,,B-Movies”. Autor, lavastaja, produtsent ja etendaja: Carolina Cappelli. Dramaturgid: Carolina Cappelli ja Heneliis Notton. Dramaturgilised nõustajad: Teresa Barbagallo, Philippe Riera, Charlotte Bastam. Valguskujundaja: Martin Schwab. Helikujundaja: Tony Wagner. Kostüümikunstnik: Rosa Wiesauer. Esietendus 23. III 2026 festivalil ,,Imagetanz Wienis”.
Kui vaadelda narratiivi teenimise nimel loodud naissoost kõrvaltegelasi väljaspool loo konteksti, jäävad järele üsna ebakoherentsed, poolikud ja mitterahuldavad fragmendid. Just nendest sekundaarsetest killukestest loob Cappelli oma lavastuse ,,B-Movies”. See on filmiesitlus ilma filmita, mis saab alguse piinlikest apsakatest ja ettekannetest ning lõpeb hirmujudinate ja olematu filmi lõputiitritega.
Filmiesitlus, pinge laes. Carolina Cappelli hakkab esitlema uut linateost, mille fookuses on erinevatest (nimetamata jäävatest) filmidest välja nopitud naiskõrvaltegelased. Etendaja tänab oma koostööpartnereid ja tutvustab filmi, samal ajal kui pistikust lendab sädemeid ja saal mattub pimedusse. Mitmete lavastatud tehniliste viperuste tulemuseks on see, et filmi ei näidata. Siiski on tegemist filmiesitlusega, seega midagi tuleb ju publikule pakkuda. Ebaõnnestumise vältimiseks hakkab Cappelli filmist mõningaid stseene etendama.
Lavastuse pealkiri ,,B-Movies” on mõiste, mida kasutatakse žanrifilmide kohta, mis on valminud lühikese aja jooksul ja väikese eelarvega. See põhjendab ka asjaolu, et etendatavad stseenid ja film tervikuna on väga toored. Vaatamata sellele, kas filmi sisu on mõistetav või mitte, on stseenide sisu sarnane. Nende fookuses on naised, täpsemalt naiskõrvaltegelased, keda me muidu filmi vaadates kipume ignoreerima: hääletud kokatädid, repliikideta võimlemistreenerid, lip-sync’ivad baarilauljad, kõhurääkijatest tantsijaid ja mänguhobused. Taustajõud, kes aitavad luua filmides terviklikku atmosfääri, kuid põhjalikumat kajastust teose jooksul ei saa.
Filmi etendamisele/esitlemisele järgneb žanritutvustus: tegemist on õudusfilmiga. Cappelli annab publikule ülevaate õudusfilmide kolmest peamisest naistegelastüübist: surnud blond,scream queen ehk kiljekuninganna ja final girl ehk viimne tüdruk — ehk siis stereotüübid, millega vast iga inimene on elu jooksul kokku puutunud. Selline žanriülevaade toimib lavastuses sillana filmiesitluse ja Cappelli-poolse õudse atmosfääri loomise vahel, mille eesmärgiks on naistegelaste, kuid üldisemalt üldse naiste narratiivi üle kontrolli saavutamine.
Lavastuses toimub pidev sujuv kulgemine žanrite vahel. Etendus, mis algab pisut piinlikult ja konarlikult, liigub edasi huumori ja satiirini ning lõpeb sellega, et Kanuti Gildi SAALi Püha Vaimu saal transformeerub õudusfilmi võtteplatsiks. Enam ei esitleta linateost ega tehta sisututvustust, vaid hakatakse olemasolevate vahenditega looma atmosfääri, mis meenutab erinevaid pingehetki klassikalisest õudusfilmist. Hirmujudinate tekitamiseks on võetud kasutusele raskekahurvägi: suured peegeldavad noad, suust tilkuv veri, iseliikuvad toolid, heliefektid, kiljed ja totaalne pimedus. Cappelli haarab hetkega kontrolli naistegelaste narratiivi üle, teravdades publiku meeli ja luues pingestatud atmosfääri terves saalis. Hirmutatavast saab hirmutaja. Etendajapoolse narratiivi allutamise käigus hakkab Cappelli mõjuma kõigi nende naiste eestkostjana. Erinevaid naiskõrvaltegelasi kehastades, neile häält andes on etendaja ka vahendaja. Isegi pärast filmistseenide ettekandmist hoiab ta neid naisi endas, ja narratiivi allutamine, mida ta teeb läbi hirmu külvamise, mõjub kõikide nende naistegelaste vabastamisena süžeeorjuse ahelatest.
Filmides leidub palju naiskõrvaltegelasi, kes on loodud ainuüksi kaadrite täitmiseks. Cappelli toob sellest tegelasliigist vaid paar näidet, kuid kõik me oleme tõenäoliselt kohanud selliseid tähelepandamatuid tegelasi. Lõputiitrites on neile antud nimed, nagu Naine #1 või Laulja #3. Õudusfilmides ulatub naistegelaste positsioon äärmusest äärmusesse: nad võivad olla needsamad Sööklatädid või Lauljad, aga neil võib olla ka kandev roll. Naiskõrval- ja peategelasi ühendab nende osakaal narratiivis: see tähendab, et erilist sügavust neile ei anta.
Kui rääkida õudusfilmidest, siis sellel žanril on palju alaliike ja seetõttu ka mitmeid viise, kuidas naistegelasi kujutada. Kui aga vaadelda selliseid kultusfilme nagu ,,Carrie”, ,,Elm Streeti Luupainaja”, ,,Halloween” või ,,Scream”, siis nende põhjal saab jagada naistegelased kahte liiki. Esiteks naised kui ohvrid: tüpaaž, millega kohtume paljudes slasher-tüüpi filmides. Sellistes filmides näidatakse erilise põhjalikkusega naistevastast vägivalda. Teiseks naine kui koletis. Sellistel puhkudel on naise keha tihti deformeerunud, kole ja vana (kusjuures need omadused on justkui sünonüümid).
„Cappelli lavastus mõjub austusavaldusena nendele sekundaarsetele naistele, kes teenivad narratiivi, mis aga kunagi neid ei teeni.”
Paola Lesslhumeri foto
Aga lõpuks pole oluline, mis tüpaaži naistegelane kuulub, sest tihtilugu on teda kujutatud üksnes kehana ja eemaldatud on igasugune isiksus. Isikustamata keha muutub õuduse keskseks objektiks. Õuduse loomiseks on palju meetodeid, üheks nendest on abjektsuse kujutamine. Abjektsuse mõiste tõi kasutusele Julia Kristeva; lühidalt on abjekt miski, mis ,,ei pea kinni piiridest, kohtadest, reeglitest”.1 Õudusfilmides on abjektiks näiteks elavad surnud ehk sombid, surnukehad, erinevad kehavedelikud, nagu veri, okse, mäda jne. ,,Laip, mida nähakse ilma Jumalata ja väljaspool teadust, on abjektsiooni tipp. Ta on surm, mis tungib ellu. Äratõugatu, millest ei saa ennast eraldada nagu objektist; mille eest ei saa ennast kaitsta nagu objekti eest. Midagi imaginaarselt võõrast ja reaalselt ohtlikku, mis meid kutsub ja lõpuks endasse neelab.”2 ,,Endasse neelamise” all peab Kristeva silmas seda, et abjekt on miski, mis õhendab objekti ja subjekti piire, kaotades need lõpuks täielikult. Naise keha puhul on abjektid ka menstruaalveri või sünnitamisakt. Kristeva sõnul ähvardavad need soolist või sotsiaalset identiteeti seestpoolt ja ohustavad sugudevahelisi suhteid ühiskondlikul tasandil.3 Ehk naise kehast millegi eritumine, olgu see menstruaalveri või laps, on abjektne ning seda kasutatakse õudusfilmides ära õuduse ja õõva tekitamiseks. Lisaks sellele võidakse naistegelaste kujutamisel kaasata ka ema-lapse suhted, mis väljendavad teistsugust abjektsiooni: näiteks kastreeriva ema prototüüp, mida on kujutatud Alfred Hitchcocki 1960. aasta filmis ,,Psühho”.4
Õudusfilmides on naise keha kas juba eos abjektne ehk miski, mis tekitab õõvastust ja mõjub rõvedana, või toimib see tööriistana, mille abil luuakse abjektsust. Keha kasutamist abjektsuse loomisel näeme kõige selgemalt filmides, kus kujutatakse naise piinamist või tapmist. Õudusfilmides esinev naistevastane vägivald tähistab naiste ebapuhtust või moraalitust, mille eest neile filmis otseselt või kaudselt kätte makstakse (näiteks sealsamas ,,Psühhos”). Seetõttu sureb ka Cappelli mainitud ,,surnud blond” filmis esimesena, sest teda on tihtilugu kujutatud rumalana ja seksuaalselt vabameelsena.
Õudusfilmides, eriti eelmainitud slasher’ites, on naise mõrva kujutatud tihti graafiliselt, näidates vaatajale verd, soolikaid ja muud. Kehaga toime pandud roimast saab miski, mis loob abjektsiooni.
Naistegelaste sellise positsiooni kritiseerimiseks-kujutamiseks on Cappelli kasutanud oma lavastuses häält. Kõige klassikalisema abjektsuseni etendaja ei lähe, piirdudes kehalise õuduse loomisel suust voolava verega. Objekti ja subjekti piiride hägustamist loob ta oma kõneaparaadi abil. Keha oma isiksusest Cappelli teatrilaval eemaldada ei saa, küll aga häält. Selleks on ta kasutanud kõhurääkimise ja lip-sync’i võtet, mille abil ta dekonstrueerib terviku osadeks: hääleks ja kehaks. Kord võõrandab ta hääle oma kehast, siis omandab mängitava laulu taustal suud kaasa liigutades uue hääle. Tegu ise võib olla abjektne, kuid ei mõju õudsena. Pigem mõjub häälega mängimine laval tähenduslikult, viidates nendele naistegelastele, kellelt on hääl röövitud.
Nagu eelnevalt mainitud, kuulub naiste kujutamine õudusžanris enamasti kahte äärmusesse. Äärmuste kujutamisega katsetab ka Cappelli, näides laval algul ärev ja ebakindel, hiljem ettearvamatu ja hirmutav. Õudust luuakse lavastuses peamiselt klassikaliste õudusfilmide heliefektide või siis valguse — täpsemalt selle puudumise — kaudu, mängides publiku teadmatusele ja ärevusele. Nende äärmuste kujutamisel on üks eesmärk — nähtamatu kujutamine nähtavana. Lavastuse tuumaks on küsimus, kuidas kujutada neid sekundaarseid naistegelasi peategelastena. Isegi kui panna neist kokku terve film, ei tähenda see automaatselt, et eesmärk oleks täidetud: teisejärgulised naistegelased pole nüüd olulisemad või täiuslikumad, sest Cappelli ei kirjuta neile lugu juurde, vaid jätab nad nii poolikuks, nagu originaalautor nad loonud on.
Stereotüüpsete sekundaarsete naistegelaste näitamine filmi kontekstist eraldi mõjub täpselt nii absurdsena, nagu arvata võibki. Ja ka üsna ebameeldivalt, sest on tunda, kui hooletult neid on käsitletud. Cappelli üritab neid siiski elustada, luua neist tegelased, kes üksnes ei allu, vaid ka kannavad narratiivi. Etendajast saab justkui meedium, kes jutustab nende olematuid lugusid ja toob nad tähelepanu keskpunkti. Nende tegelaste kujutamise kaudu kõlab ka üldisem, ühiskondlik probleem naiste sekundaarsusest, millega Cappelli küll otseselt ei tegele, kuid mis on vägagi tajutav. Klišeed, mille järgi neid tegelasi vormitakse, ei ole kujunenud kultuuritööstuse vaakumis, vaid tulenevad ühiskondlikest hoiakutest, mida patriarhaat on sajandeid kujundanud. Kunst imiteerib siinkohal — küll väga väärastunud viisil — elu. Kuid selle asemel et tekitada vaatajas lootusetust, näitab lavastus, kuidas on siiski võimalik narratiivi ohjad enda kätte haarata, muuta nähtamatu nähtavaks, isegi kui see nõuab paranormaalseid kontoritoole, verd ja hirmu. See on võimalik, aga see ei tohiks olla nii vaevarikas. Positiivsema noodina olgu lisatud, et üheks õudusfilmide alažanriks on saanud ka feministlik õudusfilm. See tegeleb tihti just nendesamade ühiskondlike tabude näitamise ja patriarhaadi kritiseerimisega. Kuigi ,,B-Movies” ei kuulu teosena feministliku õudusfilmi žanrisse, kannab lavastus siiski samasuguseid väärtusi.
Cappelli lavastus mõjub austusavaldusena nendele sekundaarsetele naistele, kes teenivad narratiivi, mis aga kunagi neid ei teeni. Lavastus toob nad fookusesse täpselt sellisena, nagu nad on, poolikud ja arusaamatud, ning pakub neile kõlapinda, luues neist kandva terviku. See tervik ei püüa neid avada ega pookida neile juurde mingit uut, oma lugu, vaid rõhutab nende ebaterviklikkust kõige absurdsemate aspektide abil.
Viited:
1 Julia Kristeva 2006. Jälestuse jõud. Essee abjektsioonist. Tallinn: Tänapäev, lk 17.
2Julia Kristeva. Op. cit, lk 17.
3Julia Kristeva. Op. cit., lk 108.
4 Barbara Creed 1993. The Monstrous-Feminine. London ja New York: Routledge, lk 506.
GRETE LIINA TUUKSAM (snd 11. II 2004) õpib Tartu Ülikoolis teatriteadust, bakalaureusetöö teema on „Uusmaterialistlik lähenemine kehale etenduskunstis”.
