TEATRIKRIITIKA SÜMPOOSION 2012
Juuni, 2013Tartu Ülikooli Teatriteaduse Üliõpilaste Loož korraldas möödunud sügistalvel vestlussarja „Teatrikriitika sümpoosion”. Kolmel korral kohtusid teatrikriitikateemaliseks mõttevahetuseks kaks selle alaga seotud inimest. Esimese paari moodustasid Postimehe kultuuritoimetuse juhataja Heili Sibrits ja Teater. Muusika. Kino peatoimetaja Madis Kolk. Teisena vestlesid praktiku ja kriitiku taustaga Jaak Allik ning Aare Pilv, kelle kirjutiste hulgast võiks välja tuua eelmisel sügisel populaarsust kogunud veebipostituse „Tehnilisi juhiseid teadlikule teatrivaatajale”. Viimase paarina kohtusid Raadioteatri toimetaja ning kriitikuna kolmekümneaastase kirjutamisstaažiga Pille-Riin Purje ja vaid mõne aasta eest teatrikriitikaga algust teinud Meelis Oidsalu.
Sümpoosioni eesmärk oli tegelda küsimustega, mis puudutavad „jooksva kriitika” nõrkust ja tugevust, kriitika mõju lavastuste edule, kriitikute balansseerimist subjektiivse ja objektiivse vahel, metakriitika vajalikkust ning kriitikute ja praktikute suhteid. Vestluse vorm võimaldas need teemad dialoogi asetada, anda sõna inimestele, kes ise teatrikriitikat kirjutavad ja on kursis selle hetkeseisuga. Kolmel kohtumisel sattusid vastamisi üsna erineva tausta ja kirjutamiskogemusega inimesed. Kõik said enne mõtisklemiseks mõned üldisemad märksõnad ja küsimused, kuid vestlemiseks jäeti vabad käed. Väiksemate kõrvalekalletega tõusid iga kord keskseks samad teemad.
Kriitika ülesanded
Vaieldamatult enim peatusid vestluspaarid teatrikriitika funktsioonidega seotud küsimustel. Eriarvamusel oldi nii selles, mis puudutab adressaati, kirjutamismeetodeid kui ka üldiselt eesmärke. Hinnang, analüüs ja jäädvustamine kui kriitika peamised funktsioonid on teatriarvustustes kokku sulanud, ükski külaline ei seostanud end ühe kindla ülesandega. Arvustuse rõhuasetuse määrab eelkõige kirjutaja, kuid ka väljaanne. Kultuuritoimetustes töötavad Heili Sibrits ja Madis Kolk arutlesid kõige pikemalt selle üle, et erinevad meediumid eeldavad erinevaid kirjutamise lähtepunkte, aga samal ajal on väljaannete piirid hägustumas. Sibritsa väide, et päevalehekriitika peaks olema hinnangulisem, ütlema lugejale-vaatajale, kas teatrisse minna või mitte, kandus kuulajate kaudu järgmistesse vestlustessegi. Samas rõhutas Sibrits, et see on konkreetselt päevalehekriitika kohustus tavalugeja ees ja sellistel väljaannetel nagu Sirp või TMK on teised ülesanded. Madis Kolk ja Meelis Oidsalu mainisid sellega seoses kriitiku rahvavalgustuslikku funktsiooni: ka n-ö tavalugejat ei tohiks alahinnata. Oidsalu lisas veel, et reklaam võiks jääda teatrite turundusosakondade teha.
Teatrikriitika jäädvustav ülesanne üheski vestluses kuigi teravat arutelu ei tekitanud. Pille-Riin Purje tõdes, et tema arvates on see teatri kui kaduva kunsti puhul tingimata oluline. Jäädvustamise eesmärgil kirjeldamine võimaldab näha, mis on püsivat nii ühes lavastuses kui ka teatris üldiselt. Jaak Allik tõi aga välja jäädvustamise ja analüüsi seotuse, rõhutades, et pelgalt kirjeldamine ei ole ühegi osapoole jaoks kuigi kasulik. Ka Kolk jäi arvamusele, et kirjeldus ja tõlgendus peaksid olema läbi põimunud. Aga ta ütles ka, et kuulugu arvustus ükskõik millise funktsiooni alla, retseptsiooniline tekst ja selle jäädvustumine on igal juhul vajalik, kui see aitab luua eesti mõttelugu. Kriitika eesmärk pole alati see, et iga lavastus saaks linnukese kirja. Analüütilisuse vajalikkust ei rõhutatud üheski vestluses, selle põhiroll teatrikriitikas näis kõigile iseenesestmõistetav. Sibrits ja Kolk tõid ajakirjandusest vesteldes välja aspekti, et mida lühem artikkel, seda kontsentreeritum peab see olema. Kui ruumi on vähe, tuleb lavastuse sündmus siiski üles leida. Mõttevahetusi analüütilisuse teemal elavdas aga küsimus, kes on või peaks olema tõlgendava kriitika adressaat.
Suhe praktikutega
Eesti väiksus tingib asjaolu, et teatrit tegevad ja sellest kirjutavad inimesed ei saa täiesti eraldi eksisteerida. Jaak Allik on ise teatrit juhtinud ja mitmes teatris lavastanud, Madis Kolk teatris töötanud ning osalenud ka teatrite loomenõukogudes, samuti on Aare Pilv Teatri NO99 loomenõukogu liige, Pille-Riin Purje töötab Raadioteatris, kriitikuna vaatab mõnd lavastust mitukümmend korda, teeb näitlejaportreid ja suhtleb paratamatult seega näitlejate-lavastajatega, ning ka Meelis Oidsalul on tuttavad teatripraktikud, kellega kirjutamisel nõu pidada. Sümpoosioni noor, peamiselt teatriteaduse üliõpilastest koosnev publik tundis igal kohtumisel huvi selle vastu, kas või kui palju peaks teatrikriitika praktikutele peegelduseks olema ja kuidas sealjuures kedagi solvamata ausaks jääda.
Üsna levinud on kuuldus, nagu ei loeks näitlejad ja lavastajad kriitikat, kuid seda ei tahtnud ükski vestlussarja külaline uskuda. Kirjutamisel võetakse ikkagi arvesse asjaolu, et arvustus on mingil määral tagasiside ka tegijatele. Ausaks jäämise teemal arutlesid kõige pikemalt Heili Sibrits ja Madis Kolk. Mõlemad tunnistasid, et kuigi praegu on vabadus ka n-ö ebakorrektseid mõtteid avaldada, siis seda ei julgeta teha. Tuntakse loojaid ja teatakse lavastuse loomise taustu, sh seda, miks mõni asi on ebaõnnestunud või näiteks kui raske aeg loojal isiklikult parajasti on. Kolk nimetas negatiivse sõnumi metafoori looritamist loominguliseks väljakutseks. Kui ei taha halvasti öelda, siis pigem rõhutada seda, mis on hästi, aga kui nähtus tõesti ühestki aspektist kaalukas pole, ei pelga ta ka seda välja öelda. Tema sõnul ei erine kriitiku eetika üldinimlikust eetikast, selle jaoks ei ole vaja eraldi koodeksit. Inimesena peaks kriitik kirja panema selle, mida ta lavastajale ka silmast silma öelda tahaks ja julgeks. Sibrits nõustus eetikaväitega, kuid tõdes, et tunneb siiski julgematest mõtteavaldustest puudust.
Jaak Alliku ja Aare Pilve vestluses lahenes sama teema arutelu mõneti teistmoodi. Alliku meelest ongi praktikutega suhestumine kriitika keerulisim aspekt. Ta lisas, et on ise alati tahtnud loojatega suhelda, on nendega ka ju lähedastes tööalastes suhetes olnud. Allik tsiteeris muu hulgas Pilve teatrivaataja juhistest väidet, et kriitik peaks sisenema teatrisse eesuksest (algselt Valdeko Tobro tsitaat), mis algatas sel teemal pikema diskussiooni. Mõlemad nõustusid, et kriitik võiks teatritegijatele pigem abiks olla. Alliku idee kohaselt peaksid kirjutajad loojatega samast generatsioonist olema, kuna üheealistel on sarnane maailmakäsitlus. Tema arvates on mõttetu minna pärast lavastuse valmimist ette lugema, mis halvasti oli, kui seda võinuks juba varem teha. Allik meenutas ka Lembit Petersoni sõnu, kes Nõukogude ajal vahetult enne esietendust toimunud kunstinõukogusid lahtise, veritseva haava nokkimisega on võrrelnud. Arvamust tuleks avaldada juba töö käigus, mil tervik alles vormub ja muudatusi lihtsam teha. Kunstnikuga usaldusvahekorras olles võib kriitikust nii loomeprotsessis tõepoolest kasu olla. Pilv nõustus, et loomenõukogudes olevad inimesed või väga hea dramaturg võiksid teatrites umbes sellist funktsiooni täita.
Ausaks jäämises olid nii Allik kui ka Pilv Kolgiga üsna samal arvamusel, et peab teadma, mida ja millal näitlejale või lavastajale öelda. Pilve meelest võiks ebaõnnestumised mainimata jätta, kuna tegijad tunnevad ise pareminigi, mis on lavastuses paigast ära. Tajutakse kunstnike tunnustusvajadust ja käitutakse empaatiliselt, kirjutatakse sellest, mis on hästi. Pille-Riin Purje oli samuti seisukohal, et vaadata ja tõlgendada tuleks seda, mida loojad on näidata tahtnud. Ta peab neid kriitikuist selles mõttes targemaks, et on nad ju lavastuse loomisel kõik variandid läbi mõelnud. Ennast näebki Purje peegli või kõrvalpilguna, mis aitaks teatritegijatel asju distantsilt näha. Meelis Oidsalu eristas intuitiivset loomeprotsessi ja analüütilist kriitikat, kuid tõdes samuti, et kriitik võiks praktikule laiemaid kontekste mõtestades abiks olla. Samas rõhutas ta ka seda, et kriitik peaks oma võimalikke isiklikke kiindumusi teatris tajuma ja suutma neid ratsionaalselt käsitleda.
Metakriitika ja noored kirjutajad
Eesti teatrikriitikast rääkides ei saanud sümpoosioni külalised mööda vaadata metakriitikast või õigemini selle vähesusest. Purje ja Oidsalu meenutasid sellega seoses Teatriliidus toimunud vestlusi ja mainisid ka TMK aastaülevaateid, kuid tõdesid, et kriitikasisest arutelu on vähe. Purje sõnul võib praktikutega suhtlemisest õppida, justkui tagasisidele tagasisidet saada. Oidsalu aga viitas sellele, et just teatriuurijad peaksid dialoogi tekitama. Tandem Allik―Pilv nõustus samuti, et metakriitikat on vähe või puudub see üldse. Allik rõhutas eriti, et üldiselt tuleks rohkem polemiseerida, nii tava- kui ka metakriitikas. Publiku hulgast tuli problemaatiline lahendus küsimusele, miks esineb kriitilist diskussiooni nii vähe. Peamistes teatrikülgedega väljaannetes, nagu Sirp või TMK, on avaldamisel järjekorrad ja päevalehtede kultuurikülgede ruum on niigi piiratud. Kiirelt reageeriv, aktiivne arutelu oleks võimalik blogosfääris, kuid metakriitikat seal üldjuhul ei kohta ning blogide fenomen on samuti pigem hääbumas. Nähtavasti puudub eelkõige kirjutajate initsiatiiv, sest järjekordadest hoolimata on kindlasti võimalus toimetajatega kokkuleppele jõuda või internetis ise avaldada.
Jaak Alliku ja Aare Pilve vestluses kerkis esile mõte, et teatrikriitikas võiks olla selline kriitika ülevaade nagu kirjanduse puhul on Keeles ja Kirjanduses. See annaks lisaks kriitika üldpildile aimu ka sellest, kes kirjutavad. Veel arutasid Allik ja Pilv, et kirjutada võiksid ka praktikud ise, kuid ometi nad seda ei tee. Kujutavas kunstis, muusikas ja kirjanduses avaldavad just loojad ise palju arvamust. Jõuti järeldusele, et tihti võib sel puhul tegemist olla mitte väga tõsiseltvõetava sõbramehekriitikaga. Pilv pakkus välja, et kirjutamine ei tundu näitlejatele loomulik, kuna nende eriala on niivõrd erinev. Alliku meelest näib kirjutamine lavastajate hulgas halb toon olevat, kuigi kirjutada nad oskavad. Praktikute kirjutamist puudutati siiski üsna põgusalt, kuid noorkriitika temaatika tõusis ainuüksi kuulajaskonnast tulenevalt igal kohtumisel.
Uusi noori kirjutajaid tuleb kriitikasse vähe, ka ei kirjuta nad kuigi palju ja kaovad lõpuks pildilt. Ka kõik külalised tunnistasid, et uusi asjatundlikke ja huvitavaid vaatenurki on vajaka. Nagu juba mainitud, on avaldamisvõimalusi küll, kuid tihti jääb noortel julgusest puudu. Heili Sibrits ja Pille-Riin Purje mainisid asjaolu, et noorte tekstid ei pruugi silma jäämiseks piisavalt haaravad või huvitavad olla. Selleks on vajalik ajaga kaasnev vaatamiskogemus. Madis Kolgi sõnul on praegustes noorte kirjutistes ajastu trendina ehk natuke liigset subjektiivsuse tendentsi, isiklikkust, mida ei peaks üle tähtsustama, sest see imbub autori enda teadmatagi teksti niikuinii, seda ei pea vormivõttena rõhutama. Saalis olnud potentsiaalsete tulevaste kirjutajate küsimustest ja märkustest jäi mulje, et peamiselt on noortel hirm tõlgendustes eksida või praktikuid solvata. Pille-Riin Purje ütles oma pikaajalise kogemuse põhjal, et solvumisi tuleb igal juhul ja need peab lihtsalt üle elama. Kindlasti ei tohiks noored sellepärast kirjutamata jätta. Nagu Madis Kolk mitmeid kordi rõhutas: retsepte ei ole. Kellele ja kuidas teatrikriitikat kirjutada, sõltub kriitikust endast.
Sümpoosioni eesmärk oli tänapäeva eesti teatrikriitika kohta erinevaid vaatenurki välja tuua, mis ka õnnestus. Peeti kolm väärt diskussiooni, mis andsid loodetavasti noortele kuulajatele tulevikuks indu. Samuti võiks see vestlussarja lühike kokkuvõte juba tegutsevaid kirjutajaid rohkem polemiseerima ajendada. Ikka selleks, et eesti teatrikriitika pilti mitmekesisemaks muuta.
Kõigi vestluste helisalvestused on Teatriteaduse Üliõpilaste Looži kaudu kättesaadavad.
LIIS OTS (20. I 1990) on kaitsnud Tartu Ülikoolis teatriteaduse erialal 2012. aastal bakalaureusetöö „Lavastuse „Tappa laulurästast” teksti ja lavaliste kujundite genees”. Õpib Tartu Ülikooli teatriteaduse magistriõppe esimesel kursusel, on Teatriteaduse Üliõpilaste Looži juhatuse liige, teinud TTV teatrisaadet „Elamus”.
