ISIKLIK KOGEMUS ON ÜLDINE, LAVALINE SÕNUM ELULINE
Märts, 2015Koreograaf ja tantsija Mart Kangro
Mart Kangro: Mida iganes ma ka laval ei tee, olen alati otsinud vastuseid küsimustele: mis sõnumit ma kannan, mida ma väljendan ja kas ma olen teadlik sellest, mis rolle ma tegelikult mängin.1
Mart Kangro on nüüdistantsu tuntuimaid nimesid nii Eesti kui ka muu Euroopa piires. Ta on vaieldamatult üks neist, kelle puhul võib üldse rääkida sellistest nähtustest Eestis nagu kontseptuaalne tants ja etenduskunst. Käesolevas artiklis oleme pigem tagasi- kui edasivaatavad, sest minevik kipub ununema, kuid Eesti nüüdistantsu kultuurikiht on õhuke ja on kasulik meenutada ka seda, mis on toimunud varem. Me kõik oleme seotud oma ajalooga.
Mart Kangro on oma liikumis- ja lavastajakeelt aastatega järjepidevalt ja selgelt arendanud. Kui praegu on Eesti nüüdistantsu üheks suuremaks probleemiks just jätkusuutlikkuse puudumine — noored koreograafid ilmuvad pildile, ent kaovad mõne aastaga kui tina tuhka —, siis Mart on järjepidevalt pildil olnud alates 1990. aastate keskpaigast. Mardi kui koreograafi puhul on veel huvitav, et ta kõnnib samas rütmis kontseptuaalse tantsu arenguga. Ühelt poolt on ta karismaatiline liikuja, teiselt poolt aga jõudnud kontseptuaalses tantsus lahendusteni, mis tõesti toimivad. Kui vaadata praegu ringi meie kohalikul tantsumaastikul, siis leiab hulganisti mingeid vahepealseid vorme, mis justkui püüaksid olla kontseptuaalne tants, aga ei ole seda ning tagatipuks ei toimi ka. Mart on aga näide tantsukunstnikust, kes alustas ja jätkab, kes sammub kindlalt oma rada, kelle tegevust jälgides on näha järjepidevat joont, küsimusi, mis teda paeluvad ja teemasid, mida ta oma lavastustes lahendab.
H. E.: Minu jaoks on Mardi kujunemine olnud põnev protsess. Mäletan hästi teda juba õpingute ajast, mil tema, Marge Ehrenbusch ja Kristiina Paškevičius tegid ühislavastuse Juhan Viidingu „Olevuste” teemal; mäletan tema Pedagoogikaülikooli lõpulavastust „Lillesõda” Vene Draamateatris ning aasta hiljem koostöös Marge Ehrenbuschiga valminud teost „Ohtlik(k)ala”. Viimased kaks käsitlesid seksuaalsust, naiselikkust ja kirge ning olid väga liikuvad ja teatraalsed. Mart ise tegi kaasa Fine 5 tantsukooli etendustes ning jäi meelde jõulise ja karismaatilise tantsuga. Talle meeldisid uued ja keerulised liikumiskombinatsioonid, proovile panevad ülesanded.
Siis tuli TIKE (Tantsuinfo Keskus Eestis) suvelavastus „Numbrite jaamad” (1998) inglaselt Charles Linehanilt, kelle liikumiskeelt iseloomustab see, mida mina nimetan vaikuse esteetikaks. See on liikumine, milles pole ühtki ülearust liigutust; liikumisjadad sünnivad impulssidest, mis järgivad keha sisemist loogikat ning on sooritatud ülimalt ökonoomselt, st pingutatud just vajalikul määral ja mitte grammigi rohkem.
E. L.: Vaikuse esteetika võlub mind Mardi liikumises senini, selleni jõudmiseks on minu arvates vaja läbi teha teekond kehalistelt kogemustelt liikumise minimeerimiseni.
H. E.: „Numbrite jaamade” mõju võis sajandivahetusel näha mitte üksnes Mart Kangro, vaid ka Merle Saarva ja Raido Mägi tantsus. Sel ajal käisid nad improviseerimas Anto Petti juhendatud muusikutega ning valmis improvisatsioonipõhine „Sile”, kus tegi kaasa ka Krõõt Juurak. See näitas impulssidest sündivat liikumist ja selle kehaloogilist kulgu. Liikumise mõttes oli see rikas tükk, teatraalsuse mõttes (dekoratsioonid, kostüümid, rekvisiidid) liikusid nad nn vaese teatri poole: esineti treeningrõivais ning dekoratsioone-rekvisiite muidugi polnud.
Siis tuli Thomas Lehmen, kes tegi 1999. aastal TIKE kutsel lavastuse „Ehitusplats. Hoia sissepääs vaba!”, mis oli Eesti publiku jaoks kui mitte kõige esimene, siis üks esimesi kokkupuuteid nn kontseptuaalse tantsuga. Selle lavastuse ettevalmistusperiood sai minu arvates pöördepunktiks Mardi kujunemisel selleks, kes ta praegu on. Thomas Lehmeniga töötas ta koos ka hiljem, 2002. aasta lavastuses „Schreibstück”.
Vaikuse esteetika ja etenduskunst
E. L: Vaikuse esteetika algab rikkalikust kehakogemusest — selleks, et napp liikumine oleks põnev, on tarvis palju kogeda, arendada kehatunnetust viimse rakuni. Selleks et keha oleks etenduses „kohal”, ei ole vaja keerulist koreograafiat, küll aga hästi tunnetatud liikumist.
M. K.: Tegelikult ei ole ma liigutuse otsija. Liigutus kui selline mind ei huvita. Mind huvitab see ainult nii palju, mida ta väljendab. Et sellist esteetilist, huvitavat koreograafiat, kehakeelt leida, ei. Ma leian, et lihtsalt esteetika tagaajamine on ennast tänases kultuurikontekstis ammendanud.”2 Selline traditsiooniline arusaam koreograafi tööst, uue liigutuse otsimine, mind nii väga ei huvita. Mis ei tähenda, et ma seda eitaks — lihtsalt, see on üks teine võimalus.3
E. L.: Mart Kangro lavastustes on liikumisel hoopis erinev roll. Tema liigutused on tuttavalt armsad, naljakad, lähedased — igapäevased, kuid mitte tavalised. Ta ehitab oma lavastused argistele olukordadele ja igapäevaliikumistele, neid teatraliseerimata või stiliseerimata. Tema lähenemine tantsukunstile on erinev puhtkoreograafilisest liikumisest ja sellisena mitte parem ega halvem; see on üks võimalus paljudest. Teda ei huvita niivõrd esteetiliselt köitev koreograafia, kuivõrd ideed, mida liikumise kaudu edasi anda.
M. K.: Elu ise söödab ette hetki, mis on lavastamist väärt. Asjad hakkavad ju teistmoodi kõnelema, kui need lavale panna… Nihestatuna on näiteks võimalik hakata koreograafiat nägema ka seal, kus varem ei näinud. Vaatajalgi on kergem end selle külge haakida, sellest kergemini aru saada kui mingitest keerulistest koreograafilistest struktuuridest. Ka see on huvitav, aga… Sotsiaalne keha ei kao ju kusagile.4
H. E.: Nüüd oleme jõudnud punkti, kus ma veidi vaidleksin. Mitte et ma eitaksin sellist arusaama teatrikunstist — Mart ei nimeta end juba ammu tantsu-, vaid etenduskunstnikuks —, aga mind see eriti ei köida. Ma ei näe põhjust, miks peaks „keerulisi koreograafilisi struktuure” vastandama n-ö „lavastamist väärt olukordadele elust”. Ma ei lähe teatrisse selleks, et näha seal sedasama, mida ma näen kogu aeg enda ümber; ma lähen sinna selleks, et saada aru millestki, milleni ma ilma teatrita ei jõuaks — uue mõistmise või kogemiseni. Ja selleni aitavad viia — muidugi mitte alati — just sellised asjad, mida ma väljaspool teatrit ei kohta, olgu siis selleks koreograafilised struktuurid või muud teatraalsed vahendid. Nii mõnigi kord — mitte küll Mardi juures — ei ole loobumine koreograafiast ning teatraalsusest kunstiline valik, vaid mugavus.
E. L.: Loomulikult läheme me teatrisse selleks, et kogeda midagi muud kui igapäevane elu meie ümber. Mart annabki selleks võimaluse, kasutades vahendina neidsamu igapäevaseid liikumisi meie ümbert. Tema puhul ei olegi küsimus ju liikumises eneses, vaid idees ja see idee on „uus mõistmine”, mida Mardi lavastused pakuvad. Ent kui Mardi puhul on selge, et ta lavastamise stiil on teadlik valik, siis tõesti, seda ei saa öelda paljude noorema põlvkonna tantsukunstnike kohta, kelle lavaliste vahendite valik ei tulene valikute teadvustatusest ja kunstilisest eesmärgist, vaid küündimatusest. Paraku kumab see läbi.
H. E.: Ma olen siiski seisukohal, et tants on kehaline ja liikumispõhine kunst. Kui me jätame liikumise kõrvale, siis räägime juba teistest kunstidest, aga mitte tantsukunstist.
E. L.: Tõesti, kui tants hakkab väga jõuliselt rõhuma sõnale ja teistele liikumisvälistele vahenditele, saeb ta märkamatult oksa, millel istub. Ta lahustab seda, mis on temas erilist. Nii jõuame olukorrani, et kui hakatakse välja andma teatriliidu aastaauhinda tantsuteatri kategoorias, tekivad raskused, sest kõik vähegi arvestatavad lavastused on pigem etendus- kui tantsukunsti alalt.
H. E.: Mart on saanud teatriliidu tantsuteatri aastaauhinna kahel korral: 2004. aastal lavastuse „Mart on Stage” eest (millest juttu hiljem) ja 2010 lavastuse eest „Can’t Get No/Satisfaction”. Viimase puhul sõnastas žürii oma seisukoha lühidalt: „pühendunud kohalolek, lavakarisma meistriklass tantsuhaiku vormis”. Ja kui ma neid lavastusi peas kõrvuti panen, siis „Satisfaction” jätkab „Mart on Stage’i” teemat, analüüsides talle omaselt probleeme esinemisest ja lavalolemisest — mida need tähendavad kunstnikule ja mil määral on tema lavalolemine mõjutatud publikust ja selle reaktsioonist. Nagu varasemateski lavastustes, on tugev rõhuasetus konkreetse olukorra esiletoomisel, situatsioonide presenteerimisel, ja selle sõnalisel selgitusel. Liikumine on napp, kuid oma vähesuses väga kontsentreeritud ja läbimõeldud. Kuigi tundub argine, on selle pingestatus omane vaid lavalisele seisundile, sellele vaimsele olekule, mida lava nõuab. Mõtte ja vormi, sõna ja liikumise vastastikust täiendamist toonitas tookord oma blogis ka Ott Karulin, kellele ühel hetkel muutus olulisemaks Mart Kangro isiklik sarm, lavastuses esitatud küsimused aga jäid õhku: „Kuidas seda tasakaalu oma mõttemaailma ja vastuvõtja ootuste vahel päriselt saavutada, jääb muidugi selgi korral müsteeriumiks, nii seal kui siin.”5 Mul on tunne, et paljude Mardi lavastuste puhul, eriti kui tegu on soolodega, loebki eelkõige tema isik ja isiklik sarm, mitte aga see teema, mida ta oma isiku ja sarmiga tahab vaadelda ja analüüsida.
M. K.: Ma ei saa eristada keha ja mõtlemist, nagu ka seda füüsilist ja sotsiaalset tähendust, mida keha kui selline omab. Minu keha on ka minu lapsepõlv, veendumused ja maailmavaade, nagu ka kontekst, kus ma viibin.6
E. L.: Mina lähenen sellele nii, et tants on kehaline kunst ja seda väga avaras mõttes. Kehatunnetuslikus, keha kohalolu mõttes. Ja see ei pea tähendama sugugi tihedat koreograafiat. Hoopis vastupidi, väga tihedal koreograafial põhinevaid lavastusi nimetaksin ma hoopis võimlemiseks või spordiks. Seada liigutused ritta, ilma et see oleks kehaliselt läbi tunnetatud ja kannaks suhtlusinfot, ei ole veel tantsukunst.
H. E.: Ma ei karda tihedat koreograafiat, kui sellel on mõte. Võimlemiseks või spordiks muutub tants siis, kui sisemine mõte kaob ja jääb üksnes sooritus. Samas on soorituse ilul see eelis, et seda on ikkagi meeldivam vaadata kui paljutähenduslikkusele pretendeerivat välise vormi puudumist.
E. L.: Ka mina ei karda tihedat koreograafiat, kui see on mõtestatud ja suurema ambitsiooniga kui tehnilised trikid. Kui minimaalne liikumine on aga valik, ei tähenda see liikumise puudumist, vaid liikumise, keha kohalolule teise tähenduse andmist.
Autobiograafiline ausus
E. L.: Mardi lavastuste kõige köitvam osa on ausus. Ta annab vastuse küsimusele, miks mõni inimene võib laval kasvõi seista ja olla seejuures köitev ning teine tantsida tunni jagu keerulist koreograafiat, aga ikka sind külmaks jätta. Vastus on siirus. Tantsus tähendab see kõige muu kõrval ka kehatunnetust, sest kuidas saab olla aus ennast tundmata. Kuidas saab liikumine olla siiras oma keha tõeliselt tajumata?
M. K.: Tühja mõtte kireva fassaadi taha peitmist näeme igal pool, kuid me kõik teame, et see ei vii kuhugi. See lihtsalt väsitab. Üldiselt olen ma täheldanud, et ükskõik mida inimene laval teeb, kui see läheb talle endale korda ja ta on selles hetkes sees, mitte oma mõtetega kusagil mujal, siis see ka jõuab minuni. Sellistel puhkudel ma tahaks öelda, et see on siiras. Sest ma saan aru, kes minuga räägib ja miks.7
H. E.: Ma toon siia kõrvale Thomas Lehmeni mõtted aastast 1999: „Lavalolek on minu jaoks nii tähtis, et seal olles ei saa vaatajaid lollitada, lihtsalt tehniliste trikkidega ninapidi vedada, vaid tuleb olla aus — minu tantsijad teevad laval seda, mida nad kõige paremini oskavad, oma tehnikat, elukogemust ja vaba tahet kasutades.”8
Elukogemuse vahendamine tuleb elulugude kaudu. Võib isegi öelda, et ennast peegeldava autobiograafilisuse maaletoojaks on Mart etendusega „Start. Based on a True Story” (2001), kus ta ei astu üles mingis välises rollis, vaid iseendana, seljas argi-, mitte treeningrõivad, just nagu oleks ta tänavalt sisse astunud, toonitades: Mart laval on seesama Mart, kes väljaspool lava.
M. K.: „Start. Based on a True Story” kohta: See on minu lähiminevikus aset leidnud ja huvitavana tundunud erinevate tegevuste: abstraktsete mängude, mingi kuju leidnud tantsuliste otsingute vaheetappide, minu valdusesse sattunud materjalide ja läbielatud kogemuste ning järeleandmatute ideede füüsiliste kehastuste ühepajatoit.9
H. E.: See lühike laval esitatud autobiograafia alustab „lugu” keskelt. Mart ei jutusta meile sellest, millega algab tavapärane biograafia, s.o lapsepõlv, vanemad, õpingud. Me näeme nende resultaati, seda ressurssi, mis on sellel kahekümne seitsme aastasel noormehel etenduse hetkel. Me näeme tema treenitud keha, mis suudab kiiresti reageerida välisärritustele (alguse soolo vaikuses) ja toime tulla erinevates elusituatsioonides. Me näeme markeeritud tantsutunnis, et ta on suuteline oma kogemust edasi andma tantsijatele või tantsuõpilastele — kas ta teeb seda hästi või halvasti, me ei tea, sest me ei näe õpilasi, kuid on selge, et tegemist on inimesega, kellel on teiste juhendamise kogemus (tema tund või proov on kindel; ta teab, mida ta seal teeb) ja oskused liikumise soovitud omadusi sõnade abil lahti seletada (kõndimise-jooksmise osa selgitavad märkused). Mart Kangro teine soolo „Mart on Stage” aastast 2003 jätkab paljuski eneseidentiteedi vaatlust, mis sai alguse „Stardiga”. Ka selles töös võtab Mart justkui luubi alla ühe kogemuse — oma esinemise akadeemilise balletiteatri laval ning selgepiirilise rolliesituse. „Mart on Stage” jätkab Mart Kangro identiteediotsinguid, heites „Stardis” alustatud pilgu enda kui tantsija elule.
M. K.: Kõlab see ju väga pateetiliselt, aga olgu peale: ma tahan aru saada, kes ma olen, kus ma olen ja miks ma siin olen. Jah, ma mõistan, see on egoistlik, aga veel egoistlikum on tuua lavale mingi stoori, mis ei kõnele muust kui sellest, mida me juba niigi teame.10
H. E.: Kui jätkata Mardi soolodega, siis ta võtab iga kord mõne oma kogemuse ja lahkab seda halastamatu selgusega, ilma igasuguse sentimentaalsuse või paatoseta. Ta on karm iseenda vastu, tema isiklikud lood pole selleks, et panna vaatajat talle kaasa tundma, vaid kaasa mõtlema — ja mõelda ei tule Mart Kangrost, vaid olukorrast. Ta üritab oma kogemust üldistada millekski enamaks: laval olemise küsimused („Can’t Get No / Satisfaction”) muutuvad elulaval olemise küsimusteks. Lavastuses „Homset oodates” („Waiting for Tomorrow”, 2013) analüüsib Kangro publikut, kuid jällegi — see ei ole ainult vaataja ootus teatrisse minnes, soov kogeda seal midagi erilist; see on ka inimese argielus esinev vajadus saada osa emotsionaalsest vapustusest, mis muudab ta haavatavaks. Kunstis toimuv — kaastundele ja empaatiale rõhumine draama koostisosana — mõjutab seda, kuidas inimene tajub kunstivälist reaalsust, kuidas argine ja labane võivad muutuda ilusaks või tavaline eriliseks mitte ainult lavalises kontekstis, vaid ka teatud olukorras elus. Nii võib öelda, et Mardi soolod, mis vahendavad tema isiklikke kogemusi, kõhklusi ja küsimusi, on üle kantavad kõigile inimestele. Ja nagu renessansi- või barokiajastul on lava elu metafoor.
M. K.: Eeskätt olen ma laval ikkagi ju mina ise — minu füüsiline keha on see, mida vaataja näeb, ja seda juhib minu, Mart Kangro meel. Ma ei tunne ühtegi tehnikat, et muutuda kellekski teiseks, ja milleks peaksingi. Kui panen pähe koera maski, kas ma olen siis koer või Mart Kangro, kellel on peas koera mask. Sama võiks küsida ka paavstina esinemise kohta.11
E. L.: Ent inimese kaudu ei saa midagi tulla, kui inimene ise ennast ei tunne ja kõik, mida öelda püütakse, jääb enese mittetundmise segadusse kinni.
H. E.: Samas tuleks teadvustada, et ka esinemine iseendana on omamoodi mask ja roll. Nii elus, rääkimata juba lavast, etendame me rolle, teadlikult või teadvustamata. Füüsiline alastiolek võib olla palju varjavam kui enda katmine kostüümi ja maskiga, iseenda etendamine hoopis suurem „pettus” kui mõne n-ö väljamõeldud tegelase näitamine.
Samm lähemale — Mart rühmalavastajana
H. E: Siiani oleme rääkinud Mart Kangrost eelkõige tema soolodele tuginedes, kuid ta on lavastanud ka rühmale. Kui esimestes lavastustes, mis valmisid kõrgkooli päevil ja pärast seda, oli tegemist lavastaja nägemuse teostamisega tantsijate, sh ka tema enda kaudu, mida võib vaadelda kui oma tahte pealesurumist, siis 1990. aastate lõpu murrang peegeldub ka rühmatöödes. 2001. aastal lavastas ta Estonias kõmu tekitanud „Elus jääb palju asju nägemata ju muidu ka…”, kus ta andis balletitantsijatele võimaluse olla laval „nemad ise” ja vaadata publikusse kui inimesed, mitte kui tantsijad. Sealt edasi on Mardi lavastused rühmale valminud tihedas koostöös kõigi osapoolte, eriti aga tantsijate või esitajatega: ta tahab anda neile võimalust teostada end tema nägemuse kaudu. See on eraldi artikli teema, kuid lühidalt öeldes möönaksin, et mida ta ka oma lavastustes ei analüüsiks või lahkaks, alati teeb ta seda heasoovlikult ja mänguliselt, otsides loovat ja ülesehitavat, mitte lagundavat või hävitavat alget. Ta usaldab oma kaastöölisi, ta kuulab oma partnereid, mis on tänapäeva sageli vägivaldses maailmas nii hinnatav.
M. K.: Kui küsida, mida ma põlgan, siis destruktiivsust ja vägivalda. Mulle meeldib mõelda, et inimene on siiski loov. Nii kerge on lõhkuda, anda negatiivseid hinnanguid, aga see ei vii mitte kuhugi. Loomine on vastutuse võtmine, see on usk, see on aupaklikkus teiste vastu. Kõik taandub sellele, kuidas me omavahel suhtleme. Kui palju me üksteisele ruumi anname. Siit jõuame sallivuse ja tolerantsini. Ma ei taha anda väga kergekäeliselt hinnangut, et miski on rõve, sest seejuures tekib mul alati tagasipeegeldav küsimus: kes olen mina seda väitma? See ei tähenda seda, et mul puuduks seisukoht ja hoiak. Ja et ma kõigega vaikimisi nõustun.12
Mart Kangro soolosid:
2001 — „Start. Based on a True Story”.
2003 — „ Mart on Stage”.
2009 — „Can’t Get No/ Satisfaction”.
2013 — „Homset oodates”.
Koostöölavastusi:
2001— „Elus jääb palju asju nägemata ju muidu ka…” (koostöös Rahvusooper Estonia tantsijatega).
2002 — „ Schreibstück” (koostöös Thomas Lehmeniga).
2006 — „ Out of Functions” (koostöös Krõõt Juuraku ja Manuel Pelmusega).
2008 — „Winners versus Losers” (koostöös Christina Ciupkega).
2011 — „Talk to Me” (koostöös Kaja Kanni, Vera Nevanlinna, Juha Valkeapää ja Taavi Kerikmäega).
2012 — „Wait and See” (koostöös Christina Ciupke ja Nik Haffneriga).
2013 — „Samm lähemale” (koostöös EMTA lavakunstikooli üliõpilastega).
Viited:
1 Marko Mägi intervjuu Mart Kangroga „Jääb iseendaks nii koera kui paavstina”. — Eesti Ekspress 4. XII 2003.
2 Tiit Tuumalu intervjuu Mart Kangroga „Kangro Mart on laval ja näe, kolli ei olegi”. — Postimees 31.V 2004.
3 Tiit Tuumalu intervjuu Mart Kangroga „Mart Kangro vaatab korraga edasi ja tagasi”. — Postimees 28. I 2006.
4 Sealsamas.
5 Ott Karulini blogi. http://overthetheater.blogspot.com/2009/02/ees-tantsija-istujagi.html
6 Tiit Tuumalu intervjuu Mart Kangroga „Mart on laval!”.— Postimees 6. XII 2003.
7 Tanel Veenre intervjuu Mart Kangroga „Mart Kangro: uhkete dekoratsioonide taga peab olema elus hetk”. — Sirp 24. IX 2011.
8 Kristiina Garancis. Nihilist, kes vihub nüüdistantsu. Eesti Suvetantsu Kompanii läheb Kundat ja Vändrat avastama. — Postimees 10. IX 1999.
9 Kultuuriaken 2001. Mart Kangro ja Raido Mägi tantsuetendused. — http://kultuuriaken.tartu.ee/?event=1006949864 (27.V. 2008).
10 Tiit Tuumalu intervjuu Mart Kangroga „Kangro Mart on laval ja näe, kolli ei olegi”. — Postimees 31.V 2004.
11 Sealsamas.
12 Tanel Veenre intervjuu Mart Kangroga „Mart Kangro: uhkete dekoratsioonide taga peab olema elus hetk”. — Sirp 24. IX 2011.
