VASTAB DEBORAH KARA UNGER
Veebruar, 2018Deborah Kara Unger on Ameerika Ühendriikides resideeriv Kanada näitleja. Pärast Austraalia Rahvusliku Draamainstituudi lõpetamist töötas ta Austraalia filmides ja teleseriaalides kõrvuti selliste tähtedega nagu Nicole Kidman ja Russell Crowe. Pärast Ühendriikidesse saabumist mängis Unger David Lynchi miniseriaalis „Hotellituba” ja mängufilmis „Surematu” koos Christopher Lambertiga. Oma läbimurderolli tegi ta David Cronenbergi lavastatud erootilises draamas „Kokkupõrge”, mis räägib inimeste grupist, kes naudib autoõnnetuste läbielamist. Seejärel osales ta David Fincheri trilleris „Mäng” koos Michael Douglase ja Sean Penniga. See film uurib liigse karjäärile keskendumisega kaasnevat emotsionaalset isolatsiooni. 1990-ndatel mängis Unger muu hulgas veel koos Mel Gibsoniga märulis „Arved klaariks”, Denzel Washingtoniga tõsielusündmustel põhinevas draamas „Orkaan”, mis räägib alusetult vangistatud mustanahalise poksija üleelamistest, ja István Szabó lavastatud ajaloofilmis „Päikesepaiste”, mis avab juudi ajalugu läbi kolme põlvkonna. Kassahittide ja suurfilmide kõrval on Unger osalenud ka mitmes iseseisvas filmis, nagu näiteks Rodrigo García lavastatud ja naiste elule keskenduv draama „Kümme väikest armastuslugu”, murdeea probleeme käsitlev „Kolmteist” koos Holly Hunteriga ja kuhtuva kirjaniku lõppu jälgiv „Armastuslaul Bobby Longile” koos John Travolta ja Scarlett Johanssoniga. Näitlemisele lisaks on Unger kirjutanud filmistsenaariume ja olnud seotud Oldenburgi filmifestivali korraldamisega. Pimedate Ööde filmifestivalil esitles Unger provokatiivset filmi „Mõte ekstaasist”, kus ta on osatäitmise kõrval ka produtsent.
Te olete osalenud lugematutel filmifestivalidel — esitlenud neil oma uusi filme, olnud žüriiliige ja programmikonsultant. Nüüd olete pühendanud terve nädala osavõtule Pimedate Ööde filmifestivalist. Oma kohalolekuga paistate toetavat ühtviisi nii rahvusvaheliselt tuntud kui ka väiksemaid festivale. Kas see on teile omamoodi missioon, et anda oma sümboolne panus filmifestivalidesse ja neil esitletavatesse filmidesse, mis on tihti üpris erinevad peavoolukinost?
See on minu kirg ja mul on suur au olla osa sellest protsessist. Ma vaimustun filmidest, mis esindavad filmikunsti uusi suundi ja visioone. Seitse aastat tagasi kutsuti mind Oldenburgi rahvusvahelisele filmifestivalile, mida mitmed nimekad väljaanded on nimetanud Euroopa Sundance’iks. Ma kohtusin festivali juhi Torsten Neumanniga ja me oleme sellest ajast peale olnud koos nii festivalitöös kui eraelus. See festival ei ole suunatud filmitööstusele, vaid pakub viit intiimset päeva, mis keskenduvad suurepärastele retrospektiividele, kuid pakuvad võimalusi ka alles alustavatele filmitegijatele. Mul on olnud õnn olla üks sealse võistlusprogrammi peakuraatoritest. Seega vaatan ma kuni 4000 filmi aastas ja olen väga õnnelik, kui leian nende hulgast paar täiesti ainulaadset. Mõned aastad tagasi toimus Oldenburgi festivalil filmi „Sädemed” („Embers”) rahvusvaheline esmaesitlus ja ajakiri Indiwire pidas seda aasta avastuseks. Nüüd on filmi režissööril Claire Carrél kuuldavasti leping Netflixiga. On suur rõõm avastada uusi julgeid vaatenurki, millel tihti ei ole kinosüsteemis veel õiget kohta. Nende filmide eelarved võivad olla üpris väikesed ja tihti puudub neil korralik levitaja. Meile saadetakse filme üheksakümnest riigist ja on väga huvitav näha, mida erinevad filmitegijad teevad. Need on filmitegijad, kes ei taha loo jutustamisega üksnes raha teenida ja kes tunnevad hästi klassikalist kino, mille elemente nad oma loomingus uues vormis kasutavad. Kuigi öeldakse, et lood, mida kino jutustab, on üldjoontes alati samad, siis tegelikult on iga lugu tähtis, kuna kõik nad näevad maailma mõnevõrra isemoodi. Mida isiklikum lugu, seda suurem on selle võimalus olla universaalselt oluline.
Minnes nüüd tagasi teie karjääri algusesse — õppisite esialgu filosoofiat ja majandust ja teil puudub meelelahutusmaailma taust; teie ema on teadlane ja isa arst. Sellele vaatamata õppisite esimese kanadalasena Austraalia Rahvuslikus Draamainstituudis. Kuidas te jõudsite kunstide juurde?
Ma olen seda lugu ka varem rääkinud, ent kuna see on tõsi, siis siin see on. Kui ma olin laps, mängisin poolkogemata Charles Dickensi „Jõululaulus proosas” Scrooge’i. Ma olin väga häbelik, kuid mulle jäi tekst hästi meelde ja ma aitasin oma sõbral Scrooge’i rolli ette valmistada. Etendusepäeval oli mu sõber aga haige ja mina ainuke, kellel Scrooge’i roll peas. Mu esimene roll oli seega transvestiidist Scrooge. See oli väga hirmutav kogemus, kuid pärast seda võeti mind laste näitetruppi, mis lõbustas pühade ajal vanureid ja lastekodulapsi. Carrie-Anne Moss oli samuti selles rühmas. Võimalus näitlemisega teistele rõõmu valmistada mõjutas mind tugevasti. Hiljem sain ma mitmeid stipendiume, et oma annet edasi arendada. Austraaliasse sattusin seetõttu, et olin armunud fotograafi, kes pidi minema sinna ajakirja National Geographic jaoks tööd tegema. Draamainstituuti olid sisseastumised samal ajal ja nii ma leidsin suurepärase võimaluse olla koos oma toonase kallimaga. Tema reis jäi paraku ära, aga mina sain sisse kõrgkooli, kuhu võetakse igal aastal vastu vaid tosinkond üliõpilast. Pärast lõpetamist sai minust tuntud talendiagendi Ed Limato (kes esindas sellal näiteks Mel Gibsonit, Richard Gere’i ja Michelle Pfeifferit) viimane klient. Limato märkas mind Jean Genet’ näidendis „Sirmid” ja kutsus kohe Los Angelesse, mis on päris uskumatu edulugu alles alustava näitleja jaoks. Minu isa ei mõistnud mu kutsumust ja küsis, kas ma ei saa kodus piisavalt tähelepanu, et kaamera ette kipun. Kuid ma selgitasin talle, et mõnes mõttes on näitleja kõige nähtamatum amet, kuna näitleja on teiste ees alati rollis. Keegi ei tunne teda. Lisaks tegeleb võtteplatsil igaüks oma tööga ja keegi ei märka sind. Ma armastan lugude jutustamise kunsti, olen suur lugeja ja mulle meeldib, et saan näitlemise kaudu elada läbi erinevaid elusid.
Ent enne Ühendriikidesse asumist mängisite mitmeid rolle ka Austraalias, kõrvuti näitlejatega nagu Nicole Kidman, Hugo Weaving ja Denholm Elliott.
Mitte väga palju. Ma mängisin ühes miniseriaalis, „Bangkok Hilton”.
Kuid ka filmis „Verevanne” koos Russell Crowe’ga ja veel kahes Austraalia osalusega filmis?
Õige jah, see oli suurepärane projekt. Irooniline küll, aga mina olin selles filmis peaosas ja tema kõrvalosas. Meil oli väga meeldiv koostöö. Mulle meeldis Austraalia ja pärast ülikooli lõpetamist olin kindel, et jään sinna elama-töötama. See film põhineb tõsielusündmustel ja räägib Teise maailmasõja sõjavangidest Amboni saarel ning nende väärkohtlemisest Jaapani vägede poolt. Mina mängin filmis meditsiiniõde ja selle rolli jaoks pidin ma harjutama austraalia aktsenti. Režissöör tahtis, et kõik oleks võimalikult tõetruu, ja nii avastas Russell enda suureks üllatuseks alles võtete käigus, et ma olen tegelikult kanadalane. Pärast seda narris ta mind pidevalt, et kõik, mis ma ütlen, kõlab liiga kanadalikult.
Kuidas te sellise talendiagendi otsa sattusite? Kas tänu oma prestiižsele haridusele?
Agendid käivad vaatamas Rahvusliku Draamainstituudi üliõpilaste proove ja etendusi ning Bill Shanahan, kes esindas Mel Gibsonit, valis välja kolm üliõpilast, kelle hulgas olin ka mina. Tal oli sidemeid filmimaailmas ja see oli tema soovitus. Ma kindlasti ei läinud Austraaliasse mõttega Ühendriikidesse jõuda. See lihtsalt juhtus nii.
Varsti pärast seda olite juba USAs ja osalesite kahes väga erinevas projektis — kunstkino klassiku David Lynchi „Hotellitoas” ja populaarset kino esindavas filmis „Surematu III”. Paistab, et juba oma karjääri varajases faasis olete edukalt balansseerinud iseseisvate ja meelelahutuslike filmide vahel. Kas see on olnud teie teadlik valik?
Minu esimene Ameerika film oli „Sosistused pimedas” koos Alan Alda ja Annabella Sciorraga. See film oli mulle Ameerikas alustades pöördelise tähtsusega. Mulle meeldis nii see projekt kui ka minu roll. Tulles konkreetse küsimuse juurde, siis ma mõtlesin, et kui Sean Conneryl sobib „Surematus” mängida, siis ei tohiks ka minul midagi selle vastu olla. Muidugi oleksin ma meelsamini teinud midagi sellist nagu „Elizabeth”, aga ma nautisin elu ja mängisin nende kaartidega, mida see mulle jagas. Nii võib saada takistusest võimalus. Stsenaariumi lugedes tundus minu tegelaskuju mulle veider, kuid õnneks oli režissöör lahkelt valmis mõningaid aspekte mulle sobivamaks kohendama. Pealegi meeldivad mulle hobused ja selles filmis saan ma palju ratsutada. Võttekohad olid samuti fantastilised — elada üle kuu aja lossis, kus teenijad käivad öösel su kingi viksimas! Ma ei olnud sellega üldse harjunud ja püüdsin neile selgeks teha, et ma ei ole aristokraat ja tahaksin oma toa ukse ööseks lukku panna. Me käisime öistel mägismaaretkedel ja kuulsime lugusid Šotimaa ajaloost, mis kindlasti rikastasid mind inimesena.
Kogemus Lynchiga oli napim, aga unikaalne ja elamusterohke. Absoluutselt teine lähenemine. Mu esimene niinimetatud autorisse armumine ja jätkuv austus kuulub muidugi David Cronenbergile.
See ongi mu järgmine küsimus. Catherine’i roll David Cronenbergi filmis „Kokkupõrge” on vaieldamatult olnud teie karjääris väga oluline. Rääkige natuke sellest julgest osatäitmisest ja selle mõjust teie karjäärile.
Ma olin üllatunud, et ta seda rolli minule pakkus. Ma olen üpris häbelik ja kinnine inimene. Ma kannaksin praegu kümmet kampsunit, kui see võimalik oleks. Ma küsisin temalt, kuidas ta küll minus Catherine’it näeb. Minu arvates oli see tegelaskuju minu karakteri täielik vastand. Näitlejana pean ma edasi andma ka need kohad raamatust, kus tegelane midagi ei ütle. Siin aitas mind minu huvi kabuki-teatri vastu, kuna iga hetk filmis on tähendusega, nagu värvitäpp puäntillismis. David Cronenberg on sellistes asjades nii täpne. Mind inspireeris ka Genet’ „Sirmid”, kus ma samuti kasutasin kabuki-teatri elemente. Mul ei ole eraelus isegi trikood; ma ujun kahe T-särgi ja lühikeste pükstega ja olin seega šokeeritud, kui endale määratud garderoobi nägin. Me vestlesime režissööriga sellest, kuidas J. G. Ballard nägi antud loos hoiatust tehnoloogia uimastava mõju eest. Selles mõttes oli see materjal oma ajast ees. Samal ajal käis ka „Romeo + Julieti” filmimine ja meie kostüümiproovid toimusid samas paigas. Catherine Martin, kellega me käisime koos draamakoolis ja kes on võitnud mitmeid Oscareid, oli selle filmi kunstnik-lavastaja ja üks produtsentidest. Reaalsus jõudis mulle kohale siis, kui ma oma kostüüme nägin — paar püksikuid, mõned rinnahoidjad ja üks seelik. Aga kuigi ma olen selles filmis praktiliselt alasti, ei tundu see üldse nii, kuna minu tegelaskuju alastus ei objektista teda. See ei ole erootiline film, vaid armastuslugu. Me naljatlesime, et see on Cronenbergi „Tuulest viidud”. Minu tegelase soovis metalliga ja masinatega üheks saada avaldub tema iha saada ühendust oma mehega. David Cronenbergiga oli meeldiv koos olla ja seda mitte ainult intellektuaalses ja filosoofilises, vaid ka praktilises mõttes. Ma kutsun teda „vaikseks heliloojaks”, kuna ta ei ole iial didaktiline, kuid saavutab ikka täpselt sellise tulemuse, nagu soovib. Ma olen õnnelik, et minu tööde hulgas on üks film, mida võib pidada klassikaks.
Teie järgmine film, David Fincheri „Mäng” on mõnes mõttes alahinnatud klassika. Mis tunne oli filmimaailmas läbi lüüa ja mängida kõrvuti Michael Douglase ja Sean Penniga? Ja ka sellise suurusjärgu tähtedega rollide pärast võistelda?
Ma ei teinud „Mängu” jaoks prooviesinemisi; ma lihtsalt kohtusin David Fincheriga ja ta pakkus mulle rolli. Sarnaselt Stanley Kubrickuga on ta perfektsionist, kes on valmis tegema võte võtte järel, et saada soovitud tulemust. See ei tähenda, et stseenist kaoks loomulikkus, aga tal on väga täpne silm. Hiljuti võttis minuga ühendust ajakirjanik, kes tegi Fincherist artiklit, ja tema arvates oli „Mäng” Fincheri kõige alahinnatum film. Ma nõustun, et see kuulub tema parimate filmide hulka, ja mul oli au olla osa sellest. Pärast seda mängisin ma Mel Gibsoniga filmis „Arved klaariks” ja Denzel Washingtoniga „Orkaanis”. Suurepärased kogemused.
Te olete mänginud ka päriselu staare, nagu näiteks Ava Gardnerit.
Ma armastan seda rolli. Ma maandusin esmakordselt Hollywoodis päeval, mil Ava Gardner suri. Mul ei olnud aimugi, et aastaid hiljem uurin ta elu ja mängin teda.
See mind just huvitabki, et kas päriselul baseeruva tegelase mängimine nõuab spetsiaalset ettevalmistust.
Absoluutselt. Ma kuulasin lõputult helisalvestisi, millele on talletatud tema hääl. Ettevalmistus oli eriti oluline, kuna ma esinen „Rat Packis” ainult ühes stseenis ja tahtsin tema olemust võimalikult täpselt edasi anda. Ray Liotta oli suurepärane ja vaatamata sellele, et tegu on vaid ühe stseeniga, filmisime seda üheksateist tundi järjest. See oli väga nõudlik ülesanne, kuna ma tundsin suurt vastutust kehastada Gardneri isiksust väärikalt. Filmi esilinastus oli Las Vegases, kuhu kogunesid Gardneri veel elus olevad sõbrad-tuttavad, kes minu osatäitmise heaks kiitsid; see oli suur tunnustus. Sellega seostub mul veel üks lugu — paar aastat pärast Hollywoodi saabumist läksin kuulsasse Formosa kohvikusse ja tellisin viski puhtalt, mille peale baarmen ütles: „Ava jõi ka alati seda.” Nii et jah, see oli raske ülesanne tabada tema tämbrit ja olemust ilma seda karikatuurseks muutmata.
Te olete mänginud mitmes ajaloolises filmis, nagu näiteks István Szabó „Päikesepaiste”.
Ma armastan „Päikesepaistet”. István Szabó on täielik džentelmen ja ma nautisin võimalust jalutada temaga mööda Budapesti tänavaid ja viisi, kuidas ta pööras mu tähelepanu detailidele nagu kuuliaugud majaseintes. Taas väga omanäoline režissöör ja eriti veel kuna see lugu juudi perekonnast läbi kolme põlvkonna on tema jaoks nii isiklik. Meie jalutuskäikude ajal ütles ta mõnikord, et selles või teises majas elas tema sõber, ja nendele sõnadele polnud vaja midagi lisada, sest oli niigi selge, mis nende sõpradega juhtunud oli. Ta oli minuga suheldes imeline, vaatamata sellele, et paljud peavad teda nüüd spiooniks. Kahjuks lõigati minu stseenist Ralph Fiennesiga palju välja. Mängin kommunisti, kes ei usu jumalat ja kes armastab Fiennesi tegelaskuju. Algses kolmetunnises versioonis on mõjuv stseen, kus minu tegelane mõistab, et Fiennesi tegelane on usklik, ja ma hakkan nutma ja palun tal oma usust loobuda. Ma ei ole midagi sellist kinos varem näinud ja mul on kahju, et see stseen tuli terviku huvides eemaldada ja jäi montaažiruumi põrandale, sest see on üks minu lemmikuid kogu mu loomingus.
Olete mänginud ka mitme peategelasega filmides, nagu Rodrigo García „Kümme väikest armastuslugu”. Kuidas erineb sellise filmi võtteprotsess näitleja perspektiivist traditsioonilisemast filmist? Kas teie meelest on seal tegu rohkem nagu lühifilmiga ja kas te näete kaasnäitlejaid esimest korda alles filmi esmaesitlusel?
Mulle pakuti monoloogi, mida võisin tõlgendada, nagu ise soovisin. Ma valisin vähihaige rolli ja tohtisin selle panna ükskõik millisesse konteksti. Nädalaid ettevalmistust ja kaks võtet. Lõpptulemust ei ole ma näinud. Ma ei vaata oma filme, kui just ei pea. See on täpselt nii nagu prooviesinemistega, kus sa töötad koos fantastiliste talentidega ja kus protsess ise ongi tihti eesmärk, sest on palju rolle, mida sa ei saa. Pole mõtet olla sellises olukorras võitlushimuline, kuna see, kes välja valitakse, sõltub nii paljudest pisidetailidest. Mulle pakuti rolli Al Pacinoga, sest ta oli näinud mind mingis teises filmis. Ma mängisin koos Sophia Loreniga, keda ma jumaldan, kuna tema poeg, kes lavastas filmi „Võõraste keskel”, märkas mind fotoraamatus „Naised enne kümmet”. Seega võib rolle saada väga kummalisi teid pidi.
Milline kogemus on teil „Tähesõdade” arvutimängude tegelasele SCORPIOle hääle andmisega? See on olukord, kus peate toetuma ainult oma hääle ekspressiivsusele.
Ma armastan seda tööd väga. Ma annan oma hääle nii SCORPIOle kui ka Gemini kaptenile ja ma olin mängu meeskonnaga koos alles kolm nädalat tagasi. Ise ma arvutimänge ei mängi, kuid sa pead neis väga kõrgel tasemel olema, et minuga kohtuda, kuna minu tegelane valitseb kogu universumit. Me oleme juba kuus aastat koostööd teinud ja see on väga lõbus protsess. Mulle meeldib oma häälega tööd teha ja meeldib ka kogu see „Tähesõdade” perekond. See ettevõtmine ei ole enam George Lucasega seotud, aga tema geniaalsus on seal säilinud.
Szabó „Päikesepaiste” juures töötades tegin oma osa alguses prantsuse aktsendiga, kuid siis otsustas Szabó inglise aktsendi kasuks. Saada nüüd juba üles filmitud ja prantsuse aktsendiga suukuju ingliskeelse dubleeringuga ühtima oli paras pähkel. Me saavutasime soovitud tulemuse, kuid see nõudis palju vaeva. Mulle meeldib aktsentidega tööd teha ja ma nautisin seda juba draamakooli ajal.
Filmis „Stander”, mis põhineb politseinikust pangaröövli Andre Standeri elul, pidin ma matkima Pretoria aktsenti, mis on üpris keeruline. Filmi esilinastusel sai meile osaks ovatsioon ja nad ei uskunud, et ma ei ole Lõuna-Aafrika näitleja. Suurim kompliment oli see, et minu tegelase vanemad kiitsid minu osatäitmise ja nende tütre sellisel viisil kujutamise heaks. See on mulle väga oluline, sest kui mind või mu pereliikmeid kujutataks filmis, siis ma loodaksin siiralt, et seda tehakse maitsekalt ja et loomingulise vabadusega ei minda üle piiri. Kõrvalmärkusena võin öelda, et filmi „Suured silmad” tegelased on minu perekonnaga seotud. Walter Keane oli minu tädi endine abikaasa ja minu nõod on tema lapsed. Seega ma kasvasin üles suurte silmadega maalide keskel. Ma hindan väga selle filmi režissööri Tim Burtonit, kuid film tõlgendab mõningaid asju nii, et see võib asjaosalistele haiget teha. Walter ei olnud kaugeltki täiuslik, aga see on delikaatne probleem, kui eraelu kohtub kunstiga. Seetõttu on mul hea meel, et Becky Standeri pere kiitis minu osatäitmise heaks, kuna filmid mõjutavad paljusid inimesi ja nendes ei tohiks valetada.
Eestil on olnud keerdkäike täis ajalugu ja seega on siin samuti peetud debatte, kellel ja mil viisil on õigus ajalugu kujutada. Kas seda peaks tegema rahvusvaheliselt mõistetavamal moel või eelistama detailitruudust, riskides kitsama mõistetavusega?
Need küljed tuleb ettevaatlikult tasakaalustada, sest lugu võib jutustada suurte metafooride kaudu, aga samas leidub ka nii palju moonutavaid kujutusviise. Ma tunnen kaasa noortele sakslastele, kes näevad ühe põlvkonna kujutamist valdavalt ühesainsas tonaalsuses, kuigi ka sõja ajal elas palju häid inimesi, suurepäraseid mõtlejaid ja kunstnikke. Ma ei taha kommenteerida Hitleri, Stalini või Trumpi tegemisi, sest ka Ameerikas on jätkuvalt häid inimesi, isegi kui idiootsuse tekitatud vaakum lasi rahval valida presidendiks minu arvates lausa koletise.
Film „Mõte ekstaasist”, mida te PÖFFil esitlete, uurib avalikult iha olemust. Kas see on mingil viisil ka tagasipöördumine „Kokkupõrke” juurde?
„Kokkupõrge” on filmi „Mõte ekstaasist” režissööri RP Kahli üks lemmikfilme. Projektiga ühinedes ma seda ei teadnud. Seega teatud mõjusid võib seal näha, kuid mina ei saa režissööri eest rääkida. Ma olin näinud tema filmi „Voodiviisid”, mida pidin mitu korda vaatama, enne kui seda nautima hakkasin. Ma pidin ületama mitmed oma eelarvamused. RP Kahli algne inspiratsiooniallikas oli Georges Bataille ja peategelase Franki (RP Kahl) rännak on lugu enesehävitamisest. Torsten Neumann on RP Kahli kõrval filmi kaasstsenarist ja tema kirjutas filmi sisse minu rolli kui jutustaja hääle. See film on keeruline filosoofiline rännak. Me filmisime Los Angeleses Trumpi valimise eel ja võtsime osa 750 000 inimesega meeleavaldusmarsist. See avaldas mõju ka filmile, muutes filmimaailma nii poliitilises kui vaimses mõttes ahermaaks, düstoopiliseks paigaks suurest müürist põhja pool. Me ei näinud ette ahistamisvastast „mina ka” kampaaniat, kuid Torsten on minu karjääri tõttu väga teadlik sellest, mis toimub meelelahutusmaailmas. Ma olen lõpetanud koostöö mitme stuudioga, mille juhid on mulle ebasündsalt lähenenud. Üks nendest on praegu suurtes raskustes ja ma olen kindel, et uurimine paljastab peagi ka teise stuudio. See on alles jäämäe tipp ja oma avameelsusega toetan ma seda liikumist. Sellele vaatamata ei pea ma õigeks nõiajahti ja leian, et süüdistusi tuleb enne avaldamist põhjalikult kontrollida. Arusaadavalt leidub ka naisi, kes võimu kuritarvitavad. See film on ka kättemaksu lugu, kus naised tegelikult kontrollivad neid maskidega mehi, kes neid näiliselt kuritarvitavad. Selles filmis võimaldab naiste seksuaalset kuritarvitamist asjaolu, et kaamera filmib tegevust ja seetõttu ei saa toimuvat juriidilises mõttes prostitutsiooniks pidada. Sellele vaatamata kontrollivad naised olukorda ja maksavad meestele kätte. Film paljastab tõe — mitte ainult meelelahutustööstust, vaid erinevaid eluvaldkondi puudutava tõe —, mis resoneerib „mina ka” liikumisega. Tegu on kokkuvõttes naiste võimestumise looga. Film ütleb, et tõde ei saa lõplikult alla suruda, kuigi on kummaline, et ahistamissüüdistused tulevad just nüüd üksteise järel avalikkuse ette, kuigi see kõik on kulisside taga aset leidnud juba vähemalt kakskümmend aastat.
Meelelahutus on samuti väga oluline, sest tervendav on naerda ja põgeneda viivuks oma probleemide eest, kuid ma usun, et meie kohus on tuua need lood avalikkuse ette. Ja mind häirib, kui loen arvustusi, mis nimetavad seda filmi pornograafiliseks, kuna siin on tegu hoopis teise žanriga. RP Kahl on täielik džentelmen ja filmi seksistseenides ei ole näitlejad muidugi päriselt armuühtes. Lisaks on need stseenid tahtlikult venitatud nii pikaks, et nende suhtes tekiks võõristus. See on pigem antierootiline film, mille peategelane on õnnetu mees, kes hävitatakse. Peategelane vaevleb lõpuks hallutsinatsioonide küüsis, jahtides võimatut, ja minu tegelane aitab hea meelega kaasa tema lõpule, nagu ta aitaks kaasa ka iga inimese paranemisele, kes on teistele kurja teinud, et ta mõtleks oma tegevuse ringi, paraneks ja teeks edaspidi paremaid otsuseid.
Lõpetuseks lühidalt, teil on kaks projekti praegu eeltootmises. Millest need räägivad ja kuidas töö edeneb?
See toob ebaõnne, kui rääkida projektidest enne nende valmimist. Asjad ei pruugi minna nii, nagu plaanitud, kuid jah, kaks filmi on praegu töös ja siis on veel üks, mille juures ma olin kaasstsenarist ja mille stsenaarium märgiti ära Saksa filmiakadeemia auhinna LOLA eelvalikus. Umbes kaks aastat tagasi ma kirjutasin seda ja võtan selle projekti ehk peagi uuesti käsile. See räägib armeenlaste genotsiidist ja ma võtan selle ette, kui olen Istanbulis ära käinud, sest muidu ei suudaks ma sinna ehk enam iial minna. Siis on mul veel üks stsenaarium, mille tegevus leiab aset Bosnias. Elame-näeme.
Näitlemine on pakkunud mulle fantastilisi võimalusi. Kuna mulle meeldib pildistada, sattusin ma kord Belgradis vangi, sest mind peeti Ameerika spiooniks. Kui nad olid mu tausta uurinud ja mu kongist välja lasid — mul nutetud nägu peas —, tahtis politseipealik minuga endise Jugoslaavia maakaardi ees pilti teha. Ise rõõmsalt hüüdes: „Mick Douglas filmis „Mäng”!” Niisiis on näitlemine mind isegi vanglast välja aidanud. On väga kurb, et paljudel ameeriklastel ei ole ligipääsu kvaliteetsetele uudistele. Filmidel on seega võimalus avardada mõtlemise, olemise ja nägemise viise. Seetõttu pakubki uute režissööride avastamine mulle sellist rõõmu. Maailm on nii rikkalik, et seda võiks kujutada detailitruumalt. Meil ei ole vaja veelgi rohkem Disneyt ja eskapismi. Steven Spielbergi ja paljude teiste filmid on suurepärased, kuid meil on vaja pisut rohkem inimestevahelist ühendust. Me ei räägi üksteisega piisavalt ega märka, kui sarnased me tegelikult oleme.
Vestelnud TEET TEINEMAA
