VASTAB TIIT MESILA
September, 2015Kumb on praegu sinu jaoks tähtsam, meeldivam, huvitavam, kas loodus või film?
Kindlasti loodus.
Miks?
Noh, öeldakse ju: vaata passi ja peeglisse. Seda ühelt poolt. Teisalt, nüüd tehakse ikka seda „kõige tähtsamat kõikidest kunstidest“ teisiti! Dokfilmi tegemine lõppes ära koos filmikaameraga. Praegu aga on näpp kogu aeg päästikul ja see on hoopis mingi teine suhe asjasse. Teistmoodi lähenemine. Mõtlemine on nagu kadunud. Aga tegelikult pead sa ikka mõtlema, kust alustad ja kuhu välja jõuad. Just seda kõike on vähem.
Mõtlemist?
Jah. Aga seal on võibolla ka mingi teine esteetika, mida ma ei taipa.
Praegu teatakse ja tuntakse sind rohkem Matsalu loodusfilmide festivali eestvedajana. Kust huvi ja armastus looduse vastu pärit on, ning üldse — sinu suhe loodusega?
On paranenud. Mina olen esimese põlve linlane, isa-ema tulid maalt. Nüüd olen ise neli-viiskümmend aastat pidanud oma naise Vaikega maakodu Läänemaal. Ja kuna need asjad, festivali korraldamise paik ja meie maakodu, on teineteisele võrdlemisi lähedal ning sobisid suurepäraselt kokku, siis nii see juhtus.
Kõik algas…
Sellest, et filmitöö sai nagu otsa. Isu vist ka natuke. Alguses, iseseisvuse taastamise järel oli tunne, et meie põlvkonda ei olnud enam suurt kellelegi vaja. Eriti filminduses. Jõudsin olla mõne lehe ja ajakirja toimetaja, mõne kõrgkooli PR-juht ja muukeelsete eesti keele eksamit võtan Innoves vastu siiamaani. Aga siis tuli selline tore töö nagu loodusfilmide festivali korraldamine, mis pealegi meeldis. Pensionini ja sealt edasigi. Nii on läinud.
Kui veel algusest, siis mind päris selle seemendamise juures ei olnudki. Filmioperaator Ago Ruus oli Lihulas sattunud kokku tookordse vallavanema Tiit Madissoniga ning too oli arvanud, et midagi peaks nagu tegema. Hea mõte ju! Et võiks korraldada loodusfilmide festivali. Kus? Kus siis mujal kui Lihulas-Matsalus. Loogiline. Kes teeb? Ago ütles, et ei, tal pole aega, filmitööd on nii palju. Aga et Mesilad elavad suvel ju siin. Ja nii Ago siis tuligi minu juurde selle jutuga.
Esimene festival oli 2003. aastal. Meil Agoga oli, eriti temal, kindel veendumus, et kui juba FILMIfestival, siis esimene film peab olema siiski PÄRIS, filmilindile üles võetud film! Tõeline 35-millimeetrine. Oligi. Seda filmi näidati pärast ka televiisoris. Selleks oli rootsi režissööri Mikael Kristerssoni „Tuuletallaja silm” (Kestrel’s Eye). Inimeste elu, nähtud kirikutornis pesitseva kulli pilguga! Lihula kultuurimaja oli saanud valmis 1990. aastal ja seal olid korralikud projektorid. Haapsalust toodi mehaanik, rahvas oli saalis ja film pandi käima… Aga filmiprojektorid on teatavasti sundventilatsiooniga ja väljas oli üsna vilu sügis juba — 3. oktoober! Ja kui see film oli ära näidatud, siis oli saal täis puhutud külma õhku! Meie kõige selle peale ei tulnudki… See on senini olnud ainuke filmi-film ja jääbki selleks. Edasi tulid juba teised pildi- ja helikandjad. Video.
Filme on palju?
Jah! Tuhat filmi sai täis kaks aastat tagasi. Ma olen neid kõiki näinud, aga meelde filmide nimed ja režissöörid küll kohe kõik ei tule. Tänavusele festivalile ülesantutega koos on filme juba kaugelt üle kahe tuhande.
Nüüd olete üks Eesti suurtest filmifestivalidest?
Arvan küll, et oma valdkonnas oleme Euroopas ja maailmas päris hästi tuntud. Meie kohta sobib vist ka see prohveti tuntud ütlus. Juhte-rahastajaid Tallinnast välja saada on omaette probleem. Kõiksugu festivale on Eestis iga nädal paar tükki. Nii juhtubki, et ülemöödunud aastal, Mark Soosaare festivali avamisel esines meie suurepärane kultuuriminister Rein Lang, kes teatas, et Eestis on kolm filmifestivali: Pärnu festival, Tartu festival ja PÖFF. Pidin juba minema tal nööpi keerama, aga ei läinud siiski.
See-eest talle eelnenud kultuuriminister Laine Randjärv on meie suurim fänn. Kutsusime ta esimest korda kohale, kui ta oli just saanud kultuuriministriks. See juhtus olema 2007. aastal, kui Soome riik sai 90-aastaseks. Soome riik tellis Petteri Saariolt, ühelt nende juhtivalt loodusfilmitegijalt, filmi à la meie kaunis kodumaa. Meil näidati seda elava muusikaga, soomlased tulid oma pillimeeste, lauljate ja tehnikaga. Meie värske kultuuriminister oli saalis ja ta sai sellise elamuse, et oh-oh-oo! Talle väga meeldis. Ka kõik järgnevad aastad on ta kohal olnud, kuigi enam ei ole kultuuriminister. Meie „Eesti 100” algses filmiprojektis loodusfilmi üldse polnud, hiljem siiski tehti vigade parandus ja leiti raha ka meie kauni kodumaa looduse jäädvustamiseks.
Veel festivalist: mis on nende aastatega muutunud?
Muidugi sisu ja kogu tehniline pool. Kõige suurem negatiivne muutus on see, et Lihula ainuke hotell pandi kinni juba masu alguses. Pool festivali on aga ikkagi alati kuluaarides! Meil on siin üks turismitalu, kuid see pole ikka päris see… Nüüd on meil ka põlvkonnavahetus — mina ja Ago Ruus hakkame tasapisi taanduma, anname töö üle tarmukatele noortele.
Kas Eestis praegu uusi noori loodusfilmitegijaid on?
Mõned ikka. Praegu tuntuim on ehk Joosep Matjus. Ta on meil peaauhinna saanud ja teisigi auhindu. Siis on veel üks noorem mees, Remek Meel. Nii nad tilguvad. Riho Västrik on mitme uue filmi produtsent. On veel kena neiu Chintis Lundgren, kes teeb joonisfilme lindude teemadel. Ka amatööre on paar tükki. Ning Mark Soosaar, tema tegi siin filmi kormoranidest, möödunud aastal. Ühte ja teist lubas jälle teha. Aga… meil ei hakka kunagi olema kümmet Rein Maranit! Paraku. Mis muud, kui loodame, et noori tuleb veel.
Nii ta on. Aga räägime nüüd sinust ka. Kodust, lapsepõlvest, koolist… Mäletad midagi Stalini ajast?
Natuke ikka. Mäletan, et lasksime pärast sõda veel pikka aega niisugused tumedad rulood akende ette. Võis olla, et bolševistlik paranoia, mis praegugi Venemaal, et see valitses siis edasi. Veel tuleb meelde, et kui oli Stalini 70. sünnipäev, siis Eesti NSV saatis Suurele Juhile valge klaveri. Ja keegi saatis riisitera, mille peale oli poeem kirjutatud… Nii kajastati seda ajalehtedes. Ma mäletan ka, et mu ema lubas: „Ma saadaks kuradile seepi ja nööri!” Vahel mõtlen ema peale… Mäletan, et kui isa 1952 suri, siis ema müüs kristalli, et viilu kaupa leiba osta. Me elasime Kullerkupu tänavas. Kooli läksin Mooni nurga peal uude koolimajja, mis 1950. aastal avati. Alates neljandast klassist olin juba 22. keskkooli õpilane ja nüüd Westholmi vilistlane.
Kui vaadata sinu raamaturiiulit, siis see viitab tõsisele kultuurihuvile. Kust huvi hea kirjanduse vastu pärit on?
Eks vist kodust ja koolist. Osa raamatuid õnnestus vanematel päästa 1944. aasta pommitamise põlengust. Kuid kooli ajal lugesin tõesti palju. Mäletan, et ma ei jõudnud vahel tundide lõppu ära oodata — saaks aga koju lugema. Aga küllap need olid seiklusjutud. Olin niisuguses õrnas eas, kui hakkas seiklusjuttude sari ilmuma. „Saladuslikku saart“ mäletan ja teisi ka…
Kooliajast meenub veel, et üks õpetaja andis head nõu. Küsis minu käest, et kuhu sa tahad minna õppima. Mina ütlesin, et vend õpib TPIs ja eks minagi sinna siis: „Ära mõtlegi,” ütles õpetaja, „mine humanitaari.” Kirjandite kirjutamine… jah, ega see erilist raskust ei teinud.
Astusid ülikooli ja siis võeti kohe sõjaväkke?
Ma astusin ülikooli 1961. aastal, septembris sain sisse ja novembris võeti juba sõjaväkke. Ehkki kolme arsti arvamus seitsmest oli, et ei kõlba. Ma olin 11. klassis jõudnud selgroo murda, aga see ei lugenud. Nii et kolm aastat olin Baškiirias.
Mis sa tegid seal?
Vange valvasin, ilmselt eesliinile ikka ei kõlvanud. Mis seal suurt vahet oli, ühed nõukogude aja vangid olime kõik.
Kui tagasi tulin, siis uuesti ülikooli. Õppejõududeks olid vana kooli mehed. Richard Kleis, Villem Alttoa, Paul Ariste, Valmar Adams. Viimast mäletan kui väga emotsionaalset lektorit. Näiteks tuli auditooriumi, suur sall oli seotud ümber kaela, üks käsi oli kõrva ääres — ta ei kuulnud ühest kõrvast hästi — ja ütles: „Kujutage ette — tema ütleb, võtame Tuglase vastu kirjanike liitu, Erni Hiir. Tema oma kõrgusest ütleb — tõstame Tuglase enda kõrvale.” Niimoodi emotsionaalselt ja väga kihvtilt ta rääkis. (Naerab.) Aga väga koloriitsed härrad olid nad kõik. Ja muidugi Juhan Peegel.
Ma tulin kolmandalt kursuselt ära ja jätkasin kaugõppes. Õhtuleht oli mu esimene töökoht Tallinnas. Raivo Rammus oli seal sekretär. Raivo läks varsti dokfilmide toimetajaks Tallinnfilmi ja mina jõudsin Õhtulehes olla kaks aastat. Üsna tore oli. Ja siis ükskord Raivo ja ülikoolikaaslane Jüri Škubel kutsusid mind restorani Vana Toomas. Et nihuke värk — Škubel tahab Eesti Reklaamfilmi minna, tulgu ma ringvaate toimetajaks. Läksin Õhtulehe peatoimetaja Heino Dengo juurde ja rääkisin asja ära. Tema küsis veidi pettunult: „Kas see amet siin on juba selge?” Mul oli natuke piinlik küll.
Ju see oli ikka õige otsus. Oli 1968, kui ma läksin Tallinnfilmi. Peedu Ojamaa oli siis juba Eesti Reklaamfilmis, ta asutas selle ju 1967. Raivo saigi Tallinnfilmi kroonika peatoimetajaks, Jaan Ruus ja Peep Puks olid seal toimetajad. Lisaks meie Leo Ilvesega, kes oli minu „vaimne isa” ja õpetaja siis.
Esimene filmilugu, mille toimetasin, oli Eesti kunstidekaad Usbekis. Kaheosaline (üks osa on kümme minutit). Aga kohe järgmine töö, režissöör Ülo Tambeki vana-aasta ringvaade, sattus löögi alla. Täpselt ei tea, aga ilmselt keegi „valvsast troikast”, Semjon Školnikov või Vitali Gorbunov… kandis hoolt, et ringvaade ära keelataks ja must materjal hävitataks. Mäletan, et ansamblil Rajacas oli seal lugu ja selles rippus ühe luukere käsi vabalt ehk liikus edasi-tagasi. See oli ainus kaader, mida mäletan, aga see läks kohe välja. Kõige selle peale tuli ilmatu pikk käskkiri direktor Nikolai Danilovitšilt. (Naerab.) Siis tuli Lenini juubeliaasta 1970. Läks lahti hirmus klaperjaht, „Nõukogude Eesti” igas ringvaates pidi olema Lenini teema. Tuldi minu kui nooremtoimetaja kallale… Mäletan, ükskord oli kellegi episoodilise peatoimetaja initsieeritud koosolek direktori kabinetis. Eks ma olin siis ka noor ja julge, põrutasin otse: „Peatoimetajad tulevad ja lähevad, me peame siin eluaeg töötama!”
Mida meile kõike ette heideti — Leninit on vähe ja tööstust on vähe jne. Teiselt poolt, see kõik oli ka natuke äraspidine ja ega Danilovitš halb inimene olnud.
Kui olid Tallinnfilmis, kas siis polnud tahtmist ise midagi teha? Režissöörina?
Ma kirjutasin vahel ringvaate tekste. Aga muud… ei, ma olen liiga pahmerdis. Eriti läks himu ise midagi suurt teha ära siis, kui ma Peep Puksi lähemalt tundma õppisin. Teist nii põhjalikku ja süvenemisvõimelist filmimeest ma ei tea. Mina aga — nii ei osanud ja halvasti teha ei tahtnud.
Seejärel tuli Eesti Reklaamfilm. Reklaamfilm ja Peedu Ojamaa on ju sünonüümid. Missugune oli Peedu siis, kui sina Reklaamfilmi tööle läksid?
Peedu oli niisugune, et kui tal oli vaja, piltlikult öeldes, siit kohast läbi seina minna, siis ta ka läks. Ta oli väga võimekas tollases süsteemis edu saavutama. Näiteks Peedu läks Moskvasse Avtoekspordi peadirektori juurde. Oma võimatult halva vene keelega. Seletab seal, et talle on kahte Volgat vaja. Peadirektor kirjutaski paberile: eraldada. Kui Peedu oli lahkunud, kutsunud see peadirektor oma assistendi ja küsinud, et kas tõesti mina olin see, kes kirjutas sellele „neruskomu tšortu” autoostuload välja. Ja oli haaranud siis oma peast kinni! Vot nihuke mees oli Peedu. Rääkis ära kelle tahes. Ta ehitas ikka oma väikese impeeriumi välja. Harukontorid olid Riias, Leningradis, Moskvas. Ükspäev tutvustati telekas reklaamitegijat, kes on teinud 250 reklaami. Aga näiteks mina üksi olen üle 2000 teinud! Siis oli küll mõni asi teistmoodi.
No näiteks?
Töö tempo. Nüüd tagantjärele meenutades… paarsada filmi aastas oli ikka väga palju. Kuigi pikkus oli neil siis kümnest sekundist 20 minutini. Tavalised olid 20—30 sekundit. Eetriaeg ei maksnud ju palju. Soome oli meile eeskuju ja tahtsime teha nagu nemad — selgelt ja lühidalt. Sellega me Moskvas lõimegi, sest nemad tegid tollal venivaid, igavaid ja pikki reklaame.
Olid toimetaja?
Nime poolest küll, kuid mitte ainult. Ma olin nagu suunajuht, võibolla produtsent tänases mõttes, mul olid omad tellijad. Lihtsalt kujunes nii välja. Minul oli kogu Leningrad, osa oli Moskvast, osa Eesti asutusi. Lätiga tegelesid Ants Simm ja Loit Rõuk. Pikemalt töötasin kahe filmidirektori — Jaak Annoki ja Olaf Otsinguga. Ja siis niimoodi see oligi; otsid stsenaristid, režissöörid, vahel teed ise. Samamoodi töötasid ka operaatorid ja helimehed. Et koosseisulised ei jõudnud kogu tööd ära teha, töötasid ERFis ka paljud Tallinnfilmi ja ETV tegijad. Kaljo Kiisa, Jüri Müüri, Mihhail Dorovatovski jt välja.
Telemeestega töötas rohkem Loit Rõuk. Ta oli teles töötanud ja tundis neid. Nad tegid rohkem 16 mm peale, telesaadetele. Näiteks operaator Peep Kasesalu tegi tööd Mari Raua (köögi)saadetele.
Ka joonisfilmimehed tegid meile kaastööd. Kalju Kurepõld tegi hiljem endale koju väikese stuudiogi. Mina töötasin ka Aarne Vasaraga, palju ja toredasti. Nüüd kahjuks juba manalamehed mõlemad. Aga ERFis tegid ka teised.
Käisin hiljuti arhiivis, Reklaamfilmi dokumendid on Sõjamäel kultuuriministeeriumi arhiivis. Vaatasin meie tippaegade palgalehti. Seal oli üle 2500 nime! Need, kes ühes kuus ERFist palka said.
Aga tol ajal tegime palju tööd ka, ja meilt said palka telesaadete tegijad, spordiklubid, orkestrid jne.
Kust kõik see raha tuli?
Filmide ja üldse igasuguste reklaamide tellijatelt. Reklaamiklubi liikmetel oli küll ka mingi maks, asutuste rahavoogusid arvestades aga see midagi väga suurt ei olnud. Ega ma väga täpselt ei tea, sest ei töötanud telepoole peal. Põhiraha aga tuli kindlasti filmide tellijatelt.
Kuidas tol ajal tsensuuriga oli?
Meil oli ikka nii, et tellija otsustas, ja need kaubanduslikud filmid ei allunud tsensuurile. Lõpu poole võtsime üles ka teatritükke ja mis rahaliselt veel kõige olulisem — prestiižifilme. Iga asutus, kolhoos ja sovhoos tahtis ju endast filmi. Noh, rääkimata suurtest tehastest. RETile sai vist oma kümmekond filmi tehtud.
Kas vahel juhtus, et mõni film pandi riiulile?
Seda ma ei mäleta. Vahel juhtus küll, et tellijad polnud rahul. Eks siis tuli parandada. Ühte ma mäletan, meie oma liiklusfilmi. Villu Vane oli siis autoinspektsioonis juba tööl. Tulid tumma materjali vaatama. Ma ütlesin, et sel pole ju mõtet, asi poolik. Midagi nad nurisesid, et see pole see ja teine. Mina kutsusin, et tulge homme tagasi, siis on ka tekst ja muusika. Tulid järgmisel päeval tagasi, vaatasid ja ütlesid, et oi kui tore, just nii mõtlesimegi.
Meil oli Sass, palju aastaid meie esindaja Moskvas, Aleksandr Markuševitš. Ta käis Moskvas mõnes kohas Reklaamfilmist rääkimas. Ta tahtis efektne poiss olla ja alustas oma kõnet nii: „Eesti Reklaamfilmis tööaega ei ole ja distsipliini ka ei ole!“ Ja siis hakkas seletama… Tegelikult nii oligi. Ega ei pidanud kella kaheksast viieni istuma. Lõppkuupäev oli teada, sellest tuli kinni pidada, ja kogu muusika!
Peedu vist pööras üldse rohkem tähelepanu televisioonile?
Lisaks ka lillepeod, rallid, purjeregatid, „Reklaamiklubi”, muud telesaated, slaidiprogrammid… Ja ta kavandas lausa vormel-1 rada Piritale. Mingid „isad” käisid isegi vaatamas.
Aga kokkuvõttes oli teil niisugune sõbralik kollektiiv?
Jah, muidugi, oli küll. Hilisemal ajal, kui kollektiiv suureks paisus, siis toimus ka teatud killustumine. Algul, kui mina läksin — olin vist kuueteistkümnes tööletulija —, ei olnud vaja hommikul kodus kohvigi juua, proua Lepik oli meil koristaja ja tema keetis hommikukohvi valmis, Pärli kohvikust oli ta toonud värsked saiad ja siis me seal istusime, jõime kohvi ja arutasime tööasju. Pärast läks kogu värk suureks, siis kadus ka hommikune kohvijoomine ära.
Kas Eesti Reklaamfilm oli niisugune raha väljapumpamise koht, kus maksti väga suurt tasu?
Noh, ütleme nii: ei ja jaa. Hästi teenisime muidugi. Näiteks oli võimalik ise valida — kui oli raha vaja, siis tegid ise stsenaariume. Meil oli tihti niimoodi, et tegime Sassiga kahekesi stsenaariumi. Kahekesi oli üldse parem teha, üks andis mõtte ja teine lihvis seda. Sai ka teistega koostööd tehtud… Noh, ja alati ei sobinud oma nime all ka kirjutada. Hea toon ei lubanud.
Silmaringi arendamise mõttes oli su töö ikka väga põnev!
Muidugi. Palju sai sõita, kohtuda huvitavate inimestega. Mäletan, Toivo Juhkumiga tegime reklaami Vene aatomijaamadele. Moskva äärelinnas oli tuumauurimise instituut, Kurtšatovi-nimeline. Seal oli uurimisreaktor ja selle sees uraanivardad. Meil oli vaja filmida sealt seest paistvat Tamme-Setšenovi helendust. Läksime sildkraana noka otsas rippuva reaktorikaane peale, mina hoidsin Juhkumist kõvasti kinni ja tema filmis. All olevad mehed ütlesid pärast meile, et kui me oleksime vääratanud ja sinna reaktorisse sisse kukkunud, siis oleks poole Moskva asemel olnud hiigelsuur auk! Sest kõik oleks õhku lennanud.
Jüri Müür oli kindlasti üks omanäolisemaid tegijaid. Mäletan, oli vaja teha reklaami tolmuimejale. Mina ütlesin talle, et tee, mida tahad. Jüri mõtles välja, läks lennuväljale — ikkagi Jüri Müür! —, lasi lennuradade tuled hämaras põlema panna ja samal ajal, kui tolmuimeja kaamera poolt liikuma hakkas, oli lennuvälja teises otsas lennuk maandunud ning keeras siis kõrvale — jumal on olemas. Uhke tuli välja küll, sest tolmuimeja oli raketikujuline! Lavastada seda kõike poleks olnud võimalik. Niimoodi tehti…
Kui vaatad praeguse aja reklaamfilme…?
Ma arvan, et eks meil oli igasugust pläma ka. Aga oma paremates töödes me praeguse aja filmidele alla ei jääks.
Eks tänapäevalgi sama moodi — sekka satub vägagi teraseid.
Mingeid piiranguid ise seadsite filmidele?
Meil mingeid ametlikke reegleid ei olnud. Soomlastel oli oma koodeks ja meiegi püüdsime seda järgida. Näiteks lapsi võis kasutada, aga kunagi ei tohtinud neid ohtu seada. Mäletan, et üks kolleeg andis lapsele tikud ja küünla kätte, see ei sobinud. Ja mida kohe kindlasti ei tehtud — et näitad elusat looma ja temast tehtud produkti, kanahakkliha. Nii ei tohi teha!
Miks sa Reklaamfilmist ära tulid?
See ammendas ennast minu jaoks ja 1989. aastal Tallinnfilmi toonane direktor Jüri Škubel kutsus mind teistkordselt Tallinnfilmi, kroonikaosakonda juhatama… just selleks ajaks, mil hakkas ka seal koondamine. Esimesi inimesi hakkasin just siis lahti laskma. Kahju oli, inimesed olid palju aastaid töötanud, aga miskit polnud parata. Õnneks oli see lõpp paljudele uueks alguseks.
Sa oled aastaid filmi alal töötanud. Mida arvad dokumentaalfilmi stsenaariumist? Ons seda vaja?
Mina arvan, et kui reklaamfilmi stsenaarium annab režissöörile impulsi, milles kirjas printsiip, siis see on hästi. Teha võid kõike, mida tahad! Lähtuvalt sellest printsiibist. Dokfilmi puhul… no ma ei ole mingi stsenaariumide spetsialist, aga mingi pealiini ja eesmärgi peab ikka kirja panema. Kuhu välja tahetakse jõuda või mida tahetakse tõestada. Mis sa sinna ikka kirjutad?! Võttekoht, kus tabada tegelast? See on jälgimise asi. Aga algajad peaksid kindlasti enda jaoks midagi paberile panema… Paradoks on selles, et mida parem film, seda lühemalt saab tuuma kokku võtta. Pikk seletamine püüab aidata nõrka filmi.
Mõni kroonikas tehtud film tuleb meelde?
Mäletan Märt Müüri filmi oma perest. Uno Heinapuu oli toimetaja. Ma olin siis ilmselt peatoimetaja, tean, et vaatasin seda Märdiga ja soovitasin tal sealt tema oma ema natuke välja võtta. Mäletad seda stseeni, kui ema käib ümber maja. Kui nad maja tagasi said. Et siin olid lilled ja seal olid lilled… Kahest kaadrist aitas. See on üks minu toimetajakreedo, üks esimesi — režissöörid-operaatorid ei raatsi sageli oma kaadritest loobuda! Ja siis läheb asi venima või on see lahtisest uksest sissemurdmine.
Vähem on parem ja vähem on rohkem! See on just see, et kõrvaltpilk aitab. Mitte et ma tahaksin õelutseda.
Tollest ajast on ühe kirkamana meelde jäänud Renita ja Hannes Lintropi film „Cogito, ergo sum”. Film mehest, kes terve Nõukogude aja trotsis võime. Muide, Gotlandil näidati seda ka keskkooliõpilastele — nende reaktsioon oli: miks see mees politseid ei kutsunud. Nüüd on meilgi peale kasvanud noor põlvkond — vaata telesarja „ENSV”, mis pole Eesti NSV, vaid noorte ettekujutus sellest, mis võis olla.
Mida arvad ja mäletad kroonikatoimetuse tööst? Kas kõigil režissööridel-operaatoritel lasti teha seda, mida nad tahtsid? Kas tsenseeriti üle?
Ma arvan, et enam-vähem said ikka kõik teha seda, mida tahtsid. Mõned asjad õnnestusid, mõned läksid ka aia taha. Toimetus oli aga vahel heas mõttes tsensor, kuna ilmselget jama ikka ekraanile ei lastud.
Kaks asja tuleb veel meelde, esiteks: kõigile pidi alati tööd andma, kes koosseisus olid. Eks neid tegijaid oli Tallinnfilmis aga igasuguseid. Ja teine asi oli see, mida tuletas kunagi meelde Pearu Tramberg, filmiarhiivi juhtivkonsultant, et ringvaadete lõpp läks lahjaks. Sellest, kuidas kolhoosid lagunesid ja esimesed talud taas tekkisid, pole arhiivis midagi. Et ringvaated on, aga paljudest olulistest asjadest noil taasiseseisvumise esimestel aastatel on nagu mööda vaadatud.
Kas ringvaade „Nõukogude Eesti” tervikuna ja ka nõukogudeaegsed dokumentaalfilmid ikka kajastasid adekvaatselt tollast aega?
Tagantjärele ei olegi ma aru saanud, kas ikka käitusime õigesti. Olime oma arust normaalsed inimesed, polnud mingid tõsikommunistid ega kedagi. Aga nõuti. Üritasime teha nii, et film ikka enam-vähem vaadatav oleks, enam-vähem inimlik. Nüüd, kakskümmend-kolmkümmend aastat hiljem mõtlen vahel, et oleks pidanud ju tegelikult ikka truualamlikult tegema, nagu võimud meilt soovisid — selle süsteemi nõmedus oleks nõnda ju paremini praegu välja tulnud.
Et teha niisuguseid filme, nagu Vitali Gorbunov tegi?
Jah, aga südametunnistus ei lubanud ju. Ma ei oskagi vastata, kuidas oleks olnud õigem… Nüüd, kus see on ajastu dokument, ta ei ole tõene. Nurki on lihvitud.
Teiselt poolt, kui oleksime teinud filme nii, nagu üle pingutavad punaülemused tahtsid, siis poleks ka see olnud ajastu dokument. Sest tollane elu oli täis vastuolusid, kõrvuti vähese heaga oli ikka väga palju võltsi ja valet. Et tegelikult püüdsid tollased tegijad näidata elu nii, nagu ta oli, ja tihti öeldi palju asju läbi lillede. Sest otse öelda ei tohtinud.
Kui oleksime laulnud vaid hümni parteile, poleks ju meid vaadatud. Poleks eesti dokumentaalfilmist ka räägitud. Ja nii edasi… Niisugune kahevahel asi.
Ajakirjanik ja teoreetik, rootslane Malcolm Dixelius on formuleerinud ajakirjanduse ülesande: „Ajakirjanik peab igal hommikul ärkama mõttega kukutada valitsus ja tegema terve päeva tööd nii, et kõikide vahenditega takistada opositsiooni võimuhaaramist.”
Omas väikses mõõdus me seda ka täitsime. Film, mis mulle ikka meelde tuleb, on Andres Söödi „Reporter” Feliks Leedist. Paljud teavad seda; mäletate, see kombaineri lugu: „Kombain on nagu naine. Kui ikka vaja on, siis paneme kaks meest peale!” Mõnda filmi tollest ajast tasub ikka vaadata ja näidata. Tore, et
ETV 2 seda nüüd ka teeb. See on võibolla linnalegend, aga Jaak Lõhmus olevat rääkinud, et filmikoolis ta nimetas loengus Mark Soosaare nime, mispeale noored üllatusega küsinud, et kas Mark on siis ka filmimees.
Kuidas sulle tundus, kas meie dokumentaalfilm oli parem kui meie mängufilm?
Vaata, mina olen välja töötanud niisuguse teooria. 1960-ndatel ja 70-ndate alguses oli meil Eestis selline hoiak, et… teater oli pjedestaalile tõstetud ja eesti filmi tuli sõimata. Niisugune aksioom. Teatri poolelt kirjutas üsna aktiivselt Voldemar Panso, ja Kaarel Ird ka. No nendega ei vaieldud. Ja filmi tuli materdada. Aga nüüd, viiskümmend aastat hiljem, tembeldatakse peaaegu kõiki neid kultusfilmideks. Seega päris ühene see ei ole… Jah, dokki hinnati. Normaalne protsess, ei midagi häbenemist väärt.
Kas sul on midagi, mida tahaksid veel teha? Kui mõtled niimoodi tulevikule…?
Mina soovin sõpradele ja tuttavatele, lisaks tervisele — et kuula käo kukkumist. Kaks või kolm korda kukub — juba hea! Aitab ühestki — aasta korraga…
Vestelnud MART TAEVERE veebruaris-märtsis 2015.
TIIT MESILA on sündinud 15. detsembril 1942 Tallinnas. 1972. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli eesti filoloogina-ajakirjanikuna, diplomitööks „Ringvaade „Nõukogude Eesti”: väljendusvahendid, žanrid ja sisu analüüs”. Töötanud: 1966—1968 Õhtulehe ajakirjanik; 1968—1972 Tallinnfilmi ringvaadete toimetaja; 1972—1989 Eesti Reklaamfilmi toimetaja; 1989—1992 Tallinnfilmi kroonikastuudio peatoimetaja ja direktor; 1992—1993 AS Filmteki tegevdirektor; 1994—1996 ajalehe Den za Dnjom tegev- ja peatoimetaja; 1996—1997 kalurite ajakirja Vesikaar peatoimetaja; 1997—1999 Pirita linnaosa ajalehe Pirita toimetaja; 1997—1999 Eesti Riigikaitse Akadeemia rektori abi ja pressiesindaja ning ajalehe Verbis Aut Re toimetaja; 1999—2001 Tallinna Pedagoogikaülikooli suhtekorralduse osakonna juhataja ja ülikooli ajalehe toimetaja; alates 2003. aastast Matsalu Loodusfilmide Festival MTÜ juhatuse liige ja festivali direktor. Tiit Mesila abikaasa Vaike Mesila (29. VII 1941 — 8. XI 2011) töötas 1969—1997 Tallinnfilmis dokumentaalfilmide ja filmikroonika direktorina ning tootmisjuhina.
