MÄNGUD ELU JA SURMA PEALE

Aprill, 2024

HELEN PÄRK

John Fowles, „Liblikapüüdja”. Dramatiseerija ja lavastaja: Kersti Heinloo. Kunstnik: Kristjan Suits. Helikujundaja: Raido Linkmann. Valguskunstnik: Rene Topolev. Koreograaf: Raho Aadla. Osades: Maris Nõlvak ja Sander Roosimägi. Esietendus 8. IV 2023 Kellerteatris.

Stephen King, „Misery”. Dramatiseerija: William Goldman. Tõlkija, lavastaja ja helikujundaja: Andres Roosileht. Kunstnik: Marge Martin. Valguskujundaja: Rene Topolev. Osades: Veikko Täär, Liina Vahtrik ja Andres Roosileht. Esietendus 1. III 2024 Kellerteatris.

John Fowlesi „Liblikapüüdja” (1963) ja Stephen Kingi „Misery” (1987) on kaks põnevuskirjanduse klassikaks muutunud romaani, mis räägivad hullumeelsusest ja ihaldatu vangistamisest, vastamata armastusest ning erakordsest julmusest. Mõlemad on kantud tegelaste soovist omada midagi haruldast. Kellerteatri hingematvat põnevust pakkuvad lavastused „Liblikapüüdja” (dramatiseerija-lavastaja Kersti Heinloo) ja „Misery” (dramatiseerija William Goldman, tõlkija-lavastaja Andres Roosileht) on kohati justkui teineteise peegelpildid, lavastuslikud kaksikud, kus valik, kellele kaasa tunda, kas vangile või tema vangistajale, langeb vaataja õlule.

Vangistus

„Ma armastan sind,” ütleb Frederick Clegg (Sander Roosimägi) kunstitudeng Miranda Grayle (Maris Nõlvak) kohe, kui tüdruk on kloroformiuimast ärganud. Ta isegi tutvustab end tüdrukule Ferdinandina, viidates Wil-liam Shakespeare’i näidendile „Torm”, mis lõpeb armastajapaari, Ferdinandi ja Miranda abieluga.¹ Abielust Mirandaga unistab ka Frederick, tajumata, et ühepoolsest tahtest selleks ei piisa, tüdruk seevastu näeb end vaid mehe liblikakollektsiooni osana.

„Liblikapüüdja”. Miranda Gray— Maris Nõlvak ja Frederick Clegg — Sander Roosimägi.

„Ma olen su number üks fänn,” ütleb Annie Wilkes (Liina Vahtrik) kirjanik Paul Sheldonile (Veikko Täär) kohe, kui mees on pikast ravimiunest välja tulemas.² Erinevalt Fredericki kutsikaarmastusest ja paanilisest hirmust tüdrukule mitte liiga teha, on endine haiglaõde Annie oma ohvriga tegelnud vägagi teadlikult, alates sellest, et mõistab Pauli ravimisõltuvusse ja seeläbi sõltuvusse endast.

„Misery”. Annie Wilkes — Liina Vahtrik ja Paul Sheldon — Veikko Täär.

Kellerteatri kodusaal Tallinna vanalinnas asuvas püssirohuaidas on nappide vahenditega muudetud „vangikongideks”. „Liblikapüüdja” (kunstnik Kristjan Suits) laval on koheva liivakarva põrandakattega „liivakast”, maailma eest peidetud pesake pimedas ja rõskes keldris, kus Miranda peaks end hästi tundma, kuigi tüdruk ei suuda elada ilma päevavalguseta. Asjadest, mida Frederick kutsikalikult talle kokku tassib, ei piisa. Kuid ühte mees teab: tüdruk ei tohi pääseda põgenema. Vaatajale annavad aimu aja liikumisest päeva ja öö vahet vaid valgus ja heli (valguskunstnik Rene Topolev, helikujundaja Raido Linkmann).

„Misery” laval (kunstnik Marge Martin) on väike, minimalistlikult sisustatud aknaga tuba. Annie ei karda, et tema murtud jalaluudega vang kuhugi läheb, ja aknast paistab vaid valgetest paberilehtedest moodustunud lumi. Pauli askeetliku puitvoodi all on tumesinine pehme vaip. Ka Annie on pingutanud, et tema vangi elu oleks kena: mehele on toodud istumiseks-liikumiseks ratastool ja väike kirjutuslaud koos vana, logiseva kirjutusmasinaga, millel küll puudub n-täht.

Hoolimata vangistajate pingutusest olukorda kontrolli all hoida, teevad mõlemad vangid kõik endast oleneva, et sellest jubedast ja ebainimlikust olukorrast välja rabelda. Nii „Liblikapüüdja” kui ka „Misery” puhul ootavad vaatajaid ees põnevad ja emotsioonirohked (võimu)mängud, mitte vähema kui elu ja surma peale.

Hullumeelsus

Kuigi füüsiliselt on vangistuses Miranda, on emotsionaalselt vangis Frederick. Sander Roosimägi mängib oma tegelase (ohtlikult) sümpaatseks ja tahtmatult tekib kaastunne just vangistaja vastu. Roosimäe veenvus oma tegelaskuju kehastamisel on lummav, vaataja näeb enda ees kahekümnendate eluaastate keskel olevat meest, kes on peaaegu kogu oma elu tädi ja haige täditütrega elanud ega oska oma (kahjustatud) tundemaailmaga toime tulla. Teda iseloomustavad kutsikapilk, millega ta Mirandat vaatab, punastamine ja näost lapiliseks minek, jõuga maha surutud soov kehalise läheduse järele, armastusavaldused, mis vähem või rohkem pilkavalt tagasi lükatakse. Frederickile seostub füüsiline armastus ennekõike teadmisega, et seda „võin ma linnas raha eest saada, nii palju kui süda soovib”.³ Lisaks veel hiljuti lotoga võidetud rikkus, mis lisab tema minapilti kamaluga väikekodanlikkust: väljapeetud käitumine, kontrollitud kõnemaneer, kallid kingitused — vähesed asjad, mida ta (esialgu) suudab väliselt kontrollida. Lisaks kõigele eeltoodule laiutab Miranda ja Fredericki vahel klassivahe, mida mõlemad tajuvad.⁴ Miranda teadmised kunstist ja muusikast ületavad mäekõrguselt lihtsa kontoriametniku omi, need on teemad, millega tal õnnestub meest lihtsalt ja kiiresti alaväärsust tundma panna. Kui Miranda lisab Mozarti poenimekirja lõppu, näeb Frederick selles vaid lootuskiirt: „Sa nagu oleksid mu naine, kes koostab sisseostunimekirja”.⁵

„Liblikapüüdja”. Miranda — Maris Nõlvak ja Frederick — Sander Roosimägi.

Miranda tajub oma ülemvõimu mehe suhtes, kuid oma nooruserumaluses ja kannatamatuses mängib ta kõik oma põgenemisvõimalused maha; kapriisid ja mehe alandamine viivad vaid vangistaja kapseldumiseni ja üha ettevaatlikumaks muutumiseni. Romaanis ristib Miranda Fredericki Calibaniks: poolinimeseks-poolmonstrumiks, hoopis üheks teiseks tegelaseks Shakespeare’i „Tormist”, vastupidiselt sellele, kes mees olla ihkaks.⁶ Maris Nõlvaku Miranda on ärritav, õrritav, võrgutav; ta on armas, naljakas, lapsik; ta on väljakutsuv, daamilik, kergemeelne. Ta on justkui imekaunis liblikas, kes iga järgmise, eelmisest erineva tiivaplaksuga süvendab oma vangistaja hinges ja peas segadust ning koos sellega kasvavat hullumeelsust.

Paul seevastu on piinades vang, kes sõltub Anniest kõiges, alates soovist saada järgmine ravimiportsjon kuni urineerimiskorrani välja. Annie toidab teda, kohendab voodit ja on aeg-ajalt fännile kohaselt elevil, kuid kohe, kui talle midagi vastukarva käib, lööb temas välja soov oma vangi piinata, kas või sellega, et laseb mehel ravimiportsjonit oodata. Sarnaselt Frederickile jälgib ka Annie, et uksed oleksid kindlalt lukus ja vang majas ringi liikuma ei pääseks. Kuigi Pauli seisund on esialgu väga halb, teeb ta paranedes salaja pingutusi, et oma füüsilist vormi taastada. Kui romaanis on Annie’t kirjeldatud kui suurt ja tihket, aga mitte heldet, siis Liina Vahtriku Annie on veidral kombel kohati isegi kohtlaselt armas ja tütarlapselik.⁷ Vahtriku ilmed ja häälekasutus on hämmastavad: sekundiga moondub armastusromaani lugev lapsnaine kurjaks, hullumeelse pilguga naissaatanaks, kes igal võimalikul hetkel oma vangile tema positsiooni meelde tuletab. Veikko Tääri Paul piinleb valudes, iga lavalt tuleva oige peale lõikab publikust läbi valupeegeldus. Ainuüksi nendele stseenidele tagasi mõeldes tekivad külmavärinad. Siinkohal on paslik mainida lavastuse grimmi (Triin Tulp). Esimesena märkab vaataja küll Liina Vahtriku mustajuukselist ja näost kaamet Annie’t, kuid kui tekk pealt lükatakse ja vaataja esmakordselt Pauli jalgu näeb, on see korralikult ehmatav vaatepilt. Päriselus oleksid need tumedaks tõmbunud varbad omal kohal olnud veel viimaseid päevi.

„Misery”. Annie — Liina Vahtrik ja Paul — Veikko Täär.
Siim Vahuri fotod

Õhtusöök

Mõlemas lavastuses on kesksel kohal pidulik õhtu. Miranda ja Frederick joovad vahuveini ja tantsivad nagu tavalised noored; hetkeks on ruumist kadunud vang ja vangistaja, neil on lõbus. Kuid sellele järgnevad sündmused, Fredericki spontaanne abieluettepanek ja väljast kostev automürin, toovad loosse ja tegelastesse pöörde. Muutub lavasuhte tonaalsus, seni sõlmitud kokkulepped ei pea vett, välja tuuakse viimased trumbid. Mõlemad osapooled on dilemma ees: kuidas võita juba ette kaotatud mängu?

Pauli ja Annie õhtusöök on seevastu värvikas. Annie on pingutanud oma välimuse nimel, ka Paulile sätib ta õlgadele pintsaku. Ikkagi kuulsa kirjaniku ja tema suurima fänni õhtusöök. Paul saab oma toast välja, kaetud on pidulaud, kuid Annie osutub oodatust kavalamaks, ta on õppinud nägema märke. Hoolimata Pauli pingutustest olukorda kontrolli alla saada, selgub, et hullumeelne Annie on siiski oluliselt kavalam kui tema vang. Kuidas kavaldada üle kedagi, kes on ise selles vägagi osav?

Armastus

„Liblikapüüdja” loo puhul on algusest peale selge, et Frederick on endale pähe võtnud, et ta armastab Mirandat, ning on klammerdunud oma sundmõtte külge, hoomamata armastuse tähendust tüdruku jaoks. Kõige valusamalt lõikab see stseenis, kus Frederick palub Miranda kätt, mõistmata, mida ta tegelikult tüdrukult palub.

CLEGG: Abiellu minuga.

MIRANDA: Abielu tähendab armastust.

CLEGG: Kõik, mis mul on, kuulub sulle. Ma ei nõua midagit. Ma ei nõua sinult midagit, mida sa ei taha. Sa võid teha, mis soovid — jätkata kunsti-
õpinguid… Ma ei paluks sult midagit muud, kui et sa kannaksid minu nime ja elaksid minuga ühes majas. Sul võib olla isegi eraldi magamistuba, mille sa võid iga õhtu lukku keerata.

MIRANDA: Aga see on ju kohutav. Ebainimlik. Me ei hakka iialgi teineteist mõistma. Meil puudub hingesugulus.

CLEGG: Ometi mul on hing.

MIRANDA: Ma ei saa abielluda ühegi mehega, kui ma ei tunne, et kuulun talle igas suhtes. Talle peab kuuluma mu vaim, mu süda ja mu keha. Täpselt samuti pean tundma, et ta kuulub mulle.

CLEGG: Mina ju kuulun sulle.

MIRANDA: See pole kuulumine. Kuulumine eeldab kaht — üht, kes annab, ja teist, kes antu vastu võtab. Sa ei kuulu mulle, sest ma ei saa sind vastu võtta. Mina ei saa sulle midagi anda, sest ma ei armasta sind…⁸

Seevastu „Miserys” jookseb armastuseteema läbi alltekstina. Annie elab kirglikult kaasa Pauli romaanide peakangelanna Misery Chastaini romantilisele armastusloole. Millised on Annie tunded oma vangi vastu, jääb esialgu hämaraks. Kas ta piinab meest, et suruda maha oma armastust tema vastu? On ta tõepoolest ainult mehe suurim fänn või peidab ta selle avalduse taha midagi muud? Annie varjule jäävat tundemaailma reedab ootamatu emotsioon enne pidulikku õhtusööki:

ANNIE: Misery on elus. Misery on elus! See maja saab armastust täis — ma mängin meile kõiki oma Liberace plaate! Oh, Paul, kas tohib, ma loen iga peatükki kohe, kui see valmib? — palun, palun, palun — see oleks nagu need jätkufilmid sellest ajast, kui ma väike olin. Ma võin kõik puuduvad „n”-id ise sisse kirjutada.⁹

Sarnaselt Frederickiga otsib ka Annie kohmetult oma vangi lähedust. Roosa, valge kiisuga kampsun ja valged koolitüdrukupõlvikud on tema arusaam mehele meele järele riides olemisest. Kui Paul oma valu- ja ravimiuimas ei märka, siis nuusutab naine teda kiisulikult. Muuseas, ühe huvitava ja kiisuliku pettemanöövri teeb Annie veel, siis kui ta püüab šerif Busterit (Andres Roosileht) koketeerides veenda, et on kirjutamas Misery romaanidele järge.

Pääsemine

Mõlemasse loosse on sisse kodeeritud teadmine, et vaid üks tegelane pääseb eluga, see on ainuvõimalik ja etteaimatav tulemus.

Lavastuste surmastseenid mõjuvad teineteisele vastupidiselt. Maris Nõlvaku Miranda ja Sander Roosilehe Fredericki viimane ühine stseen „Liblikapüüdjas” on hingemattev, saabunud kurbus on kogu saalis tajutav, publikus pühitakse vargsi silmanurkadesse kogunenud pisaraid. „Misery” tandem — Liina Vahtrik ja Veikko Täär — pakub seevastu lõpplahenduses hoogsat mürglit ja vaatemängu, mis toovad vaatajate suunurkadesse pigem naerukurrud ja teatrisaali kerge lõbususe. Oma tugeva panuse kõnealusesse lõppmängu annab ka vaimukas valgus- ja muusikaline lahendus (valguskujundaja Rene Topolev, helikujundaja Andres Roosileht).

Kuid see on ainult füüsiline pääsemine piina valmistavast olukorrast. Kui „Liblikapüüdjas” jagab inimliblikas saatust rohekas-taevastiiva ja ere-taevastiivaga, lehtliblika ja võrkliblikatega, kannustiiva, pääsusabade ja ööliblikatega¹⁰, siis „Miserys” seljatab kirjaniku tahtejõud tema suurima fänni, pakkudes talle lõpuks kaua oodatud ekstaatilist rahu(ldust). Kuid mis saab vaimsest pääsemisest? Kas ellujäänu tegelikult ka pääseb või jäävad teda kummitusena saatma hetked vangistuse perioodist? Nii „Liblikapüüdja” kui ka „Misery” epiloogid avavad ellujääja maailma. On see jääv trauma? (Äraspidine) Stockholmi sündroom?

Taustast

Mõlema lavaloo aluseks oleva romaani ja ka lavastuste endi ühine märksõna on „triller”. Krimi- ja põnevuskirjanduse vaatenurgast lähtuvalt on võimalik triller üles ehitada mis tahes narratiivile, mis on rajatud pingetele, teadmatusele ja põnevuse maksimeerimisele.¹¹ Trilleri peamine erinevus põnevikust on loo kiire ja intensiivne kulg ja sinna juurde kuuluv vägivald.

Versioone, kust täpselt Stephen King „Misery” kirjutamiseks idee sai, liigub ringi mitmeid. Ühe neist leiab Kingi autobiograafilisest teosest „Kirjutamisest. Mälestusteraamat ametioskustest” (2000). Nimelt läinud King koos oma naisega Londonisse kombineeritud töö- ja lõbureisile, jäänud lennukis magama ja näinud unes menukirjanikku, kes on sattunud psühhopaadist fänni võimusesse kusagil pärapõrgus asuvas farmis. Laudas olevate koduloomade seas on ka siga nimega Misery, kes saanud nime kirjaniku menukate naistekate peategelaste järgi.¹² Lugu unenäost ja selle looks vormumisest jätkub mitmel leheküljel, andes vihjeid nii Paul Sheldoni oletatavale prototüübile, kirjaniku töö iseärasustele kui ka Kingi enda vaimsele seisundile seda romaani kirjutades.

John Fowles’i seevastu inspireeris loo kirjutamisel artikkel tõestisündinud juhtumist Inglismaa põhjaosas 1960. aastate alguses, kus üht naist hoiti varjendis vangistuses. Kuid idee vangistuses hoitud naisest hakkas Fowles’i huvitama juba siis, kui ta nägi Béla Bartóki ooperit „Hertsog Sinihabeme loss”.¹³ Tõepoolest, sarnasusi prantsuse rahvajutu, Charles Perrault’ kirja pandud muinasjutuga „Sinihabe” võib leida mõlemast lavastuste aluseks olnud romaanist.

Nii „Liblikapüüdjat” kui ka „Miseryt” on Eesti teatrites mängitud ka tosina jagu aastaid tagasi, kuid mitte samadele dramatiseeringutele tuginedes. 2012. aastal lavastas VAT Teatris Diana Leesalu dramatiseeringu Peeter Raudsepp, mängisid Marilyn Jurman ja Margo Teder.¹⁴ Numbriga NO68 jõudis „Misery” NO99 repertuaari vähem kui pool aastat varem, 2011. aasta sügisel. Dramatiseerija oli Simon Moore, lavastaja Eva Klemets ning lava jagasid Marika Vaarik ja Peeter Volkonski.¹⁵

Oma eelkäijatest erinevad „Liblikapüüdja” ja „Misery” lavastused jõudsid Kellerteatri repertuaari vastavalt 2023. ja 2024. aasta kevadel. Neist hilisema, „Miseryga”, tähistas Kellerteater 1. märtsil 2024 oma viiendat sünnipäeva. Mõlemad lavastused on loogiliseks jätkuks Kellerteatri põnevike-trillerite sarjale ja võtnud tänaseks sisse kindla koha teatri põnevust täis repertuaaris.

Viited:

¹ John Fowles 2019. Liblikapüüdja. Postimees Kirjastus, lk 53.

² Stephen King / William Goldman 2024. Misery. Kellerteater, lk 3.

³ John Fowles / Kersti Heinloo 2023. Liblikapüüdja, lk 42.

⁴ John Fowles 2019. Liblikapüüdja, lk 57.

⁵ John Fowles / Kersti Heinloo 2023. Liblikapüüdja, lk 14.

⁶ John Fowles 2019. Liblikapüüdja, lk 180.

⁷ Stephen King 2022. Misery. Hea Lugu, lk 16–17.

⁸ John Fowles / Kersti Heinloo 2023. Liblikapüüdja, lk 38–39.

⁹ Stephen King / William Goldman 2024. Misery, lk 45.

¹⁰ John Fowles / Kersti Heinloo 2023, lk 19–20.

¹¹ John Scaggs 2005. Crime Fiction. The New Critical Idiom. Abingdon, Oxon: Taylor & Francis e-Library, lk 148.