Olete aastate jooksul juhtinud tähelepanu kultuuri suurkujudele ning kandnud kõrgel au sees üldist kultuurimälu, jäädes seejuures ise alati tagaplaanile. Augusti lõpul täitus teil seitsekümmend eluaastat, leian, et oleks tähtis sel puhul jäädvustada teie mälestusi ja mõtteid. Alustaksime jutuajamist traditsiooniliselt, kohe nii-öelda algusest ehk siis kodust ja lapsepõlvest. Te kasvasite üles Lillekülas, on see nii?
Jah. Hipodroomi lähistel.
Millega teie vanemad tegelesid?
Leivateenimisega, selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Kumbki ei saanud nii palju koolis käia, kui nad oleksid ehk soovinud. Ainelised võimalused olid sellel põlvkonnal natuke teistsugused. Tuli kõige kiiremini lõpetada ära selline kool, mis annaks teenimise võimaluse. Ema õppis kommertskoolis ja tundis end üsna kodus raamatupidamises. Ja isa koolitas oma nooremat venda, kellest sai õpetaja, ise aga töötas autojuhina. Ta juhtis ka elu jooksul igasuguseid autosid, teda peeti heaks juhiks.
Kust ta pärit oli?
Isa oli pärit Narva-Jõesuust. Ta oli sündinud tsaariajal, siis oli see Hungerburg, vene keeles Ust-Narva. Vanaema, nagu kõik kalurinaised, oli kodune. Ajas majapidamisel jutti, kantseldas oma poisse ja… Ja vaatas, et kalurist abikaasa ka liiga rõõmsaks ei läheks, aeg-ajalt juhtus sedagi. Tähendab, see on amet, kus aeg-ajalt võetakse kõvasti viina. Sest kui sa oled ikka väga kaua külma vee peal olnud, tahad ikka vahel — vabanemiseks ja soojenemiseks jne.
Ja ema…?
…oli Kose-Uuemõisast. Vanaisa oli parun von Uexkülli viinapõletaja, kes jäi leseks vastsündinud neljanda lapsega. Ta pidi seetõttu endale sündsas tempos uue naise muretsema, sest neli väikest last ei ole kuidagi ühegi naisolevuseta mõeldav. Ja siis toodi talle uus naine, mu vanaema, Puurmani mõisast, mis oli vist ka Uexküllidega seotud. Ja neid lapsi oli, ja neid suri, mõned jäid hinge ka. Pärast Tallinna kommertskoolis käimist tuli emal tööd otsida ja leida. Tööpuuduse asjad olid esimese vabariigi ajal ka päris tõsised asjad. Muusikat mitte õppinuna oli ema siiski see, kes mulle klaveri ostis ja mind klaveritundi viis. Ja kui ma ise juba mõistsin rohkem, hakkas ta minuga kontsertidel ja näitustel käima. Kui Kadriorus oli vendade Raudade juubelinäitus, oli ühes nurgatoas Paul Raua maalitud Uexküllide, paruni ja paruniproua täispikkuses portreed. Ema peaaegu karjatas selle väikese toa uksel — tema oli ju parunit ja paruniprouat lapsest peale küllalt näinud.
Lilleküla oli siis vist rohkem küla moodi, see oli ju Tallinna ääreosa?
Lilleküla ei olnud küla, vaid täiesti Tallinn. Aga äärelinn — seda küll. Maasika ja Vaarika tänava kanti oli ehitatud 1930. aastatel elamukooperatiiv Uus Tare. Ehitati eriprojektide järgi kahekorruselisi maju. Sõjast jäid need praktiliselt puutumata, pommikillud olid löönud välja tükke siit ja sealt, aga majad jäid terveks, ei põlenud ega midagi. Seal oli tõesti rahulik ja vaikne. Aga hiljem tuli Nõukogude ehitus igalt poolt sisse.
Elasime seal kuni 1958. aastani. Meil oli ühiskorteris kümneruutmeetrine tuba — viisteist aastat pidasime kolmekesi seal vastu. See paneb tänapäeva inimese natukene kulmu kergitama. Elutingimuste parandamiseks ei võetud avaldustki vastu ja öeldi: „Teil on üks ruutmeeter ülepinda!” Siis oli norm, millest alates võis riiklikust süsteemist hakata abi taotlema, kolm ruutmeetrit inimese kohta. Aga meil oli kümme ruutmeetrit kolme peale — üks ruutmeeter oligi üle! Tänu hirmsale punnitamisele ja ETKVLis töötamisele õnnestus vanematel saada see korter Narva maanteel, kus ma praegu elan, ja seegi oli ühiskorter…
Kus te koolis käisite?
Esimene kool oli Mooni tänaval. Kui selle lõpetasin, õnnestus mul saada Tallinna 2. keskkooli (praeguse Reaalkooli) kaheksanda klassi õpilaseks. Olin lõpetanud seitse klassi kiituskirjaga, aga uus direktor ütles mulle esimesel kohtumisel: „Nu-jaa, aga siin koolis sa paremini pead õppima.” See oli üks väga huvitav direktor, Pavel Tsõgankov oli ta nimi. Teda kutsuti onu Pašaks. Ta rääkis eesti keelt, aga teatava aktsendiga. Ta ütles näiteks „kalhozid”. Aga kui keegi tema ajalootunnis teatas, et „Nõukogude Eestisse hakati rajama „kalhoze””, siis ta reageeris kohe: „Nu, kuidas sa ütled. Kas sa ei tea, kuidas see sõna on?” Me kogusime vanarauda ja -paberit. See ei olnud nii, et kas tahad või ei taha, terved klassid läksid ja tegid töö ära. Kusagil see realiseeriti, selle raha eest ostis direktor koolile bussi, millega kõik klassid said käia ekskursioonidel. See ilmestab seda meest.
Kool oli muidugi vägev. Meie lennul vedas, sest palju õpetajaid oli veel eestiaegseid, väga haritud inimesed selle sõna kõige laiemas mõttes. Eesti keelt ja kirjandust õpetas proua Julie Teder, kes oli, niipalju kui meiesugused oskasid seda mõistet kuidagi ette kujutada, tõeline daam. Kui tegime midagi, mis ei olnud kõige parem, ütlesime isekeskis, et „õpetaja Teder ei oleks küll niimoodi teinud”. Kui eelmisel õhtul oli olnud mingi eriliselt hinge minev kontsert, ei hakanud õpetaja Teder seda klassi ees afišeerima, vaid ohkas omaette päevikut täites sügavasti ja ütles vaikselt: „Küll ta ikka mängis hästi!” Keemiat tuli meile õpetama viimases klassis Linda Visnapuu, keda kutsuti Hüdraks. See Hüdra oli metsikult nõudlik; me võtsime ühe aastaga läbi kolm aastat anorgaanilist keemiat pluss uus orgaaniline keemia. Valemid pidid meil tulema une pealt, ristpistes. See daam pani väga imeks, et me kaltsiumi läbi võttes ei teadnud, mis on Carrara marmor. R-tähega oli tal probleeme, seda ei olnud talle lapsepõlves selgeks õpetatud… Ja jalgrattaga sõitmist pidas ta kah üheks võimatuks asjaks. Aga sümfooniakontsertidel käis.
Ajalooõpetaja Olev Maas pani pahaks, kui poistel olid püksid viikimata, juuksepiir välja kasvanud või ei olnud kingad korralikult viksitud. Ja lips pidi ees olema. Ta kasvatas noori inimesi, mitte lapsi! Eestimaa kaarti pidime me olema võimelised ilma kriiti tõstmata tahvlile joonistama. Väga soojalt meenutan Helmi Olet, kunstnik Eduard Ole abikaasat, tema oli inglise filoloog. Kuidas tema neid asju ajas… Üks markantne näide. Kui terves Nõukogude Liidus tähistati suure hooga Vladimir Iljitš Lenini 90. sünniaastapäeva, oli ilmselt õpetajatele antud hommikul väga ranged suunised, et nad peavad mingi osa tunnist sellele pühendama. Isegi meie matemaatikaõpetaja, kes oli nii kuiv, et ära tikutulega ligi mine!, kohmas mingid poolteist lauset Leninist ja kargas siis oma teoreemidele turja.
Tuli õpetaja Ole, kraamis oma riidest kotikesest välja ühe raamatu, näitas meile sealt pilte ja selgitas: „Kuna täna on Inglismaal kombeks tähistada William Shakespeare’i sünnipäeva, räägin ma teile Stratfordist.” Tund nagu tund ikka, ainult Leninini ei jõudnudki.
Ühe toreda asja ma ütleksin veel õpetaja Tedre kohta. See on järjekordne näide sellest, kuidas võib lastele anda isamaalist kasvatust suuri sõnu pruukimata. Ta ütles kuidagi poolkogemata, möödaminnes: „Koidulal on ju 24. detsembril sünnipäev.” Viiekümnendate lõpul ei olnud meile tarvis rohkem öelda. Olime 24. detsembril koolis ja meil olid kõigil laual (meil olid siis veel tsaariaegsed koolipingid) küünlad ja kuuseoksad. Mõnigi õpetaja tuli sisse, nägi kohe riigireetmist ja tõmbas kopsud õhku täis. Aga meie teatasime lihtsameelse näoga, et läheme Metsakalmistule tähistama rahvakirjaniku sünniaastapäeva! Selle fakti vastu ei olnud kellelgi midagi panna. Ja me käisime hoolega! Meil oli isegi kirjandusring. Mingil hetkel anti viisakalt mõista, et peseksime oma kaelad hoolega puhtaks ja pühiksime uksematil jalad. Ja öeldi, et kuna inimene ei ole enam noor, siis üle veerand tunni ei ole paslik — lähete annate oma lillekesed üle ja väike jutt käib sinna juurde ja siis tulete ilusti ära… Meid saadeti Tuglase juurde! Aga Elo Tuglas oli meile katnud kohvilaua…
Aga kuidas huvi muusika vastu nii suureks läks, et astusite Tallinna Muusikakooli?
Reaalkoolis langes meie klassi muusikaalane isetegevus minu õlgadele, tegin igasuguseid ansambleid. Käisin ka lastemuusikakoolis, Narva maanteel. Mul vedas, sattusin seal lõpuks Erika Franzi klaveriklassi. Ta andis mulle piisavalt enesekindlust, millest oli hirmsasti puudu, ja pani mind niiviisi mängima, et mu lõpueksam läks vist päris korda. Ja ime küll, lõpuaktusel kontserdisaalis pandi mind mängima Eduard Oja „Eesti tantsu”. Oli kuidagi endastmõistetav, et ma peaksin muusikaasja edasi õppima. Läksin Tallinna Muusikakooli ja astusin teooria osakonda.
Kes seal toona õpetasid?
Osakonna juhataja oli Uno Naissoo. Fantastiline mees — jäi igale poole hiljaks, aga jõudis ära teha rohkem kui pärast tema surma kolm meest kambaga. Neli aastat laulsin muusikakooli kooris, nii et seda kooriliteratuuri ma ka natuke nuusutasin. Ma ei olnud ju kooris varem laulnud. Mul olid lapsena kurguprobleemid, siis olin lastekoorist vabastatud. Seal ma siis laulsin ja vaatasin noori tulevasi dirigente. Nägin seal ka esmakordselt ühte meest, kellest ma siiamaani väga lugu pean. Kui koori ette tuli mõni õpilane, kes oli kehvalt ette valmistanud, ei hakanud ta sõnu raiskama — pühkis ühe õrna liigutusega õpilase puldist minema: „See mees ei oska täna midagi, nii, võtame kolmandast taktist, läks.” Koorile tuli teos selgeks õpetada ja mitte lasta proovil lörri minna. See mees oli Kuno Areng, õppealajuhataja. Väga täpne, selge, asjalik ja nõudlik. Sellisena sain ma teda ka hiljem konservatooriumis kolleegina tundma. Leo Semlek andis väga hea teoreetilise baasi solfedžos ja harmoonias.
Johannes Jürisson õpetas lääne muusika ajalugu. Me tulime ikka sellise taseme ja taustaga, et enamik polnud paljusid asju elus kordagi kuulnud. Aga Jürisson tegi kõik väga ühemõtteliselt selgeks. Jürissoni puhul oli üks erakordne nüanss. Ta valis mõned välja ja ütles neile koridoris, isegi mitte otsa vaadates, aga niiviisi üle õla nurka vaadates, et see päev ja see kell läheb rong Tallinn-Väikse jaamast. Ja siis me kraapisime kokku, mis tarvis, oma dressipüksid, kummikud ja võileivad… Kitsarööpmelisega sõitsime Eidapere kanti ja hakkasime, Johannes ees, meie järel, telgid kaasas, minema. Üle soode, üle rabade. Käisime möödaminnes Kurgjalt läbi ja vaatasime, kuidas Karl Robert Jakobsoni majapidamine funktsioneerib. Kui hästi läks, ööbisime mõne vastutuleliku külamehe lakas. Sügisel korjasime seeni, laenasime külast panni ja natukene soolapekki ja tegime sousti. Ja jõudsime lõpuks ikka Saare Mardini kah. Nii et minul oli õnn Saare Marti päris mitmel korral näha.
Mõnikord eksitas Johannes meid rappa ära ka! Täitsa meelega! Ma olen selles surmkindel. Tema teadis neid radu ju lapsest peale, oli seal kandis kasvanud, ja oli Saare talus karjapoisski olnud. Need metsad ja rabad, sood ja soolaukad…, see on niisugune keskkond, kus peab oskama käituda. See oli üldse selline mälestusrikas soos olemine sellepärast, et ilm oli ka vastav — oli äike ja vihma ladistas. Me olime ju altpoolt vees ja niikuinii märjad, nii et… Aga see on see, mis jääb meelde. Käid mööda siledat teed, ei jää sul see tee meelde ega ka see põhjus, miks sa seal tee peal oled.
Kas „kuldsed kuuekümnendad”, see vahepealne vabam õhustik, oli ka tunda?
Meie ei saanud seda siiski väga teravalt tunda, sest varasem aeg oli meieni jõudnud läbi meie lapsepõlve. Ja lapse elu on reeglina suhteliselt turvalisem kui täiskasvanu oma. Aga muidugi, kui hakata vaatama, mis trükis ilmus või mis pildid näitustel rippusid… Meie klassijuhataja, seesama Helmi Ole ütles meile ühel 1959. aasta kevadpäeval: „Jaa…, nüüd on müügile tulnud Friedebert Tuglase „Juhan Liiv”.” Me lugesime ruttu oma saiaraha üle ja vantsisime raamatupoodi, niipea kui tunnid olid läbi. Nii et kui me Tuglase juurde läksime, siis me juba midagi teadsime. Ja tookord Tuglas ütles näiteks midagi selletaolist: „Ah, see juhtus siis, kui mind põletati.” Tähendab põletati tema teoseid — Tuglas oli ju kaua aega keelatud. Meie tulime läbi keskkooli kirjandusprogrammi niimoodi, et ühtegi Tuglase teost me ei õppinud. Underist kõnelemata, teda saime lugeda ainult siis, kui mõnel tuttaval oli säilinud mõni luulekogu. Siis lugesime ja kirjutasime luuletusi endale ümber — kuidagiviisi pidi sellest ju osa saama!
Kuidas mäletate eesti muusika nii-öelda uut tulemist, mis algas 1950-ndate teisel poolel? Seal oli kolm nime, Pärt, Rääts ja Tormis, kes uute tähtedena särama lõid.
No see pole võibolla päris õige järjestus ja päris õige loetelu kah. Kõige enne tuli Tamberg. Mitmed eluolu aspektid jooksid Tambergile niivõrd hästi kätte, et võib öelda, et ta oli õnnelik inimene. See, et tema „Concerto grosso” sai ülemaailmsel noorsoofestivalil kuldmedali, tähendas, et teost hakati esitama ka väljaspool Nõukogude Liitu. Tol ajal oli see imeasi. Aga Tamberg oli ka hirmandekas inimene. Need nimetatud tulevad ka üsna kohe, aga natukene hiljem.
Seda uut põlvkonda vist märgati väga, sest alates 1948. aasta partei keskkomitee kurikuulsast otsusest, millega algas jaht formalistidele, kuni Stalini surmani 1953 ja kauemgi, oli valitsenud suur ideoloogiline surutis. Muusikas oli olnud peaaegu vaikelu, kui rohked panegüürilised teosed välja arvata…
No tont seda teab, mis asi on vaikelu. Kunstis on ju nii, et keegi teeb oma tegemisi ja siis tuleb tahes-tahtmata keegi nooremast põlvkonnast ja teeb omi asju. Ning see vanem peab küünarnukke koomale tõmbama. Uus tuleb alati vana arvelt ja sealt tekib siis teada-tuntud „dialektiline vastasseis”. Kui me bussiga Kivimäe vahet sõitsime, oli meil kõigil tuttav tunne: jumal, mis nad trügivad, mul juba oli ühel jalal võrdlemisi mugav seista. Aga keegi tuleb veel peale ning me peame leidma veel ruumi ja kuidagimoodi selle kitsikuse ära kannatama. Nii et ega need nimetatud heliloojad ei pruugigi siin kohapeal alguses väga tormilist vastuvõttu leida. Kõik on väga ettevaatlikud ja need, kes annavad hinnanguid, on ise küpsenud hoopis teises stiilis. Jaan Rääts ei olnud alguses sugugi all right helilooja, sest paljudele vanameelsetele oli ta natukene liiga äge ja omamoodi mõtlemisega. Pärdiga oli selline lugu, et kõik teosed, mida kontserdisaalis esitati, läksid esiettekandel kordamisele. Öelda, et rahvas on rumal ja ei saa midagi aru ja et mõned uuendusmeelsed kütsid terve saali plaksutamisega soojaks, ei vasta tõele. Rahvas saab üsna hästi aru. Ta tajub kunstiväärtust ka siis, kui ta ise ei ole hästi ette valmistatud.
Läheksime 1960. aastate esimese poole juurde. Äkki saaks korraks veel meenutada, mis tollel ajal ette sattus, kõrva jäi, millised inimesed olid?
Ja missuguseid mõtteid see toona esile kutsus?
Viiekümnendate lõpul hakkasid tulema kontserdisaali esimesed välisesinejad. Esimene välismaa dirigent, keda mina oma ihusilmaga nägin ning kuulsin, oli Sten Frykberg. Ja teine oli John Hopkins, Austraaliast vist. Nad tegid kõike natuke teistmoodi, kõik kõlas teisiti. Kontserdisaal oli puupüsti inimesi täis, kõik olid vaimustusest kõvasti kergitatud. Aga repertuaari mõttes oli seegi suhteliselt kinnine ring. Palju XIX sajandit ja suhteliselt vähe XVIII sajandist… Ja eespoolt Bachi ja Händelit — peaaegu mitte midagi. Aga huvi selle varasema vastu terves õhtumaises maailmas vist alles hakkas tuult purjedesse saama. Kui Mustonen oma koolipoisitarkuses ütles kümnendas klassis, et tuleb tegelda vanamuusikaga, oli ta prohvetlikult selge pilguga.
Kas ma saan õigesti aru, et pärast muusikakooli lõppu suunati teid 1965. aastal Hiiumaale?
Mul oli valida, kas Narva või Hiiumaa. „Kui sa sinna lähed,” ütles üks mu kauge sugulane, „siis hakkad sa kas usklikuks või joodikuks!” Tema oli ise Hiiumaalt pärit… Igatahes sinna ma läksin. Kärdla lastemuusikakooli, mis asus Komsomoli väljakul vanas vabrikumajas. Uksepiidad olid nii madalad, et ma pidin iga kord kummardama. Mõnikord unustasin ja siis lõin oma pealae valusalt ära. Natuke ruumi oli, aga mitte palju. Natuke oli pille ka. Raamatukogu oli haletsusväärses seisus — seal ei olnud mitte ühtegi Viini klassikute ega Bachi teost!
Aga mis teie ametinimetus oli?
Olin direktor.
Kohe otse saadeti Tallinna Muusikakoolist Hiiumaale direktoriks?
Jah. Tänapäeval on natuke teised olud. Aga seal oli eelmine direktor ära läinud ja millegipärast arvas ministeeriumi lastekoolide inspektor, et ma võiks sellesse ametisse sobida. Seal tuli teha kõiki asju, koolile puid hankida… Läksin autojuhiga metsa ja hakkasin neid kahemeetriseid notte peale tõstma. Õpetajad ütlesid: „Ega me selle eest palka saa.”
Seljale liiga ei teinud?
Tegin küll, aga mul ei olnud mingit valikut, kooli ahjud tahtsid kütta. See oli väga kasulik aeg. Esiteks, inimene õpib iseseisvalt elama — olin siiani elanud kodus. Ja teiseks pidin otsustama mitmesuguste asjade üle. Tööd oli palju, sest tunde tuli anda mitmesuguseid. Kui keegi õpetajatest läks näiteks dekreetpuhkusele, ei saanud ma ju kooli kinni panna.
Hiiumaa kõnepruuk on selline iseäralik ja mulle vihjati, et see on teie väljenduslaadi jätnud oma jälje.
Ma ei usu. Nende hääldus on niisugune, et laulab ilma kaashäälikuteta… Üks kuldlause on: „Aa oo ää.” See on: „Aja hobune ära.” Sellest sattus Leo Normet pöörasesse vaimustusse ja ütles: „Ee uu aa” — „Head uut aastat”. Aga ellusuhtumine oli hiidlastel küll väga terve. Ja niisugust tähelepanelikkust kõrvaloleva inimese vastu nagu neil — suurel maal võid sa sellest küll vaid und näha. Näiteks jõululaupäeva õhtuks oli keegi minu akna alla pannud väikese kuuse. Hiiumaal, kus ateistlikule kasvatusele pandi väga suurt rõhku (seal oli päris suur lahkusuliste kogukond) ja parteikomitees kohustati hoidma seda usuasja ikka väga joone peal.
Aga igasugusel muul moel avalduv normaalne, inimlik vastutulelikkus, ilma vastuteenet ootamata — oli ikka väga üllatav. Sa vedid oma kohvrit, et bussile või lennukile minna, ja üks kena mammi sõidab oma jalgrattaga, niimoodi aeglaselt ja väärikalt — kõigil olid seal ju „jalgevaherattad”. Tuleb siis ratta seljast maha ja ütleb: „Kuule, see on ju sul raske! Tule pane minu rattasanga!” Mina ähmis, see on ju võhivõõras inimene: „Aga äkki teil on kiire või jääte kuhugi hiljaks?” „Kiire? On üks koht, kuhu me kõik läheme, ja sinna mul küll kiiret pole!” Teatud mõttes oli Hiiumaal rahulik ja vaikne, aga natuke liiga kaua ja liiga vaikne.
Kunas tuli mõte astuda Tallinna Konservatooriumi ning mis aastal see teoks sai?
Kaugõppesse võeti vastu ühel aastal heliloojaid ja teisel muusikateadlasi. 1965. aastal läksin ma Hiiumaale ning siis võeti vastu heliloojaid. Järelikult sain ma astuda sisse alles 1966.
Kuidas see kaugõpe tookord välja nägi, kui tihti te käisite Tallinnas?
Ametlikult oleks pidanud käima kaks korda aastas, kuu aega oli kaugõppe sessioon. Talvel ja varasuvel. Aga mina käisin tihedamini, kokkuleppel õppejõududega. Ja erilise hoolega käisin klaveritunnis — Veera Lensin oli vastutulelik, viimastel kursustel käisin vist peaaegu iga nädal. Aga minu konservatooriumi diplomitöö Jürissonile muidugi ei meeldinud.
Millest see töö oli?
Bartóki keelpillikvartettidest. Jaanuarikuus 1972 oli kateedris diplomitööde arutamine, kas kannatab kaitsmisele lubada. Ja selle lõppedes ütles Jürisson mulle, et eksamil näeme. Kas kujutad pillimehena ette, et pool aastat enne riigieksamit keeldub õppejõud sulle tunde tegemast? Kas töö teema käis tal üle jõu, ma ei tea. Ega ta mingi Bartóki fanaatik ei olnud ja mina oma jäärapäisuses ei taibanud, et ma oleksin võibolla pidanud hakkama kirjutama Mihkel Lüdigi koorilauludest või midagi sellist… Nii ma siis kirjutasin seda tööd. „Sada vakka tangusoola”, nagu ütleb Koidula. Ja me kohtusimegi Jürissoniga alles minu lõpueksamil 1972. aasta mais. Kui see töö lõpueksamil komisjoni poolt hästi vastu võeti… Riigieksami komisjoni esimees oli Lev Barenboim Leningradist, Leo Normet istus kaitsmisel tema kõrval ja tõlkis talle sujuvalt kõik ära, mis räägiti. Barenboim istus ja sõrmitses seda tööd ja kuulas… „Konstruktiivne intervall kui Béla Bartóki stiilistruktuuri üks allikas ja selle käsitlus keelpillikvartettides”. Pealkiri oli nagu Tori hobune, et oleks selge, et sealt ei otsiks keegi mitte midagi muud! Aga Artur Vahter hakkas kaitsmisel kohe pihta: „Nojaa, aga seda biograafilist momenti…” Ma kirjutasin esimese tõsiteadusliku töö omast tarkusest, ja tema tahab biograafilist momenti!
Millal te Hiiumaalt tagasi Tallinna tulite?
1970. Sain tööd 21. keskkooli muusikaklassis, olin seal kuni 1973. aastani. Ma hoidsin pedagoogilisest staažist väga kinni. Ja mul oli üks pedagoogiline piruett veel 1970/71. õppeaastal — Tallinna Muusikakeskkoolis.
Juba nii varakult? Seda polnud muusikaleksikonis kirjas.
Helju Tauk tahtis, et tuleksin Muusikakeskkooli õpetama, aga seal oli üks kolleeg ees, kes ei tahtnud kuidagi taanduda. Ja Tauk andis mulle lõpuks oma koormusest kaks klassi, toonase kümnenda ja üheteistkümnenda klassi. Seda kümnendat klassi teatakse nüüd hästi, seal olid Kolk, Vulp, Eespere, Mustonen, Rannap, Mägi. Aga oli teisigi toredaid inimesi.
Seal oli siis paljudel ka juba üsna arvestatav musitseerimiskogemus.
Nad vaatasid muidugi, et tuleb mingi tädi Hiiumaalt. Mida ta siin joonistab! Nende klassijuhataja Juta Perens ütles: „See minu kümnes klass sööb teid esimese kahekümne minutiga ära!” Minu õnneks nad ei söönud mind ära.
Mis osa muusikaajaloost toonane õppekava kümnendale klassile ette nägi? Ja kas üheteistkümnes klass ei olnud siis mitte viimane klass?
Jah, üheteistkümnes klass oligi viimane. Ma pidin hakkama pihta romantikutest, alguses oli vist Chopin. Tauk luges ju nii, nagu tal jutt jooksis. Ja mina siis läksin sealt edasi, kust tal pooleli jäi. Tegelikult on tähtis see, et oleks huvitav! See, mida sa õpetad, pole üldse tähtis. Seda ütles Moskvas hiljem Juri Fortunatov. Tegin alguses neile ühe ankeedi: mis eriala, kui palju päevas harjutad, kes on su lemmikhelilooja ja palju päevas muusikat kuulad. Kui lemmikheliloojad, siis läks huvitavaks! Seal oli XX sajandi moodne kaardivägi, Ligeti ja kes kõik veel. Järgmisel tunnil küsisin: „Millised on Ligeti olulisimad teosed?” Mitte midagi! Need olidki enamikule paljad nimed. Ja kui me selle asja selgeks tegime, siis läks elu suhteliselt klaarilt edasi.
Tunnikontrolle sai tehtud. Ükskord sai Mustonen kahe… Ta vehkis käsi nii, et need pidid otsast kukkuma! Muidugi nad ei olnud õppinud. Järgmine tund: tunnikontroll, kümme minutit. Kolmas tund: leht paberit, tunnikontroll. Inimene peab iga kord eelnevalt õpitu üle lugema, muidu õppimine ei toimi. Selles vanuses on järjepidevus eriti tähtis, pidevalt asjaga tegelemine on ainus võimalus. Kui ma kuuendat korda klassi sisenesin, siis oli neil kõigil paberileht ees ja pliiats käes! Kuupäev ja nimi olid kah kirjas, et aega kokku hoida, sest need „ühed” ja „kahed” olid ju kõik päevikus sees. Õudne! Ja nii andekad lapsed. Kohutav! Ja siis ma ütlesin: „Nüüd võite need lehed ära panna.” Nad vajusid kokku nagu põhukotid. Ei-ei, kõik on kena! Me saime nendega üldjuhul üsna hästi läbi ja tegime eksami. Üks tüdruk püüdis ennast eksamil niimoodi ära päästa, et minestas. Mõned tormasid juba tagumisest pingist kohale, aga ma ütlesin: „Rahu! Kui inimene hakkab minestama, siis esimese asjana läheb tal suu ümbrusest valgeks. Aga sellel daamil ei ole isegi praegu suu ümbrus valge.” Selle peale ajas noor daam end püsti ja kõndis uksest välja. Kool on kool. Koolis käitub inimene ikka nii, et ta tahab vähem õppida ja kuidagi teistmoodi profiiti lõigata.
Enne Moskvasse minekut olite Teatri- ja Muusikamuuseumis teadur.
1972 lõpetasin konservatooriumi. Mulle pakuti Teatri- ja Muusikamuuseumi kohta. Olin abitööline, pesin treppe ja panin noote mappidesse, natukese aja pärast teadustöötaja ja siis teadussekretär. Sain hakata natuke korraldama muusikaosakonna elu. Tundsin muuseumis end koduselt. Tunnen siiamaani.
Milline olukord seal tookord oli?
Olukord oli muidugi teistsugune kui praegu. Seni oli muuseumi väga palju asju kogutud — ja aitäh kogujatele! Aga osakonnas ei olnud piisavalt jõudu, et seda materjali süstematiseerida. Tähendab, fondid olid tihtipeale lihtsalt mappidesse pandud paberid. Esimene töö, mille muusikaosakonna juhataja Neeme Laanepõld tookord mulle andis, oli: „Järg, vaadake sinna alla kappi, seal on Peeter Ramul. Tehke see fond korda!” Minu suur lugupidamine Ramuli vastu hakkas sealt peale. Veera Lensin oli olnud Ramuli õpilane, nii et ma sain tema käest üht-teist küsida. Alguses oli võrdlemisi sünge tunne — vaatad fotosid, aga mitte midagi ei saa aru. Kes, mis, kus? Ühe mapi tegin lahti, sellest tulid välja pärjalindid. Kui ma linte lahti harutasin, siis pudenes neist liiva… Nad olid seal seisnud 1931. aastast, Ramuli matustest saati!
Teine suur töö oli Artur Lemba fond. Lensin oli pärast Ramulit õppinud ka Lemba juures, nii et ta oli mul nii-öelda varnast võtta. Kui ma küsisin Lensini käest, mida õpilasõhtutel mängiti, ütles ta: „Üks hetk,” läks ja keeras kapiukse lahti, võttis otsimata ühe mapi. Enamikul pole nii korras arhiivi! Paljudest jääb maha aga vaid seosetu paberivirn. Heljo Sepp ei kogunud oma kavalehti ja kui ma küsisin, et kes siis kogus, oli vastus: „Eller muidugi!”
Kuidas toimus 1973. aastal Moskvasse aspirantuuri minek?
Tallinna Konservatoorium pidi parema hariduse andmiseks saatma teatud hulga inimesi Moskvasse või äärmisel juhul Leningradi. Ja mis puutus muusikateadlastesse, siis oli vaja üht „ideoloogiliselt karastatud” nähtust. Keegi oli käinud kaebamas, mida Leo Normet tunnis teeb… või mida ta ei tee! Selle peale võeti ära üliõpilaste konspektid ja tehti kindlaks, et Normet tõepoolest ei loe nõukogude muusikat. Siis kutsus sinu muusikaline vanaema prorektor Heljo Sepp mind välja. Me ei olnud siis tuttavad ja ammugi mitte sõbrannad. Sepp võttis toonid peale ja ütles, et seis on muusikateaduses halb. Küllap ta ütles veel krõbedama sõna. Mulle anti tapikäsk, et lähed ja saad sisse Moskvasse ja hakkad õppima nõukogude muusikat!
Sisseastumisel sain esimest korda kokku Boriss Mihhailovitš Jarustovskiga. Ta pidas ennast üheks suurimaks ooperispetsialistiks Nõukogudemaal. Moskvas öeldi: „Jarustovski on kõige parem kagebežnik muusikateadlaste hulgas ja kõige parem muusikateadlane kagebežnikute hulgas.1 Ma pidin teda edaspidi iga nädal konservatooriumis kättpidi tervitama. Püüdsin pärast seda leida võimalust oma käsi pesta. Vastuvõtukomisjonis kuulas Jarustovski mu jutu ära. Minu teema oli Elleri keelpillikvartetid. Ta ütles: „Teie seal Eestis võite pidada Ellerit heliloojaks. Te võite teda pidada isegi heaks heliloojaks. Aga meie siin Moskvas „tšitajem jego nedissertabelnõm kompozitorom””! Ühesõnaga, meheks, kellest ei saa dissertatsiooni kirjutada. „Teema anname meie: „Eesti kammermuusika”.”
Eesti kammermuusikast oli ju ainult paar õhukest artiklit ja täielikku ülevaadet ei olnud mitte kusagilt võtta. Mulle anti armulikult kuu aega see nimekiri välja selgitada. Ma istusin Müürivahe tänaval ja lappisin palehigis käsitsi läbi kogu eesti muusika. Tulemus ehmatas ära — teoseid oli üle neljasaja. Ma ei räägi duosonaatidest, vaid kammeransambleid triost alates. Ettenähtud aja piires lihtsalt ei jõuaks tutvudagi kõige sellega. Olukord oli ausalt öeldes minu jaoks üsna meeleheitlik. Läksin Moskvasse tagasi ja rääkisin oma professori Juri Fortunatoviga, et kuna meil on üks täiesti unikaalne kammeransambel ENSVs, siis ma pühenduksin sellele. Puhkpillikvintett, mis hiljem sai Jaan Tamme nimeliseks, oli kogu Nõukodude Liidus ainulaadne. Mingisuguse kriginaga seal nõukogude muusika kateedris siis sellega lepiti. Aga teoste hulk, mida pidi haarama, oli ikka saja ringis.
Kes kaasmaalastest seal sel ajal õppisid?
Me läksime kolmekesi: Tiiu Heinsalu (Peäske), Raivo Peäske ja mina. Aga meiega sõitis kaasa Jaak Sepp, kes õppis viimasel kursusel. Seal figureerisid veel vennad Reimanid ja hiljem veel Madis Kolk, Jüri Tamverk ja Olev Ainomäe. Oli niisugune väike kolonistide pere. Tolleaegset atmosfääri silmas pidades see kodune läbikäimine kindlasti toetas. Muide, Moskvas, ühe Fortunatovi loengu järel, tutvusin ka Veljo Tormisega.
Kuidas te Fortunatoviga tuttavaks saite?
See nimi öeldi mulle Tallinnast kaasa. Fortunatov oli olnud Tormise õpetaja. Ja huvitus eesti muusikast. Fortunatovi loeng orkestristiilide ajaloost toimus reede õhtuti kella kuuest kaheksani ja sinna tuli kokku pool Moskvat. Tuli soliidses eas orkestrante, tuli inimesi, kellel seda ainet polnud enam ammu tarvis — nad tulid kuulama loengut kui etendust. See oligi etendus, hiilgavalt planeeritud loeng, kõikide näidetega, piruettidega ja anekdootidega ning klaverisoolodega nende vahel.
Fortunatov oli esimene, kes nägi kõiki Tormise teoseid, kuni „Eesti ballaadideni” 1980. aastal. Veljo oli siis viiskümmend. Tähendab, Fortunatov oli piisavalt professionaal, et mõista helilooja kavatsusi, ja piisavalt isetu, et suuta pugeda helilooja nahka ja näha probleemi helilooja silmadega, pakkudes talle parimaid abivahendeid selle probleemi väljendamiseks. Tema ümber oli palju noori inimesi, neid sõitis sinna küll Kesk-Aasiast, küll Moldaaviast jne. Ta teadis, mida uut toimus kõikides Nõukogude vabariikides, ja paljud said tema käest nõu. Nii mõnigi eesti helilooja istus tema katusekambris ja kirjutas oma mitte eriti õnnestunud orkestratsiooniga partituuri ümber.
Te olete öelnud, et Fortunatov purssis ka eesti keelt.
Ta ei kippunud rääkima, sest ta tahtis olla perfektne kõikides asjades, mida tegi. Aga ta luges. Veljoga tellisime talle ajalehti Sirp ja Vasar ja Kodumaa, viimases oli kultuuriuudiseid üllatavalt palju. Nagu ikka suured näitlejad (seda ta oli), ei saanud ta loengul mõnikord pidama. Kui ta tahtis oma „eriti armastatud kolleegi” kohta midagi öelda — tollesama Jarustovski, kes oli üks tema suuremaid vastaseid —, siis ta ütles vahel nii: „Nagu ütleb üks maailma suurimaid ooperispetsialiste, üliväga lugupeetud professor Boriss Mihhailovitš Jarustovski”, või siis läks sujuvalt üle: „kak govorjat moi milõje estonskije druzja”, ja siis tuli sealt eestikeelne fraas… Kõik vahtisid mulle otsa: „Tšto on skazal, tšto on skazal?” Kui ma selle lause oleksin ära tõlkinud, siis, arvestades aega ja situatsiooni, olnuks see eluohtlik. Aga ma saan aru, miks ta selliseid piruette tegi, sest peast rääkivat lektorit hakkab vahel küll mingi kihk kiusama — et kui palju sa end valitsed ja kui palju sa saad sõnal sabast kinni hoida. Jaan Kross räägib sellest oma ajaloolistes romaanides sageli ja tema tegelased on tihti piisavalt teravmeelsed ja piisavalt tähelepanelikud. Aga ka piisavalt edevad.
Suhete lõpp Fortunatoviga oli kahetsusväärne. Veljo elas selle rahva hulgas kauemini ja tunneb selles mõttes asja lähemalt. Ja see on tema seisukoht, et nii kaua, kui sa võid patsutada inimestele õlale suure venna patsutusega, on kõik tore. Aga kui meie siin hakkasime oma iseseisvust taga ajama ja tõime lipud lagedale… Veljo saatis Fortunatovile neid ajaleheväljalõikeid, mis eestlasel võtsid sõna otseses mõttes tol ajal silma niiskeks, saatis ta vastu väga solvava kirja. Umbes niimoodi et: „Seda makulatuuri pole mul vaja.”
Milline oli Moskva kontserdielu, mida on sealt meelde jäänud?
Esimest korda Moskva konservatooriumi Suurde saali sattusin ma järgmiselt. Kui ütlesin ühiselamus, et lähen kuulama Bostoni orkestrit Seiji Ozawaga, arvati, et teen nalja: „Kuidas sa sinna ligi pääsed?” Mina nägin afišši ja ostsin kassast pileti. Istusin parteris pärast vahekäiku esimeses reas! Luksuslikumat kohta annab otsida — seal siruta jalgu ja vaateväli ja kuuldavus, kõik oli ideaalne. Taipasin pärast, et need olid bronni piletid ja ma sattusin kassasse just siis, kui need olid „lahti lastud”. Ja siis oli üks kontsert, kuhu ma ei saanud sisse. Hugo Lepnurm pidi mängima Tšaikovski-nimelises saalis, see asub Valgevene vaksali juures. Panin puhta pluusi selga ja teatasin intris, et lähen nüüd Lepnurme kuulama. Lähen kohale, kassas tühjus; palun piletit — ei ole! Olin siis saanud juba Moskvas elukogemusi: seal tuleb rääkida valju ja sisendava häälega. „Kus teil siin administraator on?” Mind juhatati lahkelt, läksin ja ütlesin, et olen Lepnurme õpilane. Selle peale ütles administraator: „Hot rodnaja mat — mogu vas povesit na ljustrõ!”
Mis käekäik teie dissertatsioonil oli?
Jarustovski võttis selle päevakorrast maha. Tal oli tarvis Fortunatovile üks tema torge tasemel kätte maksta. See oli mõni päev enne seda, kui ma pidin oma tööd viimast korda kateedris tutvustama, 1976. aasta kevadel. Mind kutsuti välja ja öeldi: „Te olete kustutatud.” Mind võeti kavast maha ja mul ei jäänudki muud üle kui korjata oma asjad kokku ja Tallinna tulla. Hoopis hiljem ütles mulle osakonnajuhataja professor Müller: „Mõ mogli bõ pereigrat vašu igru.” Soomeugrilane ei ole vist niisugusteks asjadeks piisavalt valmis. Vähemasti mina mitte. Aga mõnedki tähtsamad osad sellest kirjatööst on saanud ka trükist ilmuda ning nii mõndagi sellel teemal olen ma saanud ju noortele kuulajatele pakkuda. Ja see, kas dissertatsioon on kaitstud või mitte, on kaugemalt vaadates sügavalt ükskõik. Neid kaitsmisi ei pea üle tähtsustama. Ma saan aru, nad on tänapäeva maailmas nagu võti mingit järgmist ust avama. Meie toonases kultuuriruumis oli aga nii palju teha ja see tegemine ei küsinud mingisugust paberit su käest, peale selle, et sa olid see, kes tegi.
1980. aasta eel ja järel tulid järjest rahvusheliloojate saja aasta juubelid, aga see langes kokku ägeda venestamispoliitikaga. Nende heliloojatega tegelemine ei olnud pelgalt muusikateaduslik tegevus, seal oli ka tugev poliitiline mõõde. Võibolla nooremad põlvkonnad, kes neid aegu ei mäleta, ei saagi enam aru, kuivõrd muusika on seotud poliitikaga?
Mozart on öelnud: „Kunst on alati poliitika.” Hetkel tehtu on tehtud ju kaasajal ja on paratamatu, et see poliitiline moment toimib meie alateadvuses. Et kunstnik kirjutab tulevikku, seda ma väga ei usu. Kunstnik elab ikkagi omas ajas. On tore, kui teose sõnum jõuab tulevikku, aga väga palju selle peale loota ei tasu. Need rahvusjuubelid andsid ka põhjust, et seda laadi muusikat rohkem ette kanda.
Nii, ma jälle niiviisi näpuga järge ajades…
Aja, aja… Hea, et sa ei kurda, et järg on kadunud. Kui te väiksed olite, siis muusikakuulamise ajal oli klassis alati keegi, kes karjus: „Järg kadus käest ära!” Ma seisin siis laua kõrvale ja ütlesin: „Sa võid ju käest kinni võtta, kui tahad.”
Ei tahtnud…
…küsiksin teie pika pedagoogistaaži kohta. Olite ka mitmete tudengite diplomitööde juhendaja.
Kaja Irjas kirjutas polüfooniast eesti kammermuusikas. Tema pidi samuti hulga muusikat sellega seoses läbi vaatama ja sai väga hästi hakkama. Evi Arujärv kirjutas eesti instrumentaalkontserdist ja Anu Kõlar Ester Mägi kammermuusikast. Mõned päris tublid magistritööd on ka valmis saanud ja mõnest on mul väga hea meel. Üks oli Martti Raide, kes lükati mulle kätte umbes niisuguste sõnadega, et „ega sealt niikuinii midagi tule”. See töö sai pärast väga kiita. Ma ei tea, kui palju mina teda aitasin… Praktikuna teadis ta Schumanni lauludest väga palju asju, aitasin tal lihtsalt panna need süsteemi. Sest lugeja on laisk. Kui see lugeja ei ole just professor Mart Humal, kes närib end igasugusest asjast läbi. Raide oli taibukas. Ja Mart Saare usku ära pööratud.
1983. aastal pidas professor Lepnurm Martin Lutheri 500. sünniaastapäeva puhul Õpilaste Teaduslikus Ühingus loengut, sisse tormas ministri asetäitja Franz Oper…
…müts peas, sall kaelas, hõlmad laiali, ja röökis haridusministeeriumi kolleegiumi saali ukse peal: „Mis kurat siin toimub? Kes see vanamees siin on?”
Ta pidas vist teda kirikuõpetajaks ja küsis edasi, et mis jumalateenistust te siin peate. Siis öeldi talle: „Tasa, see on Bachi motett!” Ja siis tuli lause, mida paljud on edasipidi kuulnud: „Meil ei ole tarvis teie Bache ega tema masurkasid!” See lause valmistas Muusikakeskkooli jõmmidele suurt rõõmu. Ja minul oli hea meel, et jõmmid olid juba siis nii haritud, et nad teadsid — Bach ja masurka ei lähe kuidagi kokku.
Te olete näinud eri vanuses lapsi ja noori inimesi ja neile klassi ees otsa vaadanud väga pikka aega.
Kohe nii pikka, et häbi hakkab. See on töö nagu iga teinegi. Pole vahet, kas pesed väga hästi põrandat või õpetad inimesele midagi sellist, mida oskad hetkel natuke paremini kui tema… Tähendab, tähtis on, et teed seda hingega. Nii rumal ei ole ükski laps, et ta ei saa aru, kas õpetaja on loll! See saab selgeks enne, kui õpetaja laseb klassi sisenedes ukselingi käest lahti. Mõne inimese puhul ei aita ka see, kui ta karjub või püsti seisab, või kaardikeppi vastu tahvlit taob. Ja teine inimene nagu ei pea näiliselt mitte midagi tegema. Mul on vist vedanud, mind ei ole kunagi välja vilistatud. Üks täienduskoolituse grupp hakkas minust üle rääkima. Eesti Muusikaakadeemias vene keeles rääkida eesti muusikast tundus mulle natukene imelik, ja nad panid karjuma: „Mõ nitšego ne ponimajem!” Ja siis mul ei jäänud muud üle, kui ütlesin, et panen ukse väljastpoolt kinni, või… Sellest hoolimata käisid nad kaebamas, et ma olevat neid rahvuslikul pinnal ahistanud. Need on üliõpilased, kes eesti muusika eksamil küsisid: „Tšto takoe — laulupidu?” Aga on ka väga palju venelasi tulnud mind tänama näiteks vene muusika loengute eest… Ma ei virise! Mul on olnud head kuulajad. Ja heade kuulajate seas on olnud mõned niisugused, kes on olnud väga head, näiteks Tauno Aints. Nagu teada, niisuguste jaoks loenguid tehaksegi.
Te olete pedagoogilise tegevuse kõrval ka vähemalt pool sajandit eesti muusikale kaasa elanud ja paljusid heliloojaid ka isiklikult tundnud. Ja ka näinud, kuidas kujunevad nende saatused — tuntus, unustus. Iga põlvkonnaga on peale tulnud omad tippheliloojad…
Tippheliloojad? Meie väikses kultuuriruumis on iga inimest tarvis. Ka tipust natuke madalamal, ka tublit keskmist. Sest tippe saab igal pool olla siiski väga vähe. Kui on põhjust süveneda ühe või teise helilooja tegemistesse, eks siis teed endale selgeks need väärtuslikud ivad ja see asi peab ka kuidagiviisi asetuma üldisesse tausta. Nagu sa koolipoisina ehk mäletad, mind on ikka huvitanud, kuhu üks või teine asi tekib. Sest kunstiteos ei ole taustast lahus. Seda ei tohi ega saagi olla. Aga ta võib seda tausta peegeldada väga mitmel moel.
Eestis on viimastel aegadel tekkinud arutelu süvamuusika ja süvakultuuri üle, versus levimuusika ja meelelahutuskultuur. Poleemika on äge ja on mitmeid argumente nii poolt kui vastu.
Stravinski ütleb kuskil umbes nii: „Kogu muusika ei pea olema džäss, aga kogu džäss peab olema muusika.” Ikka seesama, mida ma olen mitu korda välja öelnud — järjekord ei ole tähtis ja asja žanriline kuuluvus ei ole ka tähtis. Tähtis on, et ta on hea! Ja kui tuleb tõeliselt hea, siis selle ära tundmiseks ei ole vaja kuskil mingisuguseid seletusi või valgustuslikke momente. Inimesed ei ole ju puust, nad tajuvad seda automaatselt. Näiteks Helin-Mari Arder — temas on muusika sees, ja see, missuguses žanris ta seda teeb, ei ole meie diskuteerida. Ta teeb head muusikat! Praegu on ka neid, kes ennast nii-öelda folkloorsemal suunal avaldavad, ja võimalused on selleks olemas. Kui see on ehtne ja läbi tunnetatud, võib inimene laulda üksinda, saatega või kooriga, või ükskõik mida teha! Mille vastu peaks hakkama, niipalju kui võimalusi on, see on kehvasti tehtud asi. See ei vii elu edasi, see raiskab inimesi.
Küsinud ja üles kirjutanud
STEN LASSMANN
