SÕLTUMATU TANTS TARTUS
Märts, 202421.–23. XI 2023 toimus Tartus festival „Sõltumatu tants Tartus” (STT). Näitamisele tulid kolm 2023. aasta uut tantsulavastust: Unholy Trinity „So You Think You Can Dance”, Rene Kösteri „Transcendentia” ja Sveta Grigorjeva „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada”. Kolme lavastuse põhjal uurisime neljalt festivalikülaliselt ja kultuurimõtestajalt, kuidas nähtu mõjus ja kas see laiendas arusaama nüüdistantsust, kus juba aastaid kõlab küsimus „Kus on tants?”. Vastasid Hedi-Liis Toome, Jaan Ulst, Janek Kraavi ja Riina Oruaas.
Publiku kasvatamine
Hedi-Liis Toome (H.-L. T.): Nüüdistantsu ja etenduskunste saab Tartus näha üsna piiratud koguses ja „Sõltumatu tants Tartus” on üks võimalus panna üliõpilased meie kaasaegse teatri teemadele süvendatult ja süsteemsemalt mõtlema. Kultuurihuvilise tartlasena pean oluliseks, et Tartusse jõuab ka alternatiivsemat teatrit, mida STT kindlasti esindab.
Riina Oruaas (R. O.): Tartus ei ole paraku ka piisavalt nüüdistantsu püsipublikut, ehkki on kriitiline hulk asjatundlikke vaatajaid. Kuna publiku kasvatamine nii vaatajaarvude kui ka teadlikkuse mõttes on suur töö, soovitan külalisetenduste toomisel lähtuda alati lavastuste kvaliteedist. Kui lavastuste kvaliteet ei ole rahuldav, ei too ka ükskõik kui huvitav ja vajalik teema vaatajaid juurde.
Jaan Ulst (J. U.): Alati ei pea näitama midagi uut või looma uut tantsutehnikat. Oluline oli nende lavastuste puhul teemade vastukajamine üksteises ja üksteise täiendamine. Sisu oli festivalil väga tugev, kuid selle ümber oleks võinud olla rohkem kommunikatsiooni. Pärast etendusi peetud vestlusringid toimisid, kuid siit võiks edasi mõelda, kuidas luua paralleele ja olla dialoogis Eestis, Euroopas ja Tartus toimuvaga. Kahjuks öeldakse ikka veel, et nüüdistantsust ei saada midagi aru, et püherdavad seal põrandal ja võtavad selle eest raha. Võiksime otsida erinevaid viise publikuga suhtlemiseks. Võtame selle korralikult ette!
H.-L. T.: Küsimus on alati selles, kuidas tuua teatrisse inimesi, kes ei tea, et neile võiks selline teater meeldida, aga kui kohale tulevad, saavad aru, et just nüüdistants on see, mis neile ka edaspidi huvi võiks pakkuda. STT tegeleb seeläbi mingil määral ka publiku kujundamisega, millest oluline osa on vestlused kunstnikega.
Janek Kraavi (J. K.): Tehnikate, poeetika või vormiliste lahenduste seisukohalt ei olnud nähtus kuigi palju üllatuslikku. Seal oli palju klassikalisi võtteid, nagu fragmentaarsus ja metatasand ja osalemine või osaluse pakkumine publikule, sõna kasutamine — teatud mõttes kinnistunud, normiks saanud asjad. Aga see, mida ma nägin, tekitas mingi äratundmise. Võib-olla ootasin, et kõik kolm lavastust oleksid eriilmelised, aga ometi olid nad kaldu etenduskunsti või hübriidsema laadi poole. Oleksin tahtnud, et üks lavastus oleks olnud klassikalisem, kasutanud ainult liikumist, või kasutanud seda dominandina.
„Transcendentia”.
Alana Proosa fotod
Käsitletud teemad
R. O.: Kolm Tartus nähtud lavastust sobisid omavahel temaatiliselt väga hästi. Mind kõnetasid ka käsitletud teemad, sealhulgas soolisus, autobiograafilisus, autentsus ja enesepositsioneerimine. Sisuliselt oli festival väga hästi kureeritud, kuna nende teemadega peakski nii kehaline kunst kui nüüdistants tegelema. Festival kulges tõusvas joones, iga etendus oli eelmisest komplekssem ja lavastused hakkasid üksteist täiendama. Näiteks „Transcendentia” ühendas kväärtemaatika autobiograafilisusega ja Sveta Grigorjeva lavastus näitas erinevaid keha kasutamise ja presenteerimise viise. Kõigis kolmes lavastuses tuli esile keha sotsiaalsus.
H.-L. T.: Mulle tundub, et programm tegeles väga aktuaalsete ühiskondlike küsimustega: kväärinimeste identiteet ja suhe keskkonnaga, feministliku reaalsuse kehtestamine, sealhulgas küsimused lapse saamisest või mittesaamisest (k. a abordiõigus), intersektsionaalusest, solidaarsusest. Sveta Grigorjeva „Tantsud” pakkus kindlasti kõige terviklikuma elamuse, olles nii koreograafiliselt, atmosfääri loomiselt kui ka sisult suurepärane tervik. Erandiks oli lavastus „So You Think You Can Dance”, mis oli pigem enesessevaatav ja uuris läbi isikliku kogemuse, mis on tantsimine ning kuidas ja kas peaks tantsimist hindama.
J. K.: Unholy Trinity lavastuses „So You Think You Can Dance” oli põnev näha kaasaegse tantsuga tegeleva artisti või kunstniku valikuid ja küsimusi, kuid see ei jõudnud piisava veenvusega minuni.
Rene Kösteri „Transcendentia” oli võib-olla kõige huvitavam lavastus, kväärteemade ja minilavastuste antoloogia, keerulise temaatika väljendamise ja mõtestamise püüdlus. Siin oli otsitud väga erinevaid vormilahendusi tantsuõpetaja troobist kuni amatöörteatrit imiteeriva minietenduse ja publiku küsimusteni vastamiseni; viimane oli ka ilmselt kõige köitvam osa lavastusest. Midagi jäi samas nende tervikuks ühendamisel puudu.
Kolmas lavastus, Sveta Grigorjeva „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada” oli samuti identiteete ja soolisust käsitlev ning osati klassikaline, kuid Sveta leidis nurga, mis oli mõjus ja huvitav. Oli väga sümpaatne, et lavastuse vormiks oli vaikus, pastelsus ja teatud aeglus ning mingisugune rahulikkus, mille raamistikus mõjus sõnumi poliitiline tasand võimendatult. Sõnumit ei pea alati karjuma ja üliekspressiivselt esitama.
J. U.: Unholy Trinity lavastuse ülesehituse kohta ütleksin, et väga tubli, aga mingil hetkel läks liiga palju ühe tantsuvõistluse kriteeriumide analüüsimiseks. Tuleb meeles pidada tervikpilti — et milline on meie tantsuvaldkond Eestis ja kust tulevad tantsijad. Nad treenivad erinevates stuudiotes, neile otsitakse esinemisvõimalusi, hüppelauaks luuakse tantsuvõistlusi. Loomulikult on kogu sellel süsteemil arenguruumi, aga me ei tohiks seda naeruvääristada, panna luubi alla, teadmata, millise vastutuse me sellega võtame. Unholy Trinity projekt on põnev, aga vajab ja väärib järge. Kui teeme lavastuse, siis peame seda kommunikeerima, peegeldama ühiskonnale tagasi, võtma kunstnikuna vastutuse.
Sveta Grigorjeva puhul ehitame vormiliselt oma maailma üles black box’is. Visuaalselt ja helikujunduslikult oli lavastus väga tugev. Naised olid need, kes olid pandud rambivalgusse. Koreograafia meeldis, sest see oli lõputu nagu jõgi, mis voolas järjest edasi, kandes teemasid endaga kaasas. Huvitav, miks me ei suuda naiste õigustega seotud teemasid ära lahendada, miks maailma juhivad endiselt valged vanad mehed? Tundsin küll meestemaailma asetamist sellesse pahalase rolli, aga samas ei tunnetanud konflikti otsimist, vaid publiku pilgu juhtimist probleemidele, teemadele.
Rene Kösteri lavastus andis filmiliku kogemuse, moodustas abstraktse lugudekogumiku. Ja mind kõik need lood väga puudutasid. Tundsin, et astusin noorte maailma ja lavastaja soovis, et tunnetaksin, mida noored mõtlevad, kuivõrd avatult teemadest räägivad. See identiteedi otsimise küsimus oli väga võimas ning tuleb olla tänulik, et selline lavastus on kokku pandud ja noortele võimalus antud. Teema mõttes oli see nii kümnesse kui kümnesse. Lavastusliku poole pealt annab kindlasti olla valgustehniliselt fokuseeritum. Samuti oleksin soovinud rohkem raamistatust, etendus valgus veidi laiali. Publikuliikmena ei saanud alati aru, kus ma olema peaksin.
„So You Think You Can Dance”.
Kris Moori foto
Publiku kaasatus
H.-L. T.: Viimasel ajal olen palju mõelnud sellele, kuidas publik saalis käitub. Kurdetakse pidevalt (ja olen seda ka ise kogenud), et inimesed on telefonis, räägivad juttu, segavad etendust, ei oska teatris käituda. Kui tänapäevane publik muutub, siis kas ka teater peab muutuma? Kas või osavõtuteatri suurt populaarsust seostatakse sellega, et inimene soovib olla palju rohkem ise loomeprotsessi kaasatud, ise oma kogemust luua, sest seda võimaldab talle digimaailm. Üha vähem tahab mingi osa publikust istuda vaikselt pimedas ruumis ühe koha peal. Selles mõttes pakkusid STLi lavastused justkui seda, mida publik ootab: liikumist, ise oma kogemuse loomist koha valiku ja kaasategemise võimalusega, etendusest võis teha pilte.
J. U.: Kõik kolm etendust hakkasid üksteisega resoneerima. Esile kerkisid erinevad motiivid: intiimsus, üksteise puudutamine, kontaktis olemine. Unholy Trinity tegi seda objektide kaudu publikuga manipuleerides, näiteks lavapoodiumide liigutamisega ja publiku asetamisega poodiumide peale. Ka Rene Kösteril hakkas ruum väga hästi tööle, etendajad liikusid meie vahelt läbi väga tähenduslikult, tegid oma žesti ja lahkusid seejärel üleminekuruumi, et teha uus žest. Kui aga vaadata festivali lõppu, siis Sveta Grigorjeva etendus oli nii inimestevaheline kontakt, kui üldse olla saab. Siin on näha kogenud koreograafi ja esinejaid. Sellise tulemuseni ei jõua koreograafilise materjali õpetamisega tantsijatele, vaid iga tantsija peab protsessi ise läbi tegema.
R. O.: Publik oli kaasatud kogu kehaga, sest polnud ühtegi etendust, kus oleks saanud ühe koha peal istuda. Kõik etenduseks valitud ruumid olid omal kombel erilised või erilisel viisil lahendatud. Samas on mõistetav, et uue ruumiga kohanemine pole alati kõige mugavam ei etendajatele ega vaatajatele ning näiteks Alexela Loomelava ongi keeruline. Samas on just nüüdistants see valdkond, mis nii iseenda, keskkonna kui vaataja piire kompab.
J. K.: Tõepoolest, kõiki kolme seob see, et publikut ei koheldud mitte nagu Vanemuises, vaid nii, nagu ühe korraliku avangardsema etenduse puhul peabki olema. Mind see ei häirinud, oli pigem sümpaatne. Midagi äärmuslikku ei olnud, sai istuda maas, lava serval, padja peal.
Ruumikasutus
J. U.: Mul on tunne, et etenduskunstid liiguvad aina rohkem klassikalisest teatriruumist välja või lõhuvad seda ruumi. STLis on white box seda soodustanud, aga ka piiranud, sest sinna peab oma maailma üles ehitama. Kui vaadata kõigi kolme lavastuse puhul, millisesse rolli, füüsilisse ruumi ja positsiooni osatäitjad ning publik asetati, siis tundub, et ruumi mõtestamise teema oli kindlasti see, mille STL Tartusse tõi.
J. K.: Mulle väga meeldis „Transcendentia” toimumiskoht. Ruum oli piisavalt suur ja seal sai liigutada stseene mõjuvamalt, mis omakorda muutis lavastusterviku mitmetasandiliseks, dünaamiliseks ja isegi eepiliseks. Selline ruumikogemus oli mulle väga põnev. Ehk võiks mõelda sellele, et äkki leidub veel mingeid huvitavaid ruume, kus katsetada. Ruumielamus on ju vähemalt veerand elamusest.
J. U.: Keha kasutamise tendentsi oli ilus näha. Otsitakse rohkem kontakti publikuga objektide kaudu või luuakse keskkond, kus publik on ise põranda, keskkonna ja esinejaga kontaktis. Inimesed tahavad tänapäeval kontakti.
Üles kirjutanud KÄRT KELDER
