TOO TANTS: GRIGORJEVA

Märts, 2024

KAJA KANN

Sissejuhatus

Kirjutasin eelmisel aastal Sirbis väikest kolumnisarja tantsust. Sarja pealkirja „Too tants…” valisin sellise, kuna olen tüdinud vaidlustest teemal, mis see õige tants ikka on. Too tants on selline, mida mina tean, see ei ole välja arenenud balletist, see ei ole ka moderntantsu ei edasi- ega tagasiarendus, mis ei tähenda, et kõiki neid ei võiks omavahel võrrelda. Too tants on see, mida teevad koreograafid Eestis praegu. Nad on õppinud TÜ Viljandi kultuuriakadeemias, Tallinna Ülikooli koreograafia osakonnas, Amsterdamis, Londonis või Brüsselis, või on isehakanud, kellel kokkupuude tantsuga erinevatest tantsukoolidest juba nooremast east. Alateemadeks olid siis järgmised sõnad:

 

Ettevalmistus

Isiksus

Nüüdis-

Alternatiiv-

Seks

Teema

Ootus

Viga

Institutsioon

Gaas

Ambitsioon 

 

Selle artikli alateemaks on Sveta Gri­gorjeva lavastus „Tantsud, mille saatel uinuda, puhata ja vastupanu osutada”. Grigorjeva kirjeldab ise oma lavastust järgmiste märksõnadega: kogemine, uinumine, pehmus, horisontaalsus, somaatilisus ja mitteseksuaalne intiimsus. Arvustajate arvates on tegemist kehalise utoopiaga. Võrrelda saab seda Biofilm Sistersi kompanii loominguga, mis koosneb, sarnaselt Grigorjeva valitud trupiga, viiest naissoost tantsijast ja tegeleb vägagi sarnaste teemadega. Erinevusena joonistub välja see, et kui Grigorjeva pakub välja utoopia, siis Biofilm rõhub mäletamisele, küsides: kas mäletate, mil kõik oli veel hästi? Mõlemad on feministlikud ja osutavad nii naise kui ka tantsu positsioonile ühiskonnas.

Tallinna Ülikooli koreograafiaosakonna kuraator Oksana Tralla on vedanud koos Eesti Rahvusballeti kunstilise juhi Linnar Loorisega kümnest episoodist koosnevat taskuhäälingut „Mees tantsib”¹. Viimases osas olid külalisteks Viljandi Kultuurikolledži tantsukunsti programmijuht Kai Valtna ja tantsu-uurija Heili Einasto, kes kaardistasid tantsukunsti olemust laia haardega,  alates 19. sajandist kuni tänapäevani. Einasto märksõnadeks olid ballett, naine, mees, võim, ürgkirg, põlemine ja kangelased ning Valtnal kehalisus, kohalolu, keha kommunikatiivsus, demokraatia ja leitud liikumine.

Viimaseks toon sisse ka siinsamas numbris oleva artikli, mis vaatab tagasi Sõltumatu Tantsu Lava kevadel korraldatud üritusele „Sõltumatu tants Tartus”. Professionaalsed vaatajad annavad tagasisidet ja leiavad, et tants on alternatiivne teater, fragmentaarne, metatasandiline, autobiograafiline, ­autentne, sotsiaalne, kaasav ja kontakteeruv.

Seega on tantsulavastuste kirjeldamiseks öeldud palju väga erinevaid sõnu. Eks see sõltugi vaataja ootustest, millist tantsu ta näha tahab, sest pole võimalik näha seda, mida sa veel ei tea või ei tunne. Grigorjeva lavastusest ei leia isiksust, seksuaalsust, ambitsioonikust, balletti, naist, meest, võimu, ürgkirge, põlemist ega kangelast. Seal on kogemist, pehmust, horisontaalsust, somaatilisust, mitteseksuaalsust, kehalisust, kohalolu, demokraatiat, fragmentaarsust, autentsust ja publiku kaasatust.

 

Naine, mees ja soolisus

Einasto toob saates välja erinevaid aegu, mil tantsus olid esil mehed või siis jälle naised, ja aegu, mil naised tegid meeste rolle. Ta lõpetab ajaloolise ülevaate 1990-ndatega Eestis, mil esile kerkisid meeskoreograafid Renee Nõmmik, Mart Kangro, Raido Mägi ja Taavet Jansen. Täpselt nii meie ajalugu kirjutataksegi, unustades ära kõigi nende väga heade meeskoreograafide partnerid. Nõmmik tegi koostööd Tiina Olleskiga, Mägi Merle Saarvaga, Jansen Katrin Essensoniga. Einasto lisab muigega, et talle lihtsalt meeldib laval mehi vaadata. Kangro on tõesti end üksi üles töötanud ja liikunud kuidagi loogiliselt sõnateatrisse, sinna meeste maailma, ja toimetab edasi sõnateatri piirialal koos kahe truu meessoost kamraadiga.

Enamik aktiivseid tantsukunstnikke on praegu tolles tantsus naised. Kai Valtna leiab, et tänapäeval ei ole sool tantsus tähtsust. Mõnusalt ülbelt kõlab see lausumine, kõik on naised, aga see pole tähtis. Kas Grigorjeva lavastuse oleksid võinud täpselt samamoodi luua ka meestantsijad? Kui oleks olnud nii, siis oleks see olnud tõeliselt ambitsioonikas plahvatus meie tantsumaastikul. Kohe kui koreograaf oleks lisanud ühe või kaks meestantsijat, oleks kogu tema kontseptsioon läbi kukkunud. Vaataja ei saa kuidagi lahti kehtestunud soorollide taagast. Kui mees ja naine tegelevad kontaktimprovisatsiooniga või võtavad erinevaid joogapoose, nii nagu seda tehti Ingmar Jõela lavastuses „Giselle”, tekib sinna kohe koreograafile soovimatu tähendus — sugudevaheline suhtlus. See ei olnud Grigorjeva huvi, ta vältis seda igal võimalikul viisil. Grigorjeva ei trotsi kivistunud soorolle, pigem kehtestab jõuliselt selle  teise  ainuvõimalikuks. Praegu veel ei näe ta võimalust teha meestele ettepanek olla kehaliselt tundlik või kommunikatiivne, hooliv, pehme ja mitteseksuaalne. Aga eks see ole ka üks pilk meie maailmale, see naise oma.

 

Võim ja selle alternatiiv

Hedi-Liis Toome väljendab heameelt, et ka Tartusse jõuab alternatiivset teatrit, ehk siis mingit teistsugust, midagi, mis ei ole Tartus peavool. Sellega tunnistab ta, et kusagil on olemas see esimene, õigem ja valitsev teater, nii nagu pealinn on võimul ülikoolilinna ees. Või mõtles ta üldiselt midagi tavateatrist teistsugust, sest eks tantsulavastused erine ju juba oma nimetusegi poolest sõnateatrist. Kas erinevus on alati alternatiiv? Milles see alternatiivsus siis ikkagi seisneb, kui viimaste aastate jooksul on peaaegu igas teatris vähemalt üks lavastus, kus ei kasutata sõna, ja ka vastupidi, peaaegu igas tantsulavastuses on sõnal oma kindel koht? Ka see, et laval on kõik naised, ei ole midagi alternatiivset.

Grigorjeva lavastuses ei ole peategelasi ega kõrvaltegelasi, kõik on positsioonilt võrdsed. Kehad püsivad pikalt paigal, liigutused on leitud ja kantud iga üksiku tantsija intuitsioonist. Kuna lavastuse esimene pool on puhas liikumine ja kestab küllalt kaua, kehtestub tohutult põnev ja hästi jälgitav maailm. Mõne aja pärast tekivad tantsijate vahel paratamatult kokkupuutevõimalused. Need on imepisikesed: kellegi ranne reageerib juba enne puudutust kellegi kintsuga, samal ajal läheneb esimese vasak labajalg vaikselt kolmanda otsmikule. Vahel pakutakse tuge, vahel toetutakse teisele, aga mitte kunagi terve kehaga. Kõik see kokku ütleb meile nii mõndagi, ütleb, et meid, inimesi on palju ja me oleme erinevad, meie pisikesed otsused on isiklikud otsused ja kõigele sellele on meie maailmas ruumi. Tuleb vaid kuulata, kuulata enda ja teise keha, tema soovi olla üksi või koos. Tantsijad ei ole isiksused, nende keha räägib pidevalt kolme asja korraga: käsi tahab olla juht, jalg ulatada teisele abikäe ja pea on uudishimulik ning avatud. Kõigil on sõnaõigus, ilma et kasutataks sõnarelva. Kogu esimene, ainult liikumisel põhinev stseen toimub põrandal — horisontaalsuse musternäidis, kus kõik on veel võimalik. Publik vaatab etendust pehmetel patjadel lamades. Mitte keegi pole võimul, ei ole esitantsijat ega taustatantsijaid, samuti pole etendus võimul vaataja suhtes. Muidugi teevad tantsijad  ruumis oma peent tööd, aga nad ei tea rohkem, kui vaataja teab. Tugevalt on kehtestatud mitteseksuaalne kehalisus, horisontaalsus, pehmus, kohalolu, demokraatia ja ka publiku kaasatus.

„Tantsud, mille saatel uinuda, puhata ja vastupanu osutada”. Esietendus 5. V 2023 Sõltumatu Tantsu Laval.

Einasto kirjeldab taskuhäälingus „Mees tantsib” serbia sotsioloogi Marina Blagojevići teooriat sellest, kuidas mehed kipuvad liikuma sinna, kus on võim ja raha. Kui naised liiguvad mingisse valdkonda, näiteks kõrgharidusse või pangandusse, siis sealt hakkab võim kaduma. Selles kontekstis võib öelda küll, et tantsulavastused, kus tantsijateks on naised, on alternatiiviks võimukatele, meeste tehtud sõnalavastustele. Samas kui vaadata praegust teatripilti, siis ka neid võimukaid meeskunstnikke tuleb tikutulega taga otsida. Samuti jääb mulle mõistmatuks hirm võimu kadumise pärast. Tõsi, Grigorjeva lavastuse esimeses stseenis ei näidata võimekust (ei kerita spiraale ega seista kätel), mille vastandiks on võimetus, pigem moodustatakse maailm, kus puuduvad hierarhiad ja antakse teineteisele ruumi. Tantsijad on välja töötanud liikumiskeele, mille igaüks meist võiks tavaellu kaasa võtta: arvesta teisega ja teine arvestab sinuga.

Üksiklavastusena võttes ei ole see võim tantsulavastusest kuhugi kadunud; vastupidi, me nägime teistsugust elamisvõimalust, ilma segajateta, ilma meesteta maailma. Kui aga kogu teatripilti vaadata, siis peab Einastoga nõustuma. Tants tahab end üha rohkem paigutada etenduskunsti sisse just võimuküsimuste tõttu. Tantsukriitikuid on meil käputäis ja iga praktik unistab sellest, et üks „päris” teatrikriitik võtaks tema lavastuse luubi alla, viitsiks süveneda ega ütleks, et ta ei saa tantsust aru, tunneb end ebakindlalt ja võib mööda panna. End etenduskunstnikuks nimetades ja tantsulavastusse ka sõna sisse pookides on rohkem võimalusi, et keegi sind tähele paneb.

 

Teema

Etenduse arenedes tõusevad tantsijad püsti, seisavad inimese kombel kahel jalal. Just siis variseb horisontaalne maailm kokku. Tantsijate kehadesse imbuvad meile nii tuttavad soostereotüübid, sõnumid ja käitumismustrid. Keegi tahab lapsi ja keegi ei taha. Püsti seistes ei olda enam vaba ühiskondlikest kokkulepetest, tuleb teha valik, liigutustesse sisenevad tähendused ja lavastusse teema, mis öeldakse ka kõlava häälega välja. Kehaline tarkus jääb sõna varju; eks ta alati jäägi, sest sõnal on võim. Järsku ei ole enam tegemist jagatud ruumiga ja vaatajast lugu pidamisega, vaataja saab, laksti, vastu kõrvu, eimillegi eest. Kõlavad loosungid naiste vähestest õigustest. Ma tean, et abort on inimõigus, mida paljudel siin maailmas ei ole. Isiklikult olen mina ja enamus koreograafe, kes töötavad pidevalt õpetajatena, teinud kõik, et tüdrukud oleksid iseseisvad ja julged. Usun, et kõik, kes Sõltumatu Tantsu Lava külastavad, teavad seda. Minu meelest täiesti vale koht tänitamiseks.

„Tantsud, mille saatel uinuda, puhata ja vastupanu osutada”. Tugevalt on kehtestatud mitteseksuaalne kehalisus, horisontaalsus, pehmus, kohalolu, demokraatia ja ka publiku kaasatus.
Anastasia Semjonova fotod

 

Ruum

Janek Kraavi kommenteerib STLi, kui ütleb: „Ehk võiks mõelda sellele, et äkki on leida veel mingeid huvitavaid ruume, kus katsetada. Ruumielamus on ju vähemalt veerand elamusest.”² See kommentaar paneb küsima, kas need ruumid valisid lavastajad ise teadlikult ja vabatahtlikult. Riigiteatritele on nende majad justkui kirstunaelaks ja vabakutselised peavad pidevalt otsima mingitki ruumi, kus proove teha ja kuhu hiljem publikut kutsuda. Grigorjeva lavastus oleks mõjunud hoopis teisiti, kui see oleks toimunud Vanemuise suurel laval ja veel parem, tavalise programmi osana, eriti nüüd, direktor Aivar Mäe heakskiidul ja soosingul. Sõnumid oleksid jõudnud kohale just tänu võimule, mis Vanemuise laval on.

Lõpetuseks sobib hästi Jaak Alliku tsitaat artiklist, kus ta räägib kultuuritöötajate streigist: „Ning rääkigu ja kirjutagu nn etenduskunstide friigid mida tahes, teater on massivaatajale ikkagi tähtis lugude jutustajana ning näitleja kui nende lugude ettemängija, kellega võib end ja oma päevaprobleeme samastada ja selles võrdluses neile lahendust otsida.”³ Kui Grigorjeva eesmärk oli kõnetada masse, lahata päevaprobleeme ja parandada maailma lugude kaudu, oleks Vanemuine ikka see ainuke ja õige koht olnud.

 

Viited:

¹ Mees tantsib 2023. — https://open.spotify.com/show/1kkMzna2128rKY5nIHjrJq

² Sõltumatu tants Tartus 2024. — Teater. Muusika. Kino, nr 3.

³ Jaak Allik 2024. Näitlejate streigil on mõtet vaid siis, kui see toimuks ühiselt kõigi teiste kultuuritöötajatega. — https://epl.delfi.ee/artikkel/120267170/jaak-allik-naitlejate-streigil-on-motet-vaid-siis-kui-see-toimuks-uhiselt-koigi-teiste-kultuuritootajatega