„Kastepunkt”. Autor ja lavastaja: Kristina Norman. Helimaastik, stsenograafia, graafiline disain: Raul Keller. Lavastaja assistent: Meelis Muhu. Tõlketekstide toimetaja: Klaire Kolmann. Video: Erik Norkroos (kaamera), Meelis Muhu (kaamera-/video montaaž), Danek Kaunissaare (heli järeltöötlus). Live-video operaator: Erik Norkroos. Subtiitrid: Tom Karik. Tehniline lahendus ja abi: Kalle Tikas. Valguskujundus: Heikki Paasonen/Kiasma Teater (Soome). Visuaal/fotod: Kristina Norman, Minna Henriksson ja Raul Keller. Produktsioon: Kanuti Gildi SAAL, Baltic Circle festival (Helsingi) ja Barents Spektakel festival/Pikene pa Broen (Kirkenes). Laval: Kristina Norman ja Katrin Essenson. Esietendus: 28. XI 2025 festivalil „Baltic Circle” Kiasma Teatris.
Kastepunkt on füüsikaline termin, mis tähistab õhutemperatuuri, millel veeaur hakkab kondenseeruma veeks. „Kastepunkt” on interdistsiplinaarse kunstniku Kristina Normani teine dokumentaallavastus, kus kastepunkt on metafoor tähistamaks hetke, mil midagi muutub, teiseneb või tõuseb esile. Lavastuse autor ja esitaja on Norman ise. Ta kõneleb oma isiklikust teekonnast, keskmes on tema isa lood Nõukogude armeest 1977.–78. aastast. Nüüd renoveerib ta koos isaga oma pere nõukogudeaegse suvila sauna, esile kerkivad piirivaidlused naabritega. Normani kunstiteekonnale omaselt seob ta isikliku üldisega — mõelda saab Afganistani sõja mõjude ja tänapäevaste geopoliitiliste valikute üle. Lavastuse kodulehel on kenasti sõnastatud, et „Normani töid iseloomustab sügav hoolivus inimlike raskuste vastu, pakkudes vaatajale võimalust isiklikuks äratundmiseks”.
Katrin Essenson ja Kristina Norman.
Tani Simbergi foto
Loenglavastused
Kristina Normani eelmine ehk esimene dokumentaallavastus, palju tunnustust pälvinud „Kergem kui naine” esietendus 2019. aastal. Siinsamas ajakirjas vaatlesin tolle aasta etenduskunsti.1 Lavastust „Kergem kui naine” käsitlesin dokumentaalse multimeedialavastuse ja loenglavastusena, ja sarnane on ka „Kastepunkt” — lavastusi ühendavad mitmed loomestrateegiad. Kristina Norman teeb Eesti kontekstis isikupärast poliitilist dokumentaalteatrit. Mõlemad lavastused tõstavad esile marginaalseid kogukondi ja seovad isikliku üldisega — personaalne on poliitiline.
Lavastusi saab vaadelda multimeedialavastustena, sest neis esitatakse infot erinevate ja omavahel kombineeritud meediumide vahendusel: kasutatakse näiteks videot, eri stiilis projektsioone, arhiivimaterjale, kõnet, valgust, muusikat, tantsu, füüsilisi tegevusi.2 Eesti Kunstiakadeemiast graafiku hariduse saanud Normanit on huvitanud ruumisuhted ja mälu (meenutame kuldset pronkssõdurit Tõnismäel ja Veneetsias) ning selle teemaga ta jätkab ka „Kastepunktis”. Kui lavastuse „Kergem kui naine” žanrimääratlus oli „dokumentaal-poeetiline lavastus”, siis sama võib öelda „Kastepunkti” kohta — dokumentaalsus põimub poeetilisusega. Meenutuseks lavastuse „Kergem kui naine” kohta: loo põhitelg rääkis Ukraina naistest, kes töötavad Itaalias põetajatena. Loo kõrvaltelg, poeetilist kujundit rõhutav, on lugu Itaalia naisastronaudist Samantha Christoforettist.
Kui veel põgusalt kahe lavastuse võrdlusega jätkata, siis mõlemad on uurimuslikud, tihedad tööd sisuliste teemapüstituste ja kunstiliste väljendusvahendite poolest. Mõlemas lavastuses loob Norman kunstilise kujundi hoopis füüsika vallast: lavastuses „Kergem kui naine” oli selleks gravitatsioon, „Kastepunktis” kastepunkt(i temperatuur). Vormiliselt on mõlemad lavastused loenglavastused. Loenglavastus on hübriidne kunstivorm, mis ühendab akadeemilise loengu pedagoogilise ülesehituse etenduskunstile omaste loominguliste väljendusvahenditega. Kokkuvõtvalt olen eespool mainitud artiklis „Kergema kui naine” kohta kirjutanud: „Väljendusvahendid on pigem hillitsetud, kuid nende kombinatsioon on maitsekas ja neist moodustub sidus, vaatajat liigutav tervik”3, ja see kehtib ka „Kastepunkti” kohta.
Dokumentaalteatri strateegiad
Kristina Normani kui kunstniku huvisfäär on mälu- ja identiteedipoliitika. Ta annab oma loominguga hääle marginaalsetele kogukondadele, tõstes esile neid gruppe, kellest meedia iga päev ei räägi. Laiemat teatrikonteksti vaadates on Kristina Normani töö osa eesti teatris toimunud väiksest dokumentaalteatri buumist, mis on arenenud viimase 10–15 aasta jooksul. See tähendab, et eesti loomeinimesi on järjest rohkem hakanud huvitama isikliku kogemuse ja reaalsete sündmuste laval esitamine, samuti küsimused, mis huvitavad inimesi siin ja praegu. Teame, et kultuuri- ja ajalooline näidend ja teater on olnud Eestis esil väga pikka aega. Praegusest kaasaegsest dokumentaalteatrist eristub see sellega, et kultuurilooline teater tegeleb pigem minevikuga, dokumentaalteater olevikuga. Dokumentaalteatrit küll huvitavad minevikusündmused, aga eelkõige on fookus sellel, kuidas need mõjutavad meie praegust elu. See on lähenemine, mida näeme Kristina Normani „Kastepunktis”. Norman esitab meile fakte minevikust, kuid eelkõige huvitab teda, kuidas see mõjutab meid siin ja praegu. Seega on fookuses mäletamine ja küsimine oma identiteedi järele.
Järgnevalt vaatlen, milliseid performatiivseid strateegiaid ja loomevõtteid Norman „Kastepunktis” kasutab.
Isiklikkus
Üks iseloomulikemaid dokumentaalteatri strateegiaid Normani loomingus on isiklikkus. Selle strateegia kasutamine teebki Normani lähenemise meie teatripildis eriliseks — autor on ise laval etendaja ja räägib lugu omaenda perspektiivist. See ei ole Eestis eriti levinud lähenemine, küll aga eeldan, et rahvusvaheliselt aktiivne Norman on sellise dokumentaalse loenglavastuse vormiga tutvunud välismaal. Oma lavastuses ei tegele Norman näiteks statistikaga ega väida midagi üldistatult rahvusgruppide kohta, vaid läheneb oma teemale väga isiklikult. Ja seega tõusebki esile tuntud tõdemus, et isiklik on poliitiline. Personaalse kogemuse kaudu kasvab üldistus ja vaataja saab käsitletud teemadega isiklikult suhestuda.
Kui mõelda konkreetsete näidete peale, kuidas Norman isiklikkust lavastuses rakendab, siis teravalt puudutav on episood suvilanaabritega: kui aastakümneid on kõrged kased kasvanud krundi piiri peal, siis nüüd, juhtumisi(?) pärast Vene-Ukraina agressioonisõja algust, otsustas naaber väita, et kased kasvavad tema maa peal, ja saagis need maha. Sündmustikku ja Normani isiklikku suhet sellega näeme video vahendusel.
Puudutavaks isiklikuks võtteks on ka tütre suhtlemine isaga: nad ehitavad sauna, arutavad valitud ehitusmaterjalide üle, tütar toob vigastatud sõrmega isale plaastrit (neid episoode näeme videokaadritena). Lavastuse lõpetab dokumentaalne helilindistus — mõnusalt argine kõne, kus isa kutsub tütart sauna edasi ehitama. Isiklik-argine-südamlik tasand tuleb neis isa-tütre episoodides ilusti esile. Lisaks on huvitav jälgida ka keeledünaamikat — isa on vene rahvusest, kodune keel on neil vene keel, aga vaheldumisi sellega suheldakse ka eesti keeles. See on väga loomulik ja vaatajana ei pane ma seda keelevahetust peaaegu tähelegi.
Taasetendamine
Teiseks dokumentaalteatri strateegiaks, millele ma „Kastepunkti” vaadates mõtlesin, on taasetendamine (reenactment). Taasetendamine tähendab ajalooliste sündmuste uuesti esitamist ajaloolistes paikades, st mingi sündmus rekonstrueeritakse ja esitatakse. See mõiste on aga üle võetud kunstidesse, kus see on saanud spetsiifilisema tähenduse. Taasetendamisest kunstides hakatakse järjest rohkem rääkima käesoleva aastatuhande alguses.
„Kastepunktis” veab seda strateegiat etenduskunstnik Katrin Essenson. Normanil ei olnud eesmärk tuua lavale oma isa ega töötanuks ka see, kui isa rääkinuks ise oma lugusid videosse. Kristina Norman lahendas selle nii, et ta ise kõneleb isa kogemustest, pöördudes isa (ja publiku) poole ainsuse teise isiku ehk sina-vormi kaudu. See tekitab paraja annuse võõritust, kõrvaltvaatavat pilku, mis ongi üks taasetendamise strateegilisi omadusi.
Taasetendamisena võib lavastuses tõlgendada füüsilisi, performatiivseid tegevusi, mida just Katrin Essenson laval sooritab: teatri põrandale kleebitakse kleeplindiga sauna piirjooned ja ühte nurka ehitatakse (koos Normaniga) saunakeris. Norman vahendab oma isa sõjaväekogemust, mil too pidi jooksma suures palavuses üliraskes kummiülikonnas. Essenson liigutab suurt gaasimaskiga kummiülikonda, kehastab selles hingamist nii, et vaataja tunneb füüsiliselt selle raskust. Ja veel üks episood: Norman kõneleb, kuidas kaasteenijad sõjaväes sundisid ta isa valvesse ja kuidas ta pidi ilma puhkamata valves seisma kolm päeva jutti. Seda seismist ja kannatamist kehastab taas Essenson, talumatu füüsiline pinge kandub saali.
Taasetendamisele on ka iseloomulik, et see arendab mittepsühholoogilisi etendamispraktikaid — mingit sündmust etendatakse, mitte ei elata läbi —, ja seda need eelnevalt toodud näited illustreerivadki. Taasetendamine tõstab esile distantsi ajalooga, sidudes mineviku ja oleviku. „Kastepunktis” ei huvita Normanit oma isa või ühiste tegevuste psühholoogiliselt täpne edasi andmine, vaid neid tegevusi esitatakse meile faktidena. Minevik kandub olevikku ja kuna sauna ehitamine ja juhtumid sõjaväes kantakse lavale, siis on vaatajatel võimalik ka kehaliselt suhestuda materjali ja nende tegevustega.
Verbatim-tehnika
Kolmas dokumentaalteatri strateegia, millele „Kastepunkti” vaadates mõtlesin, on verbatim-tehnika kasutamine. Verbatim-teatri mõiste loodi briti kontekstis 1980. aastatel ja sellega mõeldakse teatrivormi, mis on seotud „tavaliste inimeste” intervjueerimisega. Seda tehakse mingi kindla teema või sündmuse uurimiseks. Siin on selge paralleel „Kastepunktiga”.
Mõiste verbatim tähistab tekstiloometehnikat. Lavastuse teksti loomiseks tehakse intervjuusid, need kirjutatakse üles ja neid esitatakse laval enam-vähem sõna-sõnalt. Kogutud materjali küll toimetatakse, seatakse ümber, asetatakse konteksti, etendajad aga kehastavad neid konkreetseid inimesi, keda on intervjueeritud, ning kasutavad täpselt nende reaalsete inimeste sõnu. „Kastepunkti” puhul tegi tütar oma isa teksti justkui enda omaks ja vaataja võib vaid aimata, kui palju ta vahendab oma isa väljendeid. Siin on vaatajal huvitav kaasa mõelda, kuidas kõneleb oma jubedatest Nõukogude armee kogemustest isa ja kuidas autor-etendaja-tütar need tekstid enda omaks teeb, luues vajaliku distantsi ja lisades oma isikliku ja kunstnikuperspektiivi. Kuna keel on meel, on igasugune väljendus väga oluline ja kannab tähendusi.
Marginaalia
Neljanda dokumentaalteatrile omase strateegiana on „Kastepunkti” kontekstis kohane esile tuua hääle andmine marginaalsetele kogukondadele, inimestele, kes ei ole tavaliselt esil. Eesmärk on pöörata tähelepanu varjus olnud lugudele ja probleemidele ning see ongi „Kastepunkti” fookuses. Julgen arvata, et eesti teatri kontekstis on „Kastepunktis” käsitletud teemad marginaalia: hääl antakse venekeelsele, Nõukogude armee kogemusega n-ö lihtsale tööinimesele. Ühtlasi tõstab lavastus esile mäletamise ja kollektiivse ajaloo. Fookuses on armee vägivaldsus ja see on (teatud vanuses) eesti- ja venekeelsete inimeste ühiskogemus. „Kastepunkt” soovibki luua praeguses hoogsalt militariseeruvas maailmas ja lõhestunud ühiskonnas ühiseid mälupaiku, tuues kokku erinevaid ruumilisi keskkondi ja mälukogukondi.
Uurimuslikkus
Viimaks, „Kastepunkt” sobitub dokumentaalteatri raamistikku ka seetõttu, et see teatritegemise viis on oma olemuselt uurimuslik. See uurimus võib olla äärmiselt laiahaardeline, mida näitab ka „Kastepunkt”. Sellesse on hõlmatud sotsiaalteadused, osalus- ja tegevusuuringud, samuti teoreetiline akadeemiline uurimus ja loominguline uurimus.
Lavastusse integreeritud ajaloolisest uurimusest näeme kaadreid Soome presidendist Urho Kaleva Kekkonenist: muidugi seos, mida kõik eestlased teavad — Kekkonen ja tema saunakülastus Käärikul 1964. aastal! Kekkoneni ja Soome diplomaadi Jaakko Iloniemi abil avardub lavastuse tähendusväli laiemasse geopoliitikasse. Norman sedastab, et Kekkonen reguleeris ühiskondlikku kastepunkti. Nimelt, 1975. aastal korraldas president Kekkonen Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi Helsingis. Neist ajaloolistest kaadritest jääb väga tänapäevane mulje — Nõukogude Liit rikkus üsna varsti pärast Helsingi konverentsi rahvusvahelist õigust ja kokkuleppeid, alustades sõda Afganistanis. Lavastuse tarbeks on intervjueeritud ka eakat diplomaati, kes põhjendab rahvusvahelise üldsuse ükskõiksust Afganistani sõja vastu tõdemusega, et see toimus liiga kaugel. Siin on otsene seos Normani fookusteemaga — erinevate mälukogukondade kokkutoomine, nii vastanduv kui ka ühendav mälu. Norman annab vaatajale võimaluse luua ilma liigse seletamiseta paralleel tänapäevaga.
***
Norman lõpetab oma lavastuse humoorikas-mänguliselt, aga sellest ei puudu tõsine noot. Kui kehva nõukogudeaegse ehituskvaliteediga sauna remont on lõpusirgel, kui naabrid on võtnud maha täies elujõus kased, siis ega Normani perekonna mured isikliku maalapiga ole lõppenud — seda ründavad uued vaenlased. Sissetungijaks on võõrliik, oma teel hävingut külvavad Hispaania teeteod!
Artiklis näitasin, milliseid mitmekesiseid performatiivseid strateegiaid võib rakendada üks dokumentaallavastus. Ehk tuleb selle kaudu esile dokumentaalteatri laiem võim ja võime: läbi kunstiliste ja mänguliste võtete saab üks kunstiteos siduda mineviku ja oleviku, ühendada ruume ja koorida lahti erinevaid mälukihte. Mulle tundub, et oma loomingus on ka Kristina Norman suutnud veidi reguleerida ühiskondlikku kastepunkti.
Viited:
1 Madli Pesti 2020. Ühendkunstiteosed. Näiteid performatiivsest esteetikast Eesti teatris 2019. aastal. — Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 27–38.
2 Vt definitsiooni Eesti Teatri Agentuuri teatriterminoloogia andmebaasist: https://teater.ee/teatriinfo/terminoloogia/#char-M
3 Madli Pesti. Op. cit., lk 33.
