SURMAST, EELKÕIGE ELUST

Aprill, 2024

MADLI PESTI

Trupitöö „Surm”. Lavastaja: Birgit Landberg. Dramaturg: Mehis Pihla. Kunstnik: Illimar Vihmar. Valguskujundaja: Emil Kallas. Helikujundaja: Sander Rebane. Mängivad: Laura Niils, Kaarel Targo ja Kristjan Lüüs. Must Kast. Esietendus 1. XII 2023 Tartus Genialistide klubis.

„Lõpp”. Autor ja lavastusdramaturg: Piret Jaaks. Lavastaja: Marta Aliide Jakovski. Kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits. Helilooja: Ann Reimann. Kaamerarežii autorid: Fidelia Regina Randmäe ja Marta Aliide Jakovski. Mängivad: Külliki Saldre, Karol Kuntsel, Reimo Sagor, Lena Barbara Luhse ja Kaarel Pogga. Teater Vanemuine. Esietendus 20. I 2024 Sadamateatris.

Napilt pooleteisekuuse vahega esietendus Tartus kaks uurimuslikku, dokumentaalse põhjaga lavastust teemadel, mis on ühiskonnas pigem varjul ja millest me omavahelgi kuigi sageli ei räägi: elu lõpust, surmast, leinast. Teatri Must Kast „Surm” lõpeb seal, kus Vanemuise „Lõpp” algab. „Surma” huvitab suremise protsess, suremise materiaalsus, kõneks võetakse suremise füsioloogilised ilmingud, matusekombestik, surmaga seotud anekdoodid jpm. Lavastus tundub isegi lähtuvat küsimusest, mida on surma juures positiivset. „Lõpu” fookuses on pigem leinaprotsess, aga ka üleliigse inimese motiiv: vananemine, kõrvalejäetus. Näitlejate kaudu kõnelevad hingehoidjad, vaimulikud, folkloristid.

„Surm”. Laura Niils.

Väide, et surma teema on ühiskondlikus debatis pigem varjul, on ilmselt õige, kuid teatris see täiesti kõrvaline pole. Kas või sealtsamast Tartust leiaks praegu mängukavas olevatest lavastustest ühe, millega Musta Kasti ja Vanemuise lavastusi kõrvutada: Kirill Havanski lavastus „Mis saab siis, kui meid enam ei ole?” (2023) Tartu Uues Teatris, mida kodulehel tutvustatakse kui performatiivset uurimust leinast. See on sõnatu lavastus, mille alguspunktiks on sõbra lahkumine. Pean siin küll enda kogemuse asemel toetuma teatrikriitik Johanna Ranniku sedastusele: „Kirill Havanski „Mis saab siis, kui meid enam ei ole?” urgitseb leinas, leppimises ja nihestatud uues reaalsuses, mida kujutab endast maailm, kus kaotusjärgne igatsus loob valuga ühes ka midagi sooja.”¹ Neljandana sobib siia rivvi ZUGA Ühendatud Tantsijate lavastus „Suur teadmatus” (2022), kus käsitleti surma, üleminekuriitusi ja erinevate rahvaste matusekombeid tantsukunsti vahenditega. Lavastus on mällu jäänud kerge ja õhulisena, vaataja tunnetusele ruumi andvana. Nähtud kolme lavastust ühendab uurimuslik, kogemustest lähtuv alguspunkt.

Otsesemalt või kaudsemalt surmaga seotud lavastusi leiab teatrist veelgi. Mitmed näidendid tegelevad raske haiguse mõjuga ning seega otsapidi ka surmaga: näiteks Eestis korduvalt lavastatud, praegu Miksteatri repertuaaris olev Éric-Emmanuel Schmitti näidend „Oscar ja Roosamamma. Kirjad Jumalale” vähihaigest poisist; Alzheimeri ehk hääbuva mälu temaatikaga tegelevad Florian Zelleri „Isa” (Theatrum, 2016) ja draamateatri kavas olev Noa Lazar-Keinani „Bertod ja Agnes” (2023). Need tekstid ja lavastused puudutavad otsesemalt või kaudsemalt ka surma. Ei saa ju ka unustada, et 2023. aasta oli Eesti teatrites tragöödiate etendamise aasta, ja klassikaline tragöödia raputab oma surmatunnetusega publiku läbi, kuigi seda pigem sümboolselt (näiteks „Lear” Tallinna Linnateatris, „Macbeth” ja „Vend Antigone, ema Oidipus” Eesti Draamateatris). Lisaks on surm teravalt kohal ka lavastustes, mis käsitlevad ajaloolist ebaõiglust mingi inimgrupi vastu: „Plekktrumm” (Eesti Noorsooteater, 2023), „Meie klass” (Ugala, 2023).

„Surm”. Laura Niils ja Kristjan Lüüs.

Dokumentaalsel ainestikul põhinevate lavastuste tegijate eesmärk on aga vaadelda surma konkreetselt ja materiaalselt, ka kogemuslikult. Tuleb aga rõhutada, et kõik need surmateemalised lavastused räägivad tegelikult elust. Surma, lõpu, leina või tragöödiaga tegelemine annab võimaluse küsida elu pühaduse, elu väärtustamise kohta. Nagu sõnastab lavastaja Marta Aliide Jakovski: „Me liigume üha enam materialistliku maailma poole ja näeme elu kulgemist kindla skeemina. Aga me ei jõua selle kõrval tihti mõelda neidsamu küsimusi: miks ma seda teen, mis mu elus on oluline, mis elamisele mõtte annab? (…) Kui sa mõtled surma peale, siis samal ajal ju mõtled väga intensiivselt elu peale. Mõtled, mis sulle elus on tähtis, miks sa teed neid asju, mida sa teed?”²

„Surm”. Kaarel Targo ja Kristjan Lüüs.
Gabriela Urmi fotod

„Surm” ja „Lõpp” võrdlevalt

Lavastuste võrdluse on juba tabavalt sõnastanud Pille-Riin Purje: „Surm” kui magistrantuur ja „Lõpp” kui doktorantuur.³ Mõlemad lavastused esietendusid ülikoolilinnas Tartus. Kõigepealt tuli välja „Surm”, mis käsitleb suremist ja matuseid, ning seejärel „Lõpp”, mis täiesti sõltumatult jätkab teemat, tegeldes leinaga. „Surm” on lavastaja Birgit Landbergi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli lavastajaõppe magistrilavastus ning dokumentaallavastuse „Lõpp” autor Piret Jaaks on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia teatrikunsti doktor⁴.

Dramaturgia. Birgit Landbergi lavastus „Surm” on loodud trupi (Laura Niils, Kaarel Targo, Kristjan Lüüs) ühisloominguna ja saanud inspiratsiooni ka ringkäikudest krematooriumisse ja diakooniahaiglasse ning vestlemisest surmaga lähemalt kokku puutuvate inimestega (teksti valmimisse panustas lavastajale lisaks ka dramaturg Mehis Pihla). Lavastus läbib tempokate sketšidena rohkelt teemasid: suremise füsioloogilised protsessid, eutanaasia, organidoonorlus, matusekombestik, surmaga seotud anekdoodid, laulud jm. Nõustun Hedi-Liis Toomega, kelle hinnangul on lavastaja Landberg leidnud frantsiisivõimaluse, st ta loob erinevaid lavastusi sarnase, sketšiliku ülesehitusega vormi põhjal (näiteks varasemad lavastused „Peks mõisatallis”, 2017, „Evolutsiooni revolutsioon”, 2019 ja „Pidu katku ajal”, 2021).⁵ Samuti leian, et teater Must Kast võiks oma sihtgrupina veelgi rõhutatumalt näha noori: „Surmas” läbitud teemad, mis täiskasvanule on tuttavad, võivad noorele publikule pakkuda uut ja olulist mõtteainet. „Teatri üks võimalustest ongi just turvalises ruumis keeruliste sündmuste käsitlemine,” leiab ka Keiu Virro.⁶

Kui „Surm” jätab mulje pigem pealiskaudsest lähenemisest („Tik-Toki-teater”, nagu tabavalt märgib Madis Kolk⁷), siis Marta Aliide Jakovski ja Piret Jaaksi „Lõpp” on vormunud pika ettevalmistusperioodi ja põhjaliku uurimuse tulemusel. Jaaks ja Jakovski intervjueerisid mitmeid folkloriste, hingehoidjaid, vaimulikke ja isegi surijaid. Jaaks vormistas teksti dünaamiliselt ja põnevalt: intervjueeritute monoloogid erinevatel surmaga hakkama saamise, leinaga toime tulemise teemadel vahelduvad autori enda kirjutatud eluliste perekonnastseenidega. Läbivate tegelastena toimetavad vanem naine täiskasvanud poegade ja lastelastega. Peategelaseks on Renaata (Külliki Saldre), keda tabab üks ränk hoop teise järel: abikaasa kaotus, hoolimatu töölt vallandamine ja tagatipuks veel vähidiagnoos. Renaatal on kaks täiskasvanud, mõneti nii emast kui teineteisest võõrdunud poega, Ruuben (Reimo Sagor) ja Taaniel (Karol Kuntsel), kellel on ülikooliealised lapsed Jane (Lena Barbara Luhse) ja Kristian (Kaarel Pogga).

„Lõpp”. Kaarel Pogga, Reimo Sagor, Külliki Saldre, Karol Kuntsel ja Lena Barbara Luhse.

„Lõpu” dramaturgia on lähtunud arusaamast, et „me oleme ühiskonnas üksteisest niivõrd võõrdunud, et meil ei ole enam tugevaid kogukondi ja me ei jaga üksteise lugusid. Aga kõik rääkimata lood muutuvad (nagu Merle Karusoo on kunagi öelnud) mingil hetkel mürgiks. Lugude jagamine ja rääkimine sellest, mismoodi on hakkama saadud, annab väga palju lootust.”⁸ Rääkimata lugudest tulenevaid pingeid peegeldabki see veidi düsfunktsionaalne perekond. Hingehoidjate monoloogid tuletavad meelde lugude jagamist, julgustavad rääkima ja leinaprotsessis rahulikult aega võtma. Dramaturgiliselt sujuvalt töötab stseenide vaheldumine: „Üleminekud psühholoogilise rolliloome kaudu loo jutustamisest kõrvalpilgulise, aga samas osavõtliku mõtestamiseni on huvitavad, tasakaalustavad tervikut ja avardavad sõnumit,” leiab ka Pille-Riin Purje.⁹

Näitlemisstiil. See on kahes lavastuses diametraalselt erinev. Kuna „Surma” dramaturgia on refleksiivne (näitlejad osutavad sellele, et oleme teatris, mängime suremist ja matuseid), siis tulevad näitlejad pidevalt n-ö mängust välja, õigemini nad ongi pidevalt refleksiivses mänguseisundis. Kohe etenduse algul esitavad näitlejad laval proovisaali arutelu lavastuse teema ja justkui kohatu pealkirja üle: „„Elu” oleks ju hea pealkiri!” Näitlejad Niils, Lüüs ja Targo on püstijalakomöödia stiilis vahealas: nad kõnetavad üksteist oma pärisnimedega, nad on näitlejad, kes siin ja praegu näitavad suremist. Näitlemisstiil on mängitsev, kerglane ja lobisev. Kontrastiks pakutakse kolme siirast stseeni. Ühes arutavad näitlejad, milline muusika sobiks nende matustele. Kaarel Targo esitab Urmas Alenderi pala siiralt ja usutavalt: see on määratus kontrastis kogu eelneva sahmerdava tegevusega. Teiseks selliseks stseeniks on Laura Niilsi kõne, kui ta kujutab ette oma sõpru Kaarlit ja Lüüsi lahkunutena. Kolmanda eristuva stseenina mõjub Targo dokumentaalne meenutus oma praktikast erakorralise meditsiini osakonnas: ta kogeb juhust, kus kiirustavate haiglategevuste keskel inimene sureb — üksinda kollase kardina taga. Lugu on hästi üles ehitatud ja esitatud nii, et kollane kardin mõjub lausa kujundina. Need kontrastsed stseenid on aga üksikud mõtlema panevad, läbitunnetatud hetked: enamasti on lavastus pigem kujundivaene ja vaatajal jääb vähe, kui üldse, võimalust teemasid läbi tunnetada.

„Lõpu” näitlemisstiil on detailsem. Näitlejad saavad esitada dokumentaalseid monolooge ja ka erinevaid rolle nii perekonnaliikmena kui kõrvaltegelastena. Ei tea, kas kõikide monoloogide puhul on näitleja mõelnud mõne pärisisiku kõnemaneeri tabamisele, kuid mina kuulsin Lena Barbara Luhse ühes monoloogis Annika Laatsi kõneviisi. Näitlejatest tõuseb peaosaliseks Külliki Saldre, kes peab vahendama raskeid üleminekuseisundeid. Ta teeb seda äärmise delikaatsuse ja sisemise läbitunnetatusega. Lamades toolidest kokku pandud „haiglavoodis” lava vastasnurgas, mõjub ta ikkagi intensiivsena. Meeldejääv on ka Reimo Sagori roll: alguses on ehk tema kiirustava maailma nutitelefoni sukeldunud investor grammi võrra teatraalselt üle pingutatud, kuid selline karakteri ülesehitus on vajalik, et näidata murdumist teises vaatuses: elamuslik on osa saada tema eitusest, poeg Ruuben ei ole nõus leppima ema Renaata lahkumisega, ei ole nõus, et haigla saadab ema koju surema; tehke ta korda, nõuab ta. Sagori tegelase järsk muutumine leppimisse on mõjuv. Autor Piret Jaaks on intervjuus kommenteerinud proovide jooksul trupis tekkinud sünergiat: „Me kõik oleks hinganud justkui sama õhku. Jagasime proovides omavahel väga isiklikke lugusid. See oli omamoodi kollektiivne rituaal. Lavastuse tegemine tõestas, et sellistest asjadest rääkimine saab inimesi liita.”¹⁰ Ka vaatajana võib öelda, et väga erinevatest isiksustest koosnev trupp hingas etenduses ühes rütmis.

„Lõpp”. Lena Barbara Luhse, Reimo Sagor ja Külliki Saldre.

Lavastusliku võttena torkab „Lõpus” silma kaamera- ja mikrofonide kasutus. Lavastusest kirjutajad on siin olnud eri meelt. Minule jäi mikrofonide ja kaamera kasutamine küsitavaks ja pean nõustuma Kaur Riismaaga, kes leiab, et kaamerapilt paratamatult lõhub näitleja kohalolu: „Kaamerapilt on huvitav, toob näitleja miimika lähemale, aga ma pean selle pildiga heitlema, selleks et näitleja mängu jälgida.”¹¹Pidin tegelema vastuse otsimisega, miks on otsustatud nii suures osas ja nii väikses saalis Tartu Sadamateatris vahendada näitlejat läbi võimenduse. Tõsi, mikrofon annab võimaluse näitlejal rääkida väga vaikselt ja suur ekraan toob näitleja lähedale. Kerkibki küsimus, et mis mille üles kaalub. Oleksin ehk soovinud tunnetada näitleja intensiivset kohalolu ilma filtrita. Eriti tundsin elususest ja vahendamatusest puudust päris lõpus, kui lahkunu tuhast kasvab puu: Külliki Saldre käes on urn, mille seest kasvab välja butafoorne kirsipuu, mida vahendab suurele ekraanile kaamera. Päris puul oleks siiski olnud jõudu mõjuda kõikidele vaatajatele ka ilma suurenduseta.

Aeg

Üks ühisnimetajaid, mis „Surma” ja „Lõppu” vastandlikult seob, on aeg. „Surmas” seda ei anta, kuid „Lõpus” omandab aeg omaette väärtuse. „Surma” eesmärk on teine: kiirustavate ja naljatlevate sketšidega ei saagi anda vaatajale aega isikliku tunnetuse või mõtete tekkimiseks. Kähku matuseriided selga ja edasi kiirelt esitletavale urninäitusele, ning juba olemegi surmateemalise Aliase-mängu juures, et hakata kiiresti halba karaokelaulu esitama. „Surm” peegeldab meie kiirelt kappavat aega (me ise ju teeme selle selliseks!), kuid „Lõpu” tegijate eesmärk on rebida vaataja sellest kappamisest lahti, viia ta suisa rituaalile. Ja rituaal ei saagi toimuda kiirustades. Rituaal on protsess ja seda meeleolu kannab ka „Lõpu” lavastustervik.

Ajast kõneles „Lõpu” lavastaja eel-intervjuudes, aeg oli oluline aspekt ka näidendis. Lavastaja Marta Aliide Jakovski: „Meie elu tempos pole meil aega, aga vanasti, kui inimene suri, siis see oli tohutult pikk protsess. Mehed hööveldasid kirstu, naised kogusid küla pealt nõusid kokku, iga kord saadi kokku, siis jälle nuteti, räägiti omavahel. See rääkimise protsess ja terve pikk periood, kui valmistuti inimese matusteks (ja ma ei arva, et kõik teised tööd jäid siis tegemata), aga selle jaoks oli oma aeg, inimesed jõudsid end tühjaks rääkida, nutta, itkeda.”¹²

Siinkohal meenub mulle üks tõestisündinud lugu, mida just hiljuti kuulsin. Lugu pärineb 1960. aastate keskelt Loode-Saaremaalt. See räägib vanast kõbusast saare naisest, kes hommikul, olles talitanud loomad ja valmistanud söögi, teatab temaga koos elanud täiskasvanud tütrele, et kutsugu see õhtuks ka teised lapsed koju, ta hakkab siis surema. Ja tuligi kogu pere kokku. Ühte poega pidi veel merelt ootama, tund või paar. Kui kõik olid kohal, läks memm voodisse, pani silmad kinni ja suri ära. Pere olevat võtnud seda loomulikuna. Hakati kohe matusteks ettevalmistusi tegema. Matused toimusid kümmekonna päeva pärast ja kestsid kolm päeva jutti.

Lõpetuseks tahaksin veel kord märkida, et mõlemad lavastused räägivad elust, mitte surmast. Kõlama jääb hingehoidja mõte näidendis „Lõpp”: „Aga meil on vaja vaadata elu ja seda suhet, mis meil on olnud. Suhe ei lõpe kellelegi surmaga, see jätkub, ainult natuke teistmoodi.”