JUMALA SOSIN PORIS
Aprill, 2015
Ivan Võrõpajev, „Joobnud”. Lavastaja: Lembit Peterson. Kunstnik: Lilja Blumenfeld. Liikumisjuht: Tiina Mölder. Helikujundaja: Marius Peterson. Valguskunstnik: Rene Liivamägi. Videokunstnik: Sander Põldsaar. Grimmikunstnik: Helga-Aliis Saarlen. Osades: Maria Peterson, Eva Eensaar-Tootsen, Liina Olmaru, Laura Peterson, Anneli Tuulik, Piret Krumm (Eesti Draamateater), Andri Luup, Marius Peterson, Leino Rei, Mart Aas, Helvin Kaljula, Tarmo Song, Sulev Teppart ja Rain Simmul (Tallinna Linnateater).
Vedelevad, lääpas kehad, väljapeetud ülikonnad ja kleidid; püüd olla keegi, ennast viisakalt ülal pidada…; lällamine ja tülid, intellektuaalsed arutlused ja vihastamine, soga purskumine tammide tagant…; karjatused, sirutumine millegi poole; kõikumine, kukkumine küll laua alla, küll porri…; sumpamine segadustes, uimlemine omas maailmas; nõtkumine, tasakaalutus, minnalask…; ja selle sees, nagu jälitav unenägu, luul, nagu sundus, nagu allika sulamine läbi jää, räbust läbi kumav magma: inimese vabanemise võimalus, jumalikkuse sosin — kõiges selles…
Meil on nii kõrini vahetu ida heitlikkusest, ikka uuesti ja uuesti ähvardavast agressioonist, lõpuni seletamatu slaavi maailma ambivalentsusest, et hoolimata Tolstoi, Dostojevski, Tšehhovi jt kõrgkultuuri kuuluvate kirjanike loomest, sellest pikast ja vaimustavast traditsioonist, kipub viimastel aastakümnetel tekkima tunne, et vene kultuur oma bütsantsliku pinnasega läheb mingit hoopis oma rada. Et kellele seda nii väga vaja on?
Ivan Võrõpajevi näidendid, mida Theatrum nüüd järjest lavastab (algul „Joobnud” ja selle järel „Delhi tants”), tõestavad oma publikumenuga, et väga on, väga on vaja post-postmodernse tegelikkuse kogemiseks, selle mõistmiseks, kõige muu kõrvale ka uut vene dramaturgiat, slaavi kirglikku puudutust. Sest Võrõpajev räägib teemadel, mida kipume unustama. Need tekstid puudutavad ja kõnetavad, eripärasel kombel isegi kõrgendavad, teevad heledamaks, laadides alla ühtlasi ehtsat dramaatilist valu.
Silmini täis filmiprodutsent Mark (Marius Peterson) ja plikaohtu Marta (Laura Peterson) poris: esimene kõikumas nagu piits tuule käes, teine nagu selgroo minetanud keldritaim. Degeneratiivne pilt — justkui oleks dekadents vene moel maandunud anonüümsesse provintsi…
Purupurjus Lourenz (Andri Luup) ning kaks sama joobnud naist (Magda — Maria Peterson ja Laura — Eva Eensaar-Tootsen) esimeste pulmapäeval — oiged, lällav soig: ühe mahajäetus ning teise purjus õnn — segamini tunded ja lopendav armastus suhete rabas…
Tugevas joobes kaks paari (Gustav — Sulev Teppart ja Loora — Anneli Tuulik ning Karl — Rain Simmul ja Linda — Liina Olmaru) tähistamas ema surma-aastapäeva — purjuspäi paiskuvad tõed ja tunded, mis pidurite kadudes läbi pragude tungivad. Agressioon ja põgenemine reaalsuse eest…
Võrõpajevi enda sõnul sai ta inspiratsiooni näidendi kirjutamiseks Saksamaal, kus temalt telliti uus näidend. Istudes rõdul hiiglaslikus teatris, käis dramaturgi peast läbi: nii suure saali haaramiseks, valjult rääkimiseks, peaksid tegelased laval olema purjus. Nii sündis idee kirjutada „Joobnud”.
Dramaturg armastab fragmentaarsust, intensiivseid lühistseene ja lõike, kust tegevus mingil teemal kantakse teise tajusse (vt ka „Illusioone” ning „Delhi tantsu”) või kohta, aega („Joobnud”, „Delhi tants”). Olukorrad on pingestatud, piirsituatsioonilised, fokuseeritult dramaatilised või vähemalt sinna kalduvad, võimendatud. Kui kõrvutada Võrõpajevi näidendeid klassikalise vene dramaturgiaga, siis on neis samuti hulgaliselt igatsust ja valu, seda kuulsat vene toska’d, tšehhovliku dialoogi peenust segamini Aleksandr Ostrovski tüüpi jauramise ja robustsusega (mida kasutas palju XX sajandi lõpu vene neorealism1; ühtlasi ka religioossete teemade kirglikku filosoofilisust, mis oli nii omane Fjodor Dostojevskile2. See kõik on killustatud tunnetuse postmodernismi, mitte küll Umberto Eco mängleval või näiteks Lars von Trieri performatiivsel moel; pigem on Võrõpajev hingesugulane postmodernistidest Harold Pinteri või Tom Stoppardiga, kes armastavad sarnaselt temaga groteski, ülevõimendust absurdi lokaalsete olukordade realismis. Võrõpajevi kirjutamise fookus ja kirjaviis on sedavõrd intensiivsed, nagu elaks ta viimast aastat; ta püüab kõiki mõtteid keskendada maksimaalselt siia ja praegu, lõikavas alastuses, mille kohta tahaks öelda — vene hing…
Lembit Peterson lavastajana on näidendi mängureeglid omaks võtnud, võiks öelda, üllatuslikult. Sedavõrd groteskset lavastust ma ei mäleta temalt enam ammu: ta on ju tuntud peentoonide rohkuse, detailse psühholoogilisuse poolest — ega teda asjata Stanislavski konverentsidele pole kutsutud! — ja väga realistliku kujutuslaadiga, mis sageli voolab meditatiivsuses. Ja nüüd äkki — tegelaste teravus, nurgelisus, paiskuvad emotsioonid, pursked, paksude pintslilöökidega kujutuslaad, rohkete rasvaste nn täisvärvidega kummis grotesk? Justkui oleks ta käinud kunagi õppimas Tadeusz Kantori käe all, võttes ja keerates realismile n-ö vindi peale, mitte päris üle võlli, aga lastes võimendusel haarata kogu tegevust. Voilà!
Marius Petersoni produtsent Mark, vähihaige, oma elu lõpul, annab selle stiili edasi kõige ekstreemsemalt. Purjus, nagu kõik teisedki tegelased, kõigub ta avapildis nagu lapendav, suurte mõõtmetega nukk, mida seesmised jõud vedrudena eri suunda kisuvad ja tõukavad; meeleheitlikult püüab ta joobes püsti jääda. Katkendlik, osasid häälikuid neelav kõne, mis temast välja pitsub, on nagu kõnehäire, afaasia ärakukkumise piiril. Hälbimas, ent visalt kohal, on see Mark ühtaegu veider, hirmus ja valus, mingi intellektuaalne jurodivõi3, kes Laatsarusena ringi käib, et inimesi nende kujutlustest kohalolekusse tuua — suurepärane roll.
Valiku, kontaktiiha, elu mõtte ja Jumala armastuse teema tungivad „Joobnutes” sisse kohe esimeses stseenis. Eksistentsiaalne piirsituatsioonilisus tõmmatakse saena käima, et sellega lõikuda hooga olukordadesse, nagu ema surma-aastapäev, abiellumise tähistamine ja poissmeesteõhtu; teises vaatuses järgnevad sellele valiku ja (vaba) tahte teemale orienteeritud stseenid, mille lõpetab raamina taas Mark „tagasimaksmise” elik enda äraandmise ja dzogchen’iliku egost vabanemise õpetusega. Tegelased on purjus eksistentsiaalsest lahknevuste ja üksinduse afektist, mida tõukavad tagant armastuse iha ning selle tabamatus. Suutmatus reaalselt kontakteeruda, võimetus valu sellest supist sõnadesse panna, uputatakse kaares alkoholi. Mitte keegi neist ei ole täielik alkohoolik — padujoomar oleks ammu kaotanud Võrõpajevi tegelastele omased kognitiivsed võimed —, aga piiride pidamatus, irdumine, üle võlli viskumine ja afektiivsus jälitavad neid kõiki.
Teljetuna poris vedelev Marta (Laura Peterson)… Enda mina ja valikuid säilitada püüdev Lourenz (Andri Luup), kes vanal kallimal endast üle sõita laseb… Afektis ujuv, ohutaju minetav Magda (Maria Peterson)… Surnud ema kujusse ebaadekvaatselt klammerdunud Karl (Rain Simmul)… Läbu vallandanud, selles vastutuse kaotanud Max (Helvin Kaljula)… Deliirilises selginemises ekstaatilise holistikaga žongleeriv Gustav (Sulev Teppart) — suurepärane, vaimustav roll! —, kes toob esimesena sisse metatasandilise Issandaks muutumise ja olemise teema… Idealistlikult irdunud ja samas „ärganult” kohal olev Gabriel (Tarmo Song), kes joobnult jutlustab kõigi jumalikkust… Siiras prostituut Rosa (Piret Krumm), kes kogu oma piiratuses suudab olla ükskõiksele ärkamisele kõige avatum… Hästi sekundeerivad ka Mathias (Leino Rei) ja Rudolf (Mart Aas). Kõik rollid on efektsed, vaimukad ja viimistletud…
Võrõpajevil on eripärane ideoloogia. Tegelikult ei huvita alkoholism teda üldse. (Nagu mulle ütles üks kolleegist psühhiaater: „Need tegelased näidendis ei ole tegelikult alkohoolikud. Pigem sellised, kes aeg-ajalt ennast uputavad.”) Alkohol on siin vaid vahend (väga venepäraselt!) inimesest igatsuse ja paremate tunnete vallandamiseks, järelekatsumiseks — kui palju neis hinge on? Võrõpajevit huvitab eeskätt tegelaste suhe tõesse ja enda vabadusse — millisena nad on võimelised seda tajuma. Dramaturgi enda positsiooni kannavad enim Mark (lõpustseenis), Gustav ja Gabriel, teisi pannakse lihtsalt katsele. Kui palju nad tunnetavad endas tõde, telge, ehtsat iseolemist ja kannatustest vabanemise võimalust, millisel moel. Selles ideoloogias on Võrõpajev ühtaegu unitaarne, postmodernne, performatiivne ja isikupärane — kunstnik.
Rangelt kristlikult võttes on Võrõpajev mitte eriti traditsiooniline: jutlustada seda, et „igaüks on Issand” (nagu ütlevad variatsioonidega nii Mark, Gustav kui ka Gabriel), ei mahu fikseerunud kirikute ideoloogiasse. Pigem kumab nendest vaadetest hinduismi4 ja post-new-age’i mõju. Vähemalt lääneliku mõtlemise diskursuses. Ent tasub pöörata tähelepanu, et unitaarsus — Jumala mitte kolm-, vaid meta-ainsus —, kus inimsus (inimene) on võimeline sisenema absoluuti, Jumalasse, ning see omakorda haarata, täita iga inimest, on trendidena olnud liikvel idakirikus juba alates varajastest kõrbe- ja kirikuisadest. See tõlgendus on olnud üheks teljeks nii Origenese, Dionysos Aeropagita, monofüsiitide, Johannes Kuldsuu jt õpetustes, ent ka näiteks hlõstide liikumises (viimaste hulka kuulus ka Grigori Rasputin!); „jumalikustumise” (theosis, oboženije) teoloogia on võrseid ajanud ka uuemal ajal (Vladimir Popov, metropoliit Illarion jt)5. Hüljatuse ning vastukajava lootuse, „ühe lapse pisarate” ja absoluudi armastuse ekstaatiline hõllandus on toitnud ka Dostojevski mõtisklusi. Selle igatsuse pungitus ning purskumine fokuseeritud puudutusel annab „Joobnute” jõu — Võrõpajevil on olnud hulk allikaid, kust ammutada.
Kui otsida veel allikaid, millest Võrõpajev on võtnud, näitavad netilingid tema seotust sufismi6 ning tiibeti dzogchen’iga7: mõlemad on müstilisusega piirnevad voolud, mis ei allu dogmadele, ent kirglikult usuvad vahetu jumaliku taju ning „üks-kõikse“ teostumise võimalusse. Tiibeti dzogchen’i õpetuse järgi on see ürgalgne võime antud kõikidele inimestele, momentaanselt, alates taipamisest; ülemõistuslik kognitiivne ja ontoloogiline predispositsioon, mis nimetatud õpetuse järgi on omane kõigile, sõltumata nende usutunnistuslikust kuuluvusest. Vabanemine ei sõltu ei alkoholist ega karsklusest, kõlbelistest tegudest või porist — „Issand-igaühes” on mitteduaalsena kõigis meis baasprogrammina kaasas. Valatud „Joobnutes”, vastavalt Võrõpajevi kultuurkonnale, ortodoksesse väljendusviisi, kõlab andestuse, enda ja teiste aktsepteerimise, siin-ja-praegu muutumise võimalus transpersonaalselt, isiksuse- ja piirideüleselt — holistiliselt8 ja inimlikult.
Lavastaja Lembit Peterson ei anna ühelegi tegelasele hinnangut, ei moraalitse kusagil. Suhtub kõigisse neisse veidrikesse, katkenud või katkistesse tegelastesse võrdse lugupidamise ja armastusega. Tema lavastus on nagu poriste värvitoonidega sümfoonia, mis kasvavas tempos hakkab seestpoolt helendama, kus kõik, vastavalt oma vabale tahtele, võivad saada andeks, lunastatud ja terveks — ka vähihaige, oma meeles. See, et niisugune ulatuslik möll ja jõuramine dünaamiliselt mahub Theatrumi pööninglavale, on märk nii näitlejate siirast panusest kui ka lavastaja küpsusest, meisterlikkusest. Muidugi on etendused välja müüdud.
Kas tõesti nii terviklik lavastus? Kontrollin oma muljet üle. Äkki mulle lihtsalt Võrõpajev isiklikult meeldib? Küsin nii ja korraldan vaatajate seas kolmel etendusel küsitluse. Vastused näitavad tugevaid skoore. Võtan need kokku:
Tugeva või ülitugeva elamuse sai 69% vaatajaist. Umbes sama palju inimesi (59%) vastas, et „lavastus pani mõtlema”. Ent ka vorm läheb paljudele korda: ligi pool vaatajatest (47%) vastas, et lavastus mõjus tugevalt või ülitugevalt vormi kaudu.
Kui palju langes lavastus kokku vaatajate maailmatunnetusega? 82% vastanutest reageerib tugevalt või ülitugevalt tunnetega: „maailm on selline nagu lavastus näitab”.
Ent kui küsida, kuivõrd tajuvad vastajad maailma grotesksena — ehk on see vastajate tunnetuslik eripära? —, vastab kolmandik tugevalt jaatavalt, teine kolmandik aga vastupidi — nemad nii ei taju.
Tõde ja tõerääkimine? 46,5% leiab tugevalt või ülitugevalt, et „inimesed kainena ei suuda rääkida tõtt”.
Kolmandik vaatajatest (36,5%) leiab, et „lavastus on tajutavalt religioosne”. Samal ajal leiab valdav enamik (78,9%), et „lavastuse sõnumid inimese olemusest on universaalsed”. Pühaduse teemat tugevana või väga tugevana tajub etenduses tervelt 66% vaatajatest. Mis ei sega neid naermast: naerda said vaatajad palju või väga palju (56%).
Näitlejate mängu pidas heaks või väga heaks 89% vaatajatest. Ülitugev skoor!
Individuaalvastustest aga jäi mulle silma näitlejate mängu iseloomustades üks küps vastus: „On nii ebaõiglane kedagi ansamblist välja tuua, sest see oli nii terviklik. Pole ammu näinud nii mõjuvat lavaseadet ja muusikaline kujundus oli võimas ja pühalik.”
Ühinen selle tundega.
Kommentaarid:
1 Tuleb meelde kasvõi Ljudmila Petruševskaja „Cinzano”, milles Lembit Peterson kunagi ise mängis, kuni enam ei suutnud.
2 Vt näiteks Dostojevski „Vendades Karamazovites” Aljoša kuju: „Niisuta maad oma rõõmupisaratega ja armasta neid pisaraid…”, helises ta hinges. Miks ta nuttis? Oo, ta nuttis oma vaimustuses isegi nende tähtede pärast, mis särasid talle lõpmatusest.[- – -]Ta tahtis kõikidele andeks anda ja andeks paluda, oo!” (Fjodor Dostojevski. Vennad Karamazovid. Teine osa. Kupar, 2001. Lk 72.) See lõik on samas stiilis nagu Marki ja Rosa kõne „Joobnute” lõpus.
3 Eestikeelne vaste: Kristuse pärast meeletu, „Issanda ullike”, „Jumala-inimene”, eripärane õigeusu traditsioon, mis kummardas jumalikult valgustatud lihtsameelseid. Seda tüüpi tegelasi kasutas palju ka Dostojevski, ilmekaim näide on Lev Mõškin „Idioodist”.
4 Unitaarne sulandumine Višnusse või Krišnasse või teistesse yidam’itesse on hinduistlikes käsitlustes sage. Internet näitab Võrõpajevi sidet yantra-joogaga.
5 Metropoliit Illarion: „…usu kuulutamine, käskude järgimine, palvetamine — need kõik on vajalikud jumalikustumise (oboženije) saavutamiseks, milles peitubki inimese lunastus”. —http://www.pravoslavie.ru/put/73371.htm
Samas loeme: „Jumalikustumise idee, mis kaasaegses teoloogias on unustet, moodustas kristliku Ida tuuma” (Õigeusu Akadeemia professor Ivan Popov).
6 Sufismis, mis pole küll homogeenne, on sageli levinud arusaam: „Inimkond on olnud alati Jumalaga üks” — www.themystica.com/mystica/…/s/sufism.html
Või teisal: „Jumal on Üks Reaalne Olemine, mis on kõigu asjade aluseks” — answering-islam.org/Gilchrist/Vol1/9a.html
7 Dzogchen — „Suur Täius” (ka: Ati-jooga), on Nyingma koolkonnas, ka tiibeti bönis, üks kõrgeimaid harjutuste ja arengu tasemeid. See on budistlik koolkondadeväline, läänes järjest populaarsemaks osutuv õpetus, mille järgi kõik olendid on võimelised vabanema taju ja mõtlemise duaalsusest ning sellega kannatusest. Interneti allikad näitavad Võrõpajevi tugevat seotust selle vooluga.
8 Holistilise Üks-Olemise vallas on tuntuim filosoof Ken Wilber, kes kuulutab mitte-duaalsest Brahma maailmast — Ühest Maitsest (mille ta on võtnud hiina chan-budismist) ja uuest integraalsest teadvusest. Vt nt Ken Wilber, Integraalne psühholoogia, Külim, 2005.
Charles T. Tarti duaalsust ületada püüdev „teadvelolek” on samast vallast. Vt. Tart, C. T. Teadvuse seisundid. Väike Vanker, 2008.
