EESTI LOOD 2013 II
Oktoober, 2014Pättide ja päästjate jälil
(Algus TMKs 2014, nr 8-9.)
Mida sa tunneksid, kui keegi kaevaks lahti su vanaema haua ja pööraks segi põrmu, et kätte saada lahkunule kaasa pandud hõbesõlge? Mida sa teeksid sellise kahejalgse šaakaliga, kui tema tabaksid?
Inimese ahnusel ja lurjuslusel pole kahjuks piire, saamahimus tuhnitakse üles isegi esivanemate kondid. Näljane metsloom kraabib välja korjuse, ent erinevalt inimesest ajendab teda nälg kui eksistentsiaalne vajadus, mitte mingisugune raha, mis peibutab kui kõige mõõt.
Anna Hintsi „Lihast ja luust” (Vesilind, 2013, 29 min 34 s) käib ühe kuriteo jälgedes, dokumenteerib muinashaua rüüstet ja salvestab kommentaare koledusega nii või naa seotud inimestelt. Filmi põhjuseks on see, et muistne kalmistu on koppadega üles kaevatud, kondid segi paisatud ja oletatavalt rikkalikud hauapanused varastatud. Kohalikud väidavad, et pole midagi kuulnud ega näinud, aga iidne ja püha Niklusmägi on saanud üleöö kuritöö platsiks, millega liituvad surnute vaimud ja säilmed, kohalikud elusaatused ja arheoloogia teaduslik lähenemine.
Film käivitub arhetüüpse eesti etnofolkloorse visualistikaga: kasteauruse metsa foonil kõlab rahvaviis. Sissejuhatuseks antakse pealeloetud sõnadega pärimus: „Valga külje all Kaagjärve külas asub Raudtina järv, Raudtina järve taga kerkib Niklusmägi. Rahvasuu räägib, et selle otsas asunud kirik, aga kirik olevat äkitselt kadunud. Käinud kõva piksekärgatus, kirik vajunud alla orgu ja silmapilk kerkinud järv. Peale seda polevat ka enam surnuaeda kasutatud. Ristikesed kõdunesid, karjapoisid käisid surnuaia kohal sigu karjatamas. Vahel juhtunud, et sead sonkinud mullast välja mõne surnu sääreluu või kolba. Külapoisid aga toonud Niklusmäelt koju vana vaskraha. Niklusmäe metsas ei julgenud peale seda aga keegi enam käia, sest külarahvas rääkis, et seal kummitanud.” „Lihast ja luust” peamise objekti tähtsustavat esitust kinnitab silt kirjaga: „Arheoloogiamälestis maa-alune kalmistu Niklusmägi 13.—18. saj. On riikliku kaitse all. Nr 20-k”.
Kuid XXI sajandi tehnokraatia ja pragmatismi võidukäigus ei kardetud enam midagi, 400—500 ruutmeetrit kalmet kaevati kopaga salaja lahti ja puistati segi. Toime pandi üks jõhkramaid Eesti hauarüüsteid, organiseeritud küüniline kuritegu, mille ulatust püüab kaardistada arheoloogilisi järeluuringuid juhtiv Heiki Valk. Film aga hakkab omal vihjelisel moel ajama hauarüüste tagamaid, esitama Niklusmäega seotud inimesi.
Esiteks sõjaträni koguv ja vastutulelikult seletav Toomas, kellele filmi toonist jääb külge fašismisümboolika ja Saksa sõjatehnika kvaliteedi ülistamise maik. Teiseks 1923. aastal sündinud Armilda, Niklusmäe maaomanik, kes räägib oma kodus, kuidas käis
25. märtsil Siberisse küüditamine. Kolmandaks Kaagjärve elanik, oma sõnul sünnist saati jahikoera ninaga Arnold, kes räägib, kuidas leidis raudkangi, hunniku vasest sõrmuseid ja hõbespiraali maha müüs. Käriseva häälega mees ei eita, et on juba ammu Niklusmäel otsimas käinud. Kaagjärve kandi eluolu ja maastike pildistamistega pikitud filmis saavad pisteliselt sõna veel arheoloogid. Üldiselt pole filmi kulgemise muster kuigi sujuv, vahest on teadlikultki valitud vaataja ärritamise viis, sest konkreetsed kurjategijad jäävad filmis paraku leidmata. Režissöör Anna Hintsi teos on kergelt detektiivse maiguga, kuid ei hakka midagi kramplikult uurima ega oma versioone selgelt välja pakkuma.
Toomas räägib, kuidas läks Raudtina järve ujuma, aga pealuud olid tee peale välja kaevatud ning korraliku inimesena mattis need maha, teatas politseile ja kohalikule muinsuskaitse pealikule. Armilda ja ta tütar Lea, kes käisid ikka oma metsas mustikal ja maasikal, pole ise mitte kunagi midagi leidnud, aga küsivad, et mis see Toomas meie metsa üldse otsis?
Arheoloogid ja Jõgeva dektoristide klubi taastavad Niklusmäel algset kuju, kopp silub ja miiniotsija piiksub. Film ongi võtnud justkui audiovisuaalse harrastusdetektiivi rolli, ei väida midagi, kuid esitab hulganisti vihjeid ja küsimusi, intrigeerib ega püüa midagi otse järeldada. Vaataja silmad saavad infot ja oletused jäetakse targu publiku pähe.
Jahikoera ninaga Arnold veerib „Henriku Liivimaa kroonikat” ega salga, et kui tuleb kevad ja lumi läheb ära, on tal plaan hakata käima otsimas, sest näeb öösel magades nägemusi, kus on rahasid olnud.
Vahelduseks näidatakse kolka olustikku: klaasideta akendega kortermaja foonil mängivad lapsed lumesõda, maja on läbipaistev, tuul käib korteritest läbi, aimata võib vabariigi aastapäeva.
Filmile teaduslikku mõõdet andev arheoloog Martin Malve lapib laboratooriumilauale inimese skeletti, ta uurib haigusi, traumasid, nühib hambaharjaga luujäänuseid ja näitab, milline näeb välja üks sajast prügikotist inimeste luudega, mis korjati Niklusmäe pealt kokku. Teaduslikule lähenemisele vastanduv Arnold ütleb suvel, et Kaagjärve elu on kuidagi soiku jäänud, rahval pole tööd. Niklusmäel korjavad pühitsejad luukilde, õpetaja loeb palveid, ka seda võib näha taastava tööna.
Saksa kiivrit ja miiniotsijat kandev Arnold aga demonstreerib kesal sõjast jäänud rauatükke. Jahikoera ninaga meest on filmi rakendatud eesmärgipõhiselt, juhiste järgi tegema pandud, püütud suure hauarüüstega paralleelseid subjektiivseid tunnistusi. Ent koppadega rüüstajatega Arnoldit otse siduda ei saa, kuigi kahtlused ju jäävad. Peab toonitama, et filmil ei peagi olema uuriva politsei funktsiooni, kuid oletusi visatakse õhku hulgi ja järeldused jäävad kaadri taha, vaataja pähe.
Kui film on juba luudega piisavalt tegelnud, näidatakse ka liha. Niklusmäe rüüsteäri ühe ahnusliku tagamaana on mitmekesiselt pilti võetud militaarträni väliturg, kus käib kauplemine. Esemeteks mürsuhülss, demineeritud laskemoon, vabadussõjaaegne kiiver, sõduri joogitops jpm. Venemaalt on laadale tuldud Saksa mundrites, räägitakse saksa keeles, „Heil Hitler!” käetervitust vaatavad naised ja lapsed. Harjutatakse käsklustega rivisammu mitmes mundris, etenduses osalevad mootorrattad ja koerad. Demokraatias on paljugi lubatud, paljusus stimuleerib ja saamahimu kihutab piire ületades kuriteoks.
Kontrastiks tagasi Niklusmäel seletab Heiki Valk, et see on olnud väga tähtis ohvripaik, kus asus püha Nikolause kabel, ning just see kabel ja need rahad, mida inimesed siia ohverdanud, on põhjus, miks see koht nii põhjalikult ära rüüstati. Arheoloog näitab laboris naise kolbakaant XIV sajandist, mis kaunistatud peapärjaga.
Arnold aga näitab pooleks murtud hõberaha ja seletab, et rahadega hangeldavad suured grupeeringud ja banded üle maailma ning kui on ikka ehtsad rahad ja väga unikaalsed ostjad, siis nad maksavad miljoneid.
Arheoloogid teevad oma tööd, matavad uuritud luud süvendisse. Meeldivalt ärritava probleemfilmi lõpetab võte helikopterilt loitsiva rahvaviisi saatel.
Filmis „Lihast ja luust” jäid suured pätid kaadri taha, Peeter Vihma „Rist ja viletsus” (Deeper Film ja Alasti Kino, 2013, 27 min 34 s) on neid ilmekate kõrvaltegelastena pilti püüdnud, aga pigem võib neid nimetada mitte pättideks, vaid hädapätakateks. Filmi keskmes on hoopis üks päästev kolmik, jälgitakse üht Tallinna kiirabibrigaadi nende kõige raskema 24-tunnise vahetuse jooksul: 31. detsembrist 1. jaanuarini. Brigaadijuht Martti (50), velsker Heiko (22) ja autojuht Meelise (46) kõrval kaamerasilma kaudu kaasas käies näeme kiirabitöö käega katsutavaid seiku ja saame aimu telgitagustest.
Miks peab meedik, kes töötab niigi kahel kohal, ennastsalgavalt rabama ajal, mil peaaegu kogu Eesti pidutseb? Sama võiks küsida ka filmitegijate kohta, kes tihedasti ühe ööpäeva võtsid, mida võtta andis, ja siis hiljem reportaaži ratastel kokku monteerisid.
Peale Tallinna panoraami antakse konkreetsemalt Tallinna kiirabijaam kell 8.00 2012. aasta 31. detsembri hommikul ja sõit läheb lahti. Oranžides jakkides kiirabimehed istuvad autosse, teatavad raadio teel: „Kesklinn, siit me tuleme.” Sõidu ajal läheb lahti laulujoru: „Oo, kuis nii kaunis on hommik / oo, kuis nii kaunis on päev / hinges on selline tunne / et täna meil persse kõik läeb.”
Ega see tunne ju petlik olegi, tööl on kogetud kurat teab mida, valmis peab olema kõigeks. Laulujoruga on üks oluline võti filmi kolmiku mõistmiseks antud, edasine püüab selgitada päästemeditsiini kui vere ja vägivallajõuga tihti-tihti kokku puutuva kiirabi päästebrigaadi kolmiku eneseiroonia ja optimistliku küünilisuse tagamaad. Niisiis sõidab vaataja ühe töö-ööpäeva kaasa Martti, Heiko ja Meelisega.
Esimene kutse tuleb naisele, isikukoodi järgi umbes 60-aastasele, kes nina puruks kukkunud ja selja marrastanud. Kukkunu aidatakse autosse ja viiakse kusagile, mida vaataja ei pea kohe nägema.
Kuues kutse tuleb venekeelsesse perre, EKG tehti mutikesele pool aastat tagasi, nüüd tehakse see uuesti abivajaja kodus, aga depressiooni ja kartust pole (kiirremondi)brigaadil millegagi võrrelda.
Vahelduseks valivad päästjad poes leti ees suupoolist. Ka poe sisustus on oranž ja üldse paistab film muutuvat värvitoonis ärritavalt oranžiks, kuna selles töömundris mehed on pidevalt kaadris.
Kümnes kutse läheb Nimeta baari ette, kus mehel jalg ebaloomuliku kujuga välja väändunud. Saabas võetakse jalast, varbad liiguvad, hädaline tõstetakse kanderaamile ja autosse, sõidetakse traumapunkti, kus öeldakse: „Juua ei tohi!” ning kannatanud joomalise nägu on targu hägustatud.
Neljateistkümnes sõit on monotoonne, nagu vististi teise ja kuuenda, kuuenda ja kümnenda jne väljakutse vahele jäänud sõidud. Noore Heiko pale on tülpinud, aga tööd peab tegema, kui kord juba oled valinud sellise ameti. Tuleb abi anda venekeelsele eidekesele, kes hädas südamega, kel hakkas halb ning küsimuse peale, millal hakkas halb, saab vastuse, et kogu aeg on halb. Astmahaiget leevendab mingi inhalaator.
Vahelduseks tuleb aastavahetuse tralli, korduvalt taotluslik kontrast: süüdimatud ja hoolimatud pidutsejad, teisalt päästjate vahetus ja valmidus. Ilmneb tihti vere ja soolikatega kokku puutuvate arstide ja päästjate professioonist tulenev küünilisus, mida kallutatakse mustaks huumoriks. Martti kipub esinema, aga aastavahetuse rakette vaadates tunnistab, et talle see trall ei istu, on vahest paar korda lastega vaatamas käinud. Uusaasta võetakse vastu autos istudes.
Kahekümnes kutse viib Pärnu maanteele, kus seitsmeteistaastane neiu sirakil maas, ta tõstetakse autosse, käed külmetanud, pulss 140, kanüül veeni ja neiu karjatab elumärki ilmutama. Vabaduse väljakul on bänd laval ja lüüakse tantsu, maas katkised vahuveini pudelid ja õllepurgid, töllerdajad karjuvad muudkui „Head uut aastat!” ja „Head uut aastat!”. Küllap professionaalsed hädalised ja haiged juba magavad, võimust hakkavad võtma pätilikumad ilmingud. Viru hotelli juures on mingile joomamehele gaasi näkku lastud, kes lubab kõik kinni maksta ja läbi peksta. Laamendajaga peab rahulikult rääkima, räuskaja ja sõimaja antakse üle politseile, sest asi ju lihtne: „Alkojoobes, rõhku ei lase mõõta, meditsiiniabist keeldub, agressiivne, antud üle politseile.” Allkirjad ja värk selge.
Vanem päästja tõmbab e-sigaretti, noorem kimub naturaalset suitsu, aasitakse omavahel. Vanem: „Kuidagi tülpimus on tekkinud teie silmadesse ja õhkõrna väsimuse nooti hääles, aga ma näen ikkagi olümpiavormis tahet päästa veel mõned inimelud, mõned gaasi saanud.” Noorem: „Tõsisemad tegijad ongi tõsisema näoga.”
Just selliseid väljakutsete vahepealseid taustu olnuks monotoonsesse filmi rohkem vaja püüda, aga kutsete üheülbasusse on otsitud ka muud „rikastavat õhku”. Hämarad alavalgustatud trepikojad, hoovid ja vahekäigud, detsembrilõpukülmus, varjud, film noir’ilik halvaendelisus, mingi lootuse hägus.
Noorem päästja kurdab, et juba kolmas aastavahetus tööl, nii kui kiirabisse tuli, kadusid peod, aga… „Kiirabi on siiski nagu elu.” Vanem: „Jah, see ongi elu.” Kahekümne kuuendal abivajajal sõitis takso üle jala, purjus naine vingub ja hädaldab kesklinnas, noored joomamehed rüselevad ja kägistavad kedagi, teised vaatavad suitsu tehes külmalt pealt, kuni politsei kohale veereb.
Kolme operaatoriga üles võetud täiesti tõsieluline tragikomöödia püüab väljakutsete vahel ka brigaadi liikmeid portreteerida, kuid need põgusalt pealispindsed antused jäävad kuidagi õhku rippuma. Ometi on tegemist küllastava sissevaatega päästebrigaadi argisesse rähklemisse ja aastavahetuse läbusse.
Aivo Spitsonoki „Kuumad naised vabast tahtest” (Osakond OÜ, 2013, 27 min 43 s) näitab hoopis teist laadi päästjaid kui „Rist ja viletsus” ning tekitab enne nende nägemist kohe ka küsimuse: millised naised on kuumad vastu oma vaba tahet? Filmis vaheldumisi ja hooti koos kujutatud Reet ja Lilja on pereemad Aegviidust, kelle argielu iseloomustab pidev valmisolek seista nii oma pere, laste kui ka kogukonna eest laiemalt.
Kui mehed ja sugulased on tööl Rootsis, Norras või Soomes, sõidavad iga nelja nädala tagant nädalaks koju ja siis jälle esmaspäeva hommikul läbi Tallinna üle lahe tööle, siis mida peavad kuu aega tegema naised Aegviidus? Kas olla pidevalt oma pere ja kogukonna eest laiemaltki valmis, igavlema kodutööde keskel või võtma ette midagi ekstreemsemat, kuumemat?
Küllap siis koduse ja sotsiaalse alakoormuse ajel ja väidetavalt murest oma laste pärast hakkasid Reet ja Lilja justkui ajaviiteks vabatahtlikeks päästjateks. Filmist aga sellist muljet ei jää, pigem tekib kahtlus, et režissöör Spitsonok on neid oma n-ö filmiprojekti vankri ette rakendanud. Ja üldse peab ütlema, et „Kuumad naised vabast tahtest” mängitseb eklektilistel detailidel, otsib siit ja sealt, aga terviklikku usutavat lugu mängima ei pane. Naiste jutus, mis illustreerib üldist olukorda hakata äkitselt vabatahtlikuks päästjaks, puudub sidusus. Režiid kannab emotsionaalne elevus, paisutatud dramaatikaga pole koonerdatud, aga tõsielu tehtus jääb häirima.
Hakatuseks kooliõpetaja ja päästjaemanda suust kuulduv — „Esimene siuke kogemus, pärast mida ma ei saanud viisteist minutit und, oli see, kui me esimese laiba leidsime. Siis ma mõtlesin, et kas see hakkabki nüüd nii olema” — mõjub kuigivõrd veenvalt, aga hiljem hakkab lavastajapoolne „lõdvaks laskmine” kohati häirima. Filmi helitausta justkui pingestama sätitud dramaatiline toonistik ei sulandu orgaaniliselt pildiga, vaid kisub punnitavalt mingit meeleolu, mida pole õieti veel tekkinud. Kuid üritatakse tekitada.
Kui lapsed on koolist kuhugi kadunud — küll nad ikkagi välja ilmuvad, aitavad leevendada emade ootust ja igatsust, mitte nagu mehed, kes võtavad hommikul vara auto ja sõidavad neljaks nädalaks minema. Kõne välismaale mehele peaks aitama saada selgust, millal ta koju tuleb, et siis poistega vastu minna. Asjaolu, et mehed peavad peret suuresti üleval, võib olla neile emotsionaalselt ränk, küllap mingil moel tundeliselt koormav ka ootavatele naistele. Nemad on neli nädalat kodus: lapsed, söögitegemised, majapidamised — aga mida teevad mehed, kui välismaal õhtul töölt tulevad? Ka see teadmatus on ränk, paraku vaid naistele.
Naised tunnistavad, et neil on päästjatena seetõttu kergem, et tegelda tuleb ikkagi võõrastega ja võõras mure on natuke kaugem kui oma lähedaste puhul. Kas see on põgenemine isikliku pingestatuse eest „võõramasse” pingesse?
Kui kuhjuvad kümned ja kümned olmeprobleemi(kese)d, võib asi lõpuks hädaks kätte minna, aga filmis seda konkreetselt välja ei tooda. Väitmise asemel tahaks rohkem näiteid. Loba seest ei tule selgelt välja ka see põhjus, miks naised ikkagi päästjateks hakkasid, kui on palju probleeme ja jahmerdamist perega?
Vabatahtlike päästjate tegevus hakkab selguma teledokfilmi kaheteistkümnendal minutil: peab voolikuga kastma, kuna palgalisi on ju koondatud. Treeningul tuleb voolikuid lahti venitada, aga hüdrandiga ei tohi tegelda, seda tohib vaid vaadata ja põlevasse prügikasti tohib juhendaja juuresolekul pangest vett kallata. Kannatanud patsienti tohib kanderaamil trepist alla autosse tassida ja väljakutset ootavatele profipäästjatele õhtuoodet pakkuda.
Nõnda jääb „Kuumad naised vabast tahtest” monotoonse, kuid intensiivse „Risti ja viletsuse” kõrval amorfsemaks pajatuseks, puder ja kapsad mekki katsetuseks. Mitte kangelasliku, vaid naljakana mõjuva päästmise asemel võinuks film keskenduda hoopis ulgutööliste abikaasade ja perede psühholoogiale. Ooterežiimil koduperenaiste tunnistusi on ju filmi veidi püütud, aga seda justkui muuseas, riivamisi täiteks. Hooti koju pääsenud meestel aga jäeti suu päris kinni.
Omamoodi tegeleb päästmise kui inimteolise kategooriaga ka Jaak Kilmi „Paberist linn” (Pimik, 2013, 29 min 47 s). See film portreteerib kahte suurte ideedega härrasmeest Narva linnast. Fjodor ehitab lagunevas raekojas hiigelsuurt mineviku Narva maketti, Mats tahab tuleviku Narva uueks Hongkongiks muuta. Üks päästab barokset minevikku papi ja vineeriga mudeldades, teine tahab kapitaalselt ümber ehitada, klaasi ja betooniga moderniseerida XIX sajandi Narva kuulsusrikka Kreenholmi linnaku.
Režissöör Kilmi film algab kroonikalõikude esitamisega, mis näitavad kirjanike ringkäiku ennesõja Narvas: vanalinn, Peetri muuseum, Kreenholmi sild, kudumisvabrik, Kaarel XII mälestussammas. Aga nüüd on hoopis teine aeg, 1930. aastate lõpu ja XXI sajandi vahele jäävad üüratud sotsiaalsed muutused. 2012. aastal kolksutab lumisest lagendikust möödalibisev rong Narva, milles näha nelja-viiekordseid 1960. aastatel ehitatud kortermaju.
Kilmi oskab luua sissejuhatuseks ajaloolise hõnguga atmosfääri, mis peaks andma viite ühe linna kadumisest ja teise asemele tegemisest. Meeleolu täiendab nukkerülev minoorse tooniga helitaust. Tundub, et režissöör püüab vastupidi keerata tavalise dihhotoomia: sotsialistliku hoogsa positiivse diktoriteksti ja eestiaegse, nostalgilisse kaduvikku läinud ajaloopildistused.
Edasi minnakse konkreetsemaks — ühe talvises Narvas sammuva mehe sabas majja, trepikotta, koju, kus dokfilmi venekeelne tegelane pajatab linnulennult oma elulugu: sündis 1960. aastal Valgevenes, kuid toodi kohe Narva, lõpetas siin koolid ning on elanud ja töötanud tänini.
Järgmisena antakse Narva linna makett, mis hõlmab kogu suure ruumi: vana barokne Narva, kingakarbisuurused hooned oma akende, uste, karniiside, tornide ja korstnatega. Selle nn paberist linna esimese hoone tegemist alustas Fjodor juba 1995. aastal. Esialgu raekoja platsist ja raekojast kui linna südamest ning siis tahtis teha uuesti kogu linna, mis oli olnud vanade elanike jutu järgi hele ja päikseline.
Kohe annab režii aga kontrastiks realistliku vaate nüüdisaegsele korterelamutega linnale raekoja kellatornist: vanast pole järel rohkem kui kasarmu, mingi elumaja ja prokuratuuri kasutuses maja. Raekoda ennast ju selle tornist ei näe ning üldse peab ütlema, et militaar- ja jõustruktuurid (kaasa arvatud repressiivse iseloomuga nõukogude haridusasutused) tahtsid asuda ajaloolistes võimsates kivihoonetes, mis jäid sõjamooloki hävingus püsti.
„Paberist linna” mahub kroonikakaadreid 1944. aastast, kui Nõukogude väed „vabastasid” Narva. Sellest ajast võib tänu filmimeediumile näha täiesti värskelt purustatud vanalinna. Majaseinad jäid küll püsti, kuid loomulikult ei hakanud uus võim vana taastama, mis olnuks võimalik, aga ideoloogiliselt ebaotstarbekas (meenutame kasvõi Vanemuise müüristiku lammutamist ja Endla teatri õhkimist).
Nüüd toob Kilmi oma filmi teise portreteeritava, annab persoonile ajaloolis-ruumilise sissejuhatuse nagu Fjodorilegi. Sujuva pildiliikumisega sõit läheb Kreenholmi vabrikusse. Filmi arhitektoonika järgib üleminekut ruumist inimese juurde, kroonikalõikudega antakse ajaloolised tagasivaated: ketrusvabrik täistöötuuridel, kangad ja kangrud. Ja siis mees lagedas räämas tsehhisaalis, kuhu jäänud vaid keisriaegsed metallist tugipostid. Nende vahel jalutav mees pole enam Fjodor, vaid ingliskeelse jutuga Mats, Kreenholmi kompleksi uus omanik. Kunagi surisesid seal valduses kangasteljed ja ketrusmasinad, töötas NSV Liidu suurim tekstiilivabrik, mida hoiti elus liiga kaua, oleks pidanud julgema varem sulgeda.
Metoodiliselt on välja toodud kahe vahelduva ja üksjagu kontrasteeruva tegelasega filmi vastandus. Üks, Valgevenes sündinud Fjodor, püüab olnut meelde tuletada ja mudeldades minimeerivalt taasluues säilitada; teine, Rootsi päritolu Mats, aga olemasolevat samal ajal suures ruumilises mastaabis lõhkuda ja uuendada.
Uuesti paberist linna ehitava Fjodori juurde minnes selgub, et ta töötas pärast sõjaväge autoteeninduses lukksepa ja värvijana, lasteaias puusepana, kusagil elektromehaanikuna — pole kahtlust, et ta on manuaalselt mitmekülgne töömees, kes ametis 2007. aastast raekojas makettide valmistajana.
Kreenholmis aga lõhub suruõhuhaamer aknaid ja seinu. Üks püüab vana kadunut väikses vormis taastada, teine julgesti lõhkudes moderniseerida.
Inimese suhtumine kunagi olnud linna tuleb välja, kui Narva kooliõpilaste ekskursioon tuuakse vaatama paberist linna, mis vähendatud kunagisest tõelisest sada korda. Fjodor räägib ajalugu, kuidas kunagi oli, igal majal ja elanikul on oma lugu ja saatus nagu teilgi. Keda see kuigivõrd puudutab, keda mitte, kes kuulab, kes näpib telefoni, ja õpetajapreili näikse eriti elevil, et filmitakse. Pärast arutelul aga leiavad õpilased, et tänapäeva Narva on etem: teed on paremad ja pole kohutavaid rüütleid. Selge see, et lastel on teised huvid kui mingi Fjodori paberist linn.
Kahe läbiva, kuid Fjodori poole sisuliselt kaldu peategelasega film jätkab oma tunnetuslikult vastandavas maneeris. Katusel Mats osutab saarele Venemaa ja Eesti vahel, kuhu kavatseb rajada kasiino, hotellid ja elamud, pargi ja ostukeskuse. Osa maju on lammutatud, plaanid on suured ja võib loota, et vahest polegi millalgi lähitulevikus jumet võttev Matsi justkui suurushull moderniseerimine vana ja väärikat nii põrgulikult põrmu tallav, kui juba ammu barokse Narva hävitanud sõda. Mis läinud, see läinud, ja kellele on vaja tühjalt seisvat Kreenholmi kolossi? Küll see sadu tuhandeid tonne kaaluv kivimüüristik kunagi papist pisikesena uuesti nähtavaks luuakse ja ehk mingisse kasiinofuajeesse välja pannakse? Nokitseb ju Fjodor pooleli olevate makettidega, raekojas on ruumi, sinna mahub terve linn. Küllap mahub ka Matsi plaanitav Uus-Kreenholm.
Vahelduseks on Kilmi oma filmi pistnud vabas õhus lahingu etendamise: kostüümid, tulevärk ja teatraalne võitlus paelub poisikesi ja ätte, ajalugu võib esitada mitut moodi.
Põigatakse Tamara Ivanovna juurde, põline narvalanna meenutab muinasjutulisi vanu maju, mis ikka silme ees, nüüd aga vaid hallid kastid ja naisele tundub, et Narva oli isegi ilusam kui Tallinna vanalinn. Vanade narvalaste ühingus oli veel seitse aastat tagasi kakskümmend—kakskümmend viis inimest, surma poole viib ühesuunaline tee ja paratamatult hääbub ühingki. Aga õnneks jäävad alles pildid nii linnast kui majadest ja inimestest seal sees. Nagu ka Fjodori tasapisi kasvav makett vanast ajaloolisest Narvast, mis oma mudelduses hõlmab kaht kolmandikku kunagi olnud hoonestusest.
Kreenholmi ja Matsi osa mahub filmi proportsionaalselt vahest vaevu kolmandik, Fjodori teema kaks kolmandikku. Esimese tööriistaks on lõhkuv kopp ja visioneerivad plaanid, teisel vineer, kartong, paber, liim ja värv. Fjodor ajab oma asja üksi, teeb üksi, vastutab nagu üksik hunt, kellel pole loorbereid vaja, lastaks vaid rahulikult oma tööd teha. Matsi vastutus ja töörinne jääb häguselt oletatavaks.
Justkui kõige krooniks viib film lõpuks oma pildi Fjodori koju (kus ju alguseski oldi, kuid targu tagasi hoiti) korterelamusse, halli kasti, mille ühte tuppa sisenedes kostab filmitegijate ainuke sõna „vau!” ja ahhetamine. Selleks on ka põhjust, sest toas hoiab Fjodor kirikumakette ja kabeleid, mida on oma paarkümmend. Isegi filmilinalt ja arvutistki on näha, et need on tehtud südamega, tunduvad viimistletumad, meistrile südamelähedasemad kui ekskursantidele vaadatavad barokkmajade maketid raekojas.
Mats aga kujutleb kunagises ketrustsehhis kasiinosaali, kus sahiseb Black Jack ja Baccara, klagiseb ruletikuul…
Võõrama vaatajaskonna tarvis on filmi lõppu antud tiitrid: „1704. aastal vallutasid Põhjasõjas Vene väed Narva rootslaste käest. Peale seda on piirilinn Narva pärast pidevalt lahinguid peetud. Võim Narvas on vahetunud veel 6 korda.”
Jaak Kilmi on teinud pieteeditundelise, taha- ja ettevaatava, piisavalt selgete vihjetega laetud filmi, mille autoripositsioon on kaudne ka Matsi suhtes, režissöör on targu jätnud tõe vaataja silmi. Võib arvata, et „Paberist linn” on 2013. aasta „Eesti lugude” sarjast just see film, mis jääb pikemini järelvaadatavaks, ühe jätkuva linnaloo dokumendiks.
(Järgneb)
