VASTAB IVIKA SILLAR

Juuni, 2016

„Kõik algas sellest, et lapsele pandi ilus nimi. Ivika. Eesnimi üksi ei ole veel midagi, alles koos perekonnanimega ilmneb see õige kõla ja tähendus. Ivika Sillar.”

Hea Ivika! Loodan, et sind ei häiri ega heiduta väike vimka: katse lähtuda sulle adresseeritud küsimustes siin-seal su enda poolt kirja pandud ridadest, kas tsiteerides või vahel — nagu ülalt nähtub — ka parafraseerides. (See ümber­ütlemine pärineb Marko Matvere näitlejaportree algusest — TMK 1996, nr 12). Kust on pärit sinu sugugi mitte nii tavapärane eesnimi? Kes olid su vanemad ja milline oli lapsepõlvekodu, millised su eredamad lapse- ja noorusea mälestused? Mil määral kujundasid vanemad ja teised lähikondsed su maailmanägemist, samuti tulevast kutsumust — huvi teatri- ja kaunite kunstide vastu? Ühe Rakvere teatri lavastuse arvustuse lõpus mainid ühtäkki: „Rakvere linna Pikal tänaval on üks vana luitunud maja ja roostetanud kaev, mille järele ma vahel tunnen igatsust.” (TMK 2005, nr 5) — kas seegi on üks tähenduslik tunnismärk su lapseeast või noorpõlvest?

Ühel õhtul ütles minu isa minu emale: „Homme hommikuks olgu nimi valmis mõeldud.” Ema mõtles terve öö, pööras ja käänas seda eesti keelt. Ja hommikuks oli nimi valmis — Ivika. Isa jäi kohe nõusse. Ema õde lisas veel Doris ja nii jäigi. Kui keegi lausub Doris, siis ma vaatan küll ringi, et kellest jutt. Seega teist nime ma pole eriti omaks võtnud. Aga oma päris nimega olen ma väga rahul. Ja nii palju veel, et ma olen sündinud Schiller. Minu isaisa läks Peterburi õppima. Meremeheks. Aga tema nimi oli umbes midagi taolist nagu Süllaäär. No sellise nimega Venemaale ei minda. Ja ta muutis nime. Ja jäi elu lõpuni selle nimega. Isa pidi sõjaväelasena nime eestistama ja nii sündis minu perekonnanimi. Isa oli Reaalkooli poiss, koos sõpradega läks ta Vabadussõtta. Nii ta sõjaväelaseks jäigi. Ta arreteeriti 1941, ta suri Siberis Norilski vangilaagris.

Minu ema oli õpetaja. Kolm esimest kooliaastat oli ta minu klassijuhataja. Me elasime imekaunis majas, arhitekt Habermanni maja. Kahekordne puumaja, ahjukütte ja aiaga. See maja oli minu koduks üle viiekümne aasta. Ma ei oska öelda, et keegi oleks mind teatri juurde juhatanud. Vanaisa oli Estonia Seltsi liige ja Estonia teatri juhatuses. Nii et mõnda ooperit ja balletti olen näinud. „Punane moon” — Klaudia Maldutist mäletan. Nägin veel „Luikede järve”, oopereid „Vikerlased“ ja „Vaikne Don”. Vanaisa suri, kui olin neljane. Aga ma mäletan teda. Rakvere Pika tänava maja oli minu vanaema, emaema kodu. Sündinud olid küll kõik lapsed maal ja elanud ja koolis käinud Virumaal, Vaekülas, kus vanaisa oli kooliõpetajaks. Aga Pika tänavaga olen väga seotud. Ikka sõitsime jõuludeks või aastavahetuseks vanaemale külla. Ja sõjakeerises tuli Tapal ikka neli tundi rongis oodata, sõjaväeešelonid muudkui vurasid rinde suunas ja need tuli eelisjärje­korras läbi lasta…

 

Millised mälestused veel sõjaga seonduvad?

Sõitsime tädiga Piritale. Hele, juunikuine ilm. Päike paistab. Hommik. Me valmistume seal olema terve päeva. Äkki hakkavad kaugemal, otse mere ääres sähvima mingid pikad tulekeeled. Laskmine. Üks lennuk lendab hästi madalalt. Pisike lennuk. Ta on mustjas, tume, taeva taustal eristub hästi. Laskmine jätkub. Ei saa aru, kas nad sihivad lennukit või mitte. Naabrid ütlevad meile, et algas sõda. Tädi vajub näost ära, me tormame koju. Seal pole kedagi, kõik kodused on jooksnud poodi. See põlvkond oli ühe maailmasõja juba üle elanud ja teadis, et esimene asi, mis kaob, on toit. Kui meieni jõudis lõpuks teade, et isa on arreteeritud ja Eestist minema viidud, sattus ema hullumajja. Viimane kiri oli tagasi tulnud, peale kirjutatud vene keeles: rahvavaenlastele posti üle ei anta. Rinne hakkas lähenema. Minu tädi, kes meie juures elas, oli kahe väikese lapsega hädas. Teine ema õde, kes elas Rakveres, tuli appi. Ma ei mäleta, mitmekuine minu vend oli. Naabrid kutsusid meid enda juurde maale, et rindele mitte jalgu jääda. Läksime. See oli kuskil Kohila kandis. Hiljem, kui rinne veelgi lähenes, läksime teiste tuttavate juurde, tõenäoliselt Kose lähedale. Nad olid väga kenad inimesed, venelased, pärast sõda saadeti terve nende perekond Siberisse.

Mäletan, et magasin üksinda suurel klaasverandal. Lähedal metsatukas on haarang. Kuulipilduja valangud. Püssipaugud. Veranda aknaklaasid klirisevad. Ma kardan kohutavalt. Tädi jookseb vahepeal mind lohutama, siis jookseb jälle vennakese juurde. Haarang kestis terve öö. Hommik. Päike sirab taevas ja kõik on rahulik. Meie maja seisis otse külatänava ääres. Äkki näeme — mööda teed tuleb meie poole tohutu trobikond mehi. Me läksime aiavärava juurde vaatama. Need olid vene sõdurid. Nad olid vaiksed, nende näod ja mundrid olid määrdunud, nad lohistasid oma püsse mööda maad, nende näod olid üliväsinud ja ükskõiksed. Küllap neil oli seljataga see öine haarang. Me vaatasime neid vaikides. Läks hulk aega mööda ja siis tulid järgmised. Neid ei olnud palju. No ütleme kolmkümmend või nelikümmend. Nad marssisid. Korralikult, rida rea järel. Need olid kohutavalt noored eesti poisid. Püsse neil peaaegu polnud. Võibolla kogu selle mansa peale kaks püssi. Aga kui püssi polnud, siis kandis ta puust malakat. Ja kandis seda õla peal nagu püssi. Nad olid hirmsasti rõõmsad ja muudkui marssisid. Me lehvitasime neile ja hüüdsime hurraa. Nad naeratasid meile ja lehvitasid vastu. Siis oli hulk aega vaikus. Äkki hakkas paremalt poolt maja kostma mootoripõrinat. Seal oli maantee. Tulid sakslased. Imepuhastes, hästiistuvates hallikasrohelistes mundrites. Külgkorviga mootorratastel. Päris mitu mootorratast oli. Igas külgkorvis istus mundris sõdur. Üks sakslane paistis teistest tähtsam olevat, peakate oli ka teistsugune. Nad olid väga vaiksed, rutakad, asjalikud. Pidasid kinni ja küsisid teed. Neil olid maakaardid kaasas. Kaartide pealt siis teed neile näidati ja nad vurasid minema.

Üsna varsti sõitsime Tallinna tagasi. Arstid ravisid mu ema terveks. See ei kordunud enam mitte kunagi. 1942. aasta sügisel astusin esimesse klassi. Vahel anti vabrikuviledega märku, et on häireolukord. Siis kogunesime kõik pimedasse koridori, kõik tuled kustutati ja me vaikselt ootasime. Kaua see ei kestnud ja pärast läksid tunnid jälle edasi. Süüa oli vähe. Kui ema teatas, et täna läheme sööklasse, siis ma hüppasin rõõmust õhku. Seal sai kotlette. Kord tõi hea naaber meile sulatatud searasva. Me kastsime leivatükid rasva sisse ja sõime. Midagi paremat pole ma oma elus söönud. Vanatädi, vanaisa õde elas Haapsalus. Ootamatult ta suri. Minu ema oli tema ainus elus sugulane ja ta sõitis vanatädi matma. Minu vend oli samuti surnud. Olime tädiga kahekesi Tallinnas, käisime linnas, tulime koju ja tädi hakkas süüa tegema. Häire. Alguses me ei võtnud seda tõsiselt. Siis hakkas peale. Pommid langesid hirmsa vilinaga. Vahetpidamata. Me istusime tädiga pimedas koridoris, pesurulli peal ja hoidsime teineteise ümbert kinni. Vilin, prahvatused, vilin, prahvatused. Ma mäletan, et ma palusin kõva häälega Jumalat. Tädi oli vait. See ei lõppenud ega lõppenud. Krohv kukkus seintelt, kõik aknad purunesid, pommikillud purustasid majaseinu. Katusekivid libisesid maha, õhulaine tõstis köögiukse uksehingedelt õhku ja see prantsas siis köögilauale. Seda nägime siis, kui esimene laine oli lõppenud. Kui algas teine laine, kutsusid naabrid meid oma pesukööki varjule. Seal oli palju inimesi. Vahepeal läks uks natuke paokile, taevas oli üleni hele ja valge. Hommikul tuli teine tädi Rakverest. Õed arutasid, et pole ju teada, kas järgmisel ööl kõik jätkub, ja nad otsustasid minu kuskile kaugemale ära viia. Me pakkisime asjad ja hakkasime kahekesi minema. Vennakese vanker ja soome kelk. Kuupäev oli 10. märts. Kus lumi oli sulanud, seal ei liikunud kelk, ja kus oli jää, seal oli paha vankriga minna. Me sudisime ja sudisime. Ühel tänavanurgal lamas maas mees. Nägu alaspidi. Ma tahtsin küsida tädilt, et mis see on, siis sain aru ja ei küsinud midagi. Ühes kohas oli mäest üles vedida päris võimatu. Lõpuks jõudsime maanteele. Seal oli inimene inimese küljes kinni. Kompsudega, vankritega, kelkudega. Kõik liikusid vaikides. Mõni laps nuttis. Vahepeal tuli üks saksa sõdur meile appi ja aitas kelku nügida. Ja siis kuskil poole tee peal seisis ema meie ees. Haapsalusse olid tuled paistnud. Hommikul ükski rong ei liikunud, üks sõjaväeauto võttis ta peale. Ja pani linna lähedal maha, et edasi sõita ei tohi, ja nii hakkas ema jala tulema. Ta ei teadnud, kas me oleme elus või mitte. See kohtumine ei lähe iial meelest. Lõpuks andis ta meile mõned aadressid ja ise läks linna poole, sest muretses kodu pärast. Meie jõudsime Nõmmele õhtul. Pime oli. Kõik olid ära läinud, ühtegi inimest kodus polnud. Ainsana oli kodus meie kooli direktori proua Juhandi pere. Nad võtsid meid vastu, söötsid ja panid magama. Ja sinna ma jäingi kaheks kuuks. Tädi oli paduhaige ja lamas kogu aeg voodis. Hommikul proua Juhandi praadis meile margariiniga kaks tükki vormileiba ja andis kaks tassi teed. Ilma suhkruta. Ja siis me tädiga ikka lükkasime teineteise ette neid leivatükke, et teine rohkem sööks. Ema käis meid tihti vaatamas. Kuidas nad seal teise tädiga akendeta, usteta ja katuseta majas elasid, ei tea. Nad püüdsid maja, meie kodu, tegelikult üürikorterit, kuidagi korda saada. Mina jalutasin päevaajal ringi. Ostsin endale kaks tinasõdurit ja mängisin nendega. Ühe kuu elasin veel vahepeal vanaema juures Rakveres ja siis sõitsime suveks Haapsalusse.

Sõja ajal oli ju range kord, mehed olid kõik rindel ja töötegijaid polnud. Kõik naisõpetajad pidid suvel põllutööd tegema, kui sul sügisel põllutöö tõendit näidata polnud, kaotasid töökoha. Esimesel aastal olid ema ja tädi metsatöödel. Teisel aastal Viljandimaal peksid reht ja koristasid lina. Ma käisin neid vaatamas, tädi oli üleval kõrgel ja toppis rukkivihkusid masinasse, ema, reha käes, riisus midagi. Masin popsus, kõik kohad olid tolmu täis, ema naeratus mulle paistis vaevu määrdunud näost välja. Mina hoidsin lapsi. Popsi lapsi. Nende ema käis ka tööl. Viis last oli. Eks ma olin ikka hädas. Vanim poiss oli minust natuke noorem, ta õpetas mind, kuidas last mähkida ja kõike muud, nad kõik olid väga väikesed. Sügisel, kui ära läksime, sain popsinaiselt oma elu esimese palga — elusa kana, kaks kapsast ja soojad villased käpikud. Seda mäletan, et lina käisin ka koristamas. Ja lina peksmas, see oli kuidagi eriline töö. Aga Haapsalus ema ja tädi ei pidanud tööd tegema, sest üks tuttav andis petukirja, et nad on suures majandis, või mis ta seal oli, peenraid rohinud. Me elasime otse jaama vastas, nii et Haapsalu raudteejaamaga on mul soojad suhted. Õhtul hilja kell 11 tuli Tallinnast rong ja siis ma käisin alati jaamas ajalehte ostmas.

Rinne lähenes jälle. Aga seekord teiselt poolt. Põgenikke hakkas tulema. Üha rohkem ja rohkem. Nii mõnigi tuli meie majja. Mäletan üht perekonda kahe lapsega. Nad ütlesid, et kui laeva peale ei saa, siis viskavad lapsed merre ja ise järele. Minu ja ema jaoks oli ka ühes paadis koht varutud. Tuttav poeomanik ütles, et me võime tulla. Ema mõtles. Inimesed ei suutnud oma asju tassida. Meie maja vastas oli sügav kraav. Inimesed loopisid oma raskemad kohvrid sinna ja läksid ise edasi. Haapsalu rahvas avas kohvrid ja viis riideid ja muid asju endale koju. Pikad puutoikad lebasid sealsamas, nendega nad sorisid mahajäetud kohvrites. Mäletan, kuidas hele naiste kombinee rippus tohutu varda otsas ja veidi kõikus tuules. Ema ütles, et meie nendele kohvritele ei ligine. Lõpuks oli teade, et jaam on mineeritud ja lastakse öösel õhku. Meie emaga läksime tuttavate juurde. Hommikul ligineme kodule — kas on jaam või ei ole? Aga keegi oli seda plaani suutnud segada. Seda saadi hiljem teada. Ema otsustas, et meie kuskile üle mere minema ei hakka. Võibolla ootas ta isa. Ma ei tea. Selle otsuse eest olen ma oma emale tänulik. Sakslased käisid meil maja kontrollimas. Trah-trah trepist üles ja alla. Tigedad, väsinud näod. Ja siis hakkas põgenemine. Meie aknast oli näha, kuidas inimesed voorisid Rohuküla poole. Sõjaväeautod, vankrid, hobused, ja nii imelik, muist sõdureid jooksis jala. Jala joosta Rohukülla. Aga nad jooksid, püssid käes. Üks mees tuli meile, mundris, siis oli veel aega. Andis mulle šokolaadi. Nad rääkisid emaga kaua. Ema andis talle isa ülikonna ja Saksa munder jäi meile. Ema peitis selle trepi alla ja hiljem põletas ära. Ja siis saabus vaikus. Mitte keegi kuskile ei jooksnud. Kõik oli vaikne. Hämmastavalt vaikne. Ootel. Ja siis ilmus jaama vasakult poolt nähtavale Vene tank. Roomas hästi aeglaselt väljakule ja jäi seisma. Ülevalt läks luuk lahti ja sealt ilmus välja käsi, revolver käes. Ja ta lasi ühe paugu õhku. Pärast tulid juba vene sõdurid meile läbiotsimist korraldama. Jälle trah-trah trepist üles, aga poole aeglasemalt. Ma mõtlesin vaikselt, et kui nad teaksid, et trepi all on peidus Saksa munder…

Me olime veel hulk aega Haapsalus, ei julgenud kohe koju minna. Mul oli mängupüss. See käis üle õla. Peas oli punane tuttmüts. Suur hundikoer kõrval. See koer oli hakanud ema järel käima ja lõpuks tuligi meiega Tallinna kaasa. Koera omanikud olid põgenenud ja olid käskinud koera ära mürgitada, aga too meie tuttav ütles, et tal pole enesegi jaoks mürki, kust ta veel koerale võtab. Ja nii ma oma aias jalutasin. Kõrvalmajas oli vene sõdurite supiköök. Nad seisid seal ja jutustasid omavahel lõbusalt. Mina olin just äsja lugenud „Nimesid marmortahvlil”. Olin väga sõjakas. Sügiseti kasvavad ühel põõsal sellised kenad valged marjad. Nende marjadega oli väga hea püssi lasta. Üks sõdur seisis aia ääres, selg minu poole. Kael üle aia ääre. Ma tõstsin püssi ja lasin selle valge marjaga talle vastu kaela. Sõdur pööras ümber, nägi mind, mu koera, punast mütsi ja püssi. Ja naeris. Teised naersid kaasa. Sellega minu lapselik vastupanuliikumine lõppes.

 

Enne kui teatri juurde jõuame, tahaks küsida, millal ja millisel tasemel sa oma elus oled tantsuga tegelnud? Kalju Komissarov on nimelt meenutanud, et temal kui lavakooli III lennu tudengil on kooli ajal olnud Helmi Tohvelmani (Tohvi) tantsutundides partneriks õppejõudude seast nii Lea Tormis kui ka Ivika Sillar. Lea seos tantsukunstiga, sealhulgas seik, et ta tegi koos üliõpilastega Tohvi tunnid kaasa, on teada; sinu puhul oli see aga üllatav. Kas siin peitub ka seos asjaoluga, et kooli ajal oli su klassiõeks hilisem baleriin Ülle Ulla? Palun, äkki valgustaksid meid!

Asi lihtsamast lihtsam. Anna Ekston otsustas luua balletikooli. Sobivamat inimest selleks on vist raske välja mõelda. Stuudio vastuvõtueksamile saatis mind minu ema. Arvan, et ise ma vist selle peale poleks tulnud. Mind võeti vastu. Ma õppisin kas kaks või kolm aastat. Koos Ülle Ulla, Aigi Rüütli, Maire Loorentsi, Lea Rummo (Tormis), Aime Leisi ja Helmi Puuriga. Meie õpetajad olid Arkadi Pallo ja Zoja Kalevi. Kool eksisteeris Lai tänav 11. Ma polnud andekas, sain ühel kevadel hindeks kolm miinus ja tulin ära. Aga ma ei kahetse. Mulle meeldib ballett siiani. Ning tõesti-tõesti, käisin III lennu tantsutundides. Natuke imestan seda tänase päevani.

 

Oled Tallinna („linn, mida ma … nii armastan”) tüdruk ja õppisid 7. keskkoolis, kus paar klassi eespool käis su hilisem kauaaegne hea kolleeg Lea Tormis. Kas suhtlesite Leaga juba kooli ajal ja kas ka tema võis mõjutada sinu kõrgkooli valikut GITISe (Riikliku Teatrikunstiinstituudi) kasuks? Kuidas üldse tuli mõte minna õppima Moskvasse teatriteadust ja kas sa pidid seejuures ka mingite raskuste või takistustega rinda pistma? Oli sul elukutse valikul kaalumisel teisigi variante?

Millal tekkis idee Moskvasse minna, täpselt ei mäleta. Tõukejõuks olid kindlasti Moskva Kunstiteatri külalisetendused Tallinnas, vaatasin kõik lavastused ära. Ja kindlasti GITISe Eesti stuudio, nende lõpetamine oli just aastal 1953. Ja veel — Stanislavski raamat „Minu elu kunstis”. Mingil ajahetkel oli selle raamatu mainimine põlastusväärne fakt. Minu jaoks mitte kunagi. Ma olen teine põlvkond.

Teisi variante kutsevalikul polnud. Püüdsin sellele mitte mõelda. Kui poleks sisse saanud — tõenäoliselt Tartu Ülikool, eesti keel. 7. keskkooli direktor, meie klassi vene keele õpetaja Jorš kutsus mu enda juurde ja ütles: „Ivika, kui te tahate Moskvasse minna, siis peate astuma kommunistlikuks nooreks. Teist võimalust ei ole.” Ma tänasin teda ja ise mõtlesin, et kui ma nii kaua olen vastu pidanud, siis ainult sellepärast, et sisse saada, no ma ka ei astu. Ja nii jäigi. Sõitsime kolmekesi. Üks meist oli partei liige, teine kommunistlik noor ja mina mitte keegi. Ning kollokviumil, kus sa istud suurearvulise komisjoni ees, äkki keegi suure juuksepahmakuga mees teisest reast küsib. „Aga miks te pole kommunistlik noor?” Hea oli, et ma ei teadnud, et see on instituudi direktor Gorbunov. Motja, nagu me pärast kutsusime. Ei mäleta, mida vastasin. Küllap, et püüan veel selleni areneda, või midagi sellist. Kirjalik eksam lubati kirjutada eesti keeles, siis võtta paberid kaenla alla, kuskil ära tõlkida ja dekanaati ära viia. Meie jooksime Eesti esindusse, mis oli ju kohe instituudi vastas. Ja seal oli minu kannatusekaaslase Malle sõbranna — August Jakobsoni tütar. Ning August Jakobson ise kõrvaltoas. Meie hullumeelse tempoga tõlkima. Sõna ei tea, Jakobsoni tütar jookseb kõrvaltuppa isa juurde ja tuleb sealt kiiruga õige venekeelse sõnaga tagasi. Nii see töö meil käis. Kui August Jakobson oleks vaid teadnud, et ma kirjutasin töö tema näidendist, millele ma andsin üsna kehva hinnangu! Aga ta ei saanud seda kunagi teada ja näe, aitas meid meeleldi.

Siis algas uus närvitrjop. Kõigi teaduskondade sissesaanute nimekirjad pannakse välja, meie oma mitte. Päev, teine, kolmas. Lõpuks läheme arglikult dekanaati. Oh, ärge muretsege, sõitke koju, me saadame teile kirja. Kodus. Juuli. August. Ei mingit kirja. Siis tuleb aeg, kui peaks juba sõitma hakkama, et 1. septembril kohal olla. Läheme Vene tänava telefonikeskjaama. Tellime Moskva kaugekõne. Ootame. Ma ütlesin Mallele, sina räägid. Mina kartsin. Ja siis öeldi meile sealt kaugelt Moskvast, et me mõlemad oleme sisse saanud. Me tulime telefonikabiinist välja ja ilma, et oleksime kokku leppinud, hakkasime Mallega mööda ootesaali tantsima. Kõigi kõnet ootajate silme all. Muudkui tantsisime. Ma leian ka praegu, et see oli ilus.

1. septembril oli kolm loengut: lääne kirjandus, vene kirjandus ja kolmanda loengu teemaks oli Lenini peegeldusteooria. Ma ei saanud absoluutselt mitte midagi aru. Arvasin, et lähen pakin kohvrid ja sõidan koju. See asi on lootusetu. Siis mõtlesin, et olen ehk paar päeva veel. Kolmandal päeval hakkas nagu natuke midagi koitma. Jäin kohale. Püüdsin kõigest väest. Aga alati see ei aidanud. Kohe esimesel semestril kukkusin läbi NLKP ajaloo eksamil. Seal oli üks hästi pikk Stalini tsitaat. Ma rääkisin selle ära oma sõnadega. Küllaltki täpselt, aga oma sõnadega. Õppejõud ütles mulle, et Stalini tsitaati oma sõnadega ei jutustata. Stalini tsitaat tuleb pähe õppida. Ja pani mulle kahe. Ma ei elanud seda lugu väga läbi. Õppisin pähe, läksin uuesti eksamile, tegin lõpuks kõik eksamid ära ja sõitsin koju oma esimesele õppevaheajale. Stalin oli ju eelmisel kevadel surnud, aga näe, ikkagi…

 

Keda sa oma õpetajatest, nii 7. keskkooli kui ka GITISe ajast tahaksid tagasivaates eraldi nimetada? Viimati mainitud Moskva perioodi oled iseloomustanud kui romatiliste lootuste ning nihkumiste ja muutuste aega, „kus tuleviku­usk kahandas olnud ja olevad mured”, samuti hea sõnaga nimetanud toonaseid, „vene intelligentsi kõige sügavamasse plejaadi” kuulunud õppejõude (TMK 1982, nr 8).

7. keskkool — õppealajuhataja Štamm. Ta ei õpetanud meie klassis, aga tema abikaasa oli samuti arreteeritud ja Siberisse saadetud. Ja ma mäletasin proua Štammi kaunis ballikleidis ohvitseride kasiino ballidel (fotodelt loomulikult), kus figureerisid ka minu ema, isa ja ristiisa. Minu eesti keele õpetaja Reinup, kellele ma valmistasin suure pettumuse — mu lõpukirjand ebaõnnestus. Ta oli väga tasane, vaikne ja hea inimene. Juba mainitud direktor Jorš, kes väga hoolis meie klassist. Ning loomulikult õpetaja Vahtra, kõigi poolt armastatud ja austatud inglise keele õpetaja. Ainult et tema tunde oleks pidanud rohkem olema.

Ja GITIS. Tarabukin. Alati küsis ta minult eksamil naeratusega, et kuidas kulgeb elu toomkirikul, ja mina vastasin alati, et tal läheb hästi. Hindama maalikunsti, ebaprofessionaalselt küll, aga selle eest armastama, selle kingituse tegi mulle tema. Pariis, London või Madrid, esimene asi — ma tahan joosta kunstimuuseumi. Lääne teatri ajaloo korüfeed Bojadžijev ja Mokulski, lääne kirjanduse spetsialist Loks, vene teatriloolane Asejev, filosoofia õppejõud Šohhin. Ning kõige tähtsam, armsam ja vajalikum — meie kursuse juhendaja Boriss Vladimirovitš Alpers. Nii mõnigi neist, ja tema eriti, olid kõvasti nahutada saanud hiljutistel ideoloogilistel viha- ja põlguspidudel ning alles hiljuti taastunud oma endises olekus. Ja see armas GITISe peahoone. Natuke väsinud, natuke kulunud, aga alati sind teretav oma laia aristokraatliku trepiga, mis juhatas teisele korrusele, kus meie kursust ootas seitsmes auditoorium.

 

Missuguseid elamusi pakkus su õpinguteaegne Moskva teatri- ja üldisem kultuurielu? Millist Nemirovitš-Dantšenko Tšehhovi-lavastust sa oled näinud (vt TMK 2007, nr 7)?

Vastuvõtueksamite ajal tegin imelikke asju. V. I. Lenini nimelises raamatukogus avastasin eestikeelse Marie Underi luulekogu. Ma polnud eales ühtegi Underi luuletust lugenud. Ta oli keelatud. Ja nüüd äkki loe palju tahad. Kirjutasin mõned luuletused ka üles. Nad on mul siiani alles.

Omamata mingitki lootust, et instituuti sisse saan, ostsin endale 9. septembriks Moskva Kunstiteatrisse pileti. Ja siis ongi käes 9. september. Virve Koppel ütles, et kleit, millega kavatsesin teatrisse minna, ei ole kena kleit. Andis mulle oma kleidi. Ja nii ma istun parteris, jumalikult hea koha peal, ja vaatan etendust. Nemirovitš-Dantšenko lavastus — Tšehhovi „Kolm õde”. Jelanskaja, Tarassova, Stepanova. Veršininit mängis Bolduman, Soljonõid Livanov. Vene kõrgintelligents. See oli aristokraatlik lavastus. Sirgeseljaline. Õppida kannatama. Mitte ulguda. Loota. Uskuda. Tagantjärele viirastub Bulgakov, kellest ma tol ajal ju mitte midagi ei teadnud. Hirmsasti tahtsin näha laval Galina Ulanovat. Ta oli tol ajal juba üsna vana (baleriini jaoks muidugi) ja tantsis harva. Seisin piletisabas üheksa tundi ja sain pileti. Moskva ja ka Londoni ning Pariisi publiku jaoks oli ta jumalanna. Maailma priimabaleriin. Mida mäletan? Imelik öelda — tema jooksu. Tema jooks laulatusele Romeoga. See jooks oli otse rambi ees, vasakult paremale. Ühest kulissist teiseni. Varvaskingades. Aga ta jooksis, nagu oleks ta paljajalu. Ma ei suutnud uskuda, et nii võib joosta, ja ma ei unusta seda mitte kunagi. Kes veel? Hiljem tuntud-teada nelik Tovstonogov, Jefremov, Efros ja Ljubimov. Aga tol ajal — eelkõige Svjatoslav Richter ja tema abikaasa, vapustav sopran, Moskva konservatooriumi professor Niina Dorliak. Richter saatis teda klaveril. Publiku seas võis alati kohata Richteri õpetajat Heinrich Neihausi. Kes veel? Gennadi Rostropovitš, Emil Gilels, Goar Gasparjan, David Oistrahh, Zara Doluhhanova, Rudolf Baršai kammerorkester. Nad käisid hiljem ka Tallinnas kontserte andmas. Ma ei saa jätta mainimata, et Moskvas ma astusin kommunistlikku noorsooühingusse. Mainin seda selleks, et ei jääks muljet, et ma olin süstemaatiline vabadusvõitleja. Mingit survet polnud. Aga küllap ma veidi roosahtusin seal. Tundus, et hingata on vabam ja riik sammub uusi suundi pidi. See oli siiski lootuste aeg.

 

Moskvast naasmise järel algas sinu ametitee esiotsa Eesti Televisiooni kirjandus- ja kunstisaadete toimetuses. Mida andis sulle sealne töökogemus? Kes olid su lähedasemad ja värvikamad kolleegid? Üht eredat seika, vene tippnäitleja Innokenti Smoktunovski n-ö röövimist Grigori Kozintsevi „Hamleti”-filmi (1964) võtetelt oled sa Elmo Nüganeni „Hamleti”-lavastuse arvustuses kirjeldanud (Teatrielu ’99), aga mida mäletamisväärset oleksid veel valmis oma televisiooniajast (1958—1965) jagama?

Kindlasti muutis televisioon mind, ma olin seal siiski seitse aastat. Mida ta mulle andis? Arvan, et otsustusvõime. Televisioonitöö on hullumeelne rabamine. Püss peab kogu aeg palges olema. Alguses olin lastesaadetes, hiljem kirjandus- ja kunstisaadetes. Ühes toas minuga olid Karin Ruus, Helmi Leberecht, Jürgen Miilen, Kalmer Tennosaar, Artur Rinne, Lydia Stepanova, Astrid Lepa. GITISe omadest töötasid Virve Aruoja, Karin Sepre, Grigori Kromanov, Virve Koppel, Tõnis Kask, Leili Bluumer. Minu otsene ülemus oli Hardi Tiidus. Natuke lohe, aga kui oli häda käes, siis ta kaitses sind. Selle peale võisid kindel olla. Kõige kõrgem — Leopold Piip. Täiesti lootusetu televisiooni patrioot. Ma ei tea, kas keegi on seda kuskil maininud, et ta võttis tööle üsna palju selliseid inimesi, kes olid tagasi tulnud vangilaagrist või olnud küüditamise ohvrid. Ma leian, et see oli ülimalt austusväärne otsus ja tark tegu. Palju oli Eesti korpuse mehi. Oli inimesi, kelle teatrikarjäär polnud täisõnnestumine. Samuti õige valik. Meid polnud palju, asusime vanas raadiomajas. Soov oma tööd hästi teha oli piiritu. Kui oli pidu, siis muust ei räägitud kui tööst. Et kuidas ikka paremini saaks. Töönarkomaanid olime.

Mulle meeldis teha teleretsensioone teatrilavastuste kohta. Selle traditsiooni lõi omal ajal Jüri Lott, mina jätkasin. Autoriks enamasti Lea Tormis. Meenub, kuidas käisime Vanemuises kolme kaameraga filmimas „Kuningas Oidipust” ja Tambergi „Kuupaiste oratooriumi”. Lia Laats, noor Jaan Saul, ooperikoor, tantsutrupp. Filmisime öösel pärast etendust, mitte kellelegi polnud võimalust maksta. Keegi ei porisenud. Ainus, kes kaikaid kodaraisse pildus, oli Ird. Kes ühel hetkel lihtsalt keelas filmimise seda millegagi põhjendamata. Varem oli täies rahus loa andnud. Direktor Arved Kalvo päästis meid ja vestles nii tantsijate kui ka ooperikooriga. Kahtlustan, et see polnud tal esimene kord pealavastaja korraldused tähelepanuta jätta. Ülekandejaamaga käisime kunstnike ateljeedes, nad olid lausa õnnelikud. Kui GITISe Eesti stuudio lõpetamisest oli kümme aastat möödas, tegime neist juubelisaate. Minu meelest väga hästi kukkus välja. Oli saade eesti keelest. Lembit Remmelgas, Henn Saari ja veel mitmeid. Pärast saadet tuleb posti teel kiri. Väga arukas kiri, masinakirjas. Allkiri — Jaak Allik. No kes on Jaak Allik, mõtlen ma. Mingit aadressi ei ole, vastata ei saa. Ega siis tol ajal polnud mingit ülevaadet, palju üldse saateid vaadati. Ja näe, üks inimene nii meeldivalt haakus. Hiljem hakkasin aimama, et ju oli vist 10. klassi õpilane Allik. Oleksin pidanud kirja kaasa võtma, kui ära tulin, sinna jäi…

Leopold Piip ei kirjutanud mu lahkumisavaldusele alla. Käisin tema juures terve nädala, iga päev esmaspäevast reedeni. Ta ei kirjutanud. Siis läksin Endel Jaanimäe juurde, tema oli veel kõrgem ülemus. Sain allkirja ja lahkusin. Miks küll. Vastata on raske. Kahetsenud pole sekunditki. Üks põhjus — kindlalt oleks tulnud parteisse astuda. Aga see polnud ainuke põhjus. Teatrit oli nagu vähe. Tahtsin rohkem. Ja töö oli ka kuidagi liiga käpas. Ja võibolla olin kvartaliplaanidest, pidevast saadete väljamõtlemisest ja kopikatega arvestamisest väsinud. Kord saadeti meid kartuleid võtma. See oli tollal täiesti harilik. Kuu aega elasime maal. Magasime põrandal. Roomasime traktori järel, korvid käes, ja õhtuti küpsetasime lõkke ääres neidsamu kartuleid. No nii tore oli. Ei mingeid muresid kvartaliplaani pärast. Roosa tonaalsus minu meelsuses kulus üsna kiiresti ära. Kui Moskva ideoloogiline kontrollkomisjon heitis mulle ette kommunistliku kasvatuse vähesust lastesaadetes, tekkis tahtmine küsida: a mes tuu om?

 

Teletöölt kutsus Voldemar Panso su toonasesse konservatooriumi lavakunstikateedrisse. Pansoga oli elu sind kokku viinud juba GITISes ning sinu sulest on pärit üks õigustatult parimaks peetud portreesid Pansost („Kateedrijuhataja” — TMK 1982, nr 8), kus avad tema loomust ja sisukust nii lavastajana (mis oli sinu sõnul ta suurimaid kutsumusi) kui ka koolmeistrina, aga riivad korraks ka näiteks Panso üksinduse kriipivat teemat. Sa olid Panso kõrval aastakümneid teatrikooli Hea Hoidja — nii parematel kui ka halvematel aegadel. Poleks vist mõtet kehutada sind spekuleerima selle üle, mida arvaks Panso praegusest Toompea koolist? Aga kuna sa ise hoiad tänaseni koolis toimuval oma tähelepanelikku silma peal, käies vaatamas peaaegu kõiki eksameid-arvestusi, siis küsigem nõnda: kui on mingil määral võimalik defineerida sellist nähtust nagu „Panso vaim”, siis kas see lehvib kooli seinte vahel edasi? Mida tasuks anno 2016 kooli asutajalt Pansolt meenutada, kõrva taha panna, üle korrata? Milliseid värvikaid hetki lavakooli aastakümnetest — eksamitelt-arvestustelt, igapäevasest koolitööst, kolleegidest — hoobilt meenuda võiks? Või õigem oleks vist küsida, missuguseid mõningaid eredaid hetki tahaksid siin meiega jagada?

Uhkeldada, et Panso mind lavakunstikateedrisse kutsus, ma ei saa. Kui ma ütlesin, et tulen, ta ei uskunud, teades väga hästi, et palgavahe on tohutu. Aga ma olin otsustanud. Ja nii ma ilmusin sinna 1. oktoobril 1965, lihtsameelses teadmatuses, mis mind ees ootab. Võin mainida, et ma kavatsesin hakata tema tunde üles kirjutama. Läksin suure vaimustusega tundi, kirjutasin üles nii palju, kui jõudsin, ja olin endaga väga rahul. Kodus lugesin üle ja sain aru, et ainus õige asi, mis ma nende paberitega peaksin ette võtma — ära põletama. Mida ma ka tegin. Põhjus? See üleskirjutus oli võlts. Ei suutnud edasi anda seda, mis tunnis tegelikult toimus. Sain aru, et teeksin ainult halba. Loomulikult kirjutasid õpilased tunde üles. Seda Panso nõudis ja kinkis neile esimesel tunnil keskmise paksusega kaustikud. Aga see on õppeprotsess. See on midagi muud. Arvan, et minu toonane otsus oli õige.

Kas Panso vaim koolis veel lehvib? Seda küsisid minu käest mitte eriti ammu ka praegused üliõpilased. Ma vastasin resoluutselt, et kui usud, siis lehvib, ja kui ei usu, siis ei lehvi. Üleeile näiteks. Istusime vastuvõtukomisjoniga pead-jalad koos tillukeses kabinetis ja arutasime teise vooru tulemusi. (Vaatamata pühapäevasele päevale olid kõik teised ruumid töiselt kinni.) Äkki panen tähele, et kapi peal, üsna kõrgel, on Panso pilt. Ega see olnud küll mingi uudis, see pilt seisab seal üsna ammu. Aga mulle tundus, et Panso kuulab. Peaaegu võtab osa. Ja pilt on suurem kui tavaliselt. Ehk siis hetkel lehvis…

Lisan mõned Panso hüüdlaused.

„Teatrikooli pedagoogi töö on muti töö, ilma igasuguse efektita.”

„Näitekunst on hingamise kunst.”

„Tehniline tase peab olema kindel ja ühtlane ja ainult üle selle võivad sündida näitlejaindividuaalsused.”

„Ärge unustage treeningut ja drilli, puhake näitleja moodi. Teie loote kooli ja traditsioonid. See on Teie moraalne kohustus, sest noorem kursus joondub Teie järgi!”

„Kaks eri teed on kunstis — o l g e laval ja me avastame teid. „Näidake” laval ja me võtame teadmiseks. Jätke meile avastamise rõõm!”

„Elagu vaimne võidujooks!”

 

Tunnistad, et oled kasvanud režissööriteatri usus (TMK 2007, nr 7), kuid su fookus püsib väga keskendunult näitlejaloomingul; näitena võiks nimetada artiklit „Näitleja jäävuse seadus küsimärgi all?” (TMK 1994, nr 12), kus muu hulgas valutad südant vanema põlvkonna näitlejate ridade hõreduse pärast ja oled häiritud keskmise põlvkonna väsimusest ja amortisatsioonist; rõhutades, et „igal põlvkonnal on omad näitlejad” ja „me tahame vananeda koos oma näitlejatega”. Kes on olnud need sinu, sinu põlvkonna oma näitlejad? Ja kuidas hindaksid näitlejaloomingu olukorda praegu, aastal 2016?

Näitlejaid, kellest ma oma noorpõlves lugu pidasin ja kelle pärast teatris käisin, oli palju. Võin nimetada: Ants Eskola, Jüri Järvet, Meta Luts, Ants Jõgi, Arno Suur­org, Johannes Kaljola, Albert Üksip, Lisl Lindau, Rudolf Nuude, Katrin Välbe, Linda Rummo, Einari Koppel.

Minu jaoks on praegu raske küsimus näitlejate üleproduktsioon. Panso unistas konkurentsist. Nüüd on see ammu käes. Väheks on jäänud psüühilist valmisolekut sellele konkurentsile vastu seista. Mitte langeda meeleheitesse. Vastu pidada ja uuesti katsetada. Mõnel on see ju vägagi hästi õnnestunud. Paljudel mitte. Aga olla pahane nende peale, kes elukutse maha jätavad, ma ka ei saa. Sest amet on raske. Tihtipeale läheb lava- ja teleproduktsioonides rohkem arvesse tüpaaž ja mängu asemel hinnatakse hüsteerilist ja diletantlikku vingerdamist, nahaalset enesepakkumist. Või lihtsameelset, võltsloomulikku olmelist olesklemist. Enese­kriitika vähesus. Enesekujutluses on suudetud manada end külgetõmbavaks.

 

Kas tänases teatris on veel selliseid probleeme, millega tuleks teadlikult ja süsteemselt tegelda? On näiteks öeldud, et näitlejate lavakõnega olevat midagi juhtunud… Ometi õpetatakse seda koolis ju kõrgel tasemel. Milles võib asi olla?

Kui ma oleksin lavakõne spetsialist, siis võtaksin tõsisemalt sõna. Proovin siiski köhatada. Jah, minu meelest pole lavakõnega asjad korras. Põhjused? Esiteks, moes on visuaalne, füüsiline teater. Tekstiandmise probleemid on tagaplaanil. Teiseks, kardan, et ka lavastajad pole teatrites küllaldaselt nõudlikud. Hakka teksti selgusest rääkima, vaata et saad vanamoodsuse sildi otsaette. Kolmandaks, koolil seisab ees lavakõne õppejõudude põlvkonnavahetus. See on alati problemaatiline seis. Aga mis on siis viga? Vana inimene, sul pole ammu enam kuulmisega kõik korras, võiks mõelda. Aga kui minust poole nooremad teatrikülastajad kaeblevad, et tekstiprotsent, mis läheb kaduma, on masendav? Probleem on tehniline ja keeruline. See töö nõuab tahtejõudu ja järjekindlust. Kusjuures ka hea tase võib aja jooksul salakavalalt olematusse haihtuda. Noor näitleja muretseb teatris tõenäoliselt teiste asjade pärast. Miinusseis teatrivaataja jaoks on nii häälte tugevuses kui ka lihtsameelses pudrutamises, kus sõnad jooksevad üksteisele sisse. Tegijal endal on ettekujutus, et kõik on korrras. Võiks ju reaetendusele kutsuda spetsialisti, kes annaks pärast trupile nõu, pööraks tähelepanu vigadele. Võimalik võiks olla ka spetsialisti osavõtt proovidest. Aga seda ei peeta vajalikuks, üleliigne raha ja energia kulu. Ja nii see tasane allakäik toimub. Jah, meil on olnud koolis hiilgavaid lavakõne programme, mida meenutan heldimusega. Aastakümneid tagasi suutis Karl Ader ühendada kuiva treeningu elava mänguga. Harjutused peavad meeldima, ütles ta. Harjutuse eesmärk lahustus tema õpilastel vabas lahtises laval­olekurõõmus. Aga see on minevik. Mis saab edasi? Kui kasvõi üks noor näitleja või teatrikooli üliõpilane jääks minu köhatuse peale mõttesse ja alustaks põhjalikumalt ja eesmärgistatumalt tehnilist treeningut, oleks mul hea meel.

 

Mida tähendab sinu arvates mõiste (teatri)kriitiku solidaarsus? Kas oskad või soovid seda selgitada?

Minu ettekujutus kriitikust on tõenäoliselt sinisilmne. Minu jaoks on kriitik üks osa teatrist. Ta peaks olema poolt, muretsev. Hell. Mitte liiga sugulaslik, mitte liiga lähedane protsessidele, see võib pimestada ning varjata hädaolukordi. Õiglane. Aus. Ka iseenda ees.

 

Küsimus nn näitleja teemast: kas ja kuivõrd saab näitleja — omamoodi ju ikkagi sõltlane oma elukutses — seda ise luua või kujundada? Sa oled toonud mitmeid sellekohaseid näiteid: „Näitleja Marko Matverel on oma teema. [—] See teema on sõprus, vendlus. [—] Kambatruudus ja kambafilosoofia.” (TMK 1996, nr 12.) Katariina Laugu (nüüd Unt) teemana oled „Arkaadia” arvustuses nimetanud murdehetke, mil tüdrukutirtsust saab naine. Ja selle naise/naiselikkuse temaatika juurde naased sama loojaga seoses omakorda VAT Teatri „Nisa” retsensioonis, mida määratled kui näitlejanna manifesti — isiku ja isiksusena (TMK 2011, nr 8-9). Indrek Sammuli näitlejateemana oled esile toonud inimlikkuse (TMK 2006, nr 6), Juhan Ulfsaki näitlejaisiku iseloomustamiseks kasutanud mõistet „kangelase ampluaa” (TMK 2007, nr 7) — samas kirjutises ohates, et oled sõnast „teema” tüdinud, aga paremat paraku kah ei leia. Kas oleksid valmis nimetama sellesama nähtusega seoses konkreetselt veel kedagi just tänases eesti teatris?

Hetkel tuleb meelde üksainus nimi — Ain Lutsepp. Teema (ikka seesama sõna) — eestlus. Eestlase identiteet. Näitleja elukutse juurde kuulubki kujutelma loomine oma rahvusest. Mitte kõigile pole see kontimööda. Üsna vähestele.

 

Su kirjutistest torkab ühe lõimena silma ka rahvusliku/rahvuslikkuse küsimus ja teatri/teatritegija vastutus selle raames. Tsiteerin — vabandust, kui liiga pikalt! —: „Peale kõige muu on näitleja elukutse üks koostisosa vastutada oma rahva vaimse tervise eest. Kõlab suureliselt, aga kaudselt see siiski nii on. See tume ja kare ugrine seeme, mis meis istub…” (TMK 1996, nr 12). Sulev Luige kehastatud Raimond Valgre kohta (Kaarel Kilveti lavastuses „Valge tee kutse” 1985 Noorsooteatris) oled kirjutanud: „kas pole tähtis see, et hetkel, kui meie rahva kõlbeline tervis vajas enesejaatust, oma olemasolu teadvustamist, kui polnud käivitunud veel mingeid ühiskondlikke arengumehhanisme, andis Sulev Luik meile traagilise positiivse kangelase. Üks, kes meile teadvustas, et üksikisiku kaal on siiski nii suur; et meie rahval on vaimseid väärtusi ja hinnanguid, mida pikale teekonnale kaasa võtta.” (TMK 1988, nr 12) Kui tähtis on sulle teatrikunsti rahvuslikkus? Sellega seoses ka näiteks omadramaturgia osa? Kas ja kui aktuaalne on see küsimuste ring praegu?

Eelmises vastuses natuke juba puudutasin seda küsimust. Ma oskan ainult korrutada seda, mida kõik niikuinii teavad. Eesti teater on eesti keele hoidja. Seda on kohutavalt tähtis mõista, osata seda meeles pidada ning selle nimel pingutada. Ilma eesti näidendita on teatril peaaegu võimatu ellu jääda. Hea näidend peab rääkima meist endist, eile, täna ja homme. Ta on kohustatud seda suutma. Ja tasemel!

 

Sa hindad ja armastad huumorit. „Parim asi maailmas on vaimukas nali,” oled sedastanud Marko Matvere Mercutio rolliga seoses (Elmo Nüganeni „Romeo ja Julia” Tallinna Linnateatris 1993; TMK 1996, nr 12). Eespool mainitud artiklist „Näitleja jäävuse seadus küsimärgi all?” on aga mällu prigisema jäänud üks su kirbevõitu seisukoht: „Kas ma leian, et irooniast on saanud eesti teatri stamp? Jah, just seda ma leiangi” (TMK 1994, nr 12). Olen aastaid tahtnud küsida selle kohta sinult endalt täpsemalt — seda enam, et kas mitte veel keegi pole kunagi eestlaste kollektiivsele minapildile nii omast, hoopis positiivseks peetavat eneseirooniat nimetanud pahatihti pigem meid seespidiselt söövitavaks teguriks…)

Hetkel pole see probleem minu jaoks oluline. Ei taju iroonia ja eneseiroonia kuhjumist mingisse ärritavasse ja ähvardavasse poosi. Või on minu tajumisvõime aastatega nürinenud.

 

„Teater on milleski kaotamas oma ühiskondlikku väärikust ja väärtust,” oled öelnud 1990ndate keskpaiku (TMK 1996, nr 12). Võib aduda, et väärikus on sulle väga oluline mõiste ka inimlikust seisukohast. Lavastus ja selle kulg etendusiti asetub sinu jaoks alati laiemasse ühiskondlikku taustsüsteemi, mõned seosed võivad seejuures lugejale ehk ootamatudki olla, ent näivad olevat põhjendatud ja asjakohased. Kuidas iseloomustaksid eesti teatri staatust ja toimimist tänases sootsiumis? See on vist küll hirmus lai küsimus, aga mille pärast sa praeguses maailmas südant valutad? Mis omakorda rõõmu teeb, lootust toidab?

Minu meelest eesti teater saab hakkama. Veidi vähem võiks olla. Vähem ja paremini. Lavastamist peetakse üsnagi lihtsaks asjandamiseks. Et muudkui lükka ja kohe tuleb. Ei tule. Kahjuks on see väljavalitute pärusmaa. Lootust toidab teadmine, et huvi teatritegemise vastu kasvavas põlvkonnas ei vähene. Ja jälle nad muudkui tulevad ja jälle nad muudkui tahavad. See soojendab südant ja annab lootust. Aga mille pärast südant valutan? Ma tahaksin ära näha ja kuulda, et Eesti piir oleks paika pandud. Lõppude lõpuks on see ka Euroopa Liidu piir. Ma olen sõjaaegne. Minu psüühika töötab teistel alustel kui keskealiste põlvkonnal. Kuskil üheksakümnendatel, kui kõik oli veel nii segane ja tulevik raskelt aimatav, jalutasin metsas. Olin selles metsas ka varem käinud. Teadsin, et kuskil siin peab see piir olema. Tahtsin seda näha. Ja siis nägin. Pisike kuuseoksake oli maasse torgatud. Korra puhud ja on ümber. Enne kui järgmine oks nähtavale tuli, tuli kõndida. Ma sain šoki. Vist hakkasin karjuma. Ega seda keegi ei kuulnud. Mets ümberringi. Nii et olen ootel.

 

Mida tähendab sulle loodus? Sisemaal sind väga hästi ette ei kujuta — Tallinna tüdrukuna oled vist pigem mereinimene?

Kondamine suvel mööda metsa on minu meelistegevus. Juba talvel hakkan sellest unistama. Ega ma ei roni rägastike sisse, käin rahulikult mööda teid. Kus ma olen siis käinud? Ega neid kohti palju ei ole. Kord olin Otepää kandis, siis Võru lähedal Osulas, Pärnu lähedal metsas jäin kord kohutava äikesevihma kätte ja eksisin ära, päris õudne oli. Toilas imetlesin iga päev Jelissejevi tohutut parki, mis kohati oli ka peaaegu et mets, Hiiumaal olin Luidjal kaks aastat, väga kaunis koht. Väga mulle meeldis Peipsi, olin lihtsalt üllatunud. Seal on õhtuti järve kohal taevas vapustavad teatraalselt poeetilised pilved! Värskas olen olnud palju aastaid. Tohutud metsad. Aga üks halb asi ühendas kõiki neid kohti ja see hakkas pikapeale kohe väga närvidele käima. Longid metsas, käbi kukub, mänd vaatab sulle otsa ja naeratab. Idüll. Ja siis kostab kuskilt … rrrrrrrrr… Husqvarna. Töö kiire ja korralik. Väike kena metsatukk. Järgmisel aastal lähed ja temast pole enam jälgegi. Ja jube lohakalt töötasid. Kogu sodi on jäetud maha mädanema. Ma olen filmides näinud, kuidas töötavad soomlased. Nad koristavad kõik ära, kasutavad ära viimase kui oksakese. Lõppude lõpuks ma ei kannatanud seda enam välja ja maandusin Virumaale, otse Lahemaa rahvuspargi kõrvale. Seal on metsarahu garanteeritud. Kui sa kohtad mõnd ilusat kuuske või mändi, siis tead, et ta tuleval aastal seisab sama koha peal. Sammal on roheline. Lind laulab. Isegi kitsega võid kokku juhtuda. Ja kui päike ka veel paistab ja vihma ei saja, siis rohkemat tahta polegi.

 

Aga mis paigad veel kutsuvad ja puudutavad? Kuuldavasti on Inglismaa kuidagi eriliselt südamelähedane…

Ma tahaksin inglasi kaitsta. Kelle või mille eest? On olemas mingi käibearvamus, et inglased on uhked, ennast täis ja ülbed. Et imperiaalne minevik varjutab nende tänast olemust. Seda arvamust keegi nagu välja ei ütle, aga ta on rippunud õhus. Minu naiivne kaitsmiskatse loomulikult ei oma kõlapinda praeguses eurokriisis. Küllap tundub isegi totakana. Ja mis siis. Olgu pealegi. Ma lihtsalt tahan jutustada, kuidas ma Inglismaal käisin. Sõita sinna oli minu unistus. Umbes kolmkümmend viis aastat unistada ja siis äkki see unistus täitub. Segavaid asjaolusid oli kõikvõimalikke. Tõenäoliselt valed vanemad kuni selleni välja, et sind lihtsalt tõstetakse, sinult nõusolekut küsimata, ühest välismaa sõidugrupist teise. Aga lõpuks on käes aasta 1995, minule kallis inimene, Grigori Kromanovi abikaasa Irena kingib mulle võimaluse elada Londonis tema tütre juures. Ma leegin sinna lennukiga ja esimest korda elus sõidan välismaale täiesti üksinda, ilma kaitsva giidi ja sõidugrupita. Ümberistumist Kopenhaagenis kardan niivõrd, et ei suuda lennukis mitte midagi süüa. Idiootlik misanstseen, kus stjuardess ja minu kena naaber püüavad kooris mind keelitada, et ma ometi midagi sööksin. Ei suuda, mitte ribakestki. Minu naabril tekib kaastunderefleks, ta ise lendab Münchenisse, aga Kopenhaagenis haarab ta mul käest kinni ja mingi infoaknakese teadete põhjal tassib mind läbi mõõtmatute pintsakuridade õigesse kohta välja. Lennujaama asemel kohtusin ma kaubamajaga. Lõputu riiete pakkumine, lennukid ja lendamine tunduvad olevat midagi täiesti kõrvalist. Mõni minut enne väljalendu jõuan õigele lennukile. Londoni lennujaamas ollakse mul vastas, ma maandun imekenas kodus, sõbraliku perekonna keskel. Ma alustan kondamist mööda Londonit, püüdes jõuda igale poole, kuhu kavatsesin. Esimesel hommikul, kui kiirustan mingi eesmärgi poole, peatab mind tänaval üks reklaamimüüjanna ja topib mulle pihku mingeid lehekesi. Ma võtan vastu ja siis ta küsib: „On näha, et te pole siit linnast? Kust kaugelt te olete?” „Ma olen Eestist”. „Eestist!! No kas teil on nüüd seal parem elada?” Ma olen loomulikult hämmastunud tema teadlikkusest ja osavõtlikkusest ja kinnitan, et meil on nüüd palju-palju parem. Tower Bridge’i muuseumis küsib minu käest piletimüüja: kust kaugelt olete? Eestist. Oh, it is a fishing country. Ole sa lahke, on kuulnud. Barbican Theatre. Tohutu hoone, aga seal seespool on võrdlemisi raske orienteeruda, kus midagi toimub. Etendus lõpeb, ma kõmbin mööda treppi ja mõtlen, mismoodi ma jõuan oma metroopeatusse. Keskmises vanuses inglastest abielupaar pöördub minu poole: „See maja on nii keeruline, siin on pea võimatu midagi üles leida. Kas me võime teid kuidagi aidata? Kuhu te peate minema?” Nimetan oma metroojaama. Nad mitte ei juhata, nad viivad mind selle metroojaama sissekäigu juurde. Ma ju kelleltki mitte midagi ei palunud, isegi ei seisnud mõtlikult, vaid sammusin. Selline abivalmidus, selline tähelepanelikkus. Uskumatu. Hiire kompleks, kes pidevalt juurdleb, mida elevant temast mõtleb, see kompleks mul puudub. Mida ma ise tean Austraaliast, või Jaapanist või Nigeeriast, et teistele rahvastele pretensioone esitada. Nii, seesama Barbican. Mul ei ole piletit etendusele. Seisan pikas järjekorras kassa ees koos oma saatusekaaslastega, ehk veab. Ootamine on pikk, isegi pingikese leian istumiseks. Kõrval istuv naine äkki huvitub, miks ma just seda etendust näha tahan. Aga seal mängib Michael Gambon. Aga kust te Gamboni teate? Aga ma olen näinud teda filmides. Kustkohast ma pärit olen, see sai talle ka selgeks. Kuidagi väga sõbralik oli see istumine seal. Ja näe imet, me saime piletid. Pärast etendust otsivad kolm naist mu üles, et küsida, kuidas mulle meeldis. Ma lihtsalt säran ja kiidan. Nemad ka säravad. Minu meelest oli see lausa liigutav, et nad mu pärast etendust üles otsisid. Westminster Abbey. Ekskursioonihuvilistest moodustatakse grupp ja meid juhib ja juhatab vaimulik. Kui kõik on lõppenud, küsib ta igaltühelt, kust ta pärit on. Kõik vastavad. Väga kirju seltskond oli. Kui mina ütlen Eesti, siis ta hakkab naerma. Ma üritasin mitte solvuda. Ehk ta pani tähele minu püüdlikku ülipinges nägu, sest keeleoskus on ju lauskehv. Käisin veel veidi ringi ja kui hakkasin väljuma, siis tuleb minu juurde üks kirikutöötaja ja annab mulle kutse õhtusele jumalateenistusele, kus õnnistatakse sisse selle kiriku uus piiskop. Loomulikult olen ma õhtul kohal, otse minu vastas istuvad peened ja tähtsad inglise aristokraatia esindajad, küllap kiriku tugikond, ma laulan kaasa nii palju kui suudan, heldin imelisest ümmargusest värvikirevast aknast, kust paistab sisse õhtune päike, suhtun austavalt uude piiskoppi ja mulle tundub, et kuulun Euroopasse.

Järgmisel päeval püüan meeleheitlikult üles leida muuseumi. Victoria and Albert museum. Täpset aadressi ei tea. Küsin. Keegi pole kuulnud, keegi ei tea. Õhtuks on teatripilet, midagi pole parata, pean juba jooksma. Mõne aasta pärast olen uuesti Londonis. Ei jäta jonni ja lähen uuesti otsima, seekord juba tean aadressi. Aga siiski on kuidagi kõhe. Hakkan metroost väljuma. Äkki astub minu juurde vanem härra. Teil on selline nägu, et te olete eksinud? Kas ma saan teid aidata, kuhu te tahate minna? Ma vastan. Ta võtab mu lõbusalt käekõrvale ja viib muuseumi ukseni. Muuseumis väsin päris ära, vahepeal käin Hyde Parkis võileiba söömas ja vestlen kohaliku oravaga, kes on sama meeldiv kui too teed juhatanud inglise džentelmen. Kas kõik oli nii meeldiv ja kena? Ei, kõik ei olnud.
Üks elamus oli ülimalt ebameeldiv ja ma oleksin ebaaus, kui jätaksin selle mainimata. Pärast teatrit õhtune metroosõit. Mulle oli soovitatud istuda rongi keskmistesse vagunitesse, mitte sappa või esimestesse vagunitesse. Istun. Vagun on peaaegu tühi. Minu kõrval istub paar vanemat väsinud näoga naist, küllap töölt tulijad, ja vastas istub noormees, kes loeb ajalehte. Peatus. Vaguni kaugemast otsast siseneb grupp mustanahalisi. Ligi tosin. Esialgu on nad kaugel, siis hakkavad meie poole tulema. Tropis. Ja teevad mingeid imelikke ähvardavaid liigutusi. Nad on noored, tugevad, näha, et treenitud kehad. Mitte eriti vaeselt riides. Need demonstratiivsed liigutused on sihitud meie suunas. Naised vahivad maha. Mina kardan, istun kiirelt vastaspingile, tolle noormehe kõrvale. Tajun, et tema ka pole päris valgenahaline. Ta hoiab ajalehte käes, käed värisevad. Mul on hirm. Naiste pead vajuvad üha madalamale, see tropp ligineb, nad vahivad meid mingi erilise tigeduse ja põlgusega. Peatus. Noored mehed irvitavad meie suunas, peaaegu et sülitavad ja lahkuvad. Milleks oli neil sellist stseeni vaja? Tajuda oma üleolekut, tunda end kõrgema ja tähtsamana? Alandada nõrgemat. Ootamatult kaasaegselt kõlab see meenutus, kas pole? Pagulane. Kes sa oled? Miks sa oled? Ma mitte grammigi ei poolda praegust pagulashüsteeriat. Ehk Euroopa korjab end kokku ja saab hakkama. Ma nii väga loodan. Veel üks meenutus. Viimane. Ruttan teatrisse. Piccadilly nurk. Polnudki nii palju inimesi ümberringi, aga äkki ma satun inimtroppi. Ei edasi, ei tagasi. Vastutulijaid oli nähtavasti ka palju ja liikuma ei pääse kumbki pool. Üsna ebameeldiv tunne on. Ja siis kõlab minu kõrva ääres noore mehe vaikne hääl: „I love all of you.” Ma ei näinud tema nägu, kuulsin ainult ta häält. See oli intelligentne, suurlinna kodaniku, inimliku inimese rahustav intonatsioon. See oli hetk, tropp lagunes koost ja igaüks kiirustas oma eesmärgi poole. Aga see hääl ja see intonatsioon jäid mulle meelde. See oli Inglismaa. Oskus tajuda probleemi, suutmine ja soov lükata seda lahenduse poole.

Kodu. Tallinn. Palju aastaid on möödunud. Kinos Coca-Cola Plaza on võimalus näha National Theatre etendusi otseülekandena. Nii palju kui hammas peale hakkab, üritan vaadata. Royal National Theatre 50. Suur juubel ja meie tohime seda siin Tallinnas kaasa elada. Ja seal nad kõik on: Judi Dench, Maggie Smith, Michael Gambon, Adrian Lester, Ralph Fiennes, Rory Kinnear. Lõpp. Etendus on lõppenud. Trupp tuleb kummardama. Tänama vaimustunud publikut. Nad ei tule ei ühe-, ei kahekaupa. Nad tulevad kõik reas. Ja näha on, et laval on terve trupp, mitte ainult näitlejad. On nähtavasti helimehed ja grimeerijad ja muud asjamehed. Kõik, kes selle kauni õhtu nimel töötanud. Ja nad on kõik ühtemoodi hallis tööriietuses. Ei mingeid õhtukleite, ei mingeid briljante. Tulevad üksteisel käest kinni hoides ühtses pikerguses reas ühest kulissist teiseni. Kummardavad. Kõik koos. Pööravad ümber ja lähevad lavalt ära jälle sellesama ühtlase reana. Ja tulevad tagasi ning kummardavad. Sama ühtlane kokkuhoidev rida. See oli programmiline. See oli teatraalne. See oli vana hea inglise teatri kummardus oma rahvale. Kaudselt meilegi.

 

Küsinud PIRET KRUUSPERE ja MADIS KOLK