ELU UTOOPIA RANNIKUL
Juuni, 2013Tom Stoppard, „Utoopia rannik. I osa. Teekond”. Tõlkija: Anu Lamp. Lavastaja: Priit Pedajas. Kunstnik: Liina Unt. Valguskunstnik: Kalle Karindi. Koreograaf: Laine Mägi. Osades: Ain Lutsepp, Piret Kalda, Külli Teetamm, Kersti Heinloo, Ursula Ratasepp, Marta Laan, Liis Lass, Indrek Ojari, Kalju Orro, Alo Kõrve, Tõnn Lamp, Taavi Teplenkov, Karl-Andreas Kalmet, Pääru Oja, Märt Pius, Kaspar Velberg, Andero Ermel, Andres Raag, Ülle Kaljuste, Sandra Uusberg, Jaan Rekkor, Veiko Tubin, Kristjan Üksküla ja Allan Noormets. Esietendus 9. III 2013 Tallinna Linnateatri Põrgulaval.
Tom Stoppard, „Utoopia rannik.
II osa. Laevahukk”. Tõlkija: Kalle Hein. Lavastaja: Elmo Nüganen. Kunstnik: Pille Jänes. Kostüümikunstnik: Reet Aus. Helilooja: Jaak Jürisson. Valguskunstnik: Rene Liivamägi. Osades: Mait Malmsten, Hilje Murel, Tiit Sukk, Märt Avandi, Ivo Uukkivi, Indrek Sammul, Merle Palmiste, Mari-Liis Lill, Jüri Tiidus, Elisabet Reinsalu, Priit Võigemast, Henrik Kalmet, Rain Simmul, Anu Lamp, Andrus Vaarik, Argo Aadli, Aleksander Eelmaa, Margus Tabor, Mart Toome, Anne Reemann ja Epp Eespäev. Esietendus 20. III 2013 Eesti Draamateatri suures saalis.
Kas saab olla inimest, kellel poleks ühtegi ideed, unistust, soovi? Vaevalt. Need on meist kõigil. Vaid nende suurus ja suunitlus võivad erineda kordades ja eesmärkidelt. Nende seas võib olla nii spetsiifiliselt ja egoistlikult vaid meile enestele rahuldust pakkuvaid kui ka selliseid, mis võivad otseselt puudutada ja liikuma tõugata hoopis arvukamaid rahvamasse ning viia tulemusteni, mida on kombeks nimetada epohhi loovateks muutusteks. Nagu näiteks leidis aset pärast Rooma paavsti Urbanus II Prantsusmaal Clermont’is 1095. aastal esitatud kümnete tuhandete inimeste meeli köitnud üleskutset asuda teekonnale, et vabastada uskmatute kätest püha linn Jeruusalemm ja viia sellega ellu üks kristliku maailma lunastuslikumaid unistusi.
Ideedel, unistustel ja soovidel on alati ruumiline ja ajaline mõõde. Need peaksid teostuma kas siin ja praegu või olema abstraktselt määratletud kogu inimkonnale ja aastatega piiritlemata tulevikule. Ning nagu korduvalt on kinnitanud mineviku kogemus, on neist esimesed osutunud oma täitumisvõimalustest lähtuvalt teistest tunduvalt realistlikumaks. Neile on vähemalt üksikjuhtudel antud võimalus realiseeruda ehk saada tegelikkuseks. Teistel aga peaaegu mitte kunagi. Nende saatuseks ongi jääda või saada utoopiateks. Need on ideed, mis pole ideaalsel kujul kunagi täitunud, olles tegelikult juba sünnihetkest alates surnud, kuid vaatamata sellele on just nimelt nende mõtete väljaütlejad pälvinud järeltulijate silmis surematuse. Need on inimesed, kes on astunud unistades oma aja kitsastest raamidest välja. Ja selliseid inimesi on Tom Stoppardi näidendis terve plejaad. Nad on oma vaadetelt väga erinevad, kuid neid kõiki ühendab ihalus muutuste järele. Nad kõik on unistajad. Unistajad vabadusest XIX sajandi pärisorjuslikul, despootlikult valitsetud maal. Unistajad paremast ja õiglasemast maailmast. Nende nimed on meist paljudele üldiselt tuttavad. Me teame, et Bakunin seostub anarhismiga, et Herzen ja Ogarjov vandusid kättemaksu dekabristide kannatuste eest, et Belinski „avastas” Gogoli, et Turgenev mõistis talupoja hinge, kuid nende inimeste vaimu tegelikku suurust on meil raske aduda. Või õigem oleks öelda, et see on aastate jooksul ja klišeede survel mattunud trafaretsete hinnangute alla. Ning ainuüksi see asjaolu, et Tom Stoppardi vahendusel on nad taas astunud minevikust elavate inimestena meie olevikku, hakanud rääkima ja unistama, on teene, mida on raske üle hinnata. Mis aga puutub näidendi tegelaste äratundmisse, nende seosesse n-ö kooliprogrammiga, siis selle poolest paigutub valdav osa Eesti teatrikülastajatest tõenäoliselt kuskile keskele, Venemaa ja Lääne publiku1 vahele. Sest meie publiku hulgas on, sarnaselt Venemaaga, küllaltki palju inimesi, kelle jaoks on Stoppardi näidendi tegelastel märgiline tähendus, ning samas piisavalt palju neid, kes ilmselt analoogiliselt Londoni, New Yorgi ja teiste linnade vaatajate enamikuga on valgete lehtedena eelteadmiste poolest täiesti vabad.
Asjaolu, et Tom Stoppardi kolmkümmend viis aastat hõlmava näidendi tegevus leiab aset peamiselt Nikolai I aegsel Venemaal, pole kaugeltki juhuslik. See valik lisab n-ö üksikinimese utoopilisele tasandile veel ühe ― üleüldise mõõtme, sest isevalitsejaliku tsaari kogu arusaam riigi funktsioneerimisest ja riiklikust juhtimisest, mis baseerus mõiste „kord” kõikehõlmaval juurutamisel, oli oma olemuselt läbinisti utopistlik, viies Venemaa lõpptulemusena täieliku katastroofini Krimmi sõjas. Siis selgus näitlikult, et võimsana ja võitmatuna paistev impeerium osutus tegelikult vaid näilisuseks ehk teovõimetuks „savijalgadel hiiglaseks”, mis suutis veatult marssida, kuid mitte tõhusalt sõdida. XIX sajandi Venemaa oligi mingis mõttes ja ülekantud tähenduses liikumas mööda utoopia rannikut, kuni ühel järgmise sajandi saatuslikul hetkel kukkus sealt alla põhjatusse kuristikku, viies enesega hukatusse kaasa miljoneid süütuid inimesi. Kuigi Stoppardi näidendi tegevuse ajal oli see lõpplahendus veel kaugel, olid selle lähenemise ärevaks tegevad äikese-eelsed märgid juba õhus tuntavad ning kohati isegi nähtavad. Seda eriti inimestele, keda eristas teistest keskmisest tunduvalt suurem nägemus- ja mõistmisvõime. Nii polegi Tom Stoppardi näidend vaid selles tegelastena esinevate inimeste lugu; see on paljuski ja üldistavalt kogu Venemaa lugu. Ega autor asjata ei ütle ühes oma Moskvas esietenduse järel antud intervjuus, et triloogia, mille kallal ta on töötanud neli aastat, on omamoodi läkitus Venemaale. (Vt: Любовь Лебедина. Том Стоппард: взгляд на Россию из Лондона. Ajaleht Труд
22. XII 2006.) Samale Venemaa ja valitud tegelaste erilisele seosele viitab ka järgmine autori tõdemus: „…kui te asute lugema Bakuninit, Turgenevit, Herzenit, Belinskit, hakkab teid paratamatult huvitama Venemaa. Mulle paistab, et rahvuse, riigi ajalugu võib olla sama huvitav ja haarav kui ühe inimese lugu” (Наталия Киеня. Два берега русских утопий. Ajaleht Известия
16. III 2007). Et Venemaa ja vene inimesed pole Tom Stoppardile vaid hetkekiindumus, seda kinnitab näiteks 2012. aastal linastunud film „Anna Karenina”, mille stsenaariumi autor ta on.2
Valmistudes näidendi kirjutamiseks, ei piirdunud Stoppard ainult eespool nimetatud autorite teoste lugemisega. Vähemalt siinkirjutajale teada olevalt külastas ta ka kunagist Bakuninite Premuhhino mõisa (mille pea- ja kõrvalhoonetest on tänaseks säilinud üsna vähe), kus 1833. aastal algab näidendi tegevus. See Tveri kubermangus paiknenud ja Mihhail Bakunini vanematele kuulunud mõis kujunes XIX sajandi esimesel poolel üheks Venemaa olulisemaks kultuurikeskuseks. Premuhhinos ei külastanud Bakunineid ainult näidendis nimetatud, vaid ka mitmed teised vene kultuuriga seotud tuntud tegelased. Tulenevalt paljuski seostest Nikolai Stankevitši ringiga, mõjutas Bakuninite perekond oluliselt tolle aja vene kirjanduse ja ühiskondliku mõtte arengut. Seejuures mängisid selle ringi tegevuses küllaltki olulist rolli Mihhail Bakunini õed Ljubov, Varenka (Varvara), Tatjana ja Aleksandra (kokku sündis Varvara Aleksandrovna ja Aleksander Mihhailovitš Bakuninil üksteist last, neist viis olid tüdrukud ja kuus poisid). Ja pole kaugeltki välistatud, et see roll oli sisuliselt inspireerivam, kui lavastusest välja paistis.
Sama märkus kehtib ka Aleksander Mihhailovitš Bakunini rolli tõlgendamise kohta. Kuigi tema filosoofiadoktori kraad oli tõesti saadud loodusteadustes parasiitusside uurimise vallas (ta valiti 1789. aastal oma teaduslike teenete eest Torino kuningliku akadeemia korrespondentliikmeks), oli ta Belinski sõnade järgi „üks neid inimesi, keda Jumal on sünni hetkel õnnistanud, kes sünnivad koos kõigega, mis moodustab ülimalt hingelise inimese”. Kui see oleks teisiti, siis vaevalt oleks tema kodumõisast kujunenud Venemaa kultuuriloole sedavõrd oluline keskus. Suurepärase raamatukoguga varustatud keskus, mis lõi soodsa atmosfääri filosoofilisteks mõtisklusteks ja vabamõtluseks. Seega oli Aleksander Bakunini näol tegemist oma aja silmapaistvalt intelligentse ja haritud inimesega, kes oli võrdne vestluspartner näidendi peategelastest tulevastele suurustele. Bakuninite loodud aura oli sedavõrd tugev, et mõningane seos kirjanduslooga säilis Premuhhinol ka hilisemal ajal (Aleksander Bakunin suri 1854. aastal), kui 1881. aasta sügisel elas seal mõnda aega Lev Tolstoi ja 1897. aastal külastas mõisa Maksim Gorki.
Tom Stoppardi näidendi peamised tegelased pärinevad reaalsest maailmast. Nad on paigutatud tõepärastesse situatsioonidesse ning nende öeldud sõnad on tõenäoliselt väga lähedased, kui kohati isegi mitte täiesti kokkulangevad sellega, mida Mihhail Bakunin, Nikolai Stankevitš, Vissarion Belinski ja teised tegelased võisid kunagi lausuda ja omavahel vahetada. Väga paljus on need sõnad ja laused ajendatud üldinimlikest tunnetest ning muredest, sest ka nemad, nagu enamik meist, on olnud kord õnnelikud ja siis õnnetud, vahel lootusrikkalt armunud ja siis kõiges pettunud. Nad vaidlevad rööbiti tühistena paistvate eluseikade üle ja otsivad vastust igavesele küsimusele elu mõtte kohta. Seega nad nagu ei eristukski miljonitest teistest, oma kaasaegsetest. Kuid see pole nii. Tom Stoppardi laval taaselustatud tegelased pole klammerdunud ainult enda ja lähedaste saatuse külge. Nende huvide ring on tunduvalt laiem, ulatudes Venemaa ja kogu maailma saatuse mõistmiseni. Siit ka kirglik huvi Venemaal ja maailmas aset leidvate sündmuste ja muutuste vastu ning püüd leida universaalset võtit, mis avaks ukse toimuva mõistmiseks. Pidev otsimine, liikumine ja rahulolematus, vastandumine rahulolevale ükskõiksusele, paigal tammumisele ja stagnatsioonile, ongi peamine tunnusjoon, mis tõstab näidendi tegelased oma aja väljapaistvamate inimeste hulka, muutes nende pürgimuste ja mõttekäikude jälgimise aktuaalseks ka tänasel päeval. Nad on lummatud saksa filosoofiast ning neid tõmbab magnetina enese poole selle filosoofia sünnimaa. Nad saavad aru, et endiselt jätkata ei saa, et Venemaa ja maailm on muutuste lävel.
Tom Stoppardi triloogiat „Utoopia rannik” on toodud lavale erinevalt, mängides seda nii osade kaupa kui ka pika päeva jooksul ühe tervikliku loona, nagu on teinud Aleksei Borodin arvukate preemiatega pärjatud lavastuses Venemaa Riiklikus Akadeemilises Noorsooteatris3. Eestis aga valiti veel üks võimalus, võimalus esitada „Utoopia ranniku” kaks esimest osa erinevate lavastajate ja osatäitjate tõlgendustena. Ehk Tallinna Linnateatris „Teekond” Priit Pedajase ja Eesti Draamateatris „Laevahukk” Elmo Nüganeni lavastusena. Hinnata seda otsust üheselt pole lihtne. Ühest küljest toob selline lahendus piltlikult öeldes värve juurde, lisades ühtlasi näiteks hulgaliselt mõtteainet kõikvõimalikeks võrdlusteks, mis puudutavad nii lavastajate kaekirja kui ka näitlejate rollikäsitlust, kuid samas mõjub see lähenemine ühtse tervikuna mõeldud loole paratamatult killustavalt. Sest kuidas seda ka ei püüaks eirata, ei suuda alateadvus pärast mõlema etenduse nägemist kuidagi vältida kogetu analüüsi skaalal: kuidas oli see esitatud siin ja seal. Kas Mihhail Bakunin on rohkem Tõnn Lamp või Tiit Sukk, Vissarion Belinski ― Taavi Teplenkov või Rain Simmul, Aleksander Herzen ― Pääru Oja või Mait Malmsten jne. Muidugi, seda laadi võrdlusmoment kerkib vaid juhul, kui vaadata näidendi mõlemat osa, kuid võib oletada, et suurem jagu teatrisõpru just nii ka talitab. Aga on sellisel paratamatult provokatiivsel ärgitusel mõtet? Kas ei või see juhtida meie tähelepanu peamisest kõrvale? Raske öelda…
Tom Stoppardi näidendi tegelased pole lavale toodud mitte ainult erinevate lavastajate ja osatäitjate poolt, vaid nad on paigutatud ka erinevate kunstnike kujundatud ruumidesse (Liina Unt Tallinna Linnateatris ja Pille Jänes Eesti Draamateatris), mis loob esitatud sündmustele veel ühe, võrdlemist toitva fooni. Kas tulenevalt erialastest stereotüüpsetest arusaamadest või millestki muust seletamatust, kuid siinkirjutajale paistis ajastu olemusele lähedasem see ruum, mis oli loodud Tallinna Linnateatri laval. See oli kuidagi orgaanilisemalt seotud näidendi tegelaste sõnade ja mõtetega. See lõi tõepärasema õhustiku unistusteks ja utoopiate sünniks. Linnateatri tegelased olid nagu rohkem meie seas, meile lähemal; Draamateatri omad aga kaugemal, lava peal. Seda otseses ja ülekantud tähenduses. Ka nende omavahelistes suhetes oli rohkem välist kui sisemist pinget. Kohati rohkem pealispindselt epateerivat nalja (luuletaja Georg Herwegh Priit Võigemasti ja Karl Marx Mart Toome esituses) kui sisemist lõhestatust ja põhimõtetest tulenevat paatost.
„Utoopia ranniku” peamisi tegelasi on üldistavalt nimetatud „XIX sajandi vene utopistideks ja revolutsioonilisteks demokraatideks”, asetades nad kindlalt oma aja ning ruumi raamidesse, muutes neid sellega oma kunagise ajastu lasteks. Kuid tegelikult pole see kaugeltki nii. Sest Tom Stoppardi näidendi reaalselt eksisteerinud tegelaste tõepärastel mõtetel ja unistustel puuduvad igasugused ajalis-ruumilised piirid. Need mõtted ja unistused on universaalsed ja seega igati kaasaegsed. Seda nii 2013. aastal kui ka tegelikult jätkuvalt, paigutudes utoopia rannikule. See ongi Tom Stoppardi näidendi peamine sõnum ning Priit Pedajase ja Elmo Nüganeni lavastused suutsid selle sõnumi meieni tuua. Mis siis, et detailides erineval kujul.
Kommentaarid:
1 „Utoopia ranniku” esmalavastus toimus 2002. aastal Londoni Kuninglikus Rahvusteatris; 2006. aastal mängiti seda New Yorgi Lincolni keskuses.
2 Venemaa Riiklikus Akadeemilises Noorsooteatris 6. oktoobril 2007 esietendunud kolmeosaline näidend, mis algas kell 12 päeval ja lõppes kell 22 õhtul. Selle lavastaja Aleksei Borodin on samuti märkinud, et selles käsitletav juhtteema on väga venepärane, keskendudes eksistentsi mõtte otsimisele. Lavastust näitas 2010. aasta
7. augustil telekanal Kultura ja seda võib leida Youtube’ist. Et näidendi lavastamine kujunes Venemaal oluliseks kultuurilooliseks sündmuseks, seda kinnitab samuti esietendusele eelnenud ürituste programm, mille koosseisu kuulus näiteks filmifestival „Tom Stoppard: highlights” ning Venemaa Riikliku Akadeemilise Noorsooteatri ja mitme Moskva kõrgkooli 2006.—2007. aastatel korraldatud õppeprogramm „Jalutuskäik „Utoopia rannikuil””, mille käigus toimusid diskussioonid, ümarlauad, konverentsid Tom Stoppardi ning tuntud vene ajaloolaste, filosoofide ja kultuuritegelaste osavõtul.
3 2011. aasta oktoobris esitas teater Madridis ja Barcelonas näidendit kolme päeva jooksul eraldi osadena ning seejärel külalisetenduste lõpetusena kõik osad korraga.
