Eero Epner, „500 aastat sõprust”.Lavastaja: Hendrik Toompere jr. Kunstnik: Kristel Zimmer (Von Krahli teater). Valguskujundaja: Priidu Adlas. Helikujundaja: Lauri Kaldoja. Liikumisjuht: Eve Mutso. Videorežissöör ja operaator: Ivar Taim (ESC). Osades: Hanna Jaanovits, Ülle Kaljuste, Helena Lotman, Mait Malmsten, Kaie Mihkelson, Mirtel Pohla, Emili Rohumaa ja Harriet Toompere. Muusikud: Ahto Abner, Kirke Karja ja Andre Maaker. Esietendus 1. IV 2026 Eesti Draamateatri suures saalis.
Mait Malmsten.
„1. september 1939. See on reedene päev. Suvi on olnud põuane ning parkides pumpavad mootorpritsid norgu vajunud lilledele vett. Ilm on päikseline, tuul on õrn, pilvi on vähe. Tuhandete kilomeetrite kaugusel hakkavad jõrinal liikuma tankid, õhku tõusevad lennukid ja sõdurite marsisammud kergitavad teele väikesed kuivad tolmupilved. Tallinnas lähevad samal hetkel seitse väikest sõbrannat esimest korda kooli, peas mitmevärvilised šleifid.”
Nii alustab lavastuses „500 aastat sõprust” pajatust hämaral eeslaval seisev mees, Mait Malmsten. Kolmeliikmeline muusikakollektiiv tema ümber mängib mahedat muusikat. Lava tagumine osa ja lava kohal rippuv suur ekraan hakkavad meile kohe-kohe vahendama, mis edasi sai. Selleks ju teatrisse tullaksegi. Tahetakse teada, mis edasi sai.
Ennekõike on „500 aastat sõprust” uskumatult ilus lugu. Ja sõna otseses mõttes võrreldav muinasjuttudega. Võtkem või pealkiri. Tänapäevalik aju tahaks kohe küsida: kuidas see võimalik on? Kuidas on võimalik olla sõber viissada aastat, kui armetu inimeseloom jaksab elada napilt sada? Ja nagu ikka muinasjutus, on selleski loos maagiline arv (pea)tegelasi. Seitse. Loomulikult saab üks neist endale kuningriigi ja pälvib rahva armastuse. Lisaks on selles muinasjutus päriselt olemas ka seitse pöialpoissi. Kus on Lumivalgeke? Kas tema on see, kes seisab tumedais rõivais pimedal eeslaval?
Enda ümbert ei leia me just palju seitsmeliikmelisi seltskondi, kelle sõprus on alguse saanud lapsepõlves ja väldanud, kuni surm nad lahutab. Jah, võib-olla on mõni (tegelikult täitsa sümpaatne) meestekamp, kes käib koos saunas. Minu enda klass on väga ühtehoidev, me saame regulaarselt kord aastas kokku ja aitame üksteist alati, aga meie lähenemine algas — nii paradoksaalne, kui see ka pole — alles viisteist aastat pärast keskkooli lõppu.
Sissejuhatavas monoloogis ütleb Mait Malmsten, lavastuse ainus meesnäitleja, veel: „Seitsme sõbranna loos ei ole mitte midagi erilist. Kui te ootate mõnda üleloomulikku juhtumit, siis neid ei tule. Elu nagu iga teinegi. Neist rääkimise põhjus on aga ometi nende elulugudes, olgugi need kokku luuletatud teiste poolt: sest just sealt, mikroajaloo pragudest, võib meie maailma imbuda rohkem solidaarsust, ühtehoidmist ja tuge kui kõigist mastaapsetest sündmustest või tähtsatest isikutest kokku. Kübemeke, killuke, nähtamatu pudemeke ajaloos. Seitse sõbrannat, kes ei teadnud midagi e-koolist, säutsudest, videokohtumistest, portaalidest, meilidest, laikidest ega sõnumitest, kuid teadsid ilmselt enam-vähem kõike sellest, mida tähendab istuda teise inimesega koos ning temaga rääkida, teda kuulata, teda lohutada või teda turgutada.”
Kuidas ei ole erilist? Neis ridades avaneb loo sotsiaalne aspekt ja see on nüüdsel ajal vägagi eriline: tänapäeval puudub paljudel meist reaalne tugivõrgustik, puuduvad inimesed, keda saaksime alati ja igas olukorras usaldada, kellele saaksime kõik ära rääkida, olgu juhtunud mis tahes. Üha suuremat kapseldumist peale suruv maailm kipub seesugused sõpraderingid ära lagundama.
See ongi toonud meid selleni, et peaaegu iga nädal kuuleme, et keegi vähem või rohkem tuttav inimene on alla andnud ja valinud lahkumise. Reklaamitakse „professionaalse abi” olemasolu ja veendakse seda õigel ajal otsima, aga… See pole ju see, sõbrad! Kadumas on oskus ise oma vaimse tervisega hakkama saada. Oskus öelda endale, et tõusen püsti, pühin põlved prügist puhtaks ja hakkan tasapisi minema. Terve talupojamõistuse toel.
Need seitse tüdrukut tulid muistsel ajal, millest räägib see muinasjutt, kokku ja rääkisid. Mitte telefoniga, vaid silmast silma ja südamest südamesse. Asetasid käe teise käe peale, mitte arvutiklaviatuurile. Olid kaastundlikud, mitte empaatilised. Vaatasid otsa, mitte ekraanile.
„Kuidas on võimalik olla sõber viissada aastat, kui armetu inimeseloom jaksab elada napilt sada?”
Kolm lavareaalsust
Mitte ekraanile vaadata — see oli esimene asi, mida teatrisaalis igatsema hakkasin. Kutsusin end kohe korrale, sest veerandsada aastat teletööd on minust kujundanud patoloogilise projektsioonide vihkaja teatris. Kuid viimasel ajal on ekraanidest juba peaaegu eelduslikult saanud enamiku lavastuste „orgaaniline” osa. See on ju nii tänapäevane meedium, mille keelest saavad tänapäeva inimesed aru. Selle abil on kerge esile tõsta, alla joonida, peale suruda. Aga väga sageli paneb see soovima, et lavastajad püüaksid saavutada sama efekti puhta teatri vahenditega.
Selles loos on ekraanil küll oluline roll tegelaste siseilma avamisel, kuid kohati kipub see üldist teatrifluidumit lõhkuma. Valushabrastel hetkedel, kui tegelased ülisuures plaanis ekraanile kuvati, täitis see ülesannet vahendada suurde saali detaile: Vilma (Helena Lotman) oma käsitsi maalitud pöialpoiste pudelitega juttu ajamas või Mareti (Hanna Jaanovits) poja kaotus või Silvy (Harriet Toompere) puhtusemaania ja soodakoristusmeetod või Vivi (Emili Rohumaa) vaimne tasakaalutus või Laine (Mirtel Pohla) elulõpu suur üksindus… Ekraan tõi tegelased lähemale, lubas neile silma vaadata, aitas näha pisimatki tundevirvet või näolihase liikumist. Au ja kiitus, et tegemist oli meisterliku kaameratööga (operaator Ivar Taim), mitte suvalise räpaka videopildiga. Kui juba ekraan mängu võeti, panustati sellesse professionaalse nõudlikkusega. Kaadrisse oli lavastatud keerukaid liikumisi, mille otsepildis vahendamisega igaüks hakkama ei saakski.
Ent pikapeale sai projektsiooni liiga palju, see hakkas segama ja tahtmatult pilku suunama. Tänapäeva inimese aju on juba treenitud vaatama ruumis esmalt ikka ekraanile, kui selline võimalus on olemas. Nii osutus kohati raskeks jagada oma tähelepanu lava- ja ekraanireaalsuse vahel.
Tegelikult oli laval isegi kolm reaalsust. Ekraan, tegelastega laval toimuv (ehk ekraani võtteplats) ja eeslava hämaruses hargnev muusikalis-sõnaline jutustus. Kontsertetendus, hea küll. Muusika oli hea ning küllap kandis ka informatsiooni seoses tüdrukute elulugudega, ent mõnevõrra küsimusi tekitas jutuvestja (Malmsten) roll seal pimeduses. Sest jutuvestjad olid ju ka kõik seitse tüdrukut. Milleks siis veel jutustaja-jutustaja? Kaua aega mängisin mõttega, et Malmsen kehastab ehk abikaasade-meessõprade koondkuju, ent kui tema rollis ei toimunud pööret, jäi üle järeldada, et võib-olla on see tegelane Eero Epneri sõbra vanaisa Uno, kelle pajatusest selle loo lugejate ja publikuni jõudmine alguse sai. Ent kas selline vahendaja oli vajalik? Pole kindel.
Tõde või luule?
Eero Epneri tekst ilmus esmalt artiklina Levilas ega olnud (vist?) mõeldudki teatritekstiks. Dramatiseering pole algtekstist palju kaugemale läinud ja meenutab, eriti alguses, mil mängureeglid pole veel selged, kohati melodeklamatsiooni. Nagu juba öeldud, räägitakse suuremalt jaolt kolmandas isikus. Üks ütleb midagi ja siis ütleb keegi teine sellele järellause. Või siis loetleb meesjutustaja ajaloosündmusi või kirjeldab eluolu, ja siis ütleb keegi korraga ühe lause otseses kõnes vahele. Kõik see on emotsionaalselt haarav ja kaunikeelne, ent tekitab teatrilaval kummalise võõritusefekti. Küllap teadliku ja tahtliku: ju soovis lavastaja vältida liigset samastumist konkreetsete tegelastega, liigset intiimsust, ning soovis rääkida pigem sõpruse väest ja sõpruskonnast tervikuna. Tänu seitsmele võrdselt vaimustavale näitlejasooritusele isiklik tasand siiski saavutatakse, sest mõtteliselt on igal näitlejal kanda konkreetne roll. Tegelaste isikud on diskreetselt looritatud ainult eesnimede taha, ja jäägugi see nii. Tegelikult polegi see üldse oluline.
„Seitsmikust kirjutamise põhjus on aga ometi nende elulugudes, olgugi need kokku luuletatud teiste poolt: sest just sealt, mikroajaloo pragudest, võib meie maailma imbuda rohkem solidaarsust, ühtehoidmist ja tuge kui kõigist mastaapsetest Sündmustest või Tähtsatest Isikutest kokku.”
Lavale on jõudnud mõndagi, mida algses tekstis ei ole: kummalised detailid, mõistatuslikud taustalood; ja see on ka lavastuse kõige isiklikum ja köitvam osa. Tõde või luule? Polegi oluline, see lummab ja liigutab, paneb kadestama ja igatsema. Mind pole kunagi huvitanud teatris üksühene dokumentalistika; tähtis pole mitte see, mis oli, vaid mis võis olla. Tõde, aga mitte fakt. Ent pooldokumentaalide puhul tuleb meeles pidada kahte asja: seda pooltõde hakatakse paramatult absoluudina võtma ning allesolevad lähedased ei tohi haiget saada. Selles loos olid prototüübid ja nende lähedased hellalt hoitud, pigem kerkis kohati küsimus, kas pole suur armastus ja austus Ita Everi vastu tegijate loomingut isegi liiga sordiini alla surunud. Ent selle vastu, et see teatrilugu nüüd üsna ruttu absoluutseks tõeks moondub, ei saa mitte kuidagi. Õigemini saab alles siis, kui keegi pakub välja uue ja veelgi tõesemalt kõlava tõe.
Tore, et Hendrik Toompere jr otsustas rammu katsuda nii poeetilise teksti lavale tõlkimisega ning astus oma senisest mehisest (väga andekast ja edukast) teatriteekonnast mitu sammu hoopis naiselikuma maailma poole. Ent jätke lootus: punased nupud Draamateatri kodulehel märgivad, et kõik etendused on välja müüdud. „500 aastat sõprust” on juba muutunud kassahitiks, nagu muutub viimasel ajal kullaks kõik, mida puudutab Hendrik Toompere jr-i lavastajakäsi. Loodetavasti ei juhtu selle lavastusega päris sama mis „Rahamaaga”: tahaks ju, et inimesed sellest osa saaksid, mitte ainult ei kulutaks oma aega piletimüügi nobedate näppude voorus.
Maret — Hanna Jaanovits, Laine — Mirtel Pohla, Silvy — Harriet Toompere, Lia — Kaie Mihkelson, Ilse (Ita) — Ülle Kaljuste, Vilma — Helena Lotman ja Vivi — Emili Rohumaa.
Fookus sõpruskonnal
Kui lavastaja paigutas seitse peategelast põhiliselt tagalavale, lähtus tema mõte ilmselt sellest, et nad kõik — peale Ita Everi muidugi — elasid rohkem või vähem varjatud elu. Kuigi nad olid üldise mõõtkava järgi edukad inimesed: keraamik, matemaatikaõpetaja, aiandusajakirjanik, raadiotoimetaja, defitsiitsete lõhnaõlipudelite maalija, klaveriõpetaja. Ja muidugi naine, kellest sai kõikide eestlaste lemmiknäitleja. Fookuse suunamine sõpruskonnale kui kooslusele, mitte niivõrd igale indiviidile eraldi, on Toomperel kahtlemata toredasti õnnestunud. Hurmav leid on kasutada eri vanuses näitlejannasid: ainult teatris võimalik võte, atraktiivne ja mänguline ning vaatajale mõtteavarust võimaldav. Teatri võlu ongi ju suuresti võimaluses panna publik uskuma võimatut. Usun meeleldi, et Ilse (Ülle Kaljuste) ja Maret (Hanna Jaanovits) läksid samal aastal esimesse klassi, see lõbustab ja vaimustab mind.
Millal saab väikesest ajaloost suur, millal väikese inimese isiklikust eluloost Suur Lugu? Väikeste inimeste lugu on alati paeluvam lugeda ja vaadata. See on oma traagikas ja koomikas puudutavam kui selle taustal toimuvad suured mullistused ja ajaloopöörded. Kõlab peaaegu imelikult, aga suured mullistused ei määragi tegelikult meie elus nii palju. Inimloomusele on omane igal ajal eluga hakkama saada, või vähemasti üritada hakkama saada. Just sellest kõneleb minu arvates ka „500 aastat sõprust”.
Ent ei saa mööda vaadata faktist, et kui üks neist seitsmest poleks saanud kuningannaks, poleks nende lugu vist kunagi jutustatud. Sellepärast oli natuke kahju, et Ilse ehk Ita (Ülle Kaljuste) lugu avati lavastuses kõige napimalt. Põhjendus on muidugi täiesti mõistetav: terve elu kuulus Ita Ever kõigile ja vähe oli neid nurgakesi ning sisemisi soppe, mis olid ainult tema omad. Tegijate diskreetsus väärib kummardust, ent ikkagi jääb kummitama mõte, kas pole aeg varsti küps ka näidendiks Ita Everist. Võib-olla sünnib see tema sajandaks sünniaastapäevaks? Ja sellisel juhul juba kõigi tulede ja viledega: rollide ja meeste ja kleitide ja keeruliste inimsuhete ja kollaste tulpide ja Ita viguritega. Ärgem tundkem hirmu — Ülle Kaljuste kannab selle peaosa suurepäraselt välja.
Ilse (Ita) — Ülle Kaljuste ja Silvy — Harriet Toompere.
Gabriela Järveti fotod
