikat. Nii oli loomulik, et kava esimene pool oli kokku pandud tema loomingust, milles neli lugu oli loodud Olev Subbi maaliseeria ainetel: „Pühapäev”, idamaise helikeelega „Lend üle kõrbe”, „Tuuletu sadam” ja „Nood kauged suved”. Ääremärkusena olgu lisatud, et paar aastat tagasi on Lembitul Subbi maalide põhjal valminud kaheksa looga CD-album „Pühapäev”. Lembit on alati olnud ka tundliku kodanikunärviga, seekord tõstis ta Arved Haugi loo „Hüljatud talud” ettekandega esile praegusaja ühe väga valusa probleemi. Selle tõsiduse rõhutamiseks vahetas ta koguni pilli: sopransaksofoni nõudlik toon aitas teemat teravamalt rõhutada. Lembitu sügavuti minev soolo ja improvisatsioon mõjusid igati tänapäevaselt.

„Hüljatud taludega” alanud kava teine pool oli niisiis teiste autorite päralt. Selles kõlas ka ainus varem lindistatud lugu „Ood sinises” („Ode in Blue”) kammerorkestrile Andrus Rannaääre (süntesaator) seades triole ja süntesaatorile. Oma olemuselt sobis see kavasse suurepäraselt. Nii oli uue teose „maailmaesiettekanne” tehtud — kui kasutada praegust moeväljendit, nagu Lembit loo lõpus mainis. Selle looga tutvustas Lembit end heliloojana üsnagi uudselt, jään huviga järge ootama.

Kuigi paar lugu enne kontserdi lõppu möönis Lembit naljaga pooleks: „Kus siin see džäss siis on?”, saab kogu kava tänu esitajate tunnetusele kahtlemata džässiks lugeda. Kui midagi lisada, siis ehk koosseisust tulenevalt täpsustusega „kammerdžäss” (1. lugu — bossanoova, siis džässballaadid ja 4. — stiilipuhas sving!), kuigi „päris džässi” (loe: ameerika džässi) oli kavas vaid paar viimast lugu. Kontsert oli n-ö vahekokkuvõte Lembitu loodetavasti kaugeltki mitte lõppenud muusikuteest — kuigi ta ise vihjas korduvalt ka sellisele võimalusele. Kontserdi üldine meeleolu, kui „Hüljatud talud” maha arvata, oli küllaltki lüüriline. Ja kuigi ma tunnen Lembitut juba ammu ning oleme kooski piisavalt esinenud, demonstreeris ta minu jaoks ootamatult oma etlejavõimeid, tsiteerides Tammsaaret (on ta ju ise pärit Tammsaare maadelt): „Kui me kokku ei oska hoida, oleme kui hunnik liivateri mere ääres, mis tuul laiali puhub, või nagu suits, mis hajub ilmaruumis.”

Lembitu autorikava lõpetas „Pojengide aeg” Friedebert Tuglase tekstiga „Nii ütles Lembitu” — Lembitu esituses. Tahtmatult tekkis mul küsimus, kas peaks nimede sarnasusest midagi otsima/leidma. Järgnes Naissoo ja Duke Ellingtoni teemade ühendamine ehk siis „päris džäss”. Lõpulooks oli valitud  Duke Ellingtoni orkestri pianisti Billy Streinhorni maailmakuulus „Take the „A” Trane”, mida mängides suundus Lembit otsekui publikut tänades saali rahva hulka. Lõpetuseks esitati väike „Tänuskatt” ja lisapalana Kustas Kikerpuu „Taas punab pihlakaid”.

Kokkuvõttes oli suurepärane ja terviklik kontsert. Lembit Saarsalu ja  tema ansamblipartnerid, kitarristid Ain Agan ja Andre Maaker, esindavad kolme põlvkonda ja kõik nad on oma põlvkonna parimate seas. Oma olemuselt on nad vägagi erinevad muusikud, kuid moodustavad üksteist täiendades suurepärase ansambli. Ain Agan väärib komplimente ka väga hästi koostatud kava eest. Erakordselt stiilipuhas oli ka tema bossanoovade rütm, mis lõi suurepärase tausta nii Lembitu kui Andre silmapaistvalt headele soolodele. Pole vist vaja lisada, et publik tänas triot S. A. M. tormilise aplausiga.

Lembit Saarsalu ansamblipartnerite lühitutvustustele võiks siin veel üht-teist lisada. 

Silmapaistev eesti kitarrist Ain Agan on oodatud interpreet eri stiile viljelevates koosseisudes duost big­bändini. Duodes koos saksofonistide Arvo Pilliroo, Raivo Tafenau, Manuel Dunkeli ja Lembit Saarsaluga on ta andnud arvukalt kontserte,  samuti on tal olnud edukas koostöö kitarristide Oleg Pissarenko ja Teemu Viinikaineni ning Riho Sibulaga. Originaalloomingut on Ain Agan kirjutanud oma Eesti–Soome kvartetile. Tänu temale on teoks saanud mitmed suurprojektid, mille hulka kuulub ka oma kuueteistkümnendat sünnipäeva tähistanud Viljandi kitarrifestival.                                                                                                              

Noorema põlvkonna kitarrist, helilooja ja arranžeerija Andre Maaker on omanäoline looja, kes ületab stiilipiire, luues ja esinedes nii džässi-, folgi-, roki- kui kammermuusika laval. Lisaks oli Maaker ka festivali „Jazzkaar 2023” avakontserdi „Kitarriookean” üks heliloojaid. Ta tegutseb sooloartistina ja teeb kaasa ka erinevates koosseisudes. Tema sagedased lavapartnerid on Jaan Sööt, Liisi Koikson, Kadri Voorand, Sofia Rubina ja keelpillikvartett Prezioso. Andre Maakeri põhjamaiselt poeetiline helimaailm on kuulajatele mõistetav ja südamelähedane.

 

„Jõulujazz 2023”

Ingrid Rabi kvintett, „Ootad”: 29. XI Kumu auditooriumis

„Jõulujazz 2023” avati Ingrid Rabi auto­rikontserdiga „Ootad”. Kvintett esines koosseisus Ingrid Rabi (helilooja, vokaal), Mathei Florea (klaver), Johannes Laas (kitarr), Robert Nõmmann (kontrabass) ja Ramuel Tafenau (trummid). See oli noorel autoril omaette julgustükk, kuid tema ansamblipartnerid olid seekord kõik meie noorema põlvkonna paremiku seast, mis kergendas Ingridi ülesannet. Oma loomingut tutvustas ta ise. Teoste saamislugudest rääkides tõdes ta: „Muusikat kirjutades inspireerib mind elu ise.” Ingrid Rabi väitel on tema aktivas juba tubli kuuskümmend lugu, mis viitab küllaltki suurele produktiivsusele, lisaks on ka kõik laulutekstid tema enda kirjutatud. Fantaasiat paistab tal jätkuvat, kõik ta laulud olid huvitava helikeelega. Kahjuks ei saanud ma vastust küsimusele, kes tegi neile nii märkimisväärselt head seaded. Oli see autor ise või keegi ansambliliikmetest? Siinkohal oleks paslik teha kompliment pianisti ja kitarristi väga huvitavale ja stiilsele harmooniakäsitlusele. Kuid siin olid ka omad karid: nii noore autori puhul sedavõrd lühikese aja jooksul kirjutatud lood on paratamatult pisut ühenäolised, mis muudab huvitava kava kokku seadmise keeruliseks. Publiku tunnustavalt pikk aplaus kontserdi algul muutus tasapisi üha tagasihoidlikumaks. Arvan, et solist võiks lauldes rohkem mõelda oma lugude sisu ilmekamale jutustamisele. Praegu jäi see osa rohkem kontserdi eeltutvustuse kanda ja kulminatsiooni(de)st jäi vajaka; kava teatav üksluisus lahjendas tublisti üldmuljet. Aidanud oleks mingi kontrast, näiteks instrumentaalpala, kus suurepärased kaasmuusikud oleksid saanud end vabamalt avada. Otsustades kuuldud soololõikude järgi, tulnuks nad sellega hiilgavalt toime. Kui segavaks põhjuseks oli asjaolu, et Ingrid pole veel instrumentaalmuusikat kirjutanud, poleks üks-kaks lugu mõnelt teiselt autorilt (võib-olla samast ansamblist?) autorikontserdi formaati oluliselt rikkunud ja tema enda lood oleksid paremini mõjule pääsenud. Isegi nii tuntud ja kogenud muusik nagu Lembit Saarsalu ei pidanud paljuks oma juubelikavas üht Arved Haugi ja üht Kustas Kikerpuu lugu mängida! Aga need on kõik kõrvaltvaataja mõtted. Siinkohal meenutan rahvatarkust „Tühja õunapuud ei raputa keegi”. Selle, kuidas head veel paremaks muuta, peab välja mõtlema ikkagi Ingrid ise.

 

Duo Liisi Koikson ja Joel Remmel (Eesti) ning Cécile McLorin Salvant (USA) 30. XI Alexela kontserdimajas

Suurte kontsertide ja festivalide organisaatorid peavad olema alati valmis kõikmõeldavate probleemide kiireks ja operatiivseks lahendamiseks. Nüüd oli „Jazzkaare” naiskonna kord: neljapäeva põhiesinejaks reklaamitud Cécile McLorin Salvanti kontserdiga said alguse „Jazzkaare” toimkonna katsumused. Nimelt pidas ilmataat vajalikuks kontrollida nende valmisolekut ja tekitas Euroopa lennuliinide ajagraafikus ootamatud muudatused, mille tulemusel ei jõudnud artistid ettenähtud ajaks kohale. Õigel ajal alustasid operatiivselt leitud asendajad, duo Liisi Koikson ja Joel Remmel. See oli korraldajatelt soliidne žest: pakkuda kohale tulnuile tasuta kõrgtasemel lisakontsert. Tase oli tõesti hea, eriti kui arvestada olematut ettevalmistusaega. Ju oli neil selline kava või vähemalt selle materjal n-ö varnast võtta. Juba kava algus üllatas Ülo Vinteri „Põhjamaa” stiilselt džässiliku töötlusega. Väga põnev oli jälgida Joel Remmeli ootamatuid, kuid stiilseid harmoonilisi lahendusi. Esitati ka mitmeid, juba ununema kippuvate lugude (nii Genialistide kui Jaak Joala repertuaarist pärinevaid) kaasajastatud seadeid ja nii möödus neilt palutud  tund linnulennul.

Pärast pooletunnist vaheaega oli peaesineja Cécile McLorin Salvanti kord. Kui uskuda reklaami, peaks Salvanti näol olema tegemist tõesti kõrgtasemel artistiga — ikkagi esikoht 2010. aastal Thelonious Monki nimelisel rahvusvahelisel džässvokalistide konkursil ja sellele järgnenud debüütalbum „Cécile & the Jean-Francois Bonnel Paris Quintet”, millega Salvant on lõiganud kõikvõimalikke muusikalisi loorbereid. Tema viis albumit on nomineeritud Grammyle kui parimad vokaaldžässi albumid ja kolm albumit, „For One to Love” (2015), „Dreams and Daggers” (2017) ning „The Window” (2018), on Grammy ka võitnud. Loodus on olnud tema vastu tõesti helde: tema jõuline, suure ulatusega hääl võimaldab tohutult erinevaid varjundeid. Reklaami kohaselt esitas Salvant „Jõulujazzil” oma kõige värskema, nii ajalooliselt, emotsionaalselt kui ka žanrilt laiahaardelise albumi „Mélusine” (2023) materjali. (Põhja-Prantsusmaa ja Madalmaade folklooris on Mélusine müütiline veenaine, kellel võivad olla mao- või kalasaba ja linnu või draakoni tiivad ja kes heitis ühte aadlisoost mehega. Mélusine tähendab ’ime’ või ’mere udu’, etümoloogiliselt arvatakse sõna mélusine tulenevat ka ladinakeelsest meloodiat ja meloodilisust tähistavast sõnast melus. Ühe teise versioonina viidatakse Poitou legendile Mère Lusine’ist ehk Rooma Mater Lucinast, sünnitajate kaitsehaldjast ja ehitajast.¹) Tõesti, Salvanti musikaalsusest leiab üsna ilmselt midagi ühist Mélusine’i alatasa kõrgustesse või sügavustesse libiseva, ühtaegu meelelise ja müstilise kujuga. Lisaks muusikalisele varieeruvusele pakub „Mélusine” ka keelelist kirevust: plaadil kõlavad prantsuse, inglise, oksitaani ja Haiti kreooli keel. Keelelistest nüanssidest meie kuulajad küll vist (enamasti) aru ei saanud, muus osas jäi mulje, et seikluslik lennureis, millele lisandus veel bussireis Riia–Tallinn ja seejärel otse lavale tulek, oli artistide loomingulist pagasit tunduvalt piiranud. Reklaami järgi otsustades peab Salvant vägagi lugu kaunitest tualettidest, siin nähtu põhjal seda ei usuks. Tema esinemisest jäi pigem kabareelikult kirju mulje, nagu kogu esitatud programmistki. Salvanti kohta kasutatakse sageli ka epiteeti „teatraalne”. Kui püüda seda kontserti kuidagi kokkuvõtvalt määratleda, siis võiks see olla „kabareelikult kirju, tugevalt kuubalike salsarütmidega vürtsitatud, mõningate džässilike soolodega šansoonikava”. Need, kellele selline lähenemine meeldis, said elamuse, aga oli ka üsna mitmeid poole kontserdi pealt lahkujaid. Tundus, et lood küll esitati, nagu lubatud, kuid formaalselt, ilma sellele kunstiliigile/stiilile vajaliku sisemise põlemiseta. Erandi teeksin pianistile ja eriti kontrabassimängijale, kes mõlemad esitasid pika ja sisuka soolo. Kõnealuse kontserdi põhjal otsustades ei kiirustaks ma seda albumit ostma. Minu eelistus selle õhtu esinejate puhul kuulub vaieldamatult Koiksoni & Remmeli väga professionaalsel tasemel kavale.

 

Brian Melvin Quartet, „Tribut to John Coltrane”  1. XII Kumu auditooriumis

Kvarteti koosseisus Brian Melvin (löökpillid), Aleksander Paal (tenorsaksofon), Søren Lee (kitarr, Taani) ja Samuli Mikkonen (klaver, Soome) kontserdiga tähistas Brian Melvin ühtlasi ka oma 65. sünnipäeva. Esimesest loost alates oli tunda maksimaalset sisseelamist John Coltrane’i stiili õhustikku. Eraldi tõstaksin esile Aleksander Paali, kes tabas päris hästi  „Trane’i”² stiili ja iseloomulikku saksofoni tooni. Mängiti nii Coltrane’i loomingut („Naima”, „Resolution”) kui ka Coltrane’i stiilis töötlusi, näiteks Gershwini „Summertime’ist”. Minu komplimendid nii Paalile, kes on viimase aastaga teinud suure arenguhüppe, kui ka Søren Leele ja Samuli Mikkonenile, kelle soolod andsid meie nooremale põlvkonnale ülevaate Coltrane’i loomingu paremikust, arusaamise tema stiilist ja ühtlasi ka sellest, miks ta nii kuulsaks sai. Ideaalne üksteisemõistmine — hea näide sellest, milline peab üks tõeline džässansambel olema. Seda pole võimalik kirjeldada, seda peab ise kuulma. Suurepärane ja stiilne õhkkond, kus poolteist tundi möödus märkamatult. Täiuslik džässielamus! Võib etteruttavalt kinnitada, et see oli üks selle festivali tippe.  Suurim tänu Brian Mel­vinile sellise kvarteti loomise eest!

 

Britta Virves Trio, „Juniper” (Eesti-Rootsi) 2. XII Kumu auditooriumis

Näib, et ka sel korral polnud „Jazzkaare” rahvas ilmataadiga kaubale saanud — kontserdi algus hilines, sest Britta Virvese trio bassimees Petter  Olofsson oli muudetud lennuplaanide vangis. Sellest hoolimata astus esmakordselt „Jõulujazzi” lavale Rootsis tegutsev, ent Saaremaalt pärit Britta Virves. Koos bassist Petter Olofssoni ja trummar Jonas Bäckmaniga esitas ta oma mulluse albumi „Juniper” muusikat, milles „põimuvad laia maailma mõjud ja kodusaare kadakased mälestused”.                                                                                         Britta Virves (snd 1991) on eesti juurtega pianist, kes jõudis klaveriõpingute toel 23-aastaselt Rootsi, kuhu ta ongi pidama jäänud. Tõsi, oma sidemeid Eestiga pole ta kunagi katkestanud. Näiteks pälvis tema klaverimäng ja helilooming tähelepanu eesti muusikutest koosnevas oktetis Gretagrund, mis andis 2015. aastal välja plaadi „Püsimatu hing”. Viis aastat hiljem kutsuti Virves esinema Rootsi Raadiosse ja nii sai hoo sisse Britta Virves Trio.

Britta Virves „Jõulujazzil 2023”. Marina Lohki foto

Trio esimene album „Juniper” (Heartcore Records, 2022) Britta Virvese muusikaga ilmus mullu, seega võib Kumu kontserti võtta ka kui albumi esmaesitlust Virvese sünnimaal. Muusika kannab autori sõnul ta koju tagasi. Oma mängustiililt on Britta tüüpilise skandinaavia stiili esindaja: tehniliselt laitmatu ning põhjamaiselt vaos hoitud temperamendi ja harmooniakäsitlusega. See lõi välja ka Saaremaale pühendatud loos. Ilmselt on see ka üks põhjusi, miks ta Rootsis tunnustuse on võitnud. Trio tase viitas mängijate pikemale koostööle: üksteist mõisteti poolelt sõnalt.

Igati tasemel kontsert, mis avardas meie teadmisi eesti muusikute edulugudest Euroopas.                                                                                                  

 

See Pole See Trio, „Upcycled ’60s” 2. XII Kumu auditooriumis

Laupäev oligi triode päev „Jõulujazzil”. Kui Britta Virvese trio esitas tüüpilist skandinaavia stiilis džässi, siis See Pole See Trio oli pühendunud eesti levimuusika unustuse hõlma vajuma hakkavate  pärlite renoveerimisele.

See Pole See Trio on kolme andeka noore muusiku — Jana Kütt (vokaal), Tobias Tammearu (saksofon) ja Robert Rebane (bass ja akordion) — ansambel, kes on võtnud oma südameasjaks eesti estraadi kõige kaunimate laulude taasesitamise ja kaasajastamise. Kava „Upcycled ’60s” pani kõlama meie levimuusika klassikute Arne Oidi, Valter Ojakääru ja Uno Naissoo ajatud meloodiad. Sõnad „See pole see”, mis andsid ka ansamblile nime, toovad paljudele meelde Marju Kuudi maheda, ent pinevil hääle, kui ta laulab samanimelises laulus Olovernese peast. Laulu sõnad kirjutas Lilli Promet ja muusika Valter Ojakäär. See oli eesti levimuusika kuldaeg, mil laule kirjutasid Arved Haug, Kustas Kikerpuu, Uno Naissoo, Arne Oit, Valter Ojakäär, Gennadi Taniel, Viktor Ignatjev jmt.

See Pole See Trio „Jõulujazzil 2023”. Raul Ollo foto

Trio ammutab niisiis inspiratsiooni ja ainest improvisatsioonideks eesti estraadi kuldaja küllusesarvest. Alates 2021. aastast tegutsev ansambel andis möödunud kevadel välja plaadialbumi „Upcycled ’60s” (salvestus: Retrosonic Pro Audio, 2023), millelt leiab valiku kunagisi lööklaule, suurepäraseid meloodiaid, mida trio on rikastanud uute, sageli ootamatute kõlade ja käikudega. Nii jätkabki estraadipärand noorte džässmuusikute salvestustes ja esitustes oma elu, olles saanud uue hingamise ning näitamata vähimatki väsimuse märki. Uhkete, peene ornamentikaga orkestreeringute asemel kõlab kolme muusiku julge improvisatsioon, mis jätab meloodiate ümber avarust ja annab neile võimaluse liikuda ootamatutesse kohtadesse. Kas aga selline variant kõigile meeldib, on küsitav, samuti muusikute lootus, et see ka teiste esituses edasi elab — selleks on kuuldud seaded liiga isikupärased.

Ansambli liikmed olid saabunud äsja Euroopa-turneelt, kus oli võimalus esineda kolmes riigis, ja olid „Jõulujazzi” aegu tippvormis. Trio kasutab arvukalt pille (kolm erinevat basskitarri, akordion pluss elektroonika; ohtralt elektroonika võimalusi kasutab ka Tobias Tammearu oma tenorsaksofoni sound’i mitmekesistamiseks) ja Jana „vaid laulab”. Kuid seda teeb ta ülihästi. Kogu kava esitus oli muusikaliselt suurepäraselt läbi mõeldud: kasutati ära kõik nii harmoonilised kui dünaamilised võimalused, isegi pausid pandi enda kasuks tööle. Peale eespool mainitud lugude kuulsime ka trio varianti Arne Oidi laulust „Preeria”, peateemat Uno Naissoo muusikast kultusfilmile „Viimne reliikvia”, aga ka näiteks seadet Brothers Fouri „Green Fieldsist” (meil tuntud nime all „Rohelised niidud”). Huvitav elamus.

 

Daniel Herskedal (Norra), „Call for Winter” 3. XII Niguliste kirikus

Multiinstrumentalist ja helilooja, tuubavõluriks kutsutud Daniel Herskedal kostitas meid soolokavaga plaadialbumilt „Call for Winter” (© & ℗ Edition Records, 2020). Reklaamist loeme: „Herskedali muusika kerkib tema kodumaa maastikest, aga need maastikud on nõnda ebamaised, et avaldavad mõju igale Herskedali loodud helile, tekitagu seda siis tuuba, trompet, basskitarr, elektroonika või inimhääl.” Kavas kõiki loetletud võimalusi ei kasutatud, piirduti tuuba, trompeti ja elektroonikaga. „Jõulujazzile” tuli Herskedal soolomaterjaliga eelnimetatud albumilt. Väidetavalt mängis Herskedal selle albumi sisse kusagil oma kodumaa eraldatuses, mida ka sealses kaamoslikus meeleolus kohe tunda võis. Nagu reklaamis lubatud, „punub Herskedal kaamosest ideaalset muusikat, mis paneb nägema otse läbi pimeduse”. Niguliste saalis ja jõulude ootuses omandas selline muusika erilise tähenduse, kutsudes „aega maha võtma” ja mõtisklema möödunud aasta üle. Saali omapära arvestades tekitas selline pill nagu tuuba vägagi omapärase, madala ja kumeda kaja, mida süvendas veelgi samuti valdavalt tuubaga sisse mängitud elektrooniline taust. Väga eriliselt mõjusid sellisel taustal trompeti mõtlikud, pikatoimelised fraasid, millest ei saanud kõrva järgi aru, kas need olid varem lindistatud taustad või lisas muusik need kohapeal. Herskedali muusikat on nimetatud ka kinematograafiliseks; ühinen selle hinnanguga, kuid antud juhul (ehk harjumatu akustika tõttu?) jäi puudu just sellest visuaalsest poolest.

Daniel Herskedali (snd 1982) hinnatakse kogu maailmas ennekõike tema piire  painutava tuubamängu tõttu. Seda soolopillina üliharva kasutatavat instrumenti valdab ta tõesti täiuslikult ja auhindugi on ta pälvinud omajagu — näiteks pärjati tema album „Harbour” (© & ℗ Edition Records, 2021) briti voogedastusplatvormi Presto Music poolt maailma parima džässalbumi tiitliga.

Oma olemuselt sobis see muusika meie olustikku ja festivali kavva üsna hästi. Kuna meil olid seekord valged jõulud, andis see, sarnastes oludes loodud muusika ohtralt ruumi mõtisklustele. Herskedali muusika on tema kodukandile sarnaselt avar, majesteetlik ja salapärane, juba lugude pealkirjad on tulvil põhjamaiseid märksõnu: talv, vesi, jää, igikelts, liustikud, pööripäevad, ilvese jäljed, kotka lend. Muusikaga on sama asi: tuuba- ja trompetihelid pulseeriksid justkui keset karget maastikku ja kerget õhku, kerkiksid pinnasest, voogaksid laotusest. Olen siiski arvamusel, et Niguliste muuseumkontserdisaal polnud sellele muusikale ideaalne koht ja Herskedal (nagu ta mainis, oli see tal esimene kord mängida kirikus) ei suutnud ruumi akustikaga täielikult kohaneda. Omapärane elamus oli see siiski.

 

Joel Remmel Trio & Jukka Eskola (Eesti-Soome), „Peegeldused” 5. XII Kumu auditooriumis

Pianist Joel Remmeli  nimi ei vaja siinsetele muusikasõpradele pikemat tutvustamist. Ta on mitmekülgne muusik, kes on teinud koostööd nii popi- kui ka džässiartistidega. 2020. aastal pälvis ta aasta džässmuusiku auhinna, Joel Remmel Trio pärjati aasta hiljem aasta džässansambli tunnustusega. Trios mängivad peale Joeli veel tema vend Heikko Remmel (kontrabass) ja Ra­muel Tafenau (trummid). Jukka Eskola (1978), Soome lahe põhjakalda üks eredamaid džässtrompetiste, on esitanud ja salvestanud nii soolomaterjali kui ka enda juhitud Jukka Eskola Orquesta Bossa ja Jukka Eskola Soul Trio muusikat. 2007. aastal pälvis Eskola festivali „Pori jazz” aasta kunstniku tiitli, 2022. aastal andis Suomen Jazzliitto talle hinnalise Yrjö auhinna. Seega said kokku Eesti ja Soome kaks silmapaistvat muusikut, et anda omapoolne džässilik tõlgendus valikule suurte eesti ja soome süvamuusika klassikute pärandist. Esmakordselt kõlasid džässi võtmes teemad Rudolf Tobiase, Cyrillus Kreegi ja Ester Mägi teostest.

Meie levimuusika klassikute Valgre, Naissoo ja Oidi ajatuid meloodiaid on varemgi džässimprovisatsioonide teemadena kasutatud. Millega siis seekord üllatatakse? Kui lisada siia ka Jean Sibeliuse nimi, on küllaga põhjust uudishimulikuks muutuda: tulevad nad ülesandega toime? Joel Remmel hoiatas oma muhedal moel kohe alguses, et osa töötlusi ei pruugi kergesti äratuntavad olla. Ta tunnistas, et otsis hoolega just vähem tuntud teemasid. Teiseks, samuti oluliseks põhjuseks võib olla üpris vaba tõlgendus. Tobia­se vaimulikku muusikat ei pruugi meie praegune noorem (džässi-)publiku põlvkond kuigivõrd tundagi ja ega Kreegi koorimuusikagi kogu ulatuses laiadele massidele tuttav ole. Seega oli, mida huviga oodata. Kuuldu vastas täielikult lubatule: põhiraskus lasus töötluste autoril Joel Remmelil, kuid värvikaid soolosid lisasid ka Heikko Remmel kontrabassil ning eriti Jukka Eskola trompetil ja flüügelhornil. Minu jaoks huvitavaimaks ja ühtlasi ka kontserdi kulminatsiooniks kujunenud palaks oli „Ester McCoy”. Kes see niisugune veel on, küsib imestunud lugeja. Nii nimetas oma kompositsiooni Joel Remmel, kes kasutas selle alusena Ester Mägi 1. klaverikontserdi peateemat, töödeldes seda McCoy Turneri³ stiilis. Töötlus oli väga ulatuslik ja nii võis seda julgelt ka Joel Remmeli loominguks lugeda. Remmel soovis aga olla aus ja viidata kindlasti ka teema autorile Ester Mägile. Nagu Joel tunnistas, polnud selline töötlus talle üldsegi kerge ülesanne. Vasakukäelise McCoy Turneri pianism oli tehniliselt küllaltki keeruline (eriti paremakäelisele) ja hoopis teisest vallast kui see, mida Joel tavaliselt mängib, kuid ta sai sellega hiilgavalt hakkama. Olulise nüansi lisas ka Jukka Eskola osalus.

Edasi suunduti juba meie levimuusika suurkujude loomingulise pärandi juurde. Joel tunnistas ausalt, et ka nende loomingust püüdis ta leida vähem mängitud lugusid ja nendele uut elu anda. Kahtlen, kas see ka päriselt õnnestub. Remmeli töötlused nõuavad kõik üpris head mängutehnilist taset, need aga, kel see olemas on, eelistavad seadeid ise teha. Aga eks see ole mõne aja pärast näha. Kontserdi lõpuks jõudis ansambel soome rahva iidoli Jean Sibeliuse loomingu juurde. See oli omamoodi tervitus soomlastele — 6. detsember oli nende suur rahvuspüha, 106 aastat Soome vabariiki. Kuid, nagu Jukka tagasihoidlikult kommenteeris, pole „Finlandiat” sellisel moel Soomes mängida just parim mõte…

Kontsert oli igatahes suur õnnestumine ja mul on südamest kahju neist, kel polnud võimalik seda kuulama
tulla.

 

„Tribute to Prince”, Philip Lassiter & JT Conception, Alika ja Uku Suviste (USA-Eesti) 6. XII Noblessneri valukojas

„Kui keegi otsib sündmust, kus kontsert ja pidu kokku sulanduksid, siis on „Tribute to Prince” igati õige koht! Prince’i muusika lausa kutsub ennast­unustavalt liigutama. Peo püstipaneku eesotsas troonib trompetist ja arranžeerija, 11 Grammy laureaat Philip Lassiter, kellele sekundeeris Eesti „Aasta džässmuusik” 2023 Janno Trump oma ansambliga JT Conception ning solistid Uku Suviste ja Alika.” Sellise reklaami peale on raske mitte minna! Ikkagi üksteist Grammyt ja millised abilised!

USA üks tuntumaid selle stiili esindajaid Prince Rogers Nelson (1958–2016) ehk lihtsalt Prince oli Ameerika laulja, helilooja ja multiinstrumentalist, keda peetakse üheks kõige säravamaks rokkstaariks, kes eales maailma lavalaudadel esinenud. „Tribut to Prince” on aga kompliment Prince’ile USA tänapäeva popmuusika tipptegijalt Philip Lassiterilt (snd 1987), kes on endine Prince and The New Power Generationi trompetist, puhkpillide sektsiooni juht ja arranžeerija. „Jõulujazziks” tuli Lassiter Eestisse eesmärgiga panna Prince’i pöörane loomingulisus uuesti elama. Selleks  ühendati jõud bassisti ja helilooja Janno Trumpi juhitud kümneliikmelise ansambliga JT Conception. Oma osa lisasid sellele nimekas eesti laulja Uku Suviste ja oma karjääri algul olev Alika. Esimene neist on olnud juba aastaid suur Prince’i fänn, teine on alles sisenemas tolle muusiku ammendamatusse pärandisse. Reklaam lubas, et „kes on näinud Prince’i kontserte, võib panna ennast valmis džässi, popi, funky ja souli suureks mürgliks”, ja omalt poolt võin lisada, et kõik just nii toimuski. Suurele artistile kohaselt läks kontsert/pidu käima ilma sissejuhatuseta kohe täistuuridel, saalitäis publikut oli tal mõne hetkega peos ja ei kulunud palju aega, kuni ma silmasin publiku hulgas pensioniealisi(!) daame, kes vastuseks solisti küsimusele täiest kõrist huilgasid.

Philip Lassiter näitas oma taset nii trompetisti kui lauljana, mängides Uku Suviste ja Alika laulude saateks vahelduseks ka klahvpille. Mees nagu orkester! Ja ega ta väga pingutanudki, usaldas meie lauljatele üpris suure osa, mis on seletatav sellega, et nood esinesid mõlemad märkimisväärselt heal, solistiga praktiliselt võrdsel tasemel. Minu siiraim kompliment ka Janno Trumpi JT Conceptionile, kes mängis solistide tasemele vastavalt. Eraldi rõhutaksin Janno tööd bändiliidrina: ei ole just kerge saada bänd mängima nii keerulisi ja ebamugavaid unisoonis käike iseenesestmõistetava täpsuse ja kergusega. Aga toime nad tulid. Tulemuseks esmaklassiline muusikasündmus, mille stiili oleks keeruline määratleda. Ilmselt polegi see oluline, sest  „Jõulujazzi” naiskond soovib pakkuda elamusi seinast seina.

 

Maian Kärmas, „Tuigutuled 20”; Liisi Koikson, Mari Jürjens, Karmen Rõivassepp & VHK keelpilliorkester
7. XII Noblessneri valukojas

Hoopis teist laadi oligi juba järgmisel päeval sealsamas Noblessneri valukojas toimunud kontsert. Sellel oli ka oma eellugu: laululooja ja poetess Maian Kärmas avaldas kakskümmend aastat tagasi oma esikalbumi „Tuigutuled” (Hitivabrik, 2003), mida ta samal aastal „Jõulujazzil” ka esitas. Nüüd tõid solistid Liisi Koikson, Mari Jürjens ja Karmen Rõivassepp koos Ain Agana, Mihkel Mälgandi, Paul Danieli ja VHK keelpilliorkestriga „Tuigutuled” uuesti publiku ette.

Sedavõrd unikaalne taasesitus annab võimaluse mõtiskleda, mis on muusikas ajalist ja ajatut. Autori tutvustuseks võiks mainida, et Maian-Anna Kärmas (snd 1978) on helilooja, laulja ja laulusõnade kirjutaja. Kõige laialdasema tuntuse on Kärmas saavutanud just laulusõnadega: tema sõnade ja Ivar Musta muusikaga laul „Everybody” tõi Tanel Padari ja Dave Bentoni esituses Eestile esimese ja seni ainsa Eurovisiooni lauluvõistluse esikoha. (Kusjuures 2001. aasta polnud ainus, mil Kärmase sõnad Eurovisiooni laval kõlasid.) Eurovisiooni rambivalgusest eemal on Kärmas aga ajanud vaikselt, kuid järjekindlalt oma asja: kirjutanud vahel helgemaid, vahel kurvemaid, aga alati rahulikult mõtlikke laule, neile lauludele ilukirjandusliku kaaluga sõnu ning neid ka ise ühtaegu õrnalt ja jõuliselt ette kandnud. Kärmas on andnud välja kolm albumit, neist esimesele, „Tuigutuledele”, järgnesid „Õnneleid” (Uneandam, 2010) ja „Sõnalõimijad” (Uneandam, 2014). „Jõulujazzil” kakskümmend aastat tagasi esitas Kärmas „Tuigutulede” laule ise, teda saatsid Riho Sibul, Ain Agan ja Mihkel Mälgand, lisaks andis kontserdile värvi keelpillikvartett. Nüüd on möödas piisavalt aega, elu ja olud on piisavalt muutunud, et Kärmase lood ja muusika uues kõlas, Raul Söödi ja Rasmus Puuri uuendatud seadetes kuulajate ette tuua.

Nimekaid lauljaid Liisi Koiksonit, Mari Jürjensit ja Karmen Rõivasseppa saatis trio Agan-Mälgand-Daniel koos VHK keelpilliorkestriga Rasmus Puuri juhatusel. Seega siis esitajate poolelt ka märkimisväärne kokkulangevus: vaid varalahkunud Riho Sibula asemel oli nüüd Paul Daniel. Kusjuures ühes laulus, mida toona laulis Sibul, kasutati nüüd sellist võtet, et Sibula lauldud salm mängiti salvestiselt koos laval samaaegselt kõlanud saatega. Solisti osa, mida kakskümmend aastat tagasi täitis põhiliselt autor, jagati nüüd kolme laulja, Liisi Koiksoni, Mari Jürjensi ja Karmen Rõivassepa vahel, aeg-ajalt ka mitmehäälset seadet kasutades. Suurim erinevus lauljataride ja ajaloolise esituse vahel oligi ehk Karmen Rõivassepa osa. Rõivassepp resideerib praegu Taanis ja on võitnud seal tunnustuse džässmuusikuna. Ühele laulule lisas ta ka lõigu džässilikku scat’i, suheldes sellele stiilile vastavalt kitarriga. Kõik see toimis täieliku enesestmõistetavusega. Komplimenti väärivad ka Raul Sööt ja Rasmus Puur kaasajastatud seadete ja Rasmus ka orkestri ettevalmistamise ja dirigeerimise eest. Noortele muusikutele oli see kindlasti suurepärane võimalus praktiseerida koos kogenud kolleegidega. Kokkuvõttes väga hea ja elamuslik kontsert, kuid pakun siiski, et see oli suurepäraselt teostatud meeleolumuusika kontsert mõningate džässilike soolodega. Kontserdi lõpuosas anti Karmen Rõivassepale üle ka tema kevadel võidetud, kuid seni kätte saamata Eesti parima noore džässihelilooja auhind.

 

Marilyn Mazur, Josefine Cronholm, Anders Jormin & Jaak Sooäär (Taani-Rootsi-Eesti); „Butterfly Elegies”
8. XII Tallinna Jaani kirikus

Kuulda sai tuntud plaadifirma ECM artiste: löökpillimängijat Marilyn Mazurit, bassisti Anders Jorminit ja lauljat Josefine Cronholmi koos eesti kitarristi Jaak Sooäärega. Kõlasid Sooääre ja Jormini uuslooming ja temaatilised improvisatsioonid. Ilmselt ei kahtle keegi, et kunst toetub isikupärale, kunstniku selgelt eristatavale häälele ja käekirjale.

Mõni sõna tutvustuseks ka eeltoodud rahvusvahelisest, sedakorda ehtsalt skandinaavialikust koosseisust: Marilyn Mazur (1955) on Ameerika juurtega Taani  löökpillimängija, kellega eesti muusikahuvilised puutusid silmast silma kokku juba 1997. aasta „Jazzkaarel”, kus ta astus üles Jan Garbareki ansambli koosseisus. Ameerika ajakiri Dawn Beat on valinud selle värvika ja mitmekülgse muusiku kuus korda laiemat tähelepanu väärivate löökpillitalentide hulka. Rootsi bassist ja helilooja  Anders Jormin (snd 1957) on tuntud oma üdini põhjamaiselt kõlava, eriti just rootsi rahvamuusikast mõjutatud stiiliga. Josefine Cronholm (snd 1971) on Rootsis sündinud, kuid Taanis elav ja töötav džässlaulja ja laulukirjutaja, kes on pälvinud kahel korral Taani Jazz-Grammy. Eestit esindas selles koosluses Jaak Sooäär, kelle sõnul iseloomustab kõiki neid muusikuid erakordne avatus ja ärkvelolek, alatine võimalus muusikaga vabalt valitud suunas kulgeda, samas iseendaks jäädes: „Üks tasane liblika tiivalöök võib hetkega terve ansambli muusikale täiesti uue suuna ja energia anda.” Kuuldud kavas „Butterfly Elegies” oli seda „liblika tiivalöögi” tunnetamist ka pidevalt kuulda. Ansambel kõlas väga ühtlaselt ja vastastikku inspireerivalt, eriti tooksin välja Marilyn Mazuri, kes oskas/suutis kiriku keerulise akustikaga osavalt toime tulla. Tema mängu kuulates võis kohe aru saada, miks Dawn Beat ta oma nimistusse valis. Tema rütmiliselt väga paindlik, kuid fantaasiarohke partii sulas tervikusse täiuslikult, seda omalt poolt oluliselt rikastades. Eriti torkas see silma kava lõpunumbri „Saabastega lind” esituses. Kava sobis kirikusse nii oma olemuselt kui ka kalendriaega arvestades. Publik tunnustas esitust tugeva aplausiga, välja nõuti ka lisapala. Meeleolukas jõulueelne elamus.

 

Erkki-Sven Tüür, „Mare Lacrimarum” & „Päikesevene” ja Meelis Vind, „Solar Wind” 10. XII Kultuurikatlas

Pühapäeval toimus Kultuurikatlas tähelepanuväärne kultuurisündmus: ees­ti muusika üks suurmehi, helilooja Erkki–Sven Tüür tõi esmakordselt eesti publiku ette erilisele koosseisule kirjutatud suurteose „Mare Lacrimarum”. Teoses kajab vastu käimasoleva sõja tekitatud hingevalu. Kõlas ka Tüüri ammune teos „Päikesevene” Meelis Vindi uues seades bigbändile, kammerorkestrile ja YXUS Ensemble’ile. Esmaettekandes sai kuulda ka Tüüri muusikalisest pärandist inspiratsiooni ammutanud džässi- ja nüüdismuusika helilooja ning multiinstrumentalisti Meelis Vindi teost „Solar Wind” („Päikesetuul”). Mõnes mõttes oli see Erkki–Sven Tüüri autoriõhtu.

Kontsert koosnes niisiis kolmest esiettekandest. Kõigepealt kõlas Tüüri sümfooniline suurteos, bigbändile ja 14-liikmelisele nüüdismuusika ansamblile kirjutatud „Mare  Lacrimarum” („Pisarate meri”), mille maailmaesiettekanne toimus 23. oktoobril 2022 Portos. Tallinnas esitasid teose New Wind Jazz Orchestra, YXUS  Ensemble ja Tallinna Kammerorkester. Erkki–Sven Tüür on korduvalt kinnitanud, et see teos on impulsi saanud Venemaa agressioonist Ukrainas, mis mõjutas teda sedavõrd, et ta oli sunnitud töö mõneks ajaks koguni katkestama. Alles pärast ukrainakeelse a capella koorilaulu „Ukraina” loomist suutis Tüür suurvormiga jätkata, nüüd aga juba otseselt sõjasündmustega seotult. See nüanss on andnud heliloojale põhjuse nimetada „Mare Lacrimarumit” selgelt programmiliseks muusikaks. „Jõulujazzi” kavas oli sellel teosel eriline koht: „Mare Lacrimarum” mõjus pigem stiilideülesena ja big­bändi koosseisu ei tohiks kindlasti võtta vihjena džässile. Autor lihtsalt vajas oma mõtete väljendamiseks sellist koosseisu. Ja see pääses suurepäraselt mõjule. Tüür ütleb: „Võimalik, et muusika ei paku sellele küsimusele lahendust, ent muusika võib aidata hoida lootust.” Tüüri teine teos, „Päikesevene” kõlas Meelis Vindi uues seades, mille Tüür palus Vindil teha. Selles oli džässilikkust siiski hoopis rohkem. Sama koosseisu jaoks on Vind loonud ka viimasena kavas olnud uudisteose „Solar Wind”, milles ta kasutab motiive Tüüri kammermuusikast ja ansamblile In Spe loodud kompositsioonidest. In Spe⁴ innovatiivne progerokk on olnud Vindi suureks inspiratsiooniallikaks. Kontserti juhatas meie noorema põlvkonna edukamaid dirigente Kaspar Mänd, kes selle ülesandega inspireerivalt hakkama sai.

Erkki-Sven Tüüri „Mare Lacrimarumi” ja „Päikesevene” ettekanne „Jõulujazzil” 10. XII Kultuurikatlas. Esiplaanil Mihkel Peäske (flööt), Riivo Kallasmaa (oboe), Erkki-Sven Tüür ja dirigent Kaspar Mänd.Tagaplaanil Tallinna Kammerorkester ja New Wind Jazzorchestra. Raul Ollo foto

Paari sõnaga ka esinejatest. Tallinna Kammerorkester ei vaja ilmselt lähemat tutvustamist. YXUS Ensemble’i eelkäijaks võib pidada NYYD Ensemb­le’it, mis alustas tegevust 1993. aastal rahvusvahelisel nüüdismuusika festi­valil „NYYD”. Nime all YXUS Ensemble astus kooslus esimest korda publiku ette 2013. aastal. Ansambli koosseis varieerub vastavalt esitatava kava nõudmistele, kuid selle tuumiku moodustab NYYD Ensemble’is koos mänginud keelpillikvartett, kelle eestvedaja ja kunstiline juht on tšellist Leho Karin. Vastavalt vajadusele kaasatakse parimaid ja kogenenumaid nüüdismuusika interpreete Eestist ja mujalt.

New Wind Jazz Orchestra (NWJO) ühendab endas noorte muusikute ägeda temperamendi ja professionaalse meisterlikkuse. Saksofonimängija Lauri Kadalipu⁵ eestvedamisel kokku tulnud bigbänd armastab end proovile panna uute väljakutsete ja professionaalsust nõudva repertuaariga. Sügisel 2022 ilmus orkestri debüütalbum „Sisu” Kristjan Randalu kavaga, mille andis välja Ühendkuningriigi plaadifirma  Whirlwind Recordings.⁶ New Wind Jazz Orchestra pälvis Eesti džässiauhindade jagamisel tiitli aasta džäss­ansambel 2023. Kuna tegemist on siiski nn projektorkestriga, mis tuleb kokku teatud kindlaks sündmuseks, siis ei saa neilt oodata täisprofessionaalse orkestri  (kes töötab iga päev 3–4 tundi) kõlalist täiust. Aga noored olid tublid ja ette heita pole neile midagi peale ebapiisavast praktikast tuleneva kohatise liigse ettevaatuse. See lõi eriti välja „Päikesetuules”, kus neile oli usaldatud kolm pikemat soolot, mis võinuksid hoopis mõjuvamad olla. Siinkohal ka ainus märkus helimeestele: seda noorte muusikute ebakindlust saanuks just nemad lihtsal kombel parandada, lisades solisti mikrofonile mõne detsibelli tugevust (mitte kaja!). Nii jäid Allan Kaljaste (altsaksofon?) ja Markus Anthony Eermanni (tenorsaksofon?) soolod suhteliselt tagaplaanile ja ka Tobias Tammearu soolo (kuhu lisati millegipärast kaja) ei pääsenud mõjule. Kontserdi kogumulje oli aga suurepärane ja need suhteliselt väikesed vajakajäämised ei suutnud seda oluliselt rikkuda. Nii suure ja erinevatest üksustest koosneva orkestri puhul on dirigendi osa ülisuur. Valib ju tema tempod ja paneb paika dünaamilise skaala. Kuulamisel tekkis huvi, kuidas kõlanuks kava algul välja reklaamitud dirigendi Risto Joosti tõlgitsuses.

 

Gregory Porter (USA) 15. XII Alexela Kontserdimajas

15. detsembri õhtul toimus festivali viimane kontsert, lavale astus kahe Grammyga pärjatud, praegusel hetkel maailma džässilauljate absoluutsesse tippu kuuluv USA laulja-helilooja Gregory Porter.⁷Kolmandat korda Eestit külastanud artist esines Alexela Kontserdimajas välja müüdud saalile, kus, arvestades oodatava programmi arvatavalt tantsule ahvatlevat olemust, oli ligi kolmandik saali toolideta jäetud. Sinna, lava ette, kogunesid kõik need arvukad Gregory Porteri austajad, kes, tahtes lähedalt jälgides elamust suurendada, lootsid kontserdile ka füüsiliselt kaasa elada. Ja seekord ei pidanud keegi pettuma: maestro ja tema kvintett — Chip Crawford (klaver), Emanuel Harrold (trummid), Tivon Pennicott (saksofonid), Jahmal Nichols (kontrabass) ja Ondrej Pivec (Hammondi orel) — olid heas vormis ja järgneva rohkem kui kahe tunni jooksul polnud kellelgi põhjust selles kahelda.

Stiililt mahtus kogu kontserdi kava mõiste alla džäss oma erinevates varjundites. Kõik kvinteti liikmed said võimaluse ka üpris pikkadeks ja igati sisukateks soolodeks. Minule kuulajana jätsid huvitavaima mulje organisti Ondrej Piveci ja saksofonisti Tivon Pennicotti improvisatsioonid. Täiesti loomulik, et publik nõudis välja ka lisapala. Lisapala esitamisele kaasas Gregory Porter kogu publiku, kutsudes kõiki kaasa laulma. See üldlevinud võte mõjub sageli formaalsusena, kuid Porteri variandis tundus solisti ja saali dialoog täiesti enesestmõistetavana. Rahulolev publik lahkus heatujulisena. Igati sobiv elamuslik lõpp­akord valdavalt džässi­lainel kulgenud nädalale. Samuti oli põhjust heas tujus olla „Jõulujazzi” tegijatel. Ühtekokku toimus 15 kontserti pluss neljapäevane Koiksoni & Remmeli lisakontsert. Kontserdipaigadki olid peale Tallinna veel Tartus ja Pärnus. Arvukas publik sai kuulda suure diapasooniga, valdavalt džässilikku, heal tasemel muusikat, sealhulgas süvamuusika piirimail olevat Tüüri suurteost. Päris mitmetest kontsertidest said Klassikaraadio vahendusel osa ka raadiokuulajad.

 

Kommentaarid:

¹ Mélusine. — https://en.wikipedia.org/wiki/Melusine

² John Coltrane’i üldtuntud hüüdnimi.

³ McCoy Turner (11. XII 1938 — 6. III 2020) on üks möödunud sajandi džässi enim mõjutanud USA pianiste/heliloojaid, viie Grammy laureaat ja USA mainekaima (mõningatel andmetel esimese) džässikolledži audoktor.

⁴  In Spe oli progressiivset rokki viljelev eesti ansambel. Ansambli algatas Erkki-Sven Tüür 1979. aastal.

⁵ Laurit ennast praegu koosseisus pole, ta täiendab end Saksamaal.

⁶ Plaadil teevad kaasa Wolf Kerschek (Saksamaa, dirigent), Ingrid Jensen (Kanada, trompet) ja Ben Monder (USA, kitarr). Album pälvis ka Eesti Muusikaauhindade (EMA) žüriilt aasta džässialbumi 2023 tiitli.

⁷ Kui täpne olla, siis Gregory Porter on välja andnud seitse stuudioalbumit, ühe koostööalbumi, kaks live-albumit ja 18 singlit. Neist seitse on saanud Grammy nominatsiooni ja kaks on selle ka võitnud.